Juuni lõpus avastati Päikesesüsteemi läbimas objekt (tähisega 3I/ATLAS), mis sai siia suunduda vaid mõne teise tähe juurest. Ligi 60 kilomeetrit sekundis liikuva komeedisarnase objekti läbimõõtu on hinnatud umbes 20 kilomeetrile, olles sellega oluliselt suurem kui kaks eelnevalt teadaolevat tähtedevahelist külalist.*
Kuigi Maale lähima punkti saavutab see alles aasta lõpus, pildistati seda paar päeva tagasi Hubble teleskoobiga. Fotodelt on näha, et sarnaselt Päikesesüsteemi äärealadel pärit jäisetele komeetidele, on see päikesekiirguse mõjul hakanud aurustuma ning selle taha on tekkinud pisikene saba. Spektroskoopilised vaatlused aurustunud materjalist nähtavas valguses ja lähi-infrapunakiirguses on nüüdseks paljastanud, et 3I/ATLAS on aktiivne niinimetatud D-tüüpi komeet, mis tähendab, et lisaks ohtrale veejääle sisaldab see ka suurtes kogustes orgaanilisi aineid ja süsinikku. Värvuselt on see tõenäoliselt veidi punakas.
Hetkel asub 3I/ATLAS Maast kusagil kolm korda kaugemal kui meie Päikesest. Maokandja tähtkuju suunas kinnistähtede suhtes võrdlemisi kiirel tempol liikudes on see sügaval allpool silmaga ja isegi keskmise hobiteleskoobi nägemise piiri. Oktoobri alguses möödub see Marsist 29 miljoni kilomeetri kauguselt. Maale lähima punkti saavutab see detsembri teisel nädalal, kui see asub meist umbes 270 miljoni kilomeetri kaugusel. Siis on seda võimalik pisikese tähena vaadelda ka hobiteleskoopidega.
Kindlasti pildistatakse 3I/ATLASt tulevatel kuudel veel korduvalt ja erinevate teleskoopidega. Eriti huvitav võib seda näha olla paari kuu pärast regulaarseid vaalusi alustava Vera Rubini observatooriumiga, mis omab maailma suurimat kaamerat ning mis hakkab tervet lõunataevast üles pildistama iga kolme öö tagant.
*Kaheks eelnevalt teadaolevalt tähtevaheliseks külaliseks on olnud 2017. aastal avastatud asteroid Oumuamua ja 2019. aastal avastatud komeet 2I/Borisov. Võrreldes ligi 20 kilomeetrise läbimõõduga 3I/ATLAS-ega olid need aga alla kilomeetrise läbimõõduga suhteliselt tagasihoidlikud jää- ja kivikamakad.
