Väike kuu ja suur kraater

Autor: Üllar Kivila Valik Cassini kosmosesondi ülesvõtteid Saturni väikesest kaaslasest nimega Mimas, mille silmatorkavaim pinnavorm on suur Herscheli kraater, nimetatud selle kuu avastaja järgi. Mimase läbimõõt on umbes 400 km ning see on üks väiksemaid omaenese raskusjõu toimel ümmarguse vormi omandanud objekte Päikesesüsteemis. 140 km läbimõõduga Herscheli kraater on seega umbes kolmandik Mimase enda läbimõõdust. Keskmäe tipp ulatub 8 km kõrgusele üle kraatripõhja ning kraatrit ümbritsev ringvall on umbes 5 km kõrgune.

Otsevaade Herscheli kraatrile.

Herscheli kraater Mimasel

Odysseuse kraater Tethysel, mis on läbimõõdu suhtes taevakehasse Herscheli kraatrist veidi suurem, kuid Tethyse suuremate mõõtmete tõttu ei paista selle topograafia nii efektselt välja. Sama kipub olema ka teiste väga suurte kraatritega suurematel kuudel või planeetidel - need on varjatud hilisemate geoloogiliste protsesside või väiksemate kattuvate pinnavormide poolt.

Herscheli kraater asub Mimase n-ö liikumissuunas, ehk kuu sellel küljel, mille suunas kuu mööda orbiiti liigub. Nagu ka meie Kuu, on Mimas Saturni suhtes loodeliselt lukustunud, näidates planeedi poole - ja seega ka liikumissuunas - alati ühte külge.

Uraani kuu Miranda, mille omapärane justkui suurtest rahnudest koosnev pind on andnud alust oletusele, et kunagi minevikus võis suur kokkupõrge selle kuu tükkideks purustada, kuid need tükid koondusid hiljem uuesti kokku. Paraku ei tea me Mirandast ega Uraani süsteemist üldiselt piisavalt palju, et seda kuigi suure kindlusega arvata.

Ilmselt ei jäänud väga palju puudu, et selle kraatri tekitanud kokkupõrge oleks võinud kogu Mimase laiali paisata. Sellest hoolimata pole Herscheli kraater läbimõõdu suhtena taevakeha enda mõõtmetesse Päikesesüsteemis sugugi kõige suurem. Suhteliselt suuremaid kraatreid leidub nii teistel Saturni kuudel (Odysseuse kraater Tethysel) kui ka meile lähemal (lõunapooluse-Aitkeni alamik meie oma Kuul või Utopia Planitia Marsil), kuid need kipuvad olema topograafiliselt vähem silmatorkavad.

Viimaks: Uraani suurtest kaaslastest lähim ning väikseim - Miranda - võib näidata, mis juhtub juhul kui väikest taevakeha tabav kokkupõrge on sedavõrd tugev, et see tükkideks lõhkuda, kuid mitte nii tugev, et suured tükid üksteisest eemale triiviks.

Inimeste jäljed kosmoses

Autor: Üllar Kivila

Valik illustratsioone inimeste poolt kosmosesse läkitatud sondidest ja kosmoselaevadest. Vaata pikemat kirjeldust iga illustratsiooni juurest eraldi. All videos: NASA Science Visualization Studio animatsioon kõigist 2024. aasta veebruari seisuga Maa orbiidil jälgitavatest tehisobjektidest. Teadaolevaid ning jälgitavaid on kokku umbes 30 000, millest umbes 10 000 on töötavad tehiskaaslased. Neist omakorda pooled on SpaceX Starlinki satelliidid. Inimtekkelisi objekte Maa orbiidil on tegelikult palju rohkem, kuid väga väikeseid tükke ja pudi pole võimalik Maalt jälgida ning kaardistada. Mõningate hinnangute kohaselt on Maa orbiidil:

* üle 100 miljoni tehisliku päritoluga objekti mõõtmetega 1 mm kuni 1 cm,
* üle miljoni objekti mõõtmetega 1-10 cm,
* u 100 000 objekti mõõtmetega üle 10 cm.

