reede, 15. mai 2020

Kosmiline pudelipost

Selline näeb välja kuulus Kuldne Plaat, mis pandi tähtedevahelisse ruumi rändama veelgi kuulsamate Voyageri kosmosesondide pardaile. Praeguseks on neist kaugeim - Voyager 1 - Päikesesüsteemist ligi 17 kilomeetrit sekundis eemaldudes jõudnud 42 aastaga 22 miljardi kilomeetri kaugusele. Tema sõsarsond pole palju maas. Kuigi tegemist on kiireimate inimkätega valmistatud objektidega, kuluks neil näiteks lähima täheni jõudmiseks umbes 20 tuhat aastat. Paraku nad ei suundu lähima tähe poole.

Et kosmosesügavuste külm ja ükskõikne vaakum säilitab sonde tõenäoliselt miljardeid aastaid, oli plaatide mõte sama mis pudelipostil - keegi võib need kunagi leida ja üles korjata. Kas need võiksid olla meie väga kauged järeltulijad või hoopis mõne meile tundmatu tsivilisatsiooni esindajad, ei ole meie asi arvata. Pudel on igatahes kosmoseookeani visatud.
Vasest valmistatud ja kullaga kaetud plaadi ühele küljele on analoogsignaalina (nagu vinüül) jäädvustatud 115 teaduslikult illustreeritud fotot meie maailmast ja selle elanikest; sajad audioklipid, mille hulgas tervitused 55 inimkeeles ja mõnes loomakeeles; valitud muusikapalad ja armunud naise ajulained.

Plaadi teisele küljele on graveeritud võimalikult lihtsalt ja ühemõtteliselt (arenenud eluvormi jaoks) loetavad juhendid plaadi mängimiseks ning teaduslikud diagrammid.
-Üleval vasakus nurgas on kaks esimest joonist plaadist ja selle helipeast (sondiga kaasas) ning selle kasutamisest. Mängimise kiirus ja helipea kõrgus plaadist on antud binaarkoodis.
-Nende all Päikesesüsteemi asukoht tuntud pulsarite suhtes. Binaarkoodis on täpsustatud nende pulseerimissagedust.
-Ülal paremal on neli joonist plaadil leiduvate signaalide graafilisest väljanägemisest, viisist kuidas neid peaks kuvama ning näide esimest fotost (ring).
-All paremal on joonis vesinikuaatomi kahest madalamast ergastusseisundist ning ajast nende kahe muutumise vahel. See annab jooniste lugemiseks universaalse ajaühiku.

Plaatidel jäädvustatud heliklippe saab kuulata siit: https://m.soundcloud.com/nasa/sets/golden-record-sounds-of
Osa fotodest on leitavad siit: https://voyager.jpl.nasa.gov/g…/images-on-the-golden-record/

neljapäev, 14. mai 2020

Simulatsioon ISS-iga dokkimiseks

See simulaator tutvustab sulle tegelikkuses kasutatavaid juhtsüsteeme, et juhtida SpaceX Dragon 2 kosmosesõiduk manuaalselt rahvusvahelise Kosmosejaama dokki. Vaata kas sinus on astronaudi täpsust ja kannatlikkust, et ühilduda aeglaselt-aeglaselt ja täpselt ISS-iga.

Simulatsiooni proovi siit: https://iss-sim.spacex.com/

kolmapäev, 13. mai 2020

Kuidas Kuu tekkis?

