esmaspäev, 31. detsember 2018

Kui Maa lõpetaks Päikese ümber tiirlemise

Mis juhtub kui Maa lõpetaks mingil põhjusel täna südaöösel Päikese ümber tiirlemise? Ehk siis kui aasta 2018. oleks definitsiooni kohaselt viimane.
Kuna Maa liigub ümber Päikese kiirusega 30 km/s, siis äkkpidurduse korral lendaksid kõik "lahtised" objektid Maa ühelt küljelt sama kiiresti taevasse ning surutaks teisel planeedi küljel vastu maad tolmuks. Seda muidugi juhul kui planeet sisepingete mõjul ise tükkideks ei lenda. Aga kui läbi mingi ime Maa enam-vähem terveks jääks, siis algaks selle umbes 65 päeva kestev ja üha kiirenev langemine Päikesesse.
Päikesele lähenedes tõuseks esimesel nädalal Maa keskmine temperatuur ligikaudu 0.8 kraadi. 20 päeva pärast saabuks globaalne väljakannatamatu kuumalaine ning 50ndaks päevaks läheksid ookeanid keema (kuigi tiirlemise lakkamisel oleks nad pidanud nagunii planeedilt minema lenduma).
Viimaks, umbes poole miljoni kilomeetri kaugusel ematähest, ligineks Maa Päikese nn. Roche limiidile. Sellest teoreetilisest piirist alates ületab Päikese gravitatsioon Maad ennast kooshoidva gravitatsiooni, planeet venitatakse munakujuliseks ning rebitakse lõpuks loodejõudude mõjul pisikesteks sulakivimist tükkideks.


Õnneks sellist jõudu, mis Maa tiirlemise peataks, teadaolevalt ei eksisteeri.
Head vana aasta lõppu ja pilvitut uut aastat!

pühapäev, 30. detsember 2018

New Horizon kohtub peagi ürgasteroidiga

2006. aastal Maalt startinud ja üheksa aastat hiljem Pluutot külastanud kosmosesond New Horizoni missioon ei ole veel läbi. Saabuva aasta esimesel päeval peaks see mööduma umbes 3500 kilomeetri kauguselt Kuiperi vöö* objektist nimega Ultima Thule (2014 MU69). Hinnanguliselt 30 kilomeetrise läbimõõduga tolmust ja jääst taevakeha avastati esmakordselt 2014. aastal ning asub kohtumise hetkel Päikesest 43 AÜ** kaugusel.
Sellelt kauguselt võtab raadiosignaalil (ja valgusel) Maale jõudmine aega ühekokku 6 tundi, mistõttu edastab sond meile objektist kõigepealt madalaresolutsiooniga kujutised ning alles peale möödumist asub ükshaaval saatma täisresolutsiooniga fotosid. Viimaseid loodetakse vastu võtma hakata veebruaris.

Kunstniku nägemus New Horizoni kohtumisest Ultima Thulega.
Kuna Kuiperi vöös on asteroidide omavahelised kokkupõrked harvad ning toimuvad reeglina väikestel kiirustel, arvatakse Ultima Thule pind olevat moodustumisest peale suhteliselt puutumatu ning kraatritevaba. Ehk siis kohtumine annab meile väärtuslike andmeid Päikesesüsteemi tekkimisaegsete tingimuste kohta. Veel pole ka päris kindel, kas Ultima Thule näol on ikka tegemist üheainsa objektiga või on see kahest või enamast omavahel kokkupuutuvast kehast moodustunud mitmiksüsteemiga.

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis saab sellest kõigi aegade kaugeim taevakeha, mille juurde inimkond on kosmosesondi lähetanud.

