Psyche kosmosesond möödus Marsist

Autor: Üllar Kivila

15. mail sooritas NASA Psyche kosmosesond möödalennu Marsist, kasutades planeedi gravitatsioonivälja oma trajektoori muutmiseks. Sondi lõppeesmärk on uurida endaga samanimelist metallirikast asteroidi 16 Psyche*, mis on üks asteroidide vöö suurimaid ja massiivsemaid liikmeid ning tõenäoline kunagise protoplaneedi tuum või selle osa.

Lähivaade Marsi lõunapoolusele.

Pikema säriajaga foto Marsi ööpoolest ning päikesevalguse käes sillerdavast atmosfääri rõngast toob nähtavale õrnad kõrgatmosfääri pilved (umbes kella 4 ja 8 suunal). Need koosnevad peamiselt veeaurust.

Syrtis Majori piirkond Marsil, kus püsivalt ühesuunalised tuuled on kokkupõrkekraatritest ja muudest pinnavormidest allatuult tekitanud pikad tolmujäljed. Üks piksel sel fotol vastab umbes 360 meetrile ning enamik jälgi on umbes 50 kilomeetrit pikad.

Sirbikujuline Marss, pildistatud planeedile lähenemise käigus.

Marsi üldplaan, paremal paistab põhiliselt süsihappegaasi jääst ja lumest koosnev lõunapooluse polaarmüts.

Psyche sond möödus Marsi pinnast 4600 km kõrguselt, nihutades selle manöövriga enda orbitaaltasapinda Päikese ümber ning kasvatades Päikese-suhtelist kiirust umbes 450 m/s võrra, jõudmaks 2029. aasta augustikuuks Psyche asteroidi juurde. Möödalennu käigus kasutati võimalust kosmosesondi instrumente Marsi uurimiseks ja pildistamiseks kasutada. Järgnevalt mõned möödalennu ajal jäädvustatud ülesvõtted, loe iga pildi juurest täpsemalt kirjeldust eraldi.

*Arv 16 asteroidi nime ees viitab selle avastamise järjekorrale. Psyche on ühe suurima asteroidina ka üks varasemalt avastatuid – seda nägi esmakordselt Itaalia astronoom Annibale de Gasparis 1852. aastal. See umbes 200-kilomeetrine asteroid sisaldab endas umbes 1% asteroidide vöö kogumassist.

Kui Hera möödus Marsist ja Deimosest

Aasta tagasi sooritas Euroopa Kosmoseagentuuri kosmosesond Hera möödalennu planeet Marsist ja selle orbiidil tiirlevast pisikuust Deimosest. Hera lõplikuks sihtkohaks on asteroidipaar Dimorphos ja Didymos, millest viimast tabas esmakordse kursimuutmise eesmärgiga NASA 2022. aasta missioon DART. Nende juurde orbiidile ja eriti Didymosel asuvat värsket inimtekkelist kraatrit uurima saabub Hera käesoleva aasta detsembris.

Marsi möödalennu mõtteks oli muuta planeedi gravitatsiooni abil Hera trajektoori ja kiirust nii, et see jõuaks oma sihtkohta võimalikult kiiresti ja kütuse mõttes võimalikult säästlikult. Taolisi kavalaid, niinimetatud gravitatsioonilisi linguheiteid on kosmosemissioonides kasutatud edukalt juba aastakümneid. Lisaks ilmsetele eelistele pakuvad need ka suurepärast võimalust testida ja kalibreerida sondi kaameraid ja instrumente reaalsete taevakehade puhul.

2025. aasta 12. märtsil möödus Hera Marsi pinnast lähimas punktis umbes 5000 kilomeetri kauguselt, liikudes sel hetkel ligi 9 kilomeetrit sekundis. Samal ajal liikus Hera ja Marsi vahelt läbi Marsi väiksem kahest kuust, nimega Deimos. Tegemist on umbes 12,5 kilomeetrise, tolmuse ja kangesti asteroidi meenutava kuuga, mida on paraku uuritud võrdlemisi vähe. Kuna lähimas punktis oli Deimos Herast vaid umbes 1000 kilomeetri kaugusel, käivitati sondi kolm erinevat kaamerat, mis kõik toimetavad erinevates lainepikkustes.

Hera fotosid võib pidada ka eelluureks sellel aastal startivale missioonile nimega Martian Moons eXploration ehk lühidalt MMX. Jaapani kosmoseagentuuri (JAXA) juhitud, aga koostöös ESA, NASA, Prantsuse kosmoseagentuuri (CNES) ja Saksamaa DLR keskusega arendatud missiooni eesmärgiks saab olema uurida eelnevast palju lähemalt Marsi mõlemat kuud ning sellest suuremal – Phoboses – ka maanduda, sellelt proove korjata ning need tagasi Maale toimetada.

Hera fotosid Deimosest näeb alt.

Deimos tiirlemas Marsi kohal. Allikas: ESA

Marss ja Deimos Hera niinimetatud asteroidi raamimise kaameras. Must-valge kaamera eesmärk on aidata sondi navigeerimisel. Allikas: ESA

Marss ja selle ees asuv Deimos Hera Hyperscout H nimelise kaameraga. See jäädvustab elektromagnetkiirgust nii nähtavas kui meie jaoks nähtamatus kiirguses. Eriti kasulik on see taevakehade mineraalse koostise analüüsimiseks. Allikas: ESA

Marss ja Deimos Hera TIRI nimelises termokaameras, mille abil saab määrata taevakehade temperatuuri ning nende pinnase osakeste suurust ja poorsust. Allikas: ESA

Marsi nägu, Marsi püramiidid ja Marsi karu

Marsil on umbes poolesaja-aastase lähiuurimise jooksul nähtud nii mõndagi vandenõuteoreetilist. 1976. aastal Viking 1 orbiiteri poolt tehtud fotod Cydonia nimelisest piirkonnast jäädvustasid kuulsa Marsi näo, mis osutus hilisemate ja oluliselt paremate fotode põhjal lihtlabaseks mäeks, mille valguse ja varjude mäng meile tuttavaks näoks maalis*. See ei takistanud väga sarnase teemaga 2000. aasta filmi peakirjaga Mission to Mars, mille lõpus paljastub "marsi näost" tulnukate artefakt. Kõrvalepõikeks, et nimetatud film on teaduslikkus mõttes absurdne ja seda ei tasu vaadata.

Väidetavast näost veidi eemal näitasid Mariner 9 fotod kolme püramiidi, mida hakati otseloomulikult võrdlema nende meie planeedi kõige kuulsamate püramiididega. Nii nagu siiani veel osad on veendunud, et inimesed ei suutnud omal ajal kive üksteise otsa laduda ning selleks vajalik abi pidi tulema tulnukatelt, pakuti ka "Marsi püramiidide" seletuseks tulnuklikke jõude. Taaskord näitasid kõrgema lahutusega fotod, et tegemist on ilmselt miljonite aastate pikkuse tuuleerosiooni poolt kujundatud mägedega, mis parematel fotodel päris nii korrapärased ei olnudki. Tänapäevaste marsikulgurite poolt Marsi kivikõrbeväljadel jäädvustatud ja sisuliselt reaalajas avaldatud arvukatelt fotodelt nähtud tulnukaid, putukaid, maju, varemeid ja seeni pole mõtet isegi mainida. Mõni selline uus "avastus" läheb teatud ringkondades moodi iga paari nädala tagant, et siis jälle mõne nädala pärast hääbuda. Iseenesest ju tore, et inimesed ikka kulgurite fotosid vaatavad ja uurivad. Mida rohkem silmi, seda parem.

Üks kuulus Marsi "püramiid" läbi Mars Global Surveyor (MGS) sondi silmade. Tegemist on ilmselgelt mäega.

Marsi nägu Cydonia nimelises piirkonnas Marsil. Vasakul 1976. aasta foto Viking 1 sondi poolt. Paremal Mars Global Surveyor (MGS) sondi foto aastast 2001. Valgustingimused olid erinevad ning illusioon kaob.

Näiteid nimetatud Marsi näost, püramiididest ja muudest vastuvaidlematult headest tõenditest tulnukate kätetööst näeb kommentaarides...

All on aga näha Marsi ümber tiirleva ja selle pinda kõrglahutuses pildistava Mars Reconnaissance Orbiteri (MRO) fotot aastast 2022. Pole kahtlustki, et tegemist on Marsi karuga. Ümar nägu, silmad, koon ja suu**. Kas tõesti on tegemist tulnukate iroonilise naljaga meie kujul?