Juhtiv hüpotees meile kõigile tuttava Kuu tekkimise kohta kõlab nii - umbes 4,5 miljardit aastat tagasi tabas toonast alles mõnikümmend miljonit aastat tagasi noorest Päikesesüsteemi tolmust ja kiviräbust tekkinud (proto)Maad kusagil Marsi suurune planeet, mida kutsutakse tagasivaadates Theiaks*. Hiiglasliku kokkupõrke tulemusel paiskus sulamagmaks muutunud planeedist välja hulk hõõguvpunast kivimit, mis jäi selle orbiidile tiirlema ning tahenes lõpuks Kuuks. Sellel ajal oli Kuu Maale praegusest mitu korda lähemal ning meie planeet pöörles toona tublisti kiiremini (ööpäev võis olla kõiges nelja tunni pikkune). Miljardeid aastaid loodejõude on Kuu kaugust Maast suurendanud ning tänu sellele on ka viimase pöörlemine aeglustunud. Praegu kaugeneb Kuu meist 3,8 sentimeetrit aastas ehk umbes samas tempos kui meie sõrmeküüned kasvavad.
Sellise võimaliku Kuu-tekke stsenaariumi poolt on mitmeid häid argumente ja kaudseid tõendeid (otseste hankimiseks läheks vaja ajamasinat). Näiteks Kuu tiirlemine ja Maa pöörlemine on samasuunalised, kokkupõrked moodustuvate planeetide vahel klapivad ettekujutusega varajasest Päikesesüsteemist ning Kuu madal keskmine tihedus ja siseehitus annavad mõista, et see moodustus peamiselt planeedi kivisest vahevööst (kokkupõrkel rebiti proto-Maast välja pigem välimisi kihte). Lisaks näitab Maa suur keskmine tihedus, et see võis endasse koguda sellega põrkunud Theia metallilise tuuma. Kõige parema tõestuse tõid aga endaga kaasa Apollo kuumissioonid, mille käigus võetud pinnaseproovid näitavad, et Maa ja Kuu kivimid on praktiliselt identse hapnikusisalduse ja vanusega ning Kuu pidi mingil hetkel olema üleni sulanud.
Nii võis välja näha kusagil 4,5 miljardit aastat tagasi toimunud kataklüsmiline sündmus, mille käigus umbes Marsi suurune Theia tabas serviti toonast Maad. Kokkupõrkest eraldunud materjalist sai miljoneid aastaid hiljem Kuu.
On ka vastuargumente. Näiteks siiani ei ole suudetud päris hästi modelleerida protsessi, mille käigus eelkirjeldatud kokkupõrke tulemusel tekiks planeedi orbiidile üksainus kuu. Tõendeid sellest, et Maa oleks kunagi täielikult sulanud maakoorega napib ning Kuu koores sisalduv vesi heidab varju selle vägivaldsele sünniloole. Kõige suurem probleem on aga mõnigate Kuul leiduvate elementidega. Näiteks Kuu ja Maa sisaldavad praktiliselt sama palju titaani - justkui oleks meie kaaslane moodustunud puhtalt maakoorest, kuigi loogiliselt võttes oleks pidanud ta koostisesse sattuma ka (tõenäoliselt teistsuguse koostisega) Theia materjali. Raudoksiidi määr on samas Kuul ja Maal erinev. Lisaks on Kuult leitud suhteliselt kergesti reageerivaid elemente ja ühendeid, mille säilumine ammuse kokkupõrke käigus on praeguste teadmiste põhjal kaheldav.
Ühe sellise elemendi - süsiniku - kohta Kuul ilmus eelmine nädal teadustöö, mis tugineb Jaapani SELENE sondi andmetele. Jaapani kuulsast rahvajutust pärineva kuuprintsess Kaguya järgi hüüdnime saanud sond tiirles Kuu ümber aastatel 2007 - 2009. Teadustöös ilmneb, et oma missiooni ajal registreeris sond Kuu pinna alt väljumas suhteliselt suurt hulka süsinikuioone, täpsemalt 45 - 51 tuhat iooni ruutsentimeetri kohta sekundis. Kuigi enamiku sellest saab ära seletada päikesetuule ja mikrometeoriitide mõjuga, jääb alles osa süsinikku, mis peaks pärinema Kuu tekkeajast. Suur küsimus on, et kuidas sai sisuliselt tuhandeid kraade kuumas magmapallis, millest Kuu pidi moodustuma, "ellu jääda" nii palju süsinikku.
Jaapani kosmosesond hüüdnimega Kaguya nägi Kuu tagant tõustes sellist vaatepilti.
Kuigi küsimus on tõsine, ei rutta astronoomid veel kokkupõrke hüpoteesi kõrvale heitma. Pole välistatud, et süsinik võis siiski mingil moel Kuu koostisesse alles jääda (pisikese planeedi mõõtmetega sulakivikerasid me laboris järgi ei saa teha) või siis sattus see sinna mingil muul viisil. Korrates sarnaste teadustööde lõpus praktiliselt kohustuslikuks muutunud fraasi - "läheb tarvis edasisi uuringuid".
Lisaks suure kokkupõrke hüpoteesile on sajandite vältel välja käidud mitmeid oletusi Kuu tekkeks. Neist üks vanim ja tänaseks minetatud (autoriks kuulsa Charles Darwini astronoomist poeg George) oletus arvas, et noor Maa pöörles nii kiiresti, et sellest lihtsalt lendas miljardeid aastaid tagasi Kuu-jagu materjali välja. Darwini pakkus, et nii võis tekkida Vaikne Ookean. Sarnaselt kõlab üks uuem ja veelgi uskumatum hüpotees, et kiiresti keerleva Maa vahevöö ja välistuuma vahele võis koguneda kriitiline mass raskeid elemente (uraan, toorium), mis võimsa tuumapommina lõhkedes Kuu orbiidile saatsid. Natukene mõistlikumalt kõlavad võimalused, et Kuu on Maa poolt kinnipüütud kääbusplaneet (kuigi see oleks ülimalt õnnelik juhus ja eeldaks Maalt väga võimast varajast atmosfääri) või siis Maa-Kuu süsteem tekkisid koos ühest ja samast ainest (millest siis sellised erinevused tiheduses?).
Seega võib öelda, et vaatamata mõnigatele probleemidele on Theia-hüpotees ikka veel meie parim seletus Kuu tekke kohta. Seda lihtsal põhjusel, et paljud alternatiivid on veelgi problemaatilisemad. Samas leidub ka kokkupõrke-mudelist mitmeid variatsioone, mis üritavad ülalmainitud murekohti ära seletada. Üks neist ütleb, et proto-Maa ja Theia asemel põrkusid kaks suurt planeeti. Kokkupõrkel tekkinud ühest suurest rusukettast moodustusid hiljem Maa ja Kuu. Teine väidab, et suurte kokkupõrgete asemel pommitati Maad hoopis pisemate asteroididega, mis tekitasid selle orbiidile esialgu rusupilve ja siis pisikese kuu, mis kasvas iga uue kokkupõrkega üha suuremaks ja suuremaks. Kolmas oletab, et Maal oli algusest peale mitu pisikest kuud. Peale kokkupõrget Theiaga ja suure Kuu moodustumist põrkus see omakorda pisemate kuudega, kattes selle pinna Maa-sarnaste kivimitega.
Etapid juhtivas Theia-hüpoteesis. Umbes Marsi suurune planeet tabas Maad, paiskas sellest välja materjali, see jäi planeedi ümber tiirlema ning lõpuks liitus tänapäevaseks ühtseks Kuuks.
Nagu näha, siis ideedest puudust ei ole ning kuigi meie ebaproportsionaalselt suure ja kauni Kuu tekke müsteerium võib alatiseks jääda täieliku lahenduseta, oleme me vähemalt sellele iga uue teadmisekilluga lähenemas.
*Theia oli Kreeka mütoloogias titaan, kes oli emaks Kuu-jumalanna Selenele.