Retrohõnguline ülevaade kosmosetehnikast aastast 1968, ehk vahetult enne mehitatud Apollo missioone Kuule. Sel ajal oli veel võimalik suurem osa Maa orbiidile ning üksikud Kuu ja teiste planeetide juurde saadetud kosmosesondid ükshaaval üle lugeda, kuigi ka nendega muutus pilt üpris kirjuks. Originaal trükitud Šveitsis Hallwag AG poolt.

National Geographicu koostatud ülevaade Kuule ja teistele Päikesesüsteemi taevakehadele lennutatud kosmosetehnikast 2023. aasta seisuga.

Artemis II foto- ja videogalerii ning teadusvaatlused

Autor: Üllar Kivila

Artemis II missiooni käigus pildistasid Kuu ümber lennanud astronaudid üle kümne tuhande foto, Orioni kosmoselaeva külge monteeritud kaamerad jäädvustasid mitmekümne tunni jagu videomaterjali ning astronaudid tegid hulganisti märkmeid kõigest, mida nägid ja märkasid. Arvestatav osa sellest suurest andmekogust on nüüdseks avalikult saadaval. Vaata linke piltide juures ja postituse kommentaarides.

Artemis II meeskonnaliikmete märkmed Kuu pinnal nähtud meteooritabamuste kohta - need paistsid lühikeste eredate sähvatustena.

Vaade Orioni välikaamerast Kuu poolt varjatud Päikesele, mis asub napilt Kuu parema serva taga. Kuu vasakut külge valgustab Maa tuhkvalgus ning näha on Päikese krooni ning sodiaagivalgust. Paar heledamat "tähte" on tegelikult planeedid - näiteks ülal vasakul Veenus.

NASA Planetary Data System sisaldab nüüd kogu missiooni foto-, video- ning raadiosidet.

Link: https://pds-imaging.jpl.nasa.gov/.../archive-explorer...

Fööniks tuhast: teise põlvkonna planeet

Autor: Üllar Kivila

HS 0209+0832 on 270 valgusaasta kaugusel asuv võrdlemisi noor valge kääbustäht, mis on tekkinud umbes 5 miljonit aastat tagasi, kui ühe Päikese-sarnase tähe tuumas leiduvad kütusevarud lõppesid ning tähest jäi alles aeglaselt jahtuv süsinikust ja hapnikust koosnev tuum. Hubble'i ja TESSi kosmoseteleskoopide koostöös tuvastati valge kääbuse orbiidil umbes Jupiteri-mõõtu planeet, mis tiirleb tähest kõigest 6 miljoni kilomeetri kaugusel – umbes kümme korda lähemal kui Merkuuri orbiit Päikesele.

HS 0209+0832 tähe elu lõpu ja selle uue planeedi sünnilugu illustreeritult.

Kunstniku kujutlus valge kääbuse ümber lähedasel orbiidil tiirlevast uuest planeedist. Kääbuse intensiivne kiirgus tekitab planeedile aurustuvast materjalist saba, millest moodustub tähe ümber akretsiooniketas.

Oma praegusel orbiidil ei saanud see planeet tähe eelnevatel eluetappidel olla - valgele kääbusele eelneva punase hiiu faasis oleks planeet jäänud sügavale tähe sisse ning hävinud. Hubble'i teleskoobi abiga tuvastatud omapäraste keemiliste elementide – nioobiumi, nikli ja kaltsiumi - jäljed valge kääbuse atmosfääris ning rohkem levinud vesiniku või räni puudumine viitavad samuti planeedi eksootilisele päritolule, ehk moodustumisele oma ematähe laialipaistatud väliskihtidest punase hiiu lõppfaasi järel. See planeet tiirleb noorele valgele kääbusele nii lähedal, et intensiivne kiirgus põhjustab planeedi väliskihtide aurustumist ja eraldumist, tekitades komeedilaadse saba, millest langeb materjali ka tähe enda peale, muutudes seega meile spektraalvaatlustega nähtavaks. Kui tegemist oleks varasemalt selles süsteemis olnud planeediga, mis klassikalise moel koos tähega tekkis, võiks eeldada levinumate tähtedevahelises tolmus ja gaasis leiduvate ainete jälgi.