Kosmosesondi trajektoor Päikeseüsteemis. Lisaks Pluutole lendas see suhteliselt lähedalt mööda ka Jupiterist.
* Kuiperi vöö on alates Neptuuni orbiidist kuni 50 astronoomilise ühiku kaugusele ulatuv asteroidivöönd, milles tiirlevad Päikesesüsteemi moodustumisest järele jäänud peamiselt jäädest (vesi, metaan, amoniaak) ja tolmust koosnevad kehad. Kuiperi vöös tiirlevad ka kääbusplaneedid Pluuto, Haumea ja Makemake.
** Astronoomiline ühik on mõõtühik, mis tähistab Maa keskmist kaugust Päikesest ehk 1 AÜ = 149 597 870 kilomeetrit.

reede, 28. detsember 2018

Apollo 8 Earthrise foto

Mõned päevad enam kui pool sajandit tagasi klõpsasid esimeste inimestena Kuu juurde reisinud Apollo 8 astronaudid Bill Anders, Frank Borman ja Jim Lovell ikoonilise foto, mida tuntakse nüüdseks Maatõusu (Earthrise) nime all. Esimesed jalajäljed Kuu pinnale tehti ligi pool aastat hiljem.


esmaspäev, 10. detsember 2018

Voyager 2 jõudis tähtede vahele

2012. aasta augustis sai kosmosesond Voyager 1'st esimene inimkätega valmistatud objekt, mis on jõudnud tähtedevahelisse ruumi. Eile teatati, et alatest käesoleva aasta novembrist võib selle väga eksklusiivse klubiga liitunuks pidada ka Voyager 2-te.
Voyager 2 startis Maalt 20. augustil 1977 (kaks nädalat varem kui Voyager 1) ning külastas oma missioonil Jupiteri, Saturni, Uraani ja Neptuuni. Kahte viimast pole siiani ükski teine kosmosesond uurinud.
Nagu oma sõsarsond, kannab ka Voyager 2 endaga kaasas kuldset plaati, millel lisaks juhtnööridele meie kodu leidmiseks tähtede seast, on salvestatud fotosid, muusikpalasid ja lindistusi planeedilt Maa.
Voyager 2 kaugus on 17 miljardit kilomeetrit ehk 119 korda kaugemal kui Maa Päikesest ning see eemaldub meist enam kui 15 kilomeetrit sekundis.
Kuigi Voyager ei suundu ühegi kindla tähe poole, peaks see oma praegusel kursil mööduma 40 000 aasta pärast 1,7 valgusaasta kauguselt tähest nimega Ross 248 ning 296 000 aasta pärast Siirusest 4,3 valgusaasta kauguselt. Side Voyageriga peaks jätkuma vähemalt 2025. aastani.
All mõned fotod, mille Voyager 2 meile on edastanud.
Jupiter ja selle kuu Io.
Lähivõte Saturni atmosfäärist.
Saturni rõngad.
Uraan.
Merejumala järgi nime saanud Neptuun.

Neptuuni kuu Triton.
Pilved Neptuuni atmosfääris.
Neptuun ja selle kaaslane Triton.

Voyageri sondide asukoht logaritmilisel skaalal.

laupäev, 8. detsember 2018

Komeet Wirtanen külastab Maa lähiümbrust

Lisaks lähenevale talvisele pööripäevale, mida nüüdisajal jõulude all tähistatakse, ligineb meile selle aasta lõpuks ka üks külaline Päikesesüsteemi kaugematest osadest. Nimelt on juba mõni aeg meie idataevas öösiti üha kõrgemale ronimas komeet nimega 46P/Wirtanen, mis võib hea õnne korral peagi isegi silmale nähtavaks muutuda. Seeläbi oleks tegemist ühe viimaste aastate heledaima komeediga.
Komeete leidub Päikesesüsteemis ja selle äärealadel tõenäoliselt kokku üle triljoni. Omavaheliste kokkupõrgete ja gravitatsiooniliste mõjutuste tagajärjel kukub mõni neist vahel Päikesesüsteemi siseosa poole. Päikese lähedusse sattunult hakkab peamiselt jääst ja tolmust koosnev taevakeha pind soojuse mõjul aurustuma, luues sellega enda ümber sadadesse tuhandetesse kilomeetritesse ulatuva gaasipilve. Kui päikesekiirgus on piisavalt tugev moodustub sellest pilvest veel omakorda kümnetesse miljonitesse kilomeetritesse ulatuv saba, mida on vahel ka öötaevas selgelt näha. Sellest ka komeetide rahvakeelne nimi - sabatäht.
Näiliste suuruste võrdlus täiskuu ja Wirtaneniga detsembri alguses. Ilmselt paisub komeedi koma veelgi suuremaks, kuid selle silmaga nägemiseks läheks vaja ideaalseid vaatlustingimusi.
Erinevalt ühest kuulsaimast komeedist nimega Halley, mis külastab Päikese lähiümbrust iga 75-76 aasta tagant (viimane 1986, järgmine 2061), kuulub Wirtanen nii-nimetatud Jupiteri komeetide hulka. See tähendab, et oma orbiidi kõige kaugemas otsas (afeelias) asub Wirtanen kusagil Jupiteri orbiidi lähistel ning Päikesele lähimasse punkti (periheeliasse) satub see iga 5,4 aasta tagant. Kui komeedi eelmised tosinkond lähenemist peale selle avastamist 1948. aastal on sattunud aega, kui Maa asub komeedi suhtes teisel pool Päikest, siis seekord kihutab Wirtanen 16. detsembril Maast mööda "kõigest" 12 miljoni kilomeetri kauguselt (ca. 30x Kuu kaugust), jõudes oma periheeliasse kaks päeva varem. Meile nii lähedale ei satu Wirtanen järgnevad 20 aastat.
Lüllemäe observatooriumi astrofotograaf Viljam Takise 5. detsembri foto kagutaevast, kus vasakul on näha Orioni tähtkuju ning paremal häguste piirjoontega rohekat värvi Wirtaneni komeet.