Marsi karu piirjooned näivad koosnevat väga ammusest meteoriidikraatrist, mis on vahepeal täitunud pinnasega ning mis on mingil põhjusel vajunud (võimalik, et kunagise vee aurustumine). Karu silmad on palju hilisemad pisemad meteoriidikraatrid ning karu koon ja suu näivad olevat mingit sorti vulkaaniline mägi/küngas, mille tuul on vorminud meie jaoks ümbritsevaga kokku sobivasse vormi. Karu näo läbimõõt on umbes kaks kilomeetrit.

*inimloomade kommet näha ebamäärastes mustrites tuttavaid nägusid ja loomi kannab nime pareidoolia. Evolutsioonipsühholoogid on pakkunud, et tegemist on meisse loodusliku valiku poolt sügavale sisse programmeeritud (mis seda ei oleks?) omadusega. Kumb inimene jääb suurema tõenäosusega ellu ja annab edasi oma geene - kas see, kes näeb ekslikult puudevarjus tiigrit ning põgeneb või see, kes kes ei tunne põõsas varitsevat tiigrit ära ning...? Pole ilmselt väga raske ette kujutada, et sama omadus kombineeritud teatud religiooni ja muu ebausu omapäradega on suures osas vastutav osades kultuurides populaarsete kummituste ja vaimude nägemise eest.

**inimloomade kommet näha ebamäärastes mustrites karu nägu kannab inglise keeles isegi eraldi nime - ursine pareidolia. "Ursus" on karu perekonna ladinakeelne nimi. Samast tüvest on tulnud tähtkujude Ursa Major ja Ursa Minor nimed, mis tähendavad vastavalt Suurt Karu ja Väikest Karu. Eestlastele on need tuttavad kui Suur Vanker ja Väike Vanker, kuigi tehniliselt on viimaste näol tegemist asterismide, mitte tähtkujudega. Asterismid on heledatest tähtedest koosnevad mustrid, mis võivad aga ei pruugi olla ühes tähtkujus. Nii asterismid kui tähtkujud on iseenesest suurepärased näited ajaloolisest pareidooliast, ehk müras tuttavate mustrite nägemisest, mis on just tähtkujude puhul kandunud ammustest aegadest tänapäeva enam-vähem muutumata kujul.

Phobos Marsi kohal

Lõppenud aasta suvel jäädvustas juba 2003. aastast Marsi orbiidil tiirlev ESA Mars Express nime kandev sond kuidas planeedi suurem kuu Phobos planeedi pinna kohal liigub. Fotod töötles värviliseks ja videoklipiks kodanikuteadlane Andrea Luck.

Kreeka mütoloogiast pärit hirmujumala järgi nime saanud Phobos on Marsi kahest pisikuust suurem, ulatudes läbimõõdult kõige rohkem 27 kilomeetrit. Kujult meenutab see kartulit. Marsi pinnast tiirleb see vaid 6000 tuhande kilomeetri kõrgusel ja teeb ühe tiiru planeedile vaid 7 tunni ja 39 minutiga. Fotod teinud Mars Express tiirleb planeedist 298 kuni 10 000 kilomeetri kaugusel, mis tähendab, et vahel asub Phobos selle ja planeedi vahel. 

Marsi kolm Tharsise platoo vulkaani (vasakult Arsia Mons, Pavonis Mons ja Ascraeus Mons) ja nende kohal Marsi kuu Phobos. Kuust all ja paremal on näha Noctis Labyrinthus nimelist piirkonda. Sellest paremala ja all paistab Päikesesüsteemi suurim kanjon - Valles Marineris.

Täissuuruses: https://www.flickr.com/photos/192271236@N03/54997401734/

Phobos Marsi kohal. Foto alumises servas paistab Kasei Valles nimeline org, mis on planeedile kulutatud tõenäoliselt miljardeid aastaid tagasi voolava vee poolt.

Perseverance marsikulguri rekordiline sõit

Vaade NASA Perseverance marsikulguri rekordilisele sõidule selle aasta 20. juunil (sol 1540*). Väikese auto mõõtu kuuerattaline sõiduk läbis sellel päeval Marsil Jezero kraatris 4 tunni ja 24 minuti jooksul 411,7 meetrit. Video on kokku pandud kulguri navigatsioonikaamera fotodest, mida tehakse olenevalt pinnasest ja seal asuvatest takistustest umbes iga 1-5 meetri tagant. Vastavalt tuvastatud suurematele kividele või näiteks lahtise liivaga kohtadele valib nende põhjal kulgur iseseisvalt kõige parema sõidujoone. Kulgurile antakse igapäevaselt juhtimiskeskusest käske, kuid kusagil 90% selle sõidust käib autonoomselt.

Videos on pinnases näha Perseverance enda poolt jäetud rattajälgi, kui see läbis sama ala sama aasta mais.

Hetkeseisuga on Perseverance peaaegu nelja aastaga Marsil maha sõitnud 40 kilomeetrit. Testid maises laboris asuva Perseverance kaksikuga on näidanud, et kulguri juhtimissüsteem peaks vastu pidama veel vähemalt 60 kilomeetrit.

Allikas: NASA/JPL-Caltech

*sol näitab missiooni algusest kulunud kohalike päevade arvu. Maal on päeva pikkus 24 tundi, Marsil 24 tundi, 39 minutit ja 35 sekundit.

Marsikulgur pildistas Päikese teist külge

Marssi uuriv Perseverance kulgur pildistab oma mastikaameraga regulaarselt sealses taevas rippuvat ja meie jaoks harjumatult pisikest Päikese ketast, et hinnata planeedi hõredas atmosfääris hõljuva tolmu kogust. Kui tolmu on rohkem, on päikesevalgus nõrgem ja punasem. Kusjuures need fotod on piisavalt head, et neilt vahel eristada suuremaid päikeselaikude gruppe ehk jahedamaid, aga aktiivsemaid piirkondi selle "pinnal".

Nädala alguses ja eile tehtud Perseverance päikesefotodel on näha üsna võimsaid päikeselaikude gruppe, mille suurused ületavad meie planeeti mitmekordselt. Kuna Marss ja sellel ringi veerev Perseverance asuvad hetkel Maa suhtes peaaegu teisel pool Päikest, näeb see Päikesest seda külge, mis pöörab end meie suunas alles umbes kahe nädala pärast.* Ehk siis peagi on oodata, et need samad laigud ilmuvad meie jaoks Päikese "vasaku" serva tagant välja. Selleks ajaks võivad need olla suuruses kas kasvanud või kahanenud. Kui need on kasvanud, võivad nendest alguse saada päikesepursked, mis toovad meie planeedile taaskord võimsad magnettormid ja virmalised.

Eile foto Päikesest Marsi taevas. Tumedalt on näha sellel asuvad hiiglaslikud päikeseplekkide grupid. Foto on tugevalt lõigatud. Valged täpid sellel on kas surnud pikslid kaamera sensoril või siis sealse võrdlemisi võimsa kosmilise kiirguse tagajärg.

Paremal Perseverance kolmapäeval tehtud foto Päikesest ja sellel asuvast suurest päikeseplekkide grupist. Vasakul SDO observatooriumi andmete põhjal kokku pandud helioseismiline kaart Päikese tagumise küljel toimuvast. Kaks pilti ei pruugi olla samas orientatsioonis.

Perceverance toorfailide kataloogi saab huvi korral uurida siit: https://mars.nasa.gov/mars2020/multimedia/raw-images/

Päikest erinevates lainepikkustes näeb sisuliselt reaalajas siit (Maa orbiidil asuva SDO vahendusel): https://sdo.gsfc.nasa.gov/data/

Päikese "tagumisel" küljel silma peal hoidmine on astronoomias vähemalt praegu võrdlemisi suureks probleemiks. Nimelt ei ole meil hetkel seal pool ühtegi sellist sondi, mis suudaks seda korralikult teha. Näiteks Päikesest perioodiliselt väga lähedalt mööduv Solar Parker probe otse Päikest ei vaatle (kaamerad sulaksid). Päikese pooluseid uurima saadetud Polar Orbiter on hetkel Maaga samal pool Päikest. 2006. aastal startinud NASA STEREO missioon koosnes kahest Päikesest kahel pool asuvat satelliidist, kuid 2014. aastal kaotati ühega neist side ning töökorras olev satelliit on jällegi Maa poolel Päikest.