Et valge kääbus on ka meie Päikese elu lõppstaadium mitme miljardi aasta pärast ning sellele eelneva punase hiiu staadium neelab arvatavasti enamiku praegustest siseplaneetidest, sealhulgas Maa, on huvitav mõelda, et pärast Päikese elu lõppu võib kadunud siseplaneetide asemele Päikese jääkmaterjalist fööniksina uusi planeete tekkida.

Jupiteri kattumine Kuuga

Autor: Üllar Kivila

6. oktoobri varahommikul said taevavaatlejad Põhja-Ameerikas näha, kuidas Kuu varjutas taevas umbes tunniks ajaks planeet Jupiteri ning selle kaaslased. Et Kuu ning teised Päikesesüsteemi planeedid tiirlevad ligikaudu, aga mitte täpselt, samal tasapinnal, ei esine selliseid sündmusi mitte igal kuul, vaid perioodiliselt, mil nende taevakehade orbiitide kalded ekliptika suhtes ning asukohad orbiidil kokku satuvad.

Lähivaade Jupiteri varjumisele Kuu taha. Josh McCollum, USA

Fotokomposiit Jupiterist enne ja pärast Kuu poolt varjutamist. Kuu ja Jupiteri heledusi on ühtlasemaks töödeldud. Oleg Rumiancev, Kanada

Jupiter koos oma nelja Galilei kuuga pärast kattumise lõppu. Jeff Lesperance, USA

Lähivaade Jupiteri taasilmumisele Kuu ööpoole silueti varjust. Josh McCollum, USA

Lahendus omapärase pilve tekkele Marsil

Autor: Üllar Kivila

Arsia Mons on üks Marsi suurtest kilpvulkaanidest, mis on planeediuurijatele silma jäänud ühe omapärase ilmastikunähtuse poolest. Nimelt tekib selle planeedi ekvaatorist veidi lõuna pool asuva mäe tuulealusele küljele iga Marsi lõunapoolkera talve alguses pikk nn orograafiline (mäetekkeline) pilv, mis võib ulatuda üle 1000 kilomeetri.

Pariisi Sorbonne'i Ülikooli teadlaste rühm tuvastas selle pilve tekkemehhanismi olulise komponendina homogeense nukleatsiooni, ehk jääkristallide tekke ülimalt küllastunud niiskusega puhtas gaasikeskkonnas, mille puhul pole tarvis levinuma (st heterogeense) nukleatsiooni puhul vajalikke olemasolevad iduosakesi - enamasti pisikesi tolmuteri või Maa atmosfääri puhul ka õietolmu. Arsia Monsi suur topograafiline kõrgus (ligi 10 km üle ümbritseva maastiku) suunab Marsi ekvatoriaalsed tuuled atmosfääri ülakihtidesse, kus õhk jahtub ning Marsi meie omast palju hõredama atmosfääri ning külma temperatuuri koosmõjul ületab suurel määral õhuniiskuse küllastustaseme.

Globaalne vaade kogu Marsile ning Tharsise platoo piirkonnale, kus asuvad planeedi neli suurimat vulkaani.

Vertikaalvaade Arsia Monsile ning pilve algusele.

Kaldvaade laiema vaateväljaga.

Maal tekitavad sarnaselt moodustuvad orograafilised pilved tugevaid kontraste mäeahelike tuulepealse ja -aluse külje vahel - nii mitmeski paigas on ühel pool mäestikku sajuse kliima ja ohtra rohelusega piirkond, kuid vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel üle mägede võib laiuda kuiv kõrb. Marsil paraku vihma ei saja - vedela vee jaoks on atmosfääri rõhk liiga madal ning vesi saab eksisteerida vaid jäätunud või gaasilisel kujul, muutudes ühest teiseks sublimeerumise ja kondenseerumise kaudu.