teisipäev, 12. mai 2020

Astronoomiaklubi astrofotod: Veenus

Ärgem siis unusta nautida tänavuse (õhtuse) Veenuse hooaja viimaseid nädalaid. Planeet särab küll veel madalal loodetaevas heledamalt kui ükski täht, kuid mai lõpuks on ta sealt kadunud. Teel meie ja Päikese vahelt läbi, hakkab ta peagi üha kiirenevalt oma heleduses kaotama ning tema valgustatud osa kahaneb nähtamatult õhukeseks sirbiks. Uuesti ilmub ta meie varajasse hommikutaevasse juulis. Siis hakkab ta sirpi kasvatama teiselt poolt.


Foto on tehtud läbi teleskoobi maiõhtul, siis kui Veenus oli valgustatud 25%. Täna on valgustatuse määr 13,8%. Erinevusele vaatamata on ta heledus langenud vaid veidi, sest kuigi valgustatud osa on kahanenud, on planeet ise meile oma orbiidil lähenenud.

Leiti kiirete raadiopursete (FRB) võimalik allikas

Kiired Raadiopursked (Fast Radio Bursts – FRB) on lühikesed ja väga intensiivsed raadiolainete pursked, mille kestvus on kõigest mõni millisekund. Esimene FRB signaal tuvastati 2007. aastal. Aastal 2017 kasutusele võetud CHIME (Canadian Hydrogen Intensity Mapping Experiment) raadioteleskoop Kanadas, mis on FRB tuvastamiseks spetsiaalselt disainitud, suurendas oluliselt kinni püütud raadiopursete arvu. Siiani on signaale tuvastatud väga kaugelt, väljastpoolt meie galaktikat ja justkui igast suunast, aga nende täpne päritolu on seni teadmata, pakutud on näiteks neutrontähti ning ka supernoovasi. 28. aprillil 2020 tuvastati esimest korda FRB signaal meie enda Linnutee galaktikast, kõigest 30 000 valgusaasta kauguselt.
CHIME raadioteleskoop Kanadas.
Päev enne seda tuvastas gammakiirgusi jahtiv kosmoseteleskoop Swift Burst Alert Telescope jadamisi gammakiirguspurskeid samast punktist. Astronoomiline lähedus annab täpsemad tulemused ja samuti on võimalik määrata allika täpne asukoht. Gammakiirgus seostati juba tuntud tähejäänukiga SGR 1935+2154, mis genereerib aegajalt gammapurskeid. Lisaks tuvastati maapealsete ja kosmoseteleskoopide abil täpselt samal ajal samast punktis veel lisaks kõrge energiaga röntgenkiirguspurse. Varem ei ole kiireid raadiopurskeid ei gamma- ega röntgenkiirgusega seostatud.
Me teame, et röntgen- ja gammakiirguspursked on tavaline nähtus ühe erilise objekti puhul. Selleks on magnetar. Hästi lühidalt öeldes on magnetar neutrontähe ergastatud olek kestvusega kõigest 10 000 aastat, sel ajal on magnetari pöörlemine kiirem ja magnetväli u 1000 korda tugevam kui tavalisel neutrontähel, kuni 10¹⁵ Gaussi. Maa magnetvälja tugevus on võrdluseks 0,5, Päikesel keskmisel 1 ja suure päikeselaigu näit võib olla kuni 4000 Gaussi. Maal on tehislikult suudetud luua magnet tugevusega 45 000 Gaussi. Magnetaril siis 1000000000000000 Gaussi. Kuigi neutrontähtede sees on füüsika veelgi keerulisem, kui näiteks meie enda kodutähe sees toimuv, siis üheks teooriaks on, et FRB tekib „tähevärina“ käigus, kus gravitatsiooni ja magnetismi võitluses vabaneb neutrontähe pinnalt päikesepursetega sarnane energialont, mida meie tuvastame kiire raadiopurskena.
On see võimalik? Võib olla. Astronoomid ei torma veel kinnitama, et FRB pärinevad ainult magnetaridest. Kui võrrelda seda varasemate FRB-dega, on CHIME tuvastatud signaal suhteliselt nõrk, kuid siiski piisavalt tugev, et seda registreerida kusagil teises kaugemas galaktikas. Kindlasti ei saa väita, et magnetarid on ainuke allikas FRB-dele, on leitud ka teistsuguseid signaale, mis näiteks korduvad kaootiliselt või üks hiljuti avastatud FRB kordub 16 päevase tsüklina. Erinevad teadlaste rühmad tegelevad praegu andmete analüüsimisega, et aru saada, kas tuvastatud lained ühilduvad varasemalt uuritud kiirete raadiopursete profiiliga. Kindlasti on tehtud põnev samm edasi selle salapärase nähtuse uurimisel ja kui jätkuv jälgmine ja andmete analüüs näitab, et magnetar SGR 1935+2154 on FRB allikas, on üks astronoomia suurtest mõistatustest vähemalt osaliselt lahendatud.

