laupäev, 30. mai 2020

SpaceX läheb uuele katsele

Mis kehvasti, see uuesti. Nagu kõik huvilised kolmapäeva õhtul otseülekannet jälgides teada said, jäi SpaceX ajalooline raketistart ebasobilike ilmastikutingimuste tõttu ära. Uueks stardiajaks on antud täna õhtu kell 22:22:45. Kui kolmapäeval anti stardi toimumise tõenäosuseks 40%, siis antud jutu kirjutamise hetkeks on see uuele katsele minnes 50%. Juhul kui ka täna maast lahti ei saada, on kolmandaks stardiajaks määratud homme kell 22:00:07.

Tänast stardiüritust saab vaadata otseülekandena siit: https://youtu.be/bIZsnKGV8TE

kolmapäev, 27. mai 2020

SpaceX üritab ajaloolist raketistarti

Täna õhtul kell 23:33:33 peaks kõigi eelduste kohaselt USA Kennedy Kosmosekeskusest startima kosmoseettevõtte SpaceX esimene mehitatud missioon, mis kannab nime Demo-2. Tegemist on ühtlasi esimese mehitatud lennuga USA pinnalt viimase üheksa aasta jooksul, peale seda kui NASA kuulsad kosmosesüstikud pensionile saadeti.
Falcon 9 ja selle tipus olev Dragon Crew nimeline kosmoselaev ootamas starti.
Ajaloolise lennu komandöriks on süstikuveteran Douglas (Doug) G. Hurley, kellega liitub samuti süstikutega eelnevalt lennanud astronaut Robert L. Behnken. Nende missiooniks on 19 tundi peale starti põkkuda Rahvusvahelise Kosmosejaamaga (ISS) ning veeta seal 30-119 päeva, peale mida naasevad nad Dragon Crew nimelise kosmoselaeva pardal tagasi Maale. Suuremas plaanis on missiooni eesmärgiks demonstreerida (sellest ka nimi Demo) SpaceX'i arendatud tehnoloogia sobivust mehitatud lendudeks.
Dragon kapsel põkkumas ISSiga eelmisel aastal toimunud mehitamata lennu käigus.
Et siiani on USA Rahvusvahelisse Kosmosejaama reisimisel ostnud hirmkalleid kohti Venemaa legendaarsete Sojuzide pardal, siis asja sujumisel loodetakse sellega nüüdsest jälle omal jõul (olgugi, et SpaceX on eraettevõte) hakkama saada.
Raketistarti saab otseülekandes (hiljem salvestusena) vaadata siit: https://m.youtube.com/watch?v=Aymrnzianf0

teisipäev, 26. mai 2020

Tulekera Austraalia kohal

22. mai õhtul nägid ja filmisid paljud austraallased öötaevas langevat uhke sabaga tulekera. Esialgsed järeldused meteoorist osutusid siiski valeks. Objekti aeglane liikumiskiirus, väike sisenemisnurk atmosfääri ja põlemisomadused viitavad pigem kosmoseprügile. Venemaalt Plesetski Kosmodroomilt saadetigi kellaja ja trajektoori poolest sobiva rakett Soyuz-2-1b abil orbiidile satelliit Tundra 4, mis sisaldab infrapuna teleskoopi ning tegu oli kanderaketi esimese ära heidetud astme jäänustega. Maapinnale tõenäoliselt raketi osi ei jõudnud, kui siis väga pisikesi. Kuigi ehk praegusel kosmoseajastul mitte nii haruldane, kui päris meteoor või meteoriit, oli vaatepilt igatahes võimas.


Veenuse faasid

Sellel astrofotograaf Richard Addisi liitfotol on hästi näha kuidas planeet Veenus on viimastel kuudel läbinud meie perspektiivist erinevaid faase otsekui Kuu. Samal ajal kui planeedi valgustatud sirp on kahanenud, on ta oma orbiidil meile lähenedes näilises suuruses kasvanud. Valgustatud osa pindalasid võrreldes on kerge mõista, miks Veenuse heledus selle käigus meie taevas (teatud punktini) isegi tõuseb.