Kui parasjagu soodsas asukohas asuvate marsikulgurite kaamerad välja arvata, siis potentsiaalsete päikeseplekkide ja aktiivsuspiirkondade olemasolu ja asukohta Päikese tagumisel küljel saab mingil määral tuletada helioseismiliseks kaardistamiseks kutsutud tehnika abil. See töötab mõõtes Maa orbiidil ja maapinnal asuvate päikeseteleskoopidega Päikese atmosfääris levivaid helilaineid. Näiteks võimas purse tagumisel küljel jõuab lainetena ka meie vaatevälja. Nende põhjal saab kokku panna robustse kaardi sellest, et mis toimub teisel pool ning mida me võime lähitulevikus Päikesest oodata (või karta). Ehk siis päris pimedad me selles osas ikkagi ei ole.

Perseverance marsikulguri teisipäevane foto tolmusest Marsist ja selle taevas säravast Päikesest. Töötlus: Robert P. King (AstroBob)

*Tulikuumast plasmast koosnev Päike ei pöörle nii nagu tahked kehad. Kui selle ekvaator teeb ühe sideerilise (kinnistähtede suhtes) pöörde umbes 24,5 ööpäevaga, siis poolustel kulub selleks 31-35 ööpäeva. Ühtlasi Päikese orbiidil ja samas suunas tiirleva Maa perspektiivist teeb Päikese ekvaator ühe pöörde umbes 28 päevaga. Päikese erinevate laiuskraadide erinevad pöörlemiskiirused on ilmselt ka põhjuseks, miks Päikese aktiivsus käib tsüklitena. Erinevad kiirused tekitavad olukorra, kus Päikese magnetväli läheb perioodiliselt sõna otseses mõttes krussi. Omavahel segi aetud magnetväljajooned takistavad teatud piirkondades plasma normaalset tsirkulatsiooni ning tekivad päikeseplekid. Samadest piirkondadest paiskuvad vahel välja ka pursed, mis saadavad meie suunas laetud osakesi (elektronid, prootonid), mis mõjutavad omakorda Maa magentvälja ja tekitavad poolustele jõudes ja atmosfääri ülakihtidega põrkudes virmalisi. Päikese aktiivsus jõuab oma tippu umbes iga 11 aasta järel, mida lahutavad ajas võrdlemisi rahulikud perioodid, kui Päikese pinnal pole näha praktiliselt üldse plekke ja pursked on harvad. Hetkel näime endiselt viibivat Päikese aktiivsuse tipus.

Perseverance seni parim tõend elust Marsil

Eelmisel nädalal tuli NASA välja ühe viimase aja huvitavama uudisega, mis väitis, et Marsilt on avastatud siiani parim tõend sealse kunagise elu eksisteerimisest. Nagu ikka, tasub taoliste suurte uudiste osas olla ettevaatlik, sest nagu juba astronoom Carl Sagan sõnastas "hämmastavad väited vajavad hämmastavalt häid tõendeid". 

Jutt käib teadustööst, mille aluseks on eelmise aasta juulis NASA marsikulgur Perseverance poolt võetud proovid Jezero kraatris asuvast Neretva Vallis nimelisest iidsest jõesängist. Tänaseks on see jõgi olnud kuiv viimased 3,5 miljardit aastat, kuid kunagi kandis see vett Jezero kraatris asuvasse madalasse järve. 

Proovid võeti noolekujulisest kivist, mis sai nime Cheyava Falls. Puhtalt visuaalselt oli kivi huvitav juba algusest, kuna selles oli näha pisikesi tumedaid moodustisi, mis said endale suuruse ja kuju järgi hüüdnimed "leopardi laigud" ja "mooniseemned". Kulgur puuris kivisse, analüüsis moodustiste koostist ning lukustas need spetsiaalsesse proovikonteineritesse lootuses need kunagi kuidagi Maale toimetada. 

Cheyava Falls kivi peale Persevernace marsikulguri proovide puurimist.

Lähivaade Cheyava Falls nime kandvale kivile, mille Perseverance leidis iidse jõesängi põhjast. Pisikesed mustad täpid kannavad hüüdnime "mooniseemned" ja laiemad laigud nime "leopardi laigud". Hetkel on nende näol tegemist ühe parima vihjega kunagisele mikroobsele elume Marsil.

Viimased aasta aega on NASA astrobioloogid moodustisi ja nende koostist üritanud tõlgendada kahel peamisel viisil - need kas on tekkinud geoloogiliste protsesside või mikroobse elu tulemusel. Kivi ise näib sisaldavat elemente ja aineid, mis võiksid olla hüpoteetilisele kunagisele elule hädavajalikud. Need ained on orgaaniline süsinik, fosfor, väävel ja oküdeerunud raud (rooste). Moodustised nimega "mooniseemned" sisaldavad mineraali nimega vivianiit ning "leopardi laigud" veel lisaks mineraali greigiiti. Viimane neist on üks raudfosfaadi vorme ning vivianiit üht sorti raudsufaat. Vivianiiti leitakse Maalt kõdunevast orgaanikast ning greigiit on osade mikroorganismide elutegevuse kõrvalprodukte.

Teadaolevalt saavad samad mineraalid tekkida ka elutute protsesside tulemusel, nagu näiteks kõrged temperatuurid või väga happelised tingimused. Märke sellistest tingimustest ei suudetud aga kivimist avastada. Ehk siis ühesõnaga ei ole hetkel teada ühtegi mitte-bioloogilist viisi, mis nende leidumist antud kivis seletaks. Mängu tuleb ka Perseverance kulguri piiratud võime proove tõsiselt analüüsida. Kõige ilmsemaks järgmiseks sammuks oleks need toimetada Maale laboratooriumi, kuid paraku pole sellised missioonid veel ettepanekutest ja ideedest kaugemale jõudnud. 

Perseverance autoportree Cheyava Falls kivi juures. Foto on tehtud kulguri robotkäpa otsas asuva kaameraga.

Avaldatud teadustöö autorid kutsuvad kõiki eksperte nende leidusid, analüüse ja nii järeldusi omalt poolt üle kontrollima. 

Link teadustööle: https://www.nature.com/articles/s41586-025-09413-0

Kunagise (või isegi praeguse) elu leidmine Marsilt on üks astrobioloogia suurimaid küsimusi, millel võivad olla filosoofiliselt revolutsioonilised tagajärjed. Kui tuleb välja, et elu tekkis nii Maal kui Marsil ja seda iseseisvalt, siis peaks elu universumis olema pigem reegel kui erand. Selle asemel, et filosofeerida ennasttäis eelduses enda ainulaadusest, oleksime me kõigest üks paljudest keemiliste ja füüsikaliste protsesside tõenäolistest ja võib-olla paratamatutest tulemustest.

Phobos ja Olympos Mons

Marss, selle ja tegelikult Päikesesüsteemi suurim vulkaan Olympos Mons ning selle kohal orbiidil tiirlev kuu Phobos. Foto on tehtud Euroopa Kosmoseagentuuri Mars Expressi poolt, mis on punase planeedi ümber tiirelnud juba 2003. aastast.

Foto töötlus toorandmetest: Andrea Luck

Allikas: https://www.flickr.com/photos/192271236@N03

Kaks pilti SpaceEngine'i vahendusel.

Olympus Mons on küll väga kõrge, aga ühtlasi ka väga lauge ning katab umbes Prantsusmaa või Hispaaniaga võrreldava pindala - Marsi pinnal seistes polegi võimalik enamikku mäge korraga näha. Ülemine pilt on tipust, kaldeera servalt ning alumine vaatab mäe jalamit ümbritsevat kaljuserva.

Mägironijate jaoks on see väga igav mägi. Kui mõned üksikud järsemad servad välja jätta, on kogu teekond tippu üks väga pikk kergelt ülesmäge jalutuskäik.

Öine taevas Marsil

Selline näeb välja Marss ja selle tähistaevas paar tundi enne päikesetõusu hiiglaslikus Jezero kraatris. Foto autoriks on NASA Perseverance kulgur, mis on nimetatud kraatrit kunagise vee ja elu jälgi otsides uurinud ja sõna otseses mõttes puurinud juba viimased neli aastat (täpsemalt 1519 soli ehk Marsi ööpäeva). Väikeauto suurune kuurattaline kulgur või mõnikord lausa veerevaks laboratooriumiks nimetatud poolautomaatne sõiduk on selle ajaga külmal Marsil maha sõitnud ligi 35 kilomeetrit.