Messier 104 ehk Sombreero galaktika

Autor: Üllar Kivila

Astrofotograaf Engelbert Vollmer jäädvustas selle foto Messier 104 ehk Sombreero galaktikast Namiibia kõrbe pimeda taeva all kokku 24-tunnise säriajaga. Pimeda taeva ning piisava säriga ilmuvad nähtavale galaktikat ümbritsevad halo ning hõredad tähevoolud - jäljed minevikus toimunud kokkupõrgetest teiste galaktikatega.

Tasub mõista, et kõik üksikult nähtavad tähed asuvad esiplaanil meie oma galaktikas ning Sombreero tähtedest näemegi vaid nende summaarset ühtesulanud valgust. Sombreero asub meist umbes 30 miljoni valgusaasta kaugusel ning on mõõtmetelt Linnuteest veidi suurem.

Võrdluseks meie oma jäädvustus Sombreerost, kõigest 5-tunnise säriajaga ning mitte päris nii pimeda taevaga. Eestis on Sombreero jäädvustamine raskendatud, sest see asub taeva lõunapoolkeral Neitsi tähtkujus ning tõuseb maksimaalselt vaid 20° kõrgusele horisondist.

Päikese pulbitsev pind

Autor: Üllar Kivila

Astrofotograaf Maksim Hisamutdinov jäädvustas need umbes tunniajased aegvõtted Päikese pinnast 20. augustil ja 19. septembril läbi omatehtud 20 cm läbimõõduga läätsteleskoobi ning kitsa ribalaiusega vesinik-alfa lainepikkusele vastava filtri, mis võimaldab muidu pimestavalt eredal Päikese pinnal detaile eristada.

Iga üksik kaader neist videodest on keskmistatud ja teravustatud töötlus mitmest tuhandest toorkaadrist, võimaldamaks teravat vaadet läbi sellesama Päikese poolt üles soojendatud ja väreleva Maa atmosfääri. Neid plasmapilvi Päikese atmosfääris nimetatakse protuberantsideks ning neid hoiavad hõljumas meie tähe tugevad magnetväljad koos hüdrodünaamiliste jõududega Päikese pinnalt väljavoogavast päikesetuulest. Enamik siin paistvaid plasmapilvi on mõõtmetelt Maast tunduvalt suuremad.

Autor koos omatehtud suure läätsteleskoobiga.

Muutlikud tähed Andromeeda galaktikas

Autor: Üllar Kivila

103 aastat tagasi säritas ameerika astronoom Edwin Hubble Mount Wilsoni observatooriumi 100-tollise (2,5 m) läbimõõduga teleskoobiga ühe astronoomia ajaloo kuulsaima fotoplaadi. Hubble kasutas tolleaegset maailma suurimat teleskoopi Andromeeda udu uurimiseks – tollal ei olnud veel kindlalt teada, kas tegemist on Linnutee galaktikasse kuuluva udukoguga või hoopis palju kaugemal asuva eraldiseisva galaktikaga.

Hubble'i koostatud pikemaajaliste vaatluste tulemus Andromeeda udukogu muutlikust tähest nr 1 (M31-V1). Alloleva kirjutise lõpus avaldab ta kauguseks 330 000 parseki, ehk umbes 1 miljon valgusaastat. Tänapäeval teame, et tegelik kaugus on umbes kaks ja pool korda enam, selle erinevuse põhjuseks oli tollal veel ebatäpselt teada olev seos tsefeiidide heleduste ja perioodide vahel.

Graafik on pärit Hubble'i kirjast Harlow Shapleyle (Suures Väitluses udukogude Linnutee sees asumise poolt väitleja) 1924. aasta veebruaris. Shapley olevat selle peale kommenteerinud, et Hubble "lõhkus tema universumi" ning võttis uue vaate galaktikatele omaks.