pühapäev, 10. mai 2020

Päikesesüsteemi soe hiiglane

Hawaiil asuv Gemini 8,1 meetrine teleskoop on Jupiterist teinud siiani suurima lahutusega maapealse infrapuna-foto. Selleks kasutati niinimetatud "lucky imaging" tehnikat, kus sadadest üliväikse säriajaga tehtud lähifotodest valiti välja kõige teravamad ning kleebiti hiljem suuremaks kokku. Soojuskiirguses tehtud fotod lubavad astronoomidel näha sügavamale hiidplaneeti täies ülatuses katva pilvkatte alla, kust kumab läbi planeedi sisemusest kiirguv soojus. Kollakad vöödid on seega piirkonnad, kus planeeti ümbritsevates hiidlaslikes tormisüsteemides on hõredamad vahed, ning näha on sügavamal asuvaid soojemaid atmosfäärikihte, mis koosnevad peamiselt veeaurust.


Antud foto on osakene juba aastaid kestnud koostööst Gemini, Hubble kosmoseteleskoobi ja Jupiteri ümber tiirleva Juno kosmosesondi vahel, kus esimesed kaks uurivad gaasihiidu optilises ja infrapuna lainepikkustes ning sond kaardistab selle tormimustreid raadiolainete abil. Koostöö tulemusel on planeediteadlastel senisest parem ettekujutus Jupiteri tohutute äikesetormide ja tsüklonite tekkest.

reede, 8. mai 2020

Kuu "võimatul" fotol

Ühendriikide astrofotograaf Andrew McCarthy on tuntud eelkõige oma suurepäraste kuufotode poolest. Näiteks eelmisel aastal avaldas ta oma instagrami kontol veerandmiljonist üksikust kaadrist koostatud tohutu kuumosaiigi. Nüüd on fotograaf maha saanud järjekordse meistriteosega, kus Kuud on jäädvustatud enneolematult kontrastselt. Autor ise nimetab seda "võimatuks" fotoks.


‌Selle loomiseks pildistas McCarthy kahe kuuloomise nädala jooksul iga päev Kuud ning liitis tulemused hiljem kokku. Kusjuures käiku läksid vaid need kitsad Kuu piirkonnad, mis paistsid niinimetatud terminaatori (valguse-pimeduse piir) vahetus läheduses. Nagu kõik Kuud binokli või teleskoobiga vaadelnud teavad, on terminaatori lähistel meie kaaslase pinnavormid eriti rõhutatud, kuna seal madalalt paistev Päike venitab nende poolt heidetud varjud pikaks.

‌Kuna erinevate faaside ajal Kuu orientatsioon meie vaatenurgast mõnevõrra muutub ehk libreerib, pidi McCarthy tehtud fotod kõigepealt asetama taevakeha 3D mudelile ning need seal omavahel virtuaalselt kokku ajama. Tulemus räägib vist enda eest.

neljapäev, 7. mai 2020

Tulevihm Päikesel

Meie kodutähte, mida meil meeldib kutsuda Päikeseks, ümbritseb miljonite kilomeetrite ulatuses koroona ehk kroon. Mingil veel seletamata põhjusel on Päikese kroon sadu kordi kuumem kui selle pind, ulatudes miljoni kraadini. Selles ülikuumas keskkonnas liikuv elektriliselt laetud plasma jääb vahel "kinni" Päikese pinnast lähtuvatesse magneetilistesse jõujoontesse, mis tõmbavad eelnevalt välja pursatud heledavat materjali tagasi tähe pinnale. Tulemuseks otsekui tulevihm, mille jugade mõõtmed ületavad Maa läbimõõtu mitmeid kümneid kordi.