Foto on kokku "laotud" või "virnastatud" (inglise keeles stacking) 16 kaadrist, mis lubavad muidu väga pimeda vaate nähtavaks võimendada. Sama tehnikat kasutatakse kõikjal astrofotograafias nõrga heledusega objektide pildistamisel või kasvõi maisete öövaadete jäädvustamiseks.

Marsi taeva kõige heledamaks objektiks on antud fotol Marsi kahest pisikuust väiksem Deimos. Kuigi see asteoridi meenutav kuu on läbimõõdult kõige enam vaid 15 kilomeetrit, tiirleb see ümber planeedi vaid umbes 20 tuhande kilomeetri kaugusel. See teeb selle taevas suhteliselt heledaks. Kuna Deimos teeb ümber Marsi ühe tiiru vaid kusagil 30 tunni ja 18 minutiga (Marss ise pöörleb 24 tunni ja 37 minutiga), näib see sealses taevas võrdlemisi kiiresti triivivat läände. Kaks teist heledamat täppi fotol on Lõvi tähtkujusse kuuluvad tähed Reegulus ja Algieba.

Hubble juubelipidustuste fotod

Osana Hubble 35. juubelipidustustest suunati legendaarne teleskoop aprillis nelja fotogeenilise astronoomilise objekti suunas. Siin need on.

Üleval vasakul planeet Marss, mida Hubble pildistas jõulude ajal. Planeedil on näha selle puna-pruunid pinnavormid, valged polaarmütsid ning hõre ja hägune atmosfäär.

Paremal üleval planeetarudu NGC 2899. Nagu teised selle sarnased on ka see tekkinud Päikese mõõtu tähe surma tagajärjel. Selle täpsem kuju on aga tõenäoliselt tänu sellele, et udu südames tiirutab üksteise ümber kaks tähte. NGC 2899 asub meist umbes 3300 valgusaasta kaugusel Purjede tähtkujus.

All vasakul on näha lähivõtet Roseti udukogust Ükssarvikus. Hiiglaslik (130 va läbimõõt) udukogu on uutede tähtede sünnipaigaks, kuid antud fotol on näha selles asuvaid tumedamaid vesinikgaasi- ja tolmupilvi. Kommentaaridest leiab meie foto samast udukogust laiemalt. Terava silma omanikud peaksid Hubble poolt pildistatud koha sealt üles leidma.

All paremal spiraalgalaktika NGC 5335, mis asub meist ligi veerand miljardi valgusaasta kaugusel.

Astronoomiaklubi astrofotod: 2024/2025 hooaja jäädvustused

Kevad on käes ja päris pimedaks enam öötaevas ei muutu. See tähendab, et isegi südaööl õnnestub meil kerge vaevaga ära näha vaid kõige heledamad tähed. Alates mai keskpaigast on kõige heledamad tähed ja planeedid ainsad objektid, mida öötaevas silmaga näha õnnestub. Tehnilistes terminites nimetatakse sellist olukorda nautiliselt valgeteks öödeks (Päike läheb vaid kuni 12 kraadi sügavusele põhjahorisondi alla). Tõeline pimedus hakkab naasema alles kusagil augusti keskel, enam-vähem samal ajal kui vaadeldav on perseiidide meteoorivool ning Jõgevamaal Udu talus toimub kogupereüritus Astronoomiafestival 2025.

Seega võib öelda, et selleks korraks on astrofotograafiline hooaeg lõppenud. Seda vähemalt niinimetatud süvataeva objektide puhul. Päikest, Kuud ja planeete saab selge taeva ja soodsa asukoha korral pildistada ja vaadelda aasta ringi.

Allolevasse galeriisse oleme kogunud lõppenud hooaja nii-öelda saagi ehk astrofotod, mida meil õnnestus möödunud sügisel, talvel ja varakevadel Tõrva öötaevast läbi teleskoopide pildistada. Neist mõnede jaoks tuli teleskoopi ühte taevaalasse suunatult hoida mitu ööd järjest. Olgugi Eesti kliima on kurikuulsalt pilvine ning esines perioode, kui tähistaevast ei olnud meie maalt näha mitu nädalat järjest, võib kogutud pildimaterjaliga jääda üsna rahule. Nii palju fotosid ei ole vähemalt meil õnnestunud ühe hooaja jooksul varem koguda.

Galeriid meie parima poolesaja astrofotoga näeb siit: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/

PS Tuletame meelde, et praktiliselt kõiki neid fotosid on võimalik meilt lõuendtrükis (või soovi korral mingis muus trükis) tellida ning seda tehes Tõrva Astronoomiaklubi toetada. Nimelt oleme vaikselt alustanud Tõrva esimese observatooriumi ehitust ning igasugune abi kuluks ära. Huvi korral kirjutage meile facebooki või meilile tahetipp@gmail.com

Veebruri viimasel nädalal sai umbes 8 tunni vältel pildistatud natukene kaugemat kraami. Fotol M51 ehk Veekeerise galaktika, mis asub meist umbes 31 miljoni valgusaasta kaugusel ja leiab selle Suure Vankri tiputähe Alkaidi "alt". Võib vist öelda, et kui meie naabergalaktika Andromeeda välja arvata, siis nii heas kvaliteedis pole meil õnnestunud veel ühtegi galaktikat jäädvustada.

Linnuteest natukene väiksemat Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid tarvis läheb vähemalt 8 tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada selle kõrval asuvat pisemat M51b kääbusgalaktikat. Tegemist omavahel põrkuva paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Veekeerise tasandist mitu korda läbi “kukkunud” andes viimasele kaunid spiraalharud ning käivitanud mõlemas aktiivse tähetekke.

Kuna tegemist on suhteliselt heleda galaktikaga, mis vaatab juhuse tahtel ka näoga otse meie poole, oli see esimene omasugune, mille puhul suudeti Maalt teleskoobiga tuvastada spiraalne struktuur. Seda tegi 1845. aastal inglise astronoom William Parsons (Rosse 3. krahv) toonase maailma suurima 183 sentimeetrise peapeegliga teleskoobiga, mis kandis nime Parsonstowni leiviaatan. Toona veel arvati, et galaktikad on naljaka kujuga udukogud meie enda Linnutees. Meie pildistamiseks kasutatud teleskoobi peegli läbimõõt on vaid 23,5 sentimeetrit, kuid see-eest õnnestus meil tänu digitaalsete kaamerate alles suhteliselt hiljutisele võidukäigule kauget valgust 8 tundi järjest koguda.

Parsonstowni leiaatanist kirjutasime siin: https://www.astromaania.ee/.../parsonstowni-leiviaatan.html

Täissuuruses näeb fotot: https://app.astrobin.com/u/Astronoomiaklubi?i=ymu58n

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 102x240sek, gain 150, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

M3 kerasparv, mille kauguseks meist on 32,6 tuhat valgusaastat ja Linnutee tasandist asub see 31,6 tuhande valgusaasta kõrgusel (Linnutee keskmest 38,8 tuhat valgusaastat) ehk siis suhteliselt uhkes üksinduses. Läbimõõdult on see kusagil 180 valgusaastat ning sisaldab ligikaudu 500 000 tähte. Nende hulgast on avastatud 274 eelmainitud muutliku tähte, millest omakorda 133 on RR Lyrae tüüpi, mis on meil lubanud selle kaugust väga täpselt mõõta. Üldse peetakse M3-e üheks kõige enimuuritumaks täheparveks.

M3 ei ole tegelikult meie poolkera kõige paremini vaadeldav kerasparv (see au kuulub Herkulese tähtkujus asuvale M13 kerasparvele, mida kutsutakse vahel ka lihtsalt Suureks Herkulese parveks), kuid M3 asukoht oli pildistamise ajal kõige soodsam. Selle lähistelt Jahipenide tähtkujus leiab tegelikult kerasparvi hulgaliselt. Neist heledamad on Bereniike Juustes asuv M53, Neitsi ja Maokandja vahel M5, Maokandjas M10, M12 ja M14 parved, Herkulesest lisaks M13-e M92 parve ja nii edasi. Kõik need parved on meile kevadistel öödel isegi suhteliselt tagasihoidlike teleskoopidega nähtavad. Vaja on vaadata vaid õigesse kohta.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, 0,7 reducer, kaamera ZWO, 85x120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

Mõned kuud läks aega, aga lõpuks õnnestus kõik Päikesesüsteemi planeedid ära pildistada. Välja arvatud Maa - see pilt pärineb Apollo 17 missioonilt ja on laiemalt tuntud kui Sinine Marmorkuul. Maa on kahandatud mõõtmetesse, mis tundusid teistega sobivat.