Teise huvitava kõrvalmärkusena tasub võrrelda, et Ernst Öpiku Tartu Tähetornis kaks aastat varem erineva meetodiga arvutatud Andromeeda kaugus (1,5 mln valgusaastat) osutus takkajärgi täpsemaks kui Hubble'i esialgne hinnang.

Hubble'i kuulus fotoplaat 5.-6. oktoobri ööst 1923 mahatõmmatud N-tähega (noova) ning lisatud tähisega VAR! (variable - muutlik). Vasakul originaalis negatiivina, paremal positiiviks töödelduna, kus galaktika ja tähed paistavad silmale loomulikumad. Kõrvalmärkusena - kuigi otse teaduslikult väärtuslikke andmeid kandva fotoplaadi peale märkuste kirjutamine võib tunduda veidi barbaarsena, siis need kirjutised on tehtud läbipaistva klaasplaadi tagaküljele, mitte fotoemulsiooni kandvale esiküljele.

45-minutilise säriga fotoplaadile on N-tähega märgitud noovad, ehk „uued“ tähed, mida varasematel plaatidel ei olnud või olid palju väiksema heledusega. Meile teadaolevat Universumit muutnud avastus on plaadi ülemises servas. Hubble avastas, et üks esialgu tuvastatud „noovadest“ on hoopis muutliku heledusega täht – tsefeiid. Seda tüüpi muutlikud tähed olid juba varasemalt Linnutee tähtede seas tuntud ning neil on üks äärmiselt kasulik omadus: nende heleduse muutumise periood on otseses sõltuvuses tähe absoluutsest heledusest. Tähe absoluutse heleduse teadmine võimaldab aga kergesti leida kauguse, sest saame mõõta selle näivat heledust ning heleduse vähenemine vastavalt valgusallika kaugusele on meile hästi teada.

Hubble’i avastatud tsefeiidi periood on umbes-täpselt üks kuu ning see tähendab, et tegemist on Päikesest umbes 10 000 korda heledama tähega. Et meile paistab see üpris nõrga, 19. tähesuuruse tähena, tähendab seda, et see asub meist väga kaugel – umbes 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel, ehk kaugel väljaspool Linnuteed. Seega omistati Andromeeda udukogule tänaseks rohkem tuntud nimetus – Andromeeda galaktika – ning meile teadaolev Universum muutus suurusjärkude võrra suuremaks. Hubble jätkas oma vaatlusi ning mõõtis omal käel veel 24 „udukogu“ kaugused, ülendades need samamoodi Linnuteest eraldiseisvateks galaktikateks. Tänaseks teame, et see oli vaid pehmelt öeldes jäämäe tipp – vaadeldavas universumis on galaktikaid praktiliselt loendamatu arv, suurusjärgulised hinnangud on vahemikus sadadest miljarditest kuni mitme triljonini.

Edwin Hubble'i järgi nimetatud Hubble'i kosmoseteleskoobi vaade Andromeeda kuulsale tsefeiidile 2010. aastal. See 19. tähesuurusega täht on tänapäeval ka võimekama tehnikaga amatöörastronoomidele vaadeldav, kuigi kuulub pigem tehniliselt keerulisemate vaatluste kilda.

2010. aastal vaadeldi M31-V1 Hubble'i teleskoobi ja AAVSO (Ameerika Muutlike Tähtede Vaatlejate Ühingu) vabatahtlike koostöös. Hubble'i vaatlused on tähistatud kollaste tähtedega, vabatahtlike omad punaste täppidega.