Alt üles loetledes on fotod tehtud 27. veebruaril, 20. märtsil, 14. aprillil, 24. aprillil. 8. mail ja 14. mail. Veenuse sirp, mida on loetud päevad veel õhtuti väga madalal loodetaevas näha, on nüüdseks veelgi õhemaks muutunud. Kui ei usu, siis korralik binoklipaar aitab seda tõestada.
Veenuse faase jälgis oma algelise teleskoobiga ka kuulus Galileo Galilei, kes nägi nendes järjekordset tõestust, et planeedid (Maa nende hulgas) tiirlevad ümber Päikese, mitte ümber Maa. Oleks ju väga raske seletada Veenuse faaside sellist kiiret muutust, kui see tiirleks ümber meie, asudes samal ajal Päikesest lähemal.

esmaspäev, 25. mai 2020

Meteoriidid Marsi pinnal

Seda, et Maalt võib siit-sealt leida siia millalgi prantsatanud meteoriite, ei tohiks kellelgi uudisena tulla. Meie kuulsad meteoriidikraatrid (Kaali, Negrundi, Ilumetsa, Kärdla, Simuna, Tsõõrikmäe) on ometigi just selliste taevakivide poolt küntud. Maailma suurimate raudmeteoriitide kohta kirjutasime mõned kuud tagasi pikemalt: https://www.astromaania.ee/…/maailma-suurimad-leitud-meteor…
Küll aga on üsna huvitav, et me oleme meteoriite avastanud ka teistelt taevakehadelt. Eriti planeet Marsilt, mille pinnale on viimase 23 aasta jooksul maandunud neli kulgurit, mis on seal ühtekokku läbinud ligi 100 kilomeetrit. Praeguse seisuga on neist veel töökorras Curiosity ning suvel peaks Marsi poole teele asuma Mars 2020 missiooni raames kulgur nimega Perseverance.
Galeriis mõned näited Marsilt leitud (raud)meteoriitidest, mis võisid planeedile langeda miljoneid või isegi miljardeid aastaid tagasi. Kõik seni leitud meteoriidid on avastatud Oppurtunity kulguri poolt, mis veeres aastatel 2004-2018 ringi nii-nimetatud Meridiani Planum tasandikul. Tuule poolt välja kaevatult lebavad nad seal otsekui äsja langenult.

Nii-nimetatud Kuumuskilbi Kivi avastati kulgur Opportunity poolt 2005. aastal täiesti juhuslikult, kui see saadeti uurima maanduri äraheidetud kuumuskilpi. Sellel mõõtmed on võrreldavad korvpalliga.

Opportunity Marsile toimetanud maanduri kuumuskilp paistab vasakul. Esiplaanil on näha selle kokkupõrkejälg. Meteoriit lebas selle vahetus läheduses.

Opportunity Kuumuskilbi Kivi uurimas.

Üle poolemeetrise läbimõõduga Ploki Saare meteoriit Marsi liivadüünide vahel.

Lähivõte Ploki saare meteoriidist.

Mackinac Saare meteoriit.

Oileán Ruaidh nime kandev raudmeteoriit, mille Oppurtunity leidis 2010. aastal.

Lähivõte Oileán Ruaidh meteoriidist.

Varjupaiga Saare nime kandev meteoriit, mille läbimõõt on umbes 27 sentimeetrit.


laupäev, 23. mai 2020

Astronoomiaklubi astrofoto: Merkuur ja Veenus õhtutaevas

Eile sai siis Merkuur (vasakul) ja Veenus (paremal) ära nähtud. Fotole jäi ka üks Sõnni tähtkuju kaksiktäht Alnath, mis paistab kõrgemal planeetide kohal.