Klipis on seda tulevihma näha läbi redditi kasutaja @thevastreaches tehtud video. Väidetavalt kasutas ta selleks oma koduaias üles seatud päikeseteleskoopi. Päikese pind on hiljem töötlusega mustaks tehtud, et selle ülevalgustatud sära ei segaks selle raskestinähtava ja haruldase vaatepildi nautimist.

kolmapäev, 6. mai 2020

Leiti meile lähim must auk

Grupp Euroopa Lõunaobservatooriumi (ESO) astronoome on avastanud meile lähima musta augu. Kolmiksüsteem tähisega HR 6819, mis koosneb kahest tähest ja mustast august, asub lõunapoolkeralt nähtavas Teleskoobi tähtkujus ning asub meist umbkaudu 1000 valgusaasta kaugusel. Kusjuures kahte selle süsteemi tähte on võimalik pimedas taevas isegi palja silmaga näha. Seni oli meile teadaolevalt lähim must auk 3000 valgusaasta kaugusel Ükssarviku tähtkujus.

Kuigi see Päikesest umbes kolm korda massiivsem must auk on meie jaoks igas mõttes nähtamatu, õnnestus teadlastel selle olemasolu kindlaks teha vaadeldes kahe ülejäänud tähe orbiite. Algselt oligi grupi eesmärgiks uurida binaar- ehk kaksiktähti, kuid neile endilegi üllatuseks avastasid nad, et süsteemis peab olema veel üks massiivne keha - must auk - mille ümber ülejäänud kaks tähte tiirlevad.
Erinevalt enamikest siiani avastatud mustadest aukudest, millest on kinnitust leidnud vaid paar tosinat, on antud must auk nii-öelda vaikne. See tähendab, et selle ümber ei ole gaasist ja tolmust ketast, mille sisenemisel musta auku kiirguks tugevat röntgenkiirgust ning vaatamata oma massile on selle läbimõõt tõenäoliselt vaid paarkümmend kilomeetrit.

Kuna must auk tekib massiivsete tähtede elu lõpus, peaks ainuüksi Linnutees leiduma sadu miljoneid "vaikseid" musti auke. Mingit erilist ohtu nad sealjuures Päikesesüsteemile ei kujuta, kuna tähtede omavahelised kaugused on võrreldes nende endi mõõtmetega tohutud.


NASA sond valmistub asteroidilt proove võtma

Alates 2018. aasta detsembrist on Maa-lähedase asteroid Bennu ümber tiirlenud kosmosesond OSIRIS-REX, mille üheks põnevamaks eesmärgiks on asteroidilt mõnikümmend grammi pinnast kaasa haarata ning see tagasi Maale toimetada. Eelmisel nädalal toimus selle keeruka manöövri peaproov, mille käigus laskus sond asteroidi pinnast kõigest 65 meetri kõrgusele.
Bennu on maa-lähedaste Apollo asteroidide hulka kuuluv umbes poole kilomeetrise läbimõõduga kivimürakas, mille puhul eksisteerib ka oht, et see võib lähima paarisaja aasta jooksul Maaga põrkuda (kuigi see tõenäosus on suhteliselt väike). Just selle orbiidi lähedus Maale, suhteline suurus ning selle süsinikurikas koostis olid otsustavaks OSIRIS-REx missiooni sihtkoha valikul. Kusjuures Bennu valiti välja mitmekümne tuhande kandidaadi seast.

Kahe viimase aasta jooksul on OSIRIS-REx tiirelnud asteroidist umbes 5 kilomeetri kaugusel, kus see on selle pinda kaardistades otsinud sobivat kohta pinnaseproovi kogumiseks. Viimastel nädalatel on sond sooritanud mitmeid proovilähenemisi, mille käigus testitakse selle autonoomseid süsteeme ja kaameraid. Kuna asteroid asub Maast mitmekümne valgusminuti kaugusel, ei saa pinnaseproovi võtmist maisest juhtimiskeskusest otseülekandena juhatada, vaid sond peab sellega iseseisvalt hakkama saama. Selleks ligineb see asteroidi pinnast paari meetri kaugusele, ning sirutab välja üle kolme meetrise robotkäe - TAGSAM. Selle otsast välja paistatud lämmastikgaas paiskab pinnalt lendu tolmu, mis kogutakse vastavatesse konteineritesse. Lisaks on robotkäel padjakesed, mis puudutavad vastu pinda. Peale seda naaseb sond tagasi oma orbiidile ümber asteroidi ning veendub ennast keerutades, et pardal on vähemalt 60 grammi pinnast.
Juhul kui hetkel augustisse plaanitud esimene katse ebaõnnestub, on sondil ja selle käel kütust vähemalt kaheks teiseks katseks. Kui kõik läheb aga plaanipäraselt, suundub see tagasi Maa poole ning kapsel väärtuslike proovidega maandub 2023. aastal USA Utah osariigis asuvale katsepolügoonile. Õnnestumise korral oleks tegemist NASA esimese eduka pinnaseproovi toomisega asteroidilt.
Kuna Bennu on kosmoses rännanud miljardeid aastaid, loodetakse selle proovide analüüsimisel välja selgitada Päikesesüsteemi nooruspäevil valitsenud tingimusi. Lisaks võidakse selle pinnalt leida keerukaid süsinikühendeid, mida peetakse elu tekke ehituskivideks. Pole välistatud, et just Bennu sarnased süsinikurikkad asteroidid tõid Maale tänapäevase elu alged.
Klipis on näha kuidas sond Bennule ligineb, et seejärel tagasi orbiidile taganeda. Kommentaarides on mõned Bennu üldvaated ja selgitavad joonised.