Teema täielikuma käsitluse huvides tasub mainida, et Hubble ei olnud sugugi esimene, kes osade taevas nähtavate udukogude olemusena kaugeid galaktikaid kahtlustas. Esimesi selleteemalisi oletusi avaldas juba 1755. aastal saksa filosoof Immanuel Kant, tuginedes prantsuse teadusfilosoofi Pierre Louis Maupertuis’ seisukohtadele. 1917. aastal võrdles Heber Curtis Andromeeda udukogus nähtud noovade heledusi ülejäänud taevas nähtutega ning märkas, et need on keskmiselt umbes 10 tähesuurust nõrgemad. 1920. aastal toimus Curtise ja Harlow Shapley vahel nn Suur Väitlus spiraaludude olemusest ja Universumi mõõtmetest. 1922. aastal avaldas Tartu Tähetornis töötanud Ernst Öpik Andromeeda udus vaadeldud tähtede liikumiskiiruste põhjal selle kauguse hinnanguks 1,5 miljonit valgusaastat. Hubble’i 1923. aasta avastus ei olnud juhuslik, vaid sihipärase töö tulemus, millega ta otsis teadlikult viise Andromeeda kauguse mõõtmiseks. Oma avastuse avaldas ta 1924. aastal populaarteadusliku artiklina The New York Timesis ning alles 1929. aastal eelretsenseeritud teadusartiklina, lõpetades seega üsna veenvalt Andromeeda udu ja teiste sarnaste objektide olemuse teemalised arutelud ning kinnistades teadmise Linnuteest ühena paljudest galaktikatest Universumis.

Saturni vastasseis 2026

Autor: Üllar Kivila

Täna, 4. oktoobril asub kaunis rõngastega planeet Saturn Maaga vastasseisus, ehk asub meie vaatepunktist täpselt Päikesele vastassuunas. Peale selle, et vastasseis on parim aeg Maast kaugemal tiirlevate planeetide vaatlemiseks, kaasneb Saturni puhul sellega vähemalt üks huvitav lisanähtus - Seeligeri efekt, ehk nn vastasseisu helendus.

Astrofotograaf Bradley Thomase foto Saturnist 3. oktoobril.

Seeligeri efekti näeme ka Maal. Tšiili Atacama kõrbe peene tolmuga kaetud pinnal ilmub fotograafi (täpsemalt kaamera) varju ümber heledam laik. Üllar Kivila foto.

Seeligeri efekti helendus Saturni rõngastel 2011. aasta vastasseisu paiku. Tolle aasta vastasseis toimus 4. aprillil. Märgata tasub ka detaili, et vastasseisule lähemal pildil on peaaegu kadunud planeedi vari rõngaste paremal küljel, sest see asub otse planeedi taga. Christopher Go fotod.

Saturni puhul avaldub vastasseisu helendus planeedi jäätükkidest koosnevates rõngastes, mis paariks päevaks enne ja pärast vastasseisu muutuvad märgatavalt heledamaks. Selle lisahelenduse põhjuseks on geomeetria - otse valgusallika suunast vaadates on krobelisel pinnal kõik varjud peidus ning väikesed pinnakonarused valgustatud. Saturni enda heledus sealjuures praktiliselt ei muutu, sest planeedi puhul näeme tahke krobelise jäätükkide parve asemel hoopis selle atmosfääri välimist pilvekihti, millel vastasseisu helendust ei esine.

Seeligeri efekt meie oma Kuu tolmusel pinnal põhjustab täiskuu märgatavalt suuremale heledust võrreldes poolkuuga. Täiskuu on umbes 6-10 korda poolkuust heledam, kuigi valgustatud pind on vaid kaks korda suurem.

Kosmosesondi Cassini foto vastasseisu helendusest Saturni rõngastel. Et kosmosesond asus planeedile palju lähemal ning näeb kogu stseeni palju suuremalt, esineb helendusefekt vaid selles punktis, mis asub täpselt Päikesele vastassuunas.

Maalt vaadates paistab Saturn nii väiksena, et asub kogu täiega selle heleda laigu sees, mistõttu näeme seda helendust üle kogu rõngaste.

Vaade Saturnile "tagantpoolt". Cassini kosmosesond vaatleb siin planeedi ööpoolt, mida valgustab rõngastelt peegeldunud valgus. Planeedi vari lõikab rõngastest ümmarguse tüki välja.