Kuna kõik planeedid, Päike ja Kuu on pildistatud erinevatel aegadel, siis mingit sügavat mõtet nende omavahelises suuruses vähemalt esimeselt fotomosaiigilt ei ole mõtet otsida - nii suured nad teleskoobis pildistamise ajal lihtsalt paistsid. Teisel fotomosaiigil on need aga omavahel ja võrreldes Päikesega enam-vähem õigetesse mõõtudesse seatud. Ühisfotolt leiab ka Kuu, kuid see on kahandatud õigesse mõõtkavasse ning asetatud Maast nii-öelda õigele kaugusele. Selle leidmine vajab alguses ilmselt kannatust ja puhast ekraani.

Kõik Päikesesüsteemi planeedid (+Päike ja Kuu) sellises suuruses nagu nad pildistamise hetkel paistsid. Foto Maast tegi Apollo 17 meeskond 1972 aastal teel Kuu poole.

Päike ja planeedid umbes sellises omavahelises mõõdus, nagu nad olema peaksid. Foto Maast tegi Apollo 17 meeskond 1972 aastal teel Kuu poole. Ühisfotolt leiab ka Kuu, mis on kahandatud õigesse mõõtkavasse ja asetatud Maast õigele kaugusele. Jah. Kuu on Maast päris kaugel.

Kõik fotod on tehtud Celestron 9.25 EdgeHD teleskoobiga, kaameraks ASI071MC-Pro (Kuu ja Päike) ja ASI678MC-Pro (planeedid). Tarkvara Sharpcap, Firecapture, PIPP, Autostakkert, Registax ja PS

Ligi 14 tunnise kogusäriga foto keskmes on M82 galaktika Suures Vankris, mida kutsutakse ka kuju tõttu Sigari galaktikaks. Sigar on niinimetatud tähepurske galaktika ehk galaktika, milles käib väga kiire täheteke. Selle põhjustajaks arvatakse olevat Sigari kosmilises mõttes hiljutine möödumine oma M81 (Bode) naabergalaktikast, mis häiris suhtelises gravitatsioonilises tasakaalus viibivat galaktikasisest vesinikgaasi. Selle tulemusel särab Linnuteest umbes kümmekond korda väiksem Sigar sellest viis korda heledamalt ja selle tuum lausa sada korda heledamalt. Selle keskmest ulatuvad punakate niitidena välja kümneid tuhandeid valgusaastaid pikad gaasifilamendid.

Sigari galaktika asub meist "kõigest" 12 miljoni valgusaasta kaugusel ehk siis meie galaktilises lähinaaburskonnas. Fotole on aga punakate kobaratena jäänud ka väga kauged galaktikaparved, mis paistavad selle vasakus ja vasakul üleval servas. Need asuvad meist vastavalt 2,3 ja 3 miljardi valgusaasta kaugusel. Teleskoopi jõudnud valgus lahkus neilt seega ajal kui Maad valitses veel ainurakne elu. Üldse on fotol uduste pallide ja ketastena näha sadu kaugeid galaktikaid.

Fotot näeb täissuuruses siit: https://www.astrobin.com/ak486f/

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD (@f10), kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 195x240sek, gain 120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

Peamiselt vesinikust ja heeliumist koosnev Jupiter, mille läbimõõt ületab Maad 11 korda, asus meist 722 miljoni kilomeetrit kaugusel ehk peaaegu viis korda kaugemal kui Maa asub Päikesest. Kuna Maa vaatenurgast ei paista sellele enam päikesevalgus otse, vaid veidi küljelt, on juba selgelt näha kuidas selle "vasakpoolne" külg hakkab jääma varju. Jupiteri tumedad ja heledad vöödid erinevad üksteisest sealsete gaaside liikumissuunast ja temperatuurist. Tumedamates alades langeb jahtunud gaas tagasi planeedi sügavamatesse kihtidesse, heledamates soojenenud gaas taaskord tõuseb. Suur Punane laik, mis ennast planeedi servast parasjagu meie poole pööras, kujutab endast hiiglaslikku ja sajandeid möllanud hiigeltormi, mille sisse mahuks peaaegu kaks Maad.

Jupiteri jäädvustamiseks filmisime sellest 2-minutilise videoklipi, mis sisaldas kusagil 7000 kaadrit. Neist vaid 100 paremat läksid lõpliku foto koosseisu.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. Firecapture, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Marss asus meile Jupiterist kuus korda lähemal (118 miljonit kilomeetrit), kuid kuna see on Maast ka umbes kaks korda väiksema läbimõõduga ja Jupiterist üle 20 korra väiksem, paistab see teleskoobis Jupiterist oluliselt väiksema nurkläbimõõduga. Sellele vaatamata õnnestub fotol ära näha mõned selle peamised pinnavormid. Näiteks tumedam ala kuulub vulkaanilisetele platoodele nimega Syrtis Major Planum, Tyrrhena Terra ja Hesperia Planum, kus basaltkivim ja peene tolmu suhteline vähesus teeb need ümbritsevast tumedamaks. Heledam ala sellest paremal kuulub tasandikele, mis kannavad Elysium Planitia, Utopia Planitia ja Isidis Planitia nimesid. Valge ala planeedi ülemises osas on Marsi põhjapolaarmüts, mis koosneb suuremas osas üle kilomeetri paksusest veejääst. Marsi aasta jooksul lisandub sellele põhjapoolkera talvel veel paar meetrit paks süsihappegaasist jääkiht, mis mütsi ulatust oluliselt laiendab. Kuna hetkel on Marsi põhjapoolkeral suvi (planeedi ülemine osa kallutatud Päikese poole), on see võrdlemisi tagasihoidlike mõõtmetega. Sarnaselt Jupiterile ei paista meie vaatenurgast Marsile enam Päike meie selja tagant, vaid veidi küljelt, mistõttu ei näe me Marssi enam päris ümmarguse kettana.

Marsist jäädvustasime 5-minutilise klipi, mis sisaldas umbes 60 000 kaadrit. Neist vaid paarsada parimat töötlesime viimaseks fotoks.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. Firecapture, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Perseuse topeltparve üks pool (NGC 884). Punakalt hõõguvad parve koosseisu kuuluvad punased ülihiidtähed.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 36x180sek, gain 90, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Kahel õhtul sai teleskoobi ja kaameraga külastatud taaskord Orioni udukogus asuvat Hobusepea udukogu. Eelmisest sellisest korrast oli möödunud juba üle kolme aasta ning uue teleskoobi pikem fookuskaugus (800mm vs 2350mm) lubas pilti niiöelda lähemale tõmmata. Paraku on nüüdseks pimeduse saabudes Orion juba otse lõunas, mis tähendab, et pildistada saab seda õhtu jooksul vaid paar head tundi. Seepärast kogunes fotole kahe õhtu peale säriajaks vaid suhteliselt tagasihoidlikud 2,8 tundi.

Foto ülemises servas on näha meist 1350 valgusaasta kaugusel asuvat Hobusepea udukogu (Barnard 33), mis on tõenäoliselt üks enimtuntumaid udukogusid meie lähiümbruses. Juhuse tahtel hobuse pead meenutav tume tolmupilv ja teised abstraktsema vormiga moodustised selle lähistel on tegelikult paigaks kus tekivad uued tähed. Infrapunakiirguses tehtud vaatlused kosmoseteleskoopidega näitavad, et nähtavas valguses läbipaistmatud pilved peidavad endas väga noori ja kuumi vastsündinud või veel alles moodustuvaid proto- ehk eeltähti, mis tõenäoliselt kosmilises ajaskaalas kohe-kohe enda ümbert gaasi ja tolmu laiali puhuvad.