neljapäev, 21. mai 2020

Astronoomiaklubi astrofoto: Hiidplaneedid Pepsi ääres

Täna ja homme õhtul tasub selge taeva korral (prognoos kiita pole) vahetult peale päikeseloojangut madalale loodetaevasse vaadata. Heleda Veenuse leidmisega sealt ei tohiks kellelgi raskusi olla. Kuid lisaks Rooma armastusejumalanna järgi nime saanud planeedile paistab sellest paari nurgakraadi kaugusel ka harvanähtav Merkuur - meie Päikesesüsteemi piseim planeet, mille nimi pärineb jumalate käskjalalt. Mõlemat planeeti näeb hõlpsasti ka palja silmaga, kuid hea binokkel teeb vaatepildi kindlasti paremaks.
foto Jupiterist ja Saturnist on tehtud eile hommikul Peipsi põhjarannikul. Pange tähele, et Jupiteri heledus on piisav, et järvepinnale peegeldus luua.
Täna õhtul kella 22:30-23:30 vahel paistab Merkuur peaaegu otse Veenuse all. Homme samal ajal on teda näha Veenusest vasakul. Kuigi planeedid tunduvad asuvat neil hetkedel üksteisele väga lähedal, lahutab neid tegelikult ligi 60 miljonit kilomeetrit. Merkuuri võib ehataevast otsida veel paar nädalat, kuid mai viimase nädala keskpaigaks on Veenus praktiliselt nähtamatuks muutunud.
Lisaks Veenusele ja Merkuurile võib hommikuti vaadelda üht teist uhket planeedipaari - Jupiteri ja Saturni. Hiidplaneedid tõusevad kagusuunalt umbes kella kahe ajal ning jäävad nähtavaks kuni päikesetõusuni. Neist heledam Jupiter asub paremal ja rõngastatud Saturn vasakul. Unetutel teleskoobiomanikel õnnestuks neist esimese puhul näha tume-heledaid gaasivööte ja suuremaid kaaslasi ning Saturni puhul seda umbritsevat uhket rõngasüsteemi. Parim aeg planeete vaadelda saabub aga juuli keskpaigas, kui nad on meile kõige lähemal ning õhtuti madalal lõunataevas paistmas.

kolmapäev, 20. mai 2020

Vurrina pöörlev galaktika

Fotol hiidgalaktika UGC 12591, mis pöörleb kõigist teadaolevatest galaktikatest kõige kiiremini. Selle servas asuvate tähtede kiiruseks on mõõdetud umbes 480 kilomeetrit sekundis - see on peaagu kaks korda rohkem kui Linnutee puhul. Kiiruse põhjal on arvutatud, et UGC 12591 mass peaks olema mitmeid kordi suurem kui Linnuteel. Vastasel korral lendaks see lihtsalt laiali. Arvatakse see võis millalgi "alla neelata" mitu pisemat galaktikat.

Hubble kosmoseteleskoobi poolt jäädvustatud valgus sellest galaktikast lahkus 400 miljonit aastat tagasi, ajal kui Maal hakkasid arenema alles esimesed puud.

teisipäev, 19. mai 2020

Päikesesond uurib komeedisaba

Lootus põhjapoolkeralt viimase veerandsajandi heledaimat komeeti vaadelda kustus, kui komeet C/2019 Y4 (Atlas) märtsi lõpus lagunemise märke ilmutas ning viimaks aprillis mitmekümneks fragmendiks killustus. Tänaseks on ta Persuse tähtkuju esiplaanil viibides isegi enamike teleskoopide jaoks nähtamatuks hääbunud.
Komeet Atlas pildistatud 14. märtsil astrofotograaf Martin Gembeci poolt.
Komeedi (või misiganes temast järel on) külastus ei pruugi aga olla täielik läbikukkumine. Nimelt teatati eelmisel nädalal, et üliõnneliku kokkusattumuse tagajärjel võib aasta alguses üles saadetud Euroopa Kosmoseagentuuri päikesesond Solar Orbiter (SolO) teel Päikese poole läbida Atlase tuhmi, kuid miljoneid kilomeetreid pikka saba. Kuigi Solar Orbiter on mõeldud eelkõige Päikese uurimiseks, on osad selle istrumendid võimelised komeedisabas leiduvaid osakesi registreerima ja analüüsima.
Komeedi ja sondi kohtumine peaks aset leidma 31. mail või 1. juunil - siis kui Atlas on jõudnud oma periheeli ehk Päikesele lähimasse punkti.
Atlase teekond kinnistähtede tustal Maa perspektiivist.

