Supernoovajäänuk ja planetaarudu

Suurepärane tabamus saksa astrofotograafilt Andreas Cordtilt, kus on näha kolme erinevat tüüpi udukogu Persuse ja Veomehe tähtkujudes. Need tähtede elu erinevate etappidega seotud udukogud on taevas suured (mitu täiskuud), kuid ka ülimalt nõrgad, mistõttu pidi Cordt antud foto jaoks valgust koguma kokku 80 tundi. Ei taha oletatadagi, et kui kaua läheks sama säri kogumiseks aega pilvises Eestis, kuigi sarnaselt Saksamaaga ei looju need objektid meie taevas kunagi.

Kaks suuremat udu on mõlemad seotud tähtede surmaga. Vasakpoose puhul on tegemist supernoovajäänukiga, ehk igipaisuva tolmu- ja gaasipilvega, mis sai alguse kujutlematult võimsast täheplahvatusest. Supernoovad jagunevad laias laastus kahte tüüpi - plahvatavad valged kääbused ja plahvatavad massiivsed tähed. Paraku ei õnnestunud otsides leida, et kummaga on antud juhul tegemist. Võimalik, et seda ei ole õnnestunud veel kindlaks teha.

Supernoovajäänuk kannab tähist Sh 2-221, asub meist umbes 1760 valgusaasta kaugusel ning reaalsetelt mõõtmetelt on see umbes 60-70 valgusaastat lai. See tähendab, et süttis see meie taevas kusagil 4000-7000 aastat tagasi. Täiesti võimalik, et toona nägid seda inimesed taevas kui uut silmaga nähtavat tähte, mis mõne kuu möödudes nähtamatuks tuhmus.

Parem suur udukogu on niinimetatud planetaarudu Sh 2-216. Tegemist on uduga, mis on tekkinud Päikesega võrreldava massiga tähe aeglasel surmal, kui selle välimised kihid on hajunud ümbritsevasse maailmaruumi. Kunagisest tähest on alles jäänud endiselt tulikuum tähetuum - valge kääbus, mis ioniseerib eemalduvat gaasi isegi valgusaastate kauguselt ning paneb selle erivärviliselt heledama. Supernoovaga võrreldes asub see meile oluliselt lähemal kusagil 416 valgusaasta kaugusel ning läbimõõdult on see umbes 12 valgusaastat. Kusjuures Sh 2-216 peaks olema meile lähim planetaarudu (kuigi millegipärast kannab kirjanduses seda tiitlit Helixi planeetarudu, mis asub meist 655 valgusaasta kaugusel). Sh 2-216 on väga nõrga pinnaheledusega. Selle põhjuseks on selle kõrge 300 000 aastane vanus, mis tähendab, et see on jõudnud hajuda väga-väga hõredaks. See paisub endiselt kusagil 4 kilomeetrit sekundis.

Supernoova kohal on näha kaht punast heledat kera, mis on sisuliselt kauged (umbes 13 tuhat valgusaastat) tähtede sünnipaigad. Seal pressib gravitatsioon vesinikgaasist ja tolmust kokku uusi tähti, millest mõned lõpetavad miljonite või miljardite aastate pärast oma elu sarnaselt fotol suuremate ududega. Samamoodi on tähtede hälliks kaadri alumises servas asuv kerajas emissiooniudu, mis asub meile tõenäoliselt lähemal kui eelmised, kuid palju kaugemal kui supernoovajäänuk ja planetaarudu.