Marsi nägu, Marsi püramiidid ja Marsi karu

Marsil on umbes poolesaja-aastase lähiuurimise jooksul nähtud nii mõndagi vandenõuteoreetilist. 1976. aastal Viking 1 orbiiteri poolt tehtud fotod Cydonia nimelisest piirkonnast jäädvustasid kuulsa Marsi näo, mis osutus hilisemate ja oluliselt paremate fotode põhjal lihtlabaseks mäeks, mille valguse ja varjude mäng meile tuttavaks näoks maalis*. See ei takistanud väga sarnase teemaga 2000. aasta filmi peakirjaga Mission to Mars, mille lõpus paljastub "marsi näost" tulnukate artefakt. Kõrvalepõikeks, et nimetatud film on teaduslikkus mõttes absurdne ja seda ei tasu vaadata.

Väidetavast näost veidi eemal näitasid Mariner 9 fotod kolme püramiidi, mida hakati otseloomulikult võrdlema nende meie planeedi kõige kuulsamate püramiididega. Nii nagu siiani veel osad on veendunud, et inimesed ei suutnud omal ajal kive üksteise otsa laduda ning selleks vajalik abi pidi tulema tulnukatelt, pakuti ka "Marsi püramiidide" seletuseks tulnuklikke jõude. Taaskord näitasid kõrgema lahutusega fotod, et tegemist on ilmselt miljonite aastate pikkuse tuuleerosiooni poolt kujundatud mägedega, mis parematel fotodel päris nii korrapärased ei olnudki. Tänapäevaste marsikulgurite poolt Marsi kivikõrbeväljadel jäädvustatud ja sisuliselt reaalajas avaldatud arvukatelt fotodelt nähtud tulnukaid, putukaid, maju, varemeid ja seeni pole mõtet isegi mainida. Mõni selline uus "avastus" läheb teatud ringkondades moodi iga paari nädala tagant, et siis jälle mõne nädala pärast hääbuda. Iseenesest ju tore, et inimesed ikka kulgurite fotosid vaatavad ja uurivad. Mida rohkem silmi, seda parem.

Üks kuulus Marsi "püramiid" läbi Mars Global Surveyor (MGS) sondi silmade. Tegemist on ilmselgelt mäega.

Marsi nägu Cydonia nimelises piirkonnas Marsil. Vasakul 1976. aasta foto Viking 1 sondi poolt. Paremal Mars Global Surveyor (MGS) sondi foto aastast 2001. Valgustingimused olid erinevad ning illusioon kaob.

Näiteid nimetatud Marsi näost, püramiididest ja muudest vastuvaidlematult headest tõenditest tulnukate kätetööst näeb kommentaarides...

All on aga näha Marsi ümber tiirleva ja selle pinda kõrglahutuses pildistava Mars Reconnaissance Orbiteri (MRO) fotot aastast 2022. Pole kahtlustki, et tegemist on Marsi karuga. Ümar nägu, silmad, koon ja suu**. Kas tõesti on tegemist tulnukate iroonilise naljaga meie kujul?

Marsi karu piirjooned näivad koosnevat väga ammusest meteoriidikraatrist, mis on vahepeal täitunud pinnasega ning mis on mingil põhjusel vajunud (võimalik, et kunagise vee aurustumine). Karu silmad on palju hilisemad pisemad meteoriidikraatrid ning karu koon ja suu näivad olevat mingit sorti vulkaaniline mägi/küngas, mille tuul on vorminud meie jaoks ümbritsevaga kokku sobivasse vormi. Karu näo läbimõõt on umbes kaks kilomeetrit.

*inimloomade kommet näha ebamäärastes mustrites tuttavaid nägusid ja loomi kannab nime pareidoolia. Evolutsioonipsühholoogid on pakkunud, et tegemist on meisse loodusliku valiku poolt sügavale sisse programmeeritud (mis seda ei oleks?) omadusega. Kumb inimene jääb suurema tõenäosusega ellu ja annab edasi oma geene - kas see, kes näeb ekslikult puudevarjus tiigrit ning põgeneb või see, kes kes ei tunne põõsas varitsevat tiigrit ära ning...? Pole ilmselt väga raske ette kujutada, et sama omadus kombineeritud teatud religiooni ja muu ebausu omapäradega on suures osas vastutav osades kultuurides populaarsete kummituste ja vaimude nägemise eest.

**inimloomade kommet näha ebamäärastes mustrites karu nägu kannab inglise keeles isegi eraldi nime - ursine pareidolia. "Ursus" on karu perekonna ladinakeelne nimi. Samast tüvest on tulnud tähtkujude Ursa Major ja Ursa Minor nimed, mis tähendavad vastavalt Suurt Karu ja Väikest Karu. Eestlastele on need tuttavad kui Suur Vanker ja Väike Vanker, kuigi tehniliselt on viimaste näol tegemist asterismide, mitte tähtkujudega. Asterismid on heledatest tähtedest koosnevad mustrid, mis võivad aga ei pruugi olla ühes tähtkujus. Nii asterismid kui tähtkujud on iseenesest suurepärased näited ajaloolisest pareidooliast, ehk müras tuttavate mustrite nägemisest, mis on just tähtkujude puhul kandunud ammustest aegadest tänapäeva enam-vähem muutumata kujul.