Lüllemäe observatoorium:https://www.facebook.com/Lüllemäe-observatoorium-2030537343642142/
Vaatamata sellele, et Wirtaneni tuum on suhteliselt pisikene (1,2 kilomeetrit) ning isegi korraliku teleskoobiga oleks seda raske tähistaevas eristada, paisub komeedi pinnalt aurustunud atmosfäär detsembri keskpaigaks umbes Jupiteri suuruseks, saavutades Maalt vaadatuna isegi täiskuust laiema näilise suuruse. Paraku on see komeedi komaks kutsutav gaasimoodustis hõre ning selle silmaga nägemiseks oleks tarvis häid vaatlustingimusi. Asja teeb hullemaks, et samal ajal kerkib taevasse täiskuu, mis ujutab oma segava valgusega taevavõlvi üle. Seevastu pika säriajaga pildistades joonistub komeedi hägune ümbris juba praegu taevas kenasti välja. Wirtanenil, nagu teistel komeetidel, on ka miljoneid kilomeetreid pikk saba, mis on Päikese valgusrõhu mõjul alati Päikesest eemale suunatud. Kuna aga selle periheeli ajal asub Maa komeedi ja Päikese vahel, jääb see meie vaatesuunast nähtuna komeedi taha.
Kui suureks Wirtanen järgmise nädalavahetuse ajal taevas tegelikult paisub, on veel ebaselge. Mõned optimistid on veendunud, et seda saab olema võimalik palja silmaga näha, kuigi binoklid ja teleskoobid soovitatakse igal juhul valmis panna ja vaatlemiseks linnatuledest võimalikult kaugele minna. Komeeti tuleks otsida kagutaevast Orioni ja Plejaadidest (Taevasõel) lähistelt. Järgmise nädala jooksul triivib see üha Plejaadidele lähemale ning 16. detsembril möödub see täheparvest suhteliselt lähedalt vasakult.
Viljam Takise 5. detsembri lähivõte Orioni tähtkujust ja Wirtanenist (paremal all nurgas).

Lüllemäe observatoorium:https://www.facebook.com/Lüllemäe-observatoorium-2030537343642142/
Selgema ilma korral seab ka Tõrva Astronoomiaklubi oma teleskoobi üles ning kutsub kõigi huvilisi kauget külalist oma silmaga vaatama. Vaatluse toimumisajast ja -kohast anname siin leheküljel jooksvalt teada.
Wirtaneni nüüdse periheeli trajektoor Päikesesüsteemis. Nagu näha möödub see Maast väga lähedalt.
Wirtaneni asukoht reaalajas: https://theskylive.com/planetarium?obj=46p

reede, 30. november 2018

Astronoomiaklubi sai endale kaamera

Meil on väga hea meel teatada, et tänavuse kohaliku omaalgatuse programmi (KOP) II meetme kaudu toetatavate projektide hulka kvalifitseerus ka Tõrva Astronoomiaklubi (MTÜ Tähetipp) idee täiendada klubi tegevusi astrofotograafiaga.
Sisuliselt näeb meie projekt ette korraliku peegelkaamera soetamist, mis kombineerituna olemasoleva teleskoobiga lubab loodetavasti juba algava aasta esimestel kuudel tuua huvilisteni (esialgu kehvasid) lähiülesvõtteid meid ümbritsevast universumist vaadelduna otse Tõrva valla taevast. Oskuste ja kogemustepagasi laienedes saab klubi tegevustega liitujatel olema võimalus astrofotograafias ise kätt proovida. Selles osas aitame kõiki tõelisi huvilisi nõu, jõu ja tehnikaga.