Saturni vastasseisu vaatlemiseks parim aeg on astronoomiline kesköö, mil planeet paistab täpselt lõunakaares. Meie suveajale keeratud kella tõttu on see umbes kell 1 öösel. Saturn paistab heleda (tähesuurus umbes 0,5) kergelt kollaka tooniga tähena Kalade tähtkujus horisondist 30° kõrgusel. Kes siiski nii hilise ajani oodata ei soovi, võib vaadelda ka varem - Saturn on nähtav terve öö, tõustes enam-vähem päikeseloojangu ajal ning loojudes hommikul koos päikesetõusuga. Head vaatlemist ja selget taevast!

Teleskoobivaatlus Tõrvas

Tänase (2. oktoobri) reede hilisõhtu on prognooside kohaselt peaaegu kõikjal Eesti kohal selge ja sügiseselt pime. Kuna ees ootavad meie maa statistiliselt kõige pilvisemad kuud, siis ei tasu sellist võimalust käest lasta. Teha tuleb üks korralik avalik teleskoobivaatlus, mis jääb tõenäoliselt tükiks ajaks viimaseks.

Kõigile avatud tasuta vaatlus toimub Tõrva linna piiril põllul, kus vaade on pea igas suunas avatud ja mis asub suurematest (tehis)valgusallikatest eemal. Täpsema asukoha leidmiseks vaata alt kaarti või kliki lingil: https://maps.app.goo.gl/huuegE4LH87xKCah9

Vaatlusobjektideks on lai valik niinimetatud süvataevaobjekte, mille seast leiame kaksiktähti, planetaarudusid, täheparvi, kerasparvi ja galaktikaid. Lisaks neile vaatleme Maaga kohe-kohe vastasseisu jõudvat hiidplaneeti Saturni ning umbes kell üheksa idast tõusvat, ligikaudu 63% ulatuses valgustatud Kuud. Osutame taevalaseriga kätte mõned tuntumad tähtkujud ja asterismid, mille järgi sügistaevas orienteeruda, ning vastame küsimustele.

Vaatlus algab kell 20.30 ja kestab kuni 22.30 või seni, kuni huvilisi jätkub. Liituda võib kohe alguses või jooksvalt. Näiteks Saturni ja Kuu vaatlemiseks on hilisem aeg parem.

Vaatlemiseks kasutame kaht võrdlemisi kogukat peegelteleskoopi (9,25" SCT ja 10" Dobson). Julgustame kõiki ümbruskonna teleskoobiomanikke meiega liituma.

Kaasa tasub kindlasti võtta väga soojad riided, vajadusel soojarohi ning sääsetõrje.

Palun jagage!

Uus vaade virmalistele

Autor: Üllar Kivila

Euroopa Kosmoseagentuuri ja Hiina Teaduste Akadeemia ühismissioon SMILE (Solar wind Magnetosphere Ionosphere Link Explorer) startis 19. mail ning on viimase paari kuu jooksul end tasapisi teadusvaatlusteks ettenähtud orbiidile manööverdanud. 23. septembril alustati vaatlusprogrammiga.

SMILE asub Maa ümber elliptilisel polaarorbiidil, mille kõrgus varieerub 5000 ja 120 000 km vahel. See orbiit võimaldab pikkade perioodide jooksul jälgida põhjapoolkera kohal asuvat virmaliste ovaali ning lühikese lõunapoolkerast ülelennu ajal edastada andmeid Antarktika poolsaarel asuvale Saksamaale kuuluvale O'Higginsi polaarjaamale.

Nähtava valguse kaameraid SMILE'i instrumentide seas ei ole, selle asemel vaatleb see sond Maad ning ka teisi teavakehi UV- ning röntgenkiirguses. Sellel esimesel umbes tunnipikkusel kiirendatud videol Maast on näha põhjapoolkera virmaliste ovaali ning Maa atmosfääri päevapoolset külge UV-valguses. Maa pinda pole näha, sest atmosfäär pole sellel UV-lainealal läbipaistev. Taustal kosmosesondi liikumise tõttu üle kaadri kulgevad valgusallikad on tähed.