esmaspäev, 4. mai 2020

Atlas kaob ja Luik tõuseb

Nagu nüüdseks selge, jääb vahepeal astronoomiaringkondades laineid löönud komeet Atlase poolt pakutav hiliskevadine vaatemäng ära. Nimelt lagunes komeet aprilli keskel mitmekümneks pisemaks fragmendiks ning kaotas kiirelt heleduses.
Samal päeval kui Atlas lagunes, avastati aga lõunapoolkera taevast uus kiiresti heledamaks muutuv komeet, mis võib mai lõpus Atlase asemel ka meie laiuskraadidel silmaga nähtavaks muutuda. Seda muidugi juhul, kui seegi enne ära ei lagune. NASA Päikese ümber tiirleva kosmosesond SOHO abil leitud komeet tähisega C/2020 F8 sai sondi kaamerate järgi kiiresti hüüdnime SWAN (tõlkes Luik).
Tegemist samuti suhteliselt väikese komeediga, mille tuuma läbimõõt jääb tõenäoliselt paari kilomeetri sisse ning Päikese sisealasid külastab ta iga 12 tuhande aasta tagant. Hetkel on SWAN lõunapoolkeralt Vaala tähtkuju esiplaanil juba silmaga nähtavaks muutunud ning peaks Päikesele lähimasse punkti (periheeli)jõudma 27. mail, kui see asub sellest kolm korda lähemal kui Maa. Umbes samal ajal peaks ta teoreetiliselt nähtavaks muutuma ka meie põhjataevas madalal Perseuse tähtkuju alumises servas. Paraku on mõned komeediteadlased pakkunud, et Swan võib olla juba ilmutamas märke peatsest lagunemisest. Es tuleb pöialt hoida, et ta ikka vastu peaks.

Fotol komeet Swan aprilli keskel Namiibia valgusreostusest puutumata taevas. Nagu näha, oli peamisest jääst, lumest ja tolmust koosneval komeedil juba siis väga muljetavaldav sinakas ioonsaba, mis ulatub miljoneid kilomeetreid pikkuses. Autor: Gerald Rhemann

reede, 1. mai 2020

Maitaeva ülevaade 2020


Kreeka mütoloogias Plejaadideks kutsutud seitsmest õest ühe – Maia – järgi nime saanud mai on viimastel aastatel lisaks pikkadele ja päikselistele päevadele enesega toonud juba päris suviseid temperatuure. Möödunud rekordilisel soojale talvele tagasi vaadates, ei oleks selle tänavune kordumine muidugi ka enam nii märgatav.

Rahvusuus on maid kutsutud mitmete iseloomustavate nimedega, nagu lehehakkamiskuu, mahlakuu, õiekuu, rõõmukuu, elukuu, suvikuu, külvikuu ja sugukuu. Pikemat seletust pole ilmselt neist ühelegi vaja. Isegi mitte viimasele.

Taevavaatleja jaoks on mai juba üsna keeruline aeg, kuna Päike ei vaju enam kuigi sügavale põhjahorisondi taha ning tõeliselt pimedaks öötaevas ei muutugi. Tähistaevas hakkab ennast mai keskel ilmutama alles kella 23 ajal õhtul, et juba kella kolmest hommikul koidukumasse kaduda. Suveajas viibides saabub ööpäeva kõige pimedam aeg – astronoomiline kesköö – kella ühe ajal öösel.

Suviste tähtkujude saabumine

Mais on mitmed tuntumad talvised tähtkujud öötaevast jäägitult kadunud, sest kuulus Orion, Plejaade sisaldav Sõnn, Ükssarvik ja tähistava heledaimat tähte – Siiriust – majutav Väike Peni loojuvad koos Päikesega. Küll aga võib madalal läänetaevas veel näha Kaksikuid, Vähki ja Lõvi. Meie laiuskraadidelt igipaistvad Kassiopeia, Persuseus ja Veomees asuvad Linnutee tagasihoidlikus kumas madalal põhjataevas. Veidi kõrgemal on märgata Keefeust ja Väike Vanker, mille tiputäheks on kuulus Põhjanael, osutab nüüd otse üles.