Kõik klubi kaameraga klõpsatud pildid postitame veebi ilma igasuguste autoriõigusteta. See tähendab, et neid võib vabalt ja ilma autorit mainimata kopeerida, modifitseerida ja avaldada. Samas üritame fototel kujutatu juurde alati kirjutada ka midagi huvitavat ja harivat.
Fotosid näeb Tõrva Astronoomiaklubi Vikipeedia leheküljelt: https://et.m.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5rva_astronoomiaklubi
Suured tänud Valgamaa Omavalitsuste Liidu komisjonile koosseisus Aili Keldo, Heleena Jõgi, Mart Vanags, Triin Jaansalu ja Marika Muru projekti hindamisel ja heaks kiitmisel!
Selget teavast ja kannatliku meelt soovides/lootes.

laupäev, 24. november 2018

Marsi suurema kuu pinnavormide mõistatus

Merkuuril ega Veenusel teadaolevalt kuusid ei ole. Maal on üks ja ainus. Marsil on neid aga kaks - sõjajumala järgi nime saanud planeedile paslikult Phobos (Hirm) ja Deimos (Õudus). Võrreldes meie hiigelkuuga on aga punase planeedi truud kaaslased pisikesed asteroidi mõõtu kivikesed. Kui Kuu läbimõõduks on 3500 km, siis Deimos on keskmiselt 12 ja Phobos 23 kilomeetrise läbimõõduga. Kui tuua võrdluseks, et Kuu on korvpall, siis Marsi kuukesed oleksid seal kõrval riisitera mõõtu.
Ühel neist kosmilistest riisiteradest on aga olnud saladus, mille üle astronoomid on pead murdnud üle 40 aastat. Kui kosmosesond Viking 1977. aastal Phobosest esimesed lähivõtted Maale edastas, panid põnevil astronoomid selle pinnal tähele kaht peamist märkimisväärset detaili - kuu enese mõõtmeid arvestades hiiglasliku kraatrit, mille läbimõõt on 9 kilomeetrit ja üle kogu Phobose pikerguse pinna jooksvaid vagusid. Kui nüüdseks Strickney nime kandva kraatri tekke on suhteliselt lihtne mõistatus - seda tabas pirakas asteroid - siis pikad mitmesuunalised kraavid panid teadlasi tõsiselt kukalt kratsima. Parimaks olemasolevaks, aga mitte eriti heaks seletuseks sai, et millalgi minevikus Marssi tabanud suur asteroid paiskas planeedist välja piisavalt materjali, mis andis orbiidil tiirlevale Phobosele tänapäeval vaadeldavad "armid".
Lähivõte 9 kilomeetrise läbimõõduga Stickney kraatrist. Kraatri servadest lähtuvad heledad alad on tekkinud varisemiste tulemusel kosmilises mõttes suhteliselt hiljuti. Ammune kokkupõrge oleks võinud vabalt Phobose ka purustada.
Värske teadustöö kohaselt on aga vaod siiski seotud Stickney kraatri tekkimisega. See tuleb mõnevõrra üllatusena, kuna minevikus on nende kahe seostamisele esitatud päris mõjukaid vastuargumente. Esiteks läbivad mõned neist kraatri sisemusest, demonstreerides ilmekalt, et esimesed on vanemad kui viimane ning teiseks kattuvad osad vaod omavahel, mis ei taha hästi kokku minna tõenditega ühest ainsast piisavalt tugevast kokkupõrkest. Lisaks asub Phobosel piirkond, mis on vagudest täiesti vaba.
Tänapäevast arvutus- ja modeleerimisjõudlust ära kasutades otsustasid teadustöö autorid siiski Stickney kraatri kokkupõrget arvutis simuleerida ning vaadata, kas ja kuidas võiksid vaod selle tulemusel tekkida. Ainsaks põhjendatud eelduseks oli idee, et proportsionaalselt suure kraatri servadest pidi kokkupõrke käigus lahti murduma päris palju hiiglaslike kivirahne. Kuna Phobose graviatsioon on nii nõrk, et näiteks Maal 70 kilo kaaluv mees kaaluks seal vaid 60 grammi ning suudaks hea kõrgushüppajana kuu raskuväljast alatiseks väljuda, jääksidki need pisema mäe mõõtu rahnud mõneks ajaks Phobose pinnale veerema. Kusjuures nad veereksid Phobosele lausa mitu tiiru peale.