Hobusepea taustal sügavpunakalt hõõguv udusus on mitu valgusaastat laia ja siin-seal väljasopistunud pilve hõredam serv, mida ergastab oma võimsa kiirgusega täht nimega Sigma Orionis, mis paraku kaadrisse ei mahtunud, aga mis asub fotol hobusepea kohal. See-eest näib, et selle tähe valgus lekkis mingil moel siiski teleskoopi ning vedas fotole iseloomulikud heledad jutid. Tegelikult koosneb silmale ühe tähena paistev Sigma Orionis kolmest üksteise ümber tiirlevast väga massiivsest tähest (13, 14 ja 18 Päikese massi), mis oma kiirgusega udukogus sisalduvat vesinikku ioniseerivad ehk heledama sunnivad.*

Hobusepea all mahtus fotole veel sinakashele piirkond NGC 2023. Selle on oma valgusega helendama pannud noor sinine alamhiidtäht ebaromantilise tähisega HD 37903, millel on nähtavasti olnud õnne (või on pigem õnn meile poolel?) tekkida suure ja tumeda udukogu hõredamas servas. NGC 2023 näol on tegemist niinimetatud peegeldusuduga, mille valgus ei pärine niivõrd ioniseeritud vesinikust, kui lihtsalt gaasilt ja tolmult peegeldunud tähevalgusest.

Hobusepeast vasakule jääb veel Leegi udu (NGC 2024 või Sh2-277), mis asub meile paarkümmend valgusaastat lähemal kui Hobusepea. Sarnaselt oma naabrile ergastab sealset vesinikku lähedalasuv noor, kuum ja massiivne täht - Alnitak. Sama täht on Orioni tähtkujus eristava Orioni vööks kutsutud asterismi (kolm heledat tähte reas) vasakpoolne täht. Ka Alnitaki teleskoobis peegeldunud valgust on näha fotole jäänud kiirtena, mis pärinevad foto alumisest vasakust servast.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 43x240sek, gain 150, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS 

Fotol on prantsuse komeedikütt Charles Messieri poolt 1764. aastal avastatud ja tema komeedisarnaste objektide kataloogis M27 nime kandev planetaarudu. Oma iseloomuliku kuju tõttu kutsutakse seda tihti ka Hantli uduks ning tegemist on ühe meie taeva kõige heledama planetaaruduga. Kuigi nimest võiks järeldada, et neil on mingi seos planeetidega, ei ole see nii. Lihtsalt esimestes teleskoopides meenutasid need moodustised pisut planeet Saturni ning hüüdnimi jäigi külge. Tegelikult ei asu need Päikesesüsteemis ega isegi mitte selle lähedal. Antud udu kauguseks on näiteks 1360 valgusaastat, mis asetab selle kaugemale kui enamiku palja silmaga nähtavatest tähtedest. Selle läbimõõduks on 3 valgusaastat ehk peaaegu sama palju kui Päikese ja selle lähima tähe Proxima Centari vahemaa. Päikese ja Maa vahelist keskmist kaugust ehk astronoomilist ühikut (aü - 150 miljonit kilomeetrit) peaks Hantli udu ühest servast teise jõudmiseks korrutama 200 tuhandega.

Hantli udu tekkis nii nagu teisedki planetaarudud - elu lõppu jõudnud ning oma vesinikuvarud ammendanud päikesesarnane täht paisus punaseks hiidtäheks, muutus seega hõredaks ning hajutas oma välimised kihid igas suunas laiali. Alles jäi valgeks kääbuseks nimetatud ülikuum ja -tihe umbes Maa suurune tähejäänuk, mis ergastab oma kiirgusega kunagisest süsteemist eemale kihutavat gaasi, pannes selle erivärviliselt heledama. On mõõdetud, et Hantli udu paisub endiselt 35 kilomeetrit sekundis ning alustas seda kusagil 10-12 tuhat aastat tagasi. Mõelda, viimasel jää-ajal elanud inimesed võisid selle praeguses asupaigas näha silmaga nähtavat üsna tavapärast punakat tähte. Miski selle välimuses ei pruukinud meie esivanematele teada anda, et kohe algab selle evolutsiooni viimane vaatus.

Kuna peamiselt süsinikust ja hapnikust koosnevas valges kääbuses on tuumareaksioonid pöördumatult lakanud, kuid selle tihedus on äärmuslik (teelusikatäis valget kääbust kaalub 15 tonni!), jahtub see vaikselt miljardeid ja võib olla triljoneid aastaid, kuni sellest saab külm must kääbus. Et universumi senine vanus ei ole mustade kääbuste tekkeks piisav, on tegemist teoreetilise ennustusega. Igatahes praegu nähtav Hantli udu on ammu enne seda laiali hajunud, rikastades tähtedevahelisi gaasipilvi vesinikust ja heeliumist raskemate elementidega, mis võivad end miljardite aastate pärast leida teiste tähtede, planeetide ja miks mitte elusolendite kehadest. Ka meie kehades on tõenäoliselt omajagu aatomeid, mis olid kunagi osakesed sama ilusatest ududest.

Planetaarudude kohta leidub veel paljut mida me ei tea, kuid astronoomid on üsna veendunud, et meie Päikesesüsteemi ootab ees sama saatus. Umbes viie-kuue miljardi aasta pärast jõuab meie Päike staadiumisse, kust leidis ennast Hantli udu ematäht miljonite aastate eest. Päikesel lõppeb vesinik ning algab heeliumi põletamine, see paisub punaseks hiiuks neelates enda sisse Merkuuri, Veenuse ja võib olla isegi Maa ning hajutab lõpuks on välimised kihid kauni värvilise kestana kosmosesse.

Hantli udu leiab õhtuti idataevas paistvast Rebase tähtkujust, mis asub Luige heledaima tähe Deenebi ja Kotka Altairi vahel. Udu on heleda laiguna näha isegi binokliga, kuid teleskoobiga on vaatepilt kindlasti uhkem.

Tehnika: Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 95x90sek, gain 90, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Stephani kvintett ja visuaalselt selle lähedal asuv Caldwell 30 galaktika. Terava silma ja mäluga astronoomiahuviline tunneb neist loodetavasti esimeses ära kui objekti, mida jäädvustas 2022. aastal teadustööd alustanud James Webbi kosmoseteleskoop oma esimeste fotode seas.

Stephani kvintetiks kutsutakse foto alumises vasakus nurgas asuvat galaktikate gruppi, mis koosneb viiest üksteise lähedal paiknevast galaktikast. Tegelikult on sellest kvintetist vaid neli ka reaalselt üksteisega gravitatsiooniliselt seotud ja parasjagu üksteisega kohtumas/põrkumas. Nimelt on selle grupi visuaalseks lisaliikmeks fotol sinakana paistev spiraalgalaktika NGC 7320, mis asub meist vaid 40 miljoni valgusaasta kaugusel. Need teised on enam kui seitse korda kaugemal (umbes 300 miljonit valgusaastat). Võib siis ette kujutada, et kui suured peavad olema need teised kaugemad taustagalaktikad, et lähemaga samas mõõdus paista. Või siis kui pisikene peab olema NGC 7320.

Stephani kvinteti avastajaks oli 1877. aastal prantsuse astronoom ja Marseille observatooriumi juhataja Édouard Stephan, kes on lisaks mitme objekti esmaavastamisele ajalukku läinud kui esimene astronoom, kes üritas mõõta tähe nurkläbimõõtu interferomeetriaks kutsutud tehnika abil (edutult).

Foto paremas üleval servas paistab võimas spiraalgalaktika NGC 7331 või Caldwell 30*, mis asub meist umbes sama kaugel kui eelnevalt mainitud kvinteti libaliige NGC 7320 ehk kusagil 40 miljoni valgusaasta kaugusel. Pikalt peeti seda ehedaks näiteks kuidas Linnutee sellisest kaugusest välja võiks näha. Mõõtmetelt ja tähtede arvu poolest on see seda endiselt. Küll aga on viimastel aastakümnetel juurdnud üha sügavamalt arusaam, et meie galaktika kuulub niinimetatud varbspiraalgalaktikate hulka. See tähendab, et erinevalt sellest kuidas NGC 7331 ennast sujuvalt suuremaks spiraalist kerib, asetseb Linnutee südames "varb" ehk tuumast välja ulatuv sirgem struktuur, millest spiraalid alguse saavad.

NGC 7331 moodustab taustagalaktikatega endanimelise visuaalse grupi. See tähendab, et kuigi meie vaatenurgast näeme selle lähedal veel mitmeid galaktikaid, asuvad need sellest tõenäoliselt sadu miljoneid valgusaastaid kaugemal.

Foto säriajaks on 11,5 tundi. Täislahutuses näeb seda siit: https://www.astrobin.com/full/8w8bxt/0/

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 0.7x reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 175x240sek, gain 120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

*NGC ja Caldwell on erinevate astronoomiliste objektide kataloogid. Meid ümbritsevas universumis on nii palju objekte, et keegi ei jõua neile üksikult hüüdnimesid anda. Numbritega on lihtsam.