Lõunataevas kõrguvad Neitsi, Karjase, Põhjakrooni, Herkulese ja Makondja tähtkujud, mis sisaldavad lisaks sadadele kaugetele galaktikatele laia valikut kerasparvi. Idataevas hakkavad ennast aga üha kõrgemale keerama Kotkas, Lüüra ja Luik, milles leiduvatest heledatest tähtedest Altairist, Veegast ja Deenebist saab kokku Suvekolmnurgaks nimetatud asterismi. Nende vahele jäävad vähemtuntud ja pisemad Rebase, Noole ja Delfiini tähtkujud.

Väga madalal lõunahorisondil on näha Kaalude ja Kilbi tähtkujusid ning osakest Skorpionist ja Amburist. Neist viimases asub maitaevas põhja-kagusuunas kaarduva Linnutee kese, mis jääb paraku meie asukohast alati silmapiiri poolt varjatuks. Kilbi tähtkuju lähistel (tegelikult Makondja servas) paikneb efektne Kotka udukogu, mille südames asuvad kuulsad “loomise sambaid”. Lähivõte neist oli aprilli lõpus 30-ndat sünnipäeva tähistanud Hubble kosmoseteleskoobi üks esimesi tõelisi hittfotosid.

24. aprillil tähistas Hubble kosmoseteleskoop 30 aasta möödumist orbiidil. Sellel, tema 1995. aasta fotol on näha umbes 7000 valgusaasta kaugusel asuva Kotka udukogu südames kõrguvad gaasist ja tolmust sambakujulised pilved, milles tekivad uued tähed. Vasakpoolse samba kõrguseks on umbes neli valgusaastat ning selle “peast” väljaulatuvad tillukesed sõrme-sarnased moodustised on mitmeid kordi suuremad kui Päikesesüsteem. Gaasimoodustised said kiiresti hüüdnime Pillars of Creation ehk Loomise sambad.

Kerasparvede hooaeg

Nii nagu aprillis on ka mais taevavaatleja jaoks peamisteks märksõnadeks galaktikad ja kerasparved, mille poole on kevadine öötaevas kõige paremini avatud. Neist esimeste kohta kirjutasime pikemalt märtsi ja aprillitaevaste tutvustustes, mis on vastavalt leitavad SIIT ja SIIT. Nüüd aga veidi lähemalt neist mõnevõrra müstilistest kerajatest täheparvedest.

Kerasparved on sadadest tuhandetest või isegi miljonitest omavahel gravitatsiooniliselt seotud tähtedest koosnevad kerajad tähekogumid, mille tihedus tõuseb keskosa poole liikudes. Kusjuures nende läbimõõt on keskmiselt “kõigest” 150 valgusaastat. Erinevalt enamikest Linnutee tähtedest ja hajusparvedest, mis asuvad galaktika lapikus ja tihedas kettas, tiirlevad kerasparved ümber galaktika keskme selle hõredas sfäärilises halos. Seetõttu läbivad nad galatikatasandit vaid kord mõnekümne miljoni aasta jooksul ning enamuse oma elueast veedavad nad kõrgel ketta kohal ja all.

Lihtsustatud joonis Linnutee ehitusest ja meie Päikesesüsteemi asukohast selles. Parempoolses külgvaates on näha kerasparvede jaotust galaktikatasandi suhtes.
Keraparvede tekke kohta puudub endiselt ühtne teooria, aga üldiselt ollakse üksmeelel, et need on ühed universumi vanimad tähekogumid, mille sünd ulatub vähemalt 10 miljardi aasta tagusesse aega. Sellest annavad mõista nendes sisalduvate tähtede populatsiooni homogeensus (ühesuguses) ning madal metallide sisaldus. See vimane annab mõista, et nad tekkisid varajases universumis, kus vesinikust ja heeliumist raskematel elementidel ei olnud aega veel tekkida.

Meie galaktikas on keraparvi avastatud kokku 158 ja arvatakse, et kusagil 20 ootab veel avastamist. Teistes suuremates galaktikates leidub neid vastavalt rohkem – näiteks Andromeedas ligi 500 ning hiidelliptilises M87 galaktikas, mille südames asuvast mustast august hiljuti pilti tehti, üle 10 tuhande.

Kus ja millised?

Maitaevast on keskmise suurusega teleskoobi abil võimalik leida üle paarikümne kerasparve, milles heledamate nägemiseks piisab isegi binoklist. Paraku erinevalt erinäolistest galaktikatest, on kerasparved silmaga vaadates peaaegu äravahetamiseni sarnased, paistes teleskoobis otsekui uduste piirjoontega pallikesed. See oli ilmselt üks peamisi põhjusi, miks kuulus prantsuse komeedikütt Charles Messier neist nii paljud oma samanimelises (komeetidega sarnanevate objektide) kataloogis ära mainis.