Ekraanitõmmised uurimustöö aluseks olevast mudelist. Valged kuubikud kujutavad oletavaid rahnusid, mis Phobose pinna triibuliseks vedasid.
Mudelit jooksutades nägid astronoomid kummastavat sarnasust Phobose praeguse väljanägemisega. Lisaks seletas see automaatselt ära eelnevad vastuargumendid kraatri ja vagude seosele. Phobosele tiiru peale veerenud kivid võisid siseneda teiselt poolt kraatrisse ning künda oma vaod sinna ka peale kokkupõrget. Kuu ebaühtlase kuju ja seega gravitatsioonivälja mõjul veeresid rahnud risti-rästi oma eelnevatest trajektooridest üle, seletades kattuvust. Vagudest tühi piirkond Phobosel on aga ümbritsevaga võrreldes madalam, mistõttu hüppasid rahnud sellest lihtsalt üle.
Kas antud uurimistöö tähendab, et Phobose pinnamustri mõistatus on lõplikult lahendatud? Ilmselt mitte, sest nagu teadusfilosoofid kangekaelselt väidavad - teadus ei evi tõde, vaid ta ehitab mudeleid. Sellegipoolest, kui antud mudel klapib ja keegi ei suuda ehitada paremini klappivat mudelit, võib sellest lähtuvatele väidetele omistada mingi tõeväärtuse.
Phobos nähtuna 2008. aastal NASA Mars Reconnaissance Orbiteri poolt umbes 2800 kilomeetri kauguselt. Foto on kombineeritud tulem mitme erineva lainepikkusega ülesvõttest, et rõhutada kuu pinnadetaile ja värvust. Stickney kraater laiutab paremal.
Phobos peidab endiselt paljut oma saamisloo, ehituse ja koostise kohta. Näiteks mingil põhjusel on see üks Päikeseüsteemi tumedamaid kehasid olles peaaegu sama must kui värske asfalt. Phobose tihedus ei näi aga olevat piisav olemaks tehtud puhtast kivist ning tõenäoliselt peitub selle pinna all arvestatavas koguses jääd. Kuidas see sinna sai? Kohati katab selle pinda kuni 100 meetrine tolmukiht. Kuidas küll on olematu gravitatsiooniga keha suutnud seda enda külge sellises koguses koguda? 3. detsembril 1980. aastal kukkus Nõukogude Liidu Jeemenis asuvasse sõjaväebaasi 2 kilogrammine meteoriit, mille päritoluks on pakutud Phobost. Kuna aga viimase täpne koostis on teadmata, ei saa seda hüpoteesi tõestada ega ümber lükata.
Marsi pisem kuu Deimos pildistatuna NASA Mars Reconnaissance Orbiteri poolt 2009. aastal.
Paljudele neile küsimustele loodetakse vastus saada 2029. aastal. Siis peaks Maale tagasi jõudma Jaapani poolt kavandatav kosmosesond, mis läkitatakse Marsi kuudest pinnaseproove võtma 2024. aastal. Sama plaan on Venemaal, kelle esimene katse Phoboselt pinnamaterjali tagasi tuua lõppes sondi saatusliku rikkega 2011. aasta novembris vaid mõned hetked peale Maa orbiidile jõudmist.

pühapäev, 18. november 2018

Meteoriiditabamus Grõõnimaal

Huvitav uudis meteoriidikraatrite jahimaadelt. Millalgi suhteliselt hiljuti (geoloogilises mõttes) põrkus Gröönimaaga umbes 1,5 kilomeetrine raudmeteoriit, mis jättis endast maha ligi 30 kilomeetrise kraatri. Kokkupõrkel vabanenud energia pidi mõjutama tollast elustikku (sh inimkonda) küllaltki dramaatilisel moel.