 Luige tähtkujus asuv NGC 6888, mida tuntakse laiemalt Poolkuu udu või vahel ka Euromärgi udu all (ise tahaks seda kutsuda Aju uduks). Avastati see taevast juba 1792. aastal legendaarse saksa-briti astronoomi William Hercheli poolt.

Meist umbes 5000 aasta kaugusel asuv ja kusagil 25 valgusaastat lai niinimetatud emissiooniudu, mida kutsutakse Poolkuu uduks. Selle tekitajaks on selle südames asuv punane hiidtäht WR 136, mille mass ja mõõtmed ületavad meie endi Päikest vastavalt 21 ja 5 korda. Kuna WR 136 pinnatemperatuur on ligi 70 tuhat kraadi (võrdluseks Päikesel on see vaid 6000 kraadi), särab see meie kodutähest koguni 600 000 korda heledamalt. Kõnealune täht paistab fotol enam-vähem udu keskel.

WR 136 näol on tegemist näitega Wolf-Rayeti tähest, mis on nime saanud nende avastajate Prantsuse astronoomide Charles Wolfi ja Georges Rayeti järgi. Taolised tähed, olles jõudnud on elu lõppu, paiskavad endast pidevalt eemale suurtes kogustes tähematerjali, mis liigub kuni sada kilomeetrit sekundis. Astronoomid arvavad, et Poolkuu udu on tekkinud sellest, et tähe poolt paarsada tuhat aastat tagasi eemale paisatud ja tänaseks kümneid valgusaastaid laiaks mulliks paisunud materjalile on järele jõudnud oluliselt kiiremini liikuv tähetuul. Kiire ja aeglase materjali kohtumine on mulli "pinna" lööklainete mõjul vorminud selliseks nagu me seda hetkel näeme.

Nagu teised Wolf-Rayeti tähed plahvatab ka WR 136 astronoomilises mõttes lähiajal (kuni paarisaja tuhande aasta jooksul) võimsa supernoovana, millest peaks alles jääma niinimetatud stellaarne must auk.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 55x240sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Täissuuruses näeb fotot siit: https://www.astrobin.com/h4lzn6/

Planeet Saturn pildistatud 2024. aasta septembris.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. Firecapture, PIPP, Autostakkert, Registax, PS

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) pildistatud Tõrva servas toimunud ühise vaatluse ajal. Raske uskuda, aga sellist vaatepilti pakub vaid mõne kilomeetrise läbimõõduga jää- ja tolmupall*, kui Päike seda oma soojusega aurustab. Selle peamine saba ulatub miljoneid kilomeetreid (kaadrist kaugele välja). Komeedi ees olev niinimetatud antisaba tekib kui me oma asukohast vaatame läbi komeedi tiirlemistasandis leiduvast tolmust. Ehk siis mõnes mõttes on tegemist optilise illusiooniga.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/9k85ql/0/

Foto on tehtud läbi Sharpstar EDPH 61 III teleskoobi+0,8x reducer, kaamera ZWO ASI071MC-Pro. 17x10sek. N.I.N.A ja PixInsight.

*komeetide mõõtmeid on reeglina raske kindlaks teha. Selle konkreetse läbimõõduks on ühe allika väitel 4,2 kilomeetrit, kuid selle täpsuse eest pead ei julge anda.

Perseuse tähtkujus asuv Kalifornia udukogu (NGC 1499/Sh2-220). Sellise hüüdnime on see saanud, kuna taolistel pika säriajaga fotodel meenutab see veidi Kalifornia osariigi kuju. Kusjuures Kalifornia osariigi keskel asuva vaatleja jaoks liigub see juhuse tahtel ööpäeva jooksul läbi täpselt seniidist.

Et udu pindheledus on võrdlemisi madal, on seda isegi vähese valgusreostuse korral väga keeruline või suisa võimatu vaadelda. Avastati see alles 1884. aastal tuntud ameerika astronoomi E. E. Barnardi poolt, kes vaatles seda 6tollise läätsteleskoobiga tõeliselt pimedast taevast (toona oli pimedust oluliselt rohkem).

Kujutab see endast ligi 100 valgusaastat laia ja meist kusagil 1200 valgusaasta kaugusel asuvat vesinikgaasist ja tolmust koosnevat pilve, mille tihedamates osades tekivad ilmselt ka noored tähed. Näha saame me seda peamiselt tänu selle lähistel asuvale O-tüüpi hiidtähele nimega Xi Persei (teise nimega Menkib), mis asub fotol udu "kohal". Xi Persei on Päikesest kusagil 30 korda massiivsem, viis korda kuumem ja ligi 300 tuhat korda heledam. Kusjuures see on üldse üks kuumimaid silmaga nähtavaid tähti taevas. Tähe võimas kiirgus ongi see, mis Kalifornia udukogu nähtavaks ioniseerib (aatomite küljest lüüakse elektronid lahti ning kui need uuesti ühinevad kiirgub iseloomulik punakas valgus).

Tehnika: Sharpstar 61EDPH III+ 0.75 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 152x320sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Suuremalt: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/

Fotol üleval vasakul on hajustäheparv NGC 1907, selle all Ämbliku ja Kärbse udukogud (IC417 ja NGC 1931). Foto alumises servas on näha Konnakullese udukogu (IC 410) ja paremas servas suurt Leegitseva Tähe udukogu (IC 405). Viimast valgustab võimas hiidtäht AE Aurigae, mis arvatakse olevat millalgi välja visatud Orioni udukogu keskel asuvast Trapetsi täheparvest.

Kui rääkida kaugustest, siis Ämbliku ja Kärbse udud asuvad meist umbes 7000 valgusaasta kaugusel, Konnakullese udu 12 tuhande valgusaasta kaugusel ja Leegitseva tähe udu "vaid" 1700 valgusaasta kaugusel. Täheparv NGC 1907 kauguseks on hinnatud 4500 valgusaastat. Ehk siis vaatamata sellele, et kõik need objektid tunduvad meie vaatenurgast asuvat otsekui üksteise kõrval on need ruumis tegelikult hajutatud.

Kahjuks jäi kaadrist napilt välja Meritähe hajusparv ehk M38, mis asuks fotol NGC 1907 kohal.

Tehnika: Sharpstar 61EDPH III+ 0.75 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 90x320sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Bubble nebula ehk Mulli udukogu, kaugus 7100-11 000 valgusaastat, laius 6-10 valgusaastat
Udukogu keskel asub kuum hiidtäht, mis paisutab oma tähetuulega enese ümber ioniseeritud vesinikgaasist koosnevat kesta. Kuna udukogu asub omakorda hiiglaslikus molekulaarpilves, on tegemist otsekui mulliga, mida ühelt poolt paisutatakse ja teiselt poolt takistatakse.

Kogusäri 2,8 tundi.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 52x240sek, gain 90, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Planetaarudu NGC 6543, mida tuntakse astronoomide ja harrastajate seas paremini Kassisilma uduna. Avastati see juba 1786. aastal kuulsa saksa-briti astronoomi (ja helilooja) William Herscheli poolt ning tegemist oli esimese omataolisega, mille spektrit astronoom William Huggins 1864. aastal uuris. Nähes selles heledaid niinimetatud kiirgusjooni järeldas Huggins, et taoliste udude näol on tegemist hõredast ioniseeritud gaasist moodustisega.

Tänaseks teame, et Kassisilma udu on tekitanud selle südames asuv surev niinimetatud Wolf-Rayeti täht ning see koosneb sisuliselt selle poolt eemale heidetud ja kuumutatud gaasist. Udu jagatakse tegelikult enamasti kaheks osaks. Suurem roheline ja punane, kuid väga hõre ja tuhm "silmaiiris", sai alguse ajal kui täht oli veel punane hiidtäht ning selle hõre atmosfäär minema hajus. Udu keskel asub aga väga kuum (80 tuhat kraadi) tuum, mis on tekkinud hilisemal ajal ning millel on tegelikult väga palju keerukam struktuur.

Nagu planetaarududega ikka, siis astronoomid ei ole päris kindlad, et mis täpsemalt selle kuju just selliseks on teinud, kuid välja on käidud idee, et suurema tähe ümber võib tiirelda pisem täht, mis oma gravitatsiooniga tähematerjali kaasa rebib ning huvitava mustrina eemale paiskab. Kuna Kassisilma udu tuum on väga kuum, hele ja pisikene (läbimõõt vaid pool valgusaastat) on seda hobiteleskoopidega väga keeruline täies ilus jäädvustada.