Põhjapoolkera konkurentsitult heledaimaks kerasparveks on Herkulese tähtkujus asuv M13 (vahel ka lihtsalt Suur Herkulese kerasparv), mis asub maiöödel kõrgel lõunataevas. See sisaldab oma 145 valgusaastase läbimõõdu sees umbes 300 tuhat individuaalset tähte ning asub meist ligi veerand miljoni valgusaasta kaugusel. 1974. aastal saadeti Arecibo raadioobservatooriumist M13 poole teele raadiosõnum, kus täpsustati muuhulgas Maa asukohta, meie DNA ehitust ja perioodilisustabelit. Paraku on nüüdseks selgunud, et selleks ajaks kui sõnum kohale peaks jõudma, on parv selle teelt ära liikunud.

Põhjapoolkera heledaim keraparv M13 pildistatud 2017. aastal Lüllemäel. Autor: Viljam Takis/ Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)
Teine väga hele kerasparv tähisega M3 asub kõrgel Jahipenide tähtkujus. See oli esimene Charles Messieri enda poolt avastatud kerasparv, mida ta pidas algselt ilma tähteteta udukoguks. Alles 20 aastat hiljem, 1784. aastal suutis William Herschel selles suuremaid üksikuid tähti eristada. Nüüdseks on M3-st saanud üks enimuuritud keraparvi, milles sisalduvate tähtede arv ulatub poole miljardini. Selle kauguseks on 34 tuhat valgusaastat.

M3 Jahipenides pildistatud Mount Lemmoni tipus oleva 24 tollise teleskoobiga. Autor: Adam Block
Üks teadaolevalt vanimaid kerasparvi on Herkuleses asuv M92, millest kiputakse eelmainitud M13 läheduse tõttu tihtipeale “mööda” vaatama. Selles sisalduvate osade tähtede vanuseks on hinnatud üle 13 miljardi aasta, mis tähendab, et need pidid tekkima vahetult peale Suurt Pauku.

Herkuleses asuv M92 nähtuna Hubble kosmoseteleskoobi poolt.
Lisaks eelmainitutele kerasparvedele on mais hästi vaadeldavad M5 (Neitsi ja Maokandja vahel), M53 (Berenike Juustes), M10 ja M12 (Maokandjas) ning M56 (Lüüras). Horisondile lähemale liikudes leiab neid veelgi, kuid samas on need ka atmosfäärimõjude tõttu raskemini nähtavad.

Veenus kaob ja uus komeet lubab vaatemängu

Mai alguses on meie õhtutaevaid kaunistanud hele Veenus veel täiesti olemas, kuid liigub nüüd iga päevaga päikesekettale üha kiirenevalt lähemale. Mai lõpuks on ta Päikesest vaid mõne kraadi kaugusel asudes muutunud nähtamatuks. 22. mail võib teda heade vaatlustingimuste korral näha vaid nurgakraadi kaugusel idapoolsele elongatsioonile lähenevast Merkuurist. Kahe planeedi duetti võib otsida madalalt edalataevast vahetult peale päikeseloojangut. Teine planeedipaar, mis moodustub gaasihiidudest Jupiterist ja Saturnist on endiselt nähtav hommikutaevas madalal kagukaares.

Meteoorivooludest tipnevad mai esimesel nädalavahetusel eeta-akvariidid, mida on parim vaadata paar tundi enne päikesetõusu. Paraku asub selle voolu radiant (Veevalaja) sel ajal meie laiuskraadidelt väga madalal, mistõttu üle paarikümne meteoori tunnis see meie jaoks ei tekita. Eeta-akvariidide põhjustajaks on kuulus Halley komeet.

Aprillitaeva tutvustuses kirjutasime, et kevadkuudel võib meie taevas silmaga nähtavaks muutuda eelmise aasta lõpus avastatud komeet C/2019 Y4, hüüdnimega Atlas. Kahjuks on nüüdseks selgunud, et komeet ei pidanud Päikesele lähenedes sisemistele pingetele vastu ning lagunes mitmekümneks pisemaks fragmendiks. See tähendab, et lubatud vaatemäng jääb peaaegu kindasti Atlase puhul ära.

Nendel Hubble kosmoseteleskoobi lähivõtetel Atlase lagunenud tuumast on eristav umbes 30 pisemat fragmenti.
Samal päeval kui Atlase killustumine kinnitust leidis, avastati aga teel Päikesesüsteemi sisealade poole üks teine komeet, mis kannab nime Swan. See umbes 12 tuhande aastase perioodiga komeet on sarnaselt Atlasele suhteliselt väike, kuid hea õnne korral võib hoopis see kauge külaline meie maitaevas silmaga nähtavaks muutuda. Selle periheel (lähim punkt Päikesele) peaks aset leidma 27. mail, kui see asub sellest vaid 40 miljoni kilomeetri kaugusel. Otsida tasub seda sellel ajal madalalt loodetaevast vahetult peale ja enne päikeseloojangut.

Kuu faasid

  • Täiskuu: 7. mai kell 13.45 (superkuu);
  • kolmas veerand: 14. mai kell 7.03;
  • noorkuu 22. mai kell 20.39;
  • esimene veerand: 30. mai kell 6:30.