Uudis Postimehes: https://heureka.postimees.ee/…/groonimaa-jaaliustiku-alt-av…

kolmapäev, 31. oktoober 2018

Kepleri kosmoseteleskoop lõpetas töö

R.I.P Kepleri kosmoseteleskoop. Eile teatas NASA, et nende 2009. aasta märtsis üles saadetud Kepleri kosmoseteleskoobil on viimaks kütus otsas ning see jääb oma pensionipäevi veetma Maast ohutul kaugusel ümber Päikese tiireldes. 2017. aasta seisuga oli Kepler avastanud/kinnitanud pea 2500 eksoplaneeti* ning tema poolt kogutud andmed annavad teadlastele tööd veel aastateks.
Kunstniku nägemus Kepleri kosmoseteleskoobist.
*eksoplaneedid on teiste tähtede ümber tiirlevad planeedid

pühapäev, 28. oktoober 2018

Parim foto Linnuteest

Nagu iga astronoomiast pisutki huvitunud inimene teab, kuulub meie Päikesesüsteem Linnutee nimelise galaktika koosseisu. Selle 100-400 miljardist tähest koosneva ketta läbimõõduks pakutakse umbes 100 000 valgusaastat ning meie Päike asub selle keskpunktist kusagil 28 000 valgusaasta kaugusel. Kui seda ette kujutada kettagolfi kettana ja meie asume pigem selle äärealadel, siis on arusaadav miks me näeme Linnutee tähti üle taeva ulatuva heleda jutina. Seda nii Linnutee välisserva kui ka keskosa poole vaadates.
Et seda sama jutti lahutada individuaalseteks tähtedeks on vaja võimsaid teleskoope ning pikkade säriaegadega fotosid. Näiteks palja silmaga näeme öötaevas vaid umbes 5000 selgelt eristatavat tähte, millest üksikud kaugemad asuvad kusagil 4000 valgusaasta kaugusel. See on kõigest 4% Linnutee kogulaiusest.

Allolevalt lingilt on leitav kõige detailsem foto Linnutee keskosast, mis meile Maalt nähtuna paistab. See on tehtud Euroopa Lõunaobservatooriumile (ESO) kuuluva VISTA teleskoobiga Tšiili mägedes ning selle loomiseks kasutati tuhandeid üksikuid kokkumonteeritud kaadreid saades tulemuseks 108,500×81,500 pikslise resolutsiooniga foto.
Kuigi vaatepilt on hämmastav ja tähtede arv näib olevat loendamatu, paistab sellel fotol "vaid" 86 miljonit tähte. Ehk siis umbes 0,02 kuni 0,086 protsenti Linnutee galaktika kõikidest tähtedest. Selle põhjuseks on tõsiasi, et Galaktikas lenduv tolm ja gaas varjab meie jaoks enamuse Linnutee teisest poolest. Galaktikaid eneseid on aga Universumis kokku rohkem kui tähti Linnutees.
Head zuumimist!

pühapäev, 21. oktoober 2018

Tõravere observatooriumi külastus

Mõned fotojäädvustused meie laupäevasest väljasõidust Tartu tähetorni ja Tartu observatooriumi Tõraveres.
Mida me siis muuhulgas nägime ja teada saime?
Et Tartu tähetornil oli oma aja parima optikaga läätsteleskoop ning sellega töötanud astronoomid Struve ja Öpik on tuntud üle maailma. Tähetornist mõõdeti esimesena täht Vega kaugus (25 v.a.) ning alustati Struve kaare mõõdistamist. Lisaks saime oma käega proovida kui palju kaalub kilogramm erinevatel taevakehadel ning kuidas liiguvad planeedid ümber Päikese.
Tõraveres tutvusime tähistaeva ja tähtkujude asetusega, olime ise päikesekella osutiks ning katsusime enda käega Venemaal maha prantsatanud raudmeteoriiti. Lisaks nägime lähedalt satelliiti, uurisime Andromeeda galaktika ehitust, kuulsime Suurest Paugust ja inflatsiooniteooriast, võrdlesime Universumi suurimaid mõõtkavasid ja saime teada kuidas tekivad päikese- ja kuuvarjutused ning aastaajad.
Külastuse üheks tipphetkeks oli põhjamaade suurima 1,5 meetrise peapeegliga teleskoobi nägemine ja uurimine.
Suured tänud Tõravere astronoomile Jaan Vennikule huvitava jutu ja tutvustuse eest ning Tõrva avatud noortekeskusele ja Tõrva vallale ürituse võimalikuks saamise eest.
Kindlasti külastame Tõravere veel...














