Jupiteri vastasseis 2026

Eile hommikupoolikul liikus Maa läbi Päikese ja Jupiteri vahelt, ehk kaks planeeti asusid Päikese poolt vaadates enam-vähem ühel joonel ehk vastasseisus. See tähendab, et Jupiter on lähiajal nähtav praktiliselt kogu öö ning oma kõige kõrgemasse punkti lõunakaares tõuseb see astronoomilisel südaööl ehk umbes pool üks öösel.

Jupiteri on paljud kindlasti märganud viimastel kuudel ida- ja lõunataevas kõigist tähtedest palju-palju heledamalt särava "tähena", mis erinevalt tähtedest silmanähtavalt ei vilgu. Tähtkujude suhtes asub ta Kakikutes, kuhu ta jääb kuni umbes Jaanipäevani. Vastasseisu ajal, siis kui Päikese ümber kiiremini liikuv Maa aeglasemale Jupiterile niiöelda siseorbiidil järele jõudis, lahutas kaht planeeti "vaid" 633 miljonit kilomeetrit (viis korda rohkem kui Maa-Päikese vahemaa) ning meie vaatenurgast on hiidplaneet täielikult Päikese poolt valgustatud. Tegelikult jõudis Jupiteri ja Maa selle aasta väikseim vahemaa kätte juba reedel, kuna kahe planeedi orbiidid ei ole täpselt ringikujulised.

Lihtsustatud joonis Maa vastasseisust Jupiteriga.

Kuigi pilved sellel aastal Jupiteri vastasseisu vaatlemist ilmselt segavad, ei ole mõtet meelt heita. Kuigi tehniliselt on Jupiter kõige heledam ja suurem just vastasseisu ajal, ei suurene vahemaa tema ja meie vahel ka tulevate nädalate ja isegi kuude jooksul väga dramaatiliselt. Seega võimalusi selle vaatlemiseks peaks lähiajal avanema veel küll ja küll. Kusjuures lähikuudel on teda isegi mugavam vaadelda, kuna siis tõuseb Jupiter taevas kõrgele juba esimestel pimedatel õhtutundidel. Jupiter jääb hästi vaadeldavaks juunini.

Jupiteri vaatlemiseks kõlbab igasugune suurendav optika. Isegi suhteliselt pisike binokkel või isegi korraliku zoomiga kaameralääts näitab ära, et Jupiter ei tiirle kauges kosmosesügavuses üksi. Tema ümber liiguvad neli suurt kuud- Io, Europa, Ganymedes ja Callisto, mille avastajaks ei olnud keegi muu, kui kuulus teleskoobipioneerist astronoom Galilei Galileo. Tänaseks on Jupiteri ümber kokku avastatud 95 kuud, kuid võrreldes eelnimetatutega on neist enamik vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga asteroidid ning hobitehnikaga pole neid lootustki näha.

Natukese korralikuma teleskoobiga ning heade vaatlustingimuste korral (planeet kõrgel taevas, atmosfäär puhas ja rahulik) võib aga osutuda võimalikuks näha pikki planeedi pöörlemistasandit katvaid tumedamaid vööte. Tegemist on piirkondadega, kus Jupiteri turbulentne ja vastassuundades puhuv atmosfäär sügavamale gaasihiiu sisemusse vajub. Tumedam värv tuleneb veidi teistsugusest temperatuurist ja keemilisest koostisest. Juhul kui Jupiter on meie poole vaatlemise ajal pööratud õige küljega (ühe pöörde tegemiseks kulub 10 tundi) võime sellel märgata Suurt Punast Laiku, mis kujutab endast Maast kaks korda suuremat tormisüsteemi, mis on meile teadaolevalt seal möllanud juba viimased 400 aastat. Teistmoodi huvitavaid vaatepilte pakuvad Jupiteri suurte kuude üleminekud oma planeedist, mille ajal on Jupiteril võimalik märgata nende varje.

Jupiter ja selle neli suuremat kuud 12. detsembril. Juhuslikult asusid kuud kõik ühel pool planeeti. Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI071MC-PRO. Firecapture, Autostakkert, Registax, PIPP, PS.

Jupiter pildistatud 12. detsembril. Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. Firecapture, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Kuigi Jupiter jääb enamikes hobiteleskoopides pisikeseks vöödiliseks kettakeseks, on selle mõõtmed maisete standardite järgi hoomamatud. Kui rääkida näiteks läbimõõdust, siis selle saavutamiseks peaks ritta panema 11 maakera. Ruumala poolest mahuks selle sisse 1300 Maad. Kusjuures kõik teised Päikesesüsteemi planeedid mahuksid Jupiteri sisse ära ja omajagu ruumi jääks ülegi. Massi on peamiselt vesinikust ja heeliumist koosneval Jupiteril aga koguni nii palju, et see ei pöörle tehniliselt ümber Päikese, vaid Päike ja Jupiter pöörlevad ümber ühise raskuskeskme, mis asub 30 000 kilomeetrit väljaspoolt Päikese pinda.

Juhul kui satute juba õhtul varakult Jupiteri vaatlemiseks teleskoopi üles seadma, siis ära unustage pilku heitmast varaõhtul otse lõunas asuvale Saturnile. Lisaks on meie hilisõhtune taevas nii pime, et ka valik süvataeva objektide seas on üsna lai. Näiteks Jupiteri ümbritsevatest talvistest tähtkujudest leiame Plejaadide täheparve (M45), Orioni suure udukogu (M42), terve taeva heledaim täht Siirius särab madalal lõunas. Läänes ei ole veel hilja vaadelda Andromeeda (M31) ja Kolmnurga galaktikaid (M33) ning kirgest tõusevad Suure Vankri ümber asuvad Tuuleratta (M101) ja Veekeerise (M51) galaktikad. Nende kõigi kätteleidmiseks tähistaevast soovitame kasutada rakendust nimega Stellarium.