Kassisilma udu kaugus meist on umbes 3000-3500 valgusaastat ning selle välimise udu läbimõõt umbes 3,5 valgusaastat. Taevas hõlmab see kusagil 1/6 täiskuu ketta suuruse ala. Juhuse tahtel asub Kassisilm vaid mõne nurgaminuti kaugusel niinimetatud ekliptika põhjapoolusest ehk punktist kuhu Päikesesüsteemi planeetide tiirlemistasandi põhjapoolus vaatab. Ühtlasi on see keskmeks, mille ümber meie planeedi põhjataevapoolus (hetkel on selle lähedal Põhjanael) tuhandete ja kümnete tuhandete aastate jooksul näivalt tiirlevat näib.

Täissuuruses: https://app.astrobin.com/u/Astronoomiaklubi?i=b8smn7...

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, 0,7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 37x240sek+31x360sek+99x10sek), filter L-enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

Luige tähtkuju heledaima tähe Deenebi lähistel asuvad kauged aga suured udukogud hüüdnimedega Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000) ja Pelikani udukogu (IC 5070). Sellised nimed on need saanud oma kujude tõttu, mida hea fantaasia korral võib ka antud fotolt märgata. Selleks tuleks seda vaadata 90 kraadi päripäeva pööratult.

Mõlemate udude korral on tegemist meist umbes 2600 valgusaasta kaugusel asuvate ja läbimõõdult üle saja valgusaasta laiuste tolmu ja gaasi poolest rikkalike piirkondadega, mille servades sünnivad uued tähed. Udukogud paneb heledama üks eriti massiivne ja kuum täht, mis kannab tähist J205551.3+435225*. Paraku asub see täht või õigemini kaksiktäht meie vaatenurgast foto ülemises pooles nähtava tumeda tolmupilve taga ning paistab meile seetõttu 10 tuhat korda nõrgemalt kui võiks. Kommentaarides näitame noolega selle asukoha fotol.

Lisaks udule tasub korraks nautida neid tuhandeid tähti, mis meie ja udu vahele jäävad ning pildil otsekui müra meenutavad. Põhjus miks neid just sellel fotol nii palju kohtab on selles, et udukogud asuvad Linnutee tasandi suunas, kus leidub tähti oluliselt rohkem kui teises suundades.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/wl3iuw/0/

Tehnika: Sharpstar 61EDPH III+ 0.75 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 28x240sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

*tähte kataloogitähisega J205551.3+435225 kutsutakse vahel ka lihtsalt Bajamari täheks. Tegemist on originaalse hispaaniakeelse nimetusega Bahama saarestiku kohta, mida kutsuti "Islas de Bajamar" ehk tõlkes "mõõna saared". Asi selles, et laevadest oli neid madalaid saari hea märgata vaid mõõna korral. Kuid miks selline nimi anda tähele? Kui udu meenutab Põhja-Ameerika mandrit, siis kõnealune täht asub umbes seal, kus peaksid asuma Bahamad.

Krabi udu (M1) näol on tegemist meile ühe lähima, värskema ja enimuuritud supernoovajäänukiga, mis tekkis kui massiivne täht oma elu lõpus kokku kukkus ning seejärel kujutlematult võimsa kärgatusega plahvatas. Alles jäi sellest tuhandeid kilomeetreid sekundis paisuv ja aeglaselt jahtuv gaasisupp. Kunagisest massiivsest tähest on alles jäänud pöörlev neutrontäht ehk pulsar. Väga lühidalt on tegu aatomituuma tihedusega aga sealjuures meie Päikest ületava massiga peaaegu puhtalt neutronitest koosneva tähejäänukiga, mille läbimõõt on umbes 30 kilomeetrit.

Pööreldes kolm korda sekundis, saadab see üks universumi veidramaid objekte ennast ümbritsevast plasmast läbi lööklaineid, tekitab võimsate magnetväljadega hiiglaslikke gaasifilamente ning kiirendab elektrone ülisuurte energiateni, mis omakorda kiirgavad erinevates lainepikkustes. Seda niinimetataud sünkrotronkiirgust on fotol näha piimja häguna. Veel oma esimeses nooruses oleva pulsari pinnatemperatuur on pea kaks miljonit kraadi ning suuremate teleskoopide fotodel on seda ka selle keskel näha - võimas optiline saavutus meist kusagil 6500 valgusaasta kaugusel asuva pulsari poolt, mille läbimõõtu võiks võrrelda Tallinna linnaga.

Kuigi Krabi udukogu avastati teleskoobiga inglise astronoom John Beivise poolt alles 1731. aastal, märkasid Hiina astronoomid selle teket pea seitse sajandit varem. Nimelt leidub Hiina (ka Jaapani ja Araabiamaade) ürikutes andmeid sellest, et 1054. aasta kevadel tekkis praeguse Sõnni tähtkuju piirkonda juurde üks väga hele täht, mis oli palja silmaga nähtav isegi päeval ning mis jäi öötaevasse ligi kaheks aastaks. On väga tõenäoline, et see uus täht oligi Krabi udukogu sünnitanud supernoova. Oma asukoha tõttu oleks see pidanud tegelikult nähtav olema peaaegu kõikjal meie planeedil, kuid näiteks Euroopa vaevles toona niinimetatud pimedas keskajas, mis pärssis tugevalt "taevasele muutumatusele" vastukäivate ilmingute tunnistamist. Ehk siis ühesõnaga ei julgenud kristlased taolist vaatepilti kirja panna.

Krabi udu asub meist 6500 valgusaasta kaugusel Sõnni tähtkujus ning ulatub läbimõõdult kusagil 11 valgusaastat. Näivalt suuruselt hõlmab see taevast umbes 8x4 kaareminutit ehk ümmargusel veerandi täiskuu kettast. Seda on pisikese hägusa kogumina näha isegi hobiteleskoopides ning võrreldes aastate jooksul tehtud vaatlusi on selle paisumist selgelt näha.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/9msc3y/0/

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 79x180sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

M101 hiidspiraalgalaktika, millele on antud Tuuleratta galaktika hüüdnime (inglise keeles Pinwheel). Leiab selle kohe Suure Vankri "aiste" kõrvalt, kus see moodustab asterismi kahe tiputähe - Alkaidi ja Miitsariga - peaaegu võrdhaarse kolmnurga.

See avastati 1781. aastal prantsuse astronoom Pierre Méchaini poolt ning asub meist kusagil 21 miljoni valgusaasta kaugusel. Ehk siis pisut vähem kui kümme korda kaugemal kui meile lähim hiidgalaktika Andromeeda. Suuruse ja tähtede arvu poolest jätab see aga varju nii Linnutee kui Andromeeda. Läbimõõdult 170 000 valgusaastat, mahutab see endasse ligikaudu triljon tähte. Kui suur see arv on? Ütleme nii, et kui keegi peaks tahtma kõik Tuuleratta galaktika tähed ükshaaval üle lugeda ning tal kuluks igale tähele keskmiselt sekund, siis see ülesanne võtaks tal üle 31 tuhande aasta.

Tuuleratas on täidetud arvukate ja suurte tähetekkepiirkondadega, mis paistavad fotol heledamate kobaratena selle spiraalharudes. Suurest galaktikast vasakul on näha pisikest ja ebakorrapärast galaktikat NGC 5204. Ammused lähedased möödumised ja gravitatsioonilised vastasmõjud naabergalaktikatega on tõenäoliselt vastutavad Tuuleratta natukene ebasümmeetrilise kuju eest.

Täissuuruses saab seda näha siit: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/

Tehnika: Teleskoop Celestron 9.25 EdgeHD+Celestron 0,7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 140x240sek+60x300sek, filter L-Pro ja L-eNhance, monteering EQ6R-PRO. NINA, PHD2, Pixinsight, PS

9. veebruari õhtul kohtusid taevas Kuu ja planeet Marss. Marss on Kuust umbes kaks korda suurema läbimõõduga, kuid siis asus see meist ka 287x kaugemal. Fotodel oleme nii Kuud kui Marssi veidi värvide osas võimendanud.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-PRO, Celestron 0.7x reducer. Tarkvara FireCapture, Autostakkert, Registax, PS