esmaspäev, 15. oktoober 2018

Virmalised lennukilt

Virmalised kuuluvad rohkem meteroloogia kui astronoomia valdkonda, kuid kuna ka nende nägemiseks tuleb vahel selge ilmaga pea kuklasse ajada, siis...
Alumised fotod on tehtud ameerika piloodi ja fotograaf Ross Franquemonti poolt lennates U-2 nimelise luurelennukiga üle 21 kilomeetri kõrgusel Arktika ja Gröönimaa kohal. Isegi sellisel kõrgusel jäävad virmalised lennuki jaoks püüdmatuks (virmaliste valgus asub 60 - 120km kõrgusel maapinnast), kuid sellegipoolest on vaatepilt pisut teistsugune kui maamunal seistes.





Lockheed U-2 lennuk loodi 1955. aastal eesmärgiga luuramaks Külma Sõja päevil venelaste tegemisi. Kuid tõenäoliselt on need fotod parimad, mis selle lennuki pardalt klõpsatud.
Kõiki Franquemonti fotosid näeb siit: https://extremerossphotography.smugmug.com/Extreme-Ross-Ph…/

esmaspäev, 1. oktoober 2018

Esimesed fotod Ryugu pinnalt

Eelmisel nädalavahetusel tegi Jaapani kosmoseagentuur JAXA ajalugu, klõpsates esimesed kaadrid asteroidi pinnalt.
Fotode autoriks olid kosmosesond Hayabusa2 poolt Ryugu nimelise asteroidi pinnale saadetud pisikesed "kulgurid", mis kujutavad endast kilogrammi raskuseid sensorite, rootorite ja kaameratega varustatud silidrikesi. Kuna umbes 1 kilomeetrise läbimõõduga asteroidi gravitatsioon on võrreldes Maaga 18 000 korda nõrgem, liiguvad kulgurid asteroidi pinnal hüpates ja hõljudes - sellest ka fotode hägusus.




Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis peagi kirjutab Hayabusa2 ennast taaskord ajalooraamatutesse, tuues asteroidilt kaasa pinnaseproovi. Proovi võtmine peaks aset leidma käesoleva kuu lõpus ning Maale peaks sond koos oma väärtusliku laadungiga jõudma 2020. aasta detsembriks.
Sond asus Ryugu poole teele 2014. aasta detsembris.

esmaspäev, 24. september 2018

Meenutusi Tõrva I Astronoomiaõhtust

Nagu kõik külalised (ja ka need, kes kohale ei jõudnud) oma nahal tunda võisid, vedas meil reedese ilmaga meeletult. Võiks öelda, et tegemist oli tõenäoliselt selle aasta viimase suveõhtuga, mille vältel õhutemperatuur alla 20 kraadi ei langenud. Teiseks hoolitses kerge tuul selle eest, et teleskoopidele ja muule tundlikule tehnikale ei tekkinud vaatlusi häirivat ja potentsiaalselt rikkuvat kastet.
Huvilisi kogunes looduskauni Ala-Vilsi õuele meile enesegi üllatuseks päris palju. Kuigi meil ei olnud mahti teid kõiki täpselt kokku lugeda, pakume umbkaudseks arvuks 40 inimest, kusjuurest üle pooled olid noorema põlvkonna liikmed. Igatahes ligi kümme kilo grillliha ja mõned lisakilod salatit, kooki ja muid suupisteid olid hommikuks jäägitult kadunud.
Nagu kavas ette oli nähtud, alustasime astronoomiaõhtu pimedamat osa dokumentaalfilmiga The Farthest ("Kaugeim", 2017), mis rääkis Voyageri kosmosesondide saamisloost, ehitusest, avastusretkest Päikesesüsteemis ja nende kaugest tulevikust inimkonna mehaaniliste käskjälgadena. Kuigi film oli inglise keeles, ei näinud see kedagi suurt häirivat, kuna nii mõnigi oli valmis oma emadele-isadele filmi olulisemaid kohti tõlkima.
Korraks pidime filmile küll pausi peale panema, kuna vaatamata algsele kartustele pilvisest ilmast, olid horisondi kohale kerkinud selgelt ja heledalt nähtavad Kuu, Marss ja rõngastud Saturn. Samal ajal saabusid ka meie külalishobiastronoomid Margus Aru Ahhaa teaduskeskusest ja Viljam Takis Lüllemäe observatooriumist, kes täiendasid Tõrva Astronoomiaklubi teleskoopi kahe võimeka Dobson-tüüpi teleskoobiga.
Taevatorude suurenduse ja Marguse näiliselt tähtedeni ulatunud rohelise laseri juhatusel näidati taevavaatlejatele Kuu augulist pinda, Saturni suurejoonelisi rõngaid, tähtsamaid tähtkujusid, taeva nabaks olevat Põhjanaela ja Perseuse kaksihajusparvi. Peale astronoomilisema jutu lõppemist ja filmi jätkamist jäid teleskoobid huvilistele uudistamiseks ja taeva iseseisvaks uurimiseks oma kohtadele.
Saunaliste tiigisupluste ja tulemeistrite lõkkepraksumise saatel panime mängima õhtu teise dokumentaali In the Shadow of the Moon ("Kuu varjus", 2007), mis rääkis legendaarsetest Apollo missioonidest. Filmist sai näha ja kuulda Kuul kõndinud inimeste muljeid ja neid sinna saatnud teadlaste ja inseneride ligi poole sajandi taguseid meenutusi. Vaatajate ja korraldajate rõõmuks olid kuulendude-vandenõulased reedel koju jäänud ning õhtu sai jätkuda intellektuaalses võtmes.
Hilistel ja pimedatel öötundidel otsustas Viljam ühendust võtta oma Tõrvast ligi 40 kilomeetri kaugusel Lüllemäel asuva observatooriumi 40 sentimeetrise teleskoobiga, et läbi interneti-ime manada projektorilinale kaugete tähtede kujutised. Paraku oli selleks ajaks Lüllemäe kohale kerkinud segav pilvevine ning otsitud Andromeeda galaktika jäi sel korral kauge teleskoobisilma jaoks püüdmatuks. Tehnika- ja astrofotograafiahuviliste vaheline jutt sai jätkuda aga kuni une vältimatu tulekuni.
Hommikul tervitas korraldajaid ja külalisi paduvihm. Õnneks said aga kõik teleskoobid, arvutid ja projektorid enne seda katuse alla ning astronoomiateemalised arutlused ja viimased käesurumised said segamatult toimuda kuiva varjualuse all. Laiali mindi kindla plaaniga seda kõike järgneval aastal korrata.
Tõrva astronoomiaklubi tänab siiralt kõiki ürituse teoksaamiseks panustanud inimesi ja asutusi - Tõrva valda, Tõrva Avatud Noortekeskust, Ala-Vilsi talurahvast, Vilsi Angus OÜ-d, Pubi Juudast, Kosmosetarvikud OÜ-d ning muidugi Margus Aru ja Viljam Takist. Samuti täname kõiki neid, kes otsustasid kohale tulla, kaasa mõelda ja loodetavasti näeme juba peagi mõnel talvisel vaatlusõhtul siinpool teleskoobiokulaari.
Fotode autor on Margus Aru

neljapäev, 20. september 2018

Lüllemäel teleskoobivaatlust tegemas

Tõrva Astronoomiaklubi käis koos Taavi Tuvikesega Eesti Astronoomia Seltsist Lüllemäe kooliõpilastele planeedi- ja kuuvaatlust tegemas. Pildi tegemise hetkel vaatas toru teisest otsast vastu rõngastatud Saturn.

Vaatlusel käis ka Lõuna-Eesti Postimees - siin artikkel ja pildid: https://lounapostimees.postimees.ee/6409996/lullemael-sai-saturni-kaeda