esmaspäev, 18. mai 2020

Elu võimalikkusest Marsil

Pole ilmselt kütkestavamat ideed teaduses ja miks mitte filosoofias, kui seda on maavälise elu võimalik olemasolu. Paraku pole meie raadiootsingud senini vilja kandnud ning teadaolevalt kõik Päikesesüsteemi taevakehad peale Maa on sisuliselt viljatud kivi- ja gaasikerad. Kuid see ei pruukinud alati nii olla.
Astronoomid on veendunud, et millalgi kauges minevikus oli näiteks planeet Marsil korralik ja soe atmosfäär, ning selle pinnal voolas vedel vesi, loksusid järved ja võib olla isegi ookeanid. Sellel põhjusel peetakse Marssi endiselt parimaks paigaks*, kust võiks otsida kunagise elu märke. Samas pole ka välistatud, et miljardite aastatega üha karminaks muutunud keskkonnaga planeedil liikus mikroobne elu sügavale pinnase alla, kus võib veel tänaseni leiduda vedelat vett või siis mõni eriti vastupidavaks kohanenud eluvorm võib siiani selle külmal, kuival ja kiirgusele paljastatud pinnal elutseda.
Viking 1 sondi pildistatud fotodest kokku pandud mosaiik Marsist. Keskel on näha hiiglaslikku Valles Marineris (rändurite org), mis ulatub ligi 4000 kilomeetrit üle planeedi pinna. Suur Kanjon mahuks selle mõnesse väiksemasse kõrvalharusse.
Selle viimase hüpoteesi testimiseks saadeti 1976. aastal Marsi pinnale kaks identset NASA robotmaandurit - Viking 1 ja Viking 2. Üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusele maandunud sondide pardal oli lisaks kaameratele ja "tavapärastele" instrumentidele spetsiaalselt tulnuklike eluvormide tuvastamiseks disainitud minilaborid, millesse maandur oma pika käpaga punakat pinnast kühveldas.
Laborites viidi läbi kolm erinevat bioloogilist eksperimenti, mida täiendas niinimetatud gaasikromatograafia-massispektromeeter (GCMS), mille abil tuvastati kuumutatud proovides erinevaid elemente ja ühendeid. Spektromeetri tulemused olid üsna pettumust valmistavad. Marsi pinnases ei tundunud leiduvat praktiliselt üldse orgaanilisi ühendeid. Kusjuures näiteks süsinikku oli seal vähem kui Apollo missioonide käigus kaasa võetud kuukivides. Hiljem on mitmed teoreetikud väitnud, et Vikingite spektromeeter ei pruukinud olla bioloogilise päritoluga orgaanilise aine tuvastamiseks piisavalt tundlik.
Astronoom ja eksobioloog Carl Sagan Vikingi maanduri mudeliga USA kõrbes. Vikingite missioonist ja Marsist saab lähemalt kuulda tema doksarjas Cosmos: A Personal Voyage: https://www.dailymotion.com/video/x7sp7qt
Esimese eksperimendi (GEX) käigus leotati pinnaseproovi 12 päeva spetsiaalses toitelahuses ning mõõdeti seejärel sellest eraldunud gaase. Kuigi osasid gaase (näiteks CO2) ka tõepoolest tuvastati, leiti neid eralduvat ka katse kontrolliks olnud proovist, mis oli eelnevalt steriilseks kuumutatud. Järelduseks oli, et ju siis toimus gaasi eraldumine toitelahusest läbi mingi mitte-bioloogilise mehhanismi. Hilisemad katsed on demonstreerinud, et vee lisamine kergesti regeerivatele oksiididele (mida Marsi pinnas võib vabalt sisaldada) annab praktiliselt sama tulemuse.
Teine ja kokkuvõttes kõige huvitavam katse (LR) nägi ette proovidele radioaktiivset süsinikku (14C) sisaldava toitelahuse lisamist ning hiljem seda isotoopi sisaldava süsihappegaasi tuvastamist. Asja ideeks oli, et sellise gaasi tuvastamine tähistaks pinnases elutsevate mikroorganismide ainevahetuse jääke (süsinik läheb sisse ja süsihappegaas välja). Kahe esimese testi negatiivseks osutumise järel oli kõigi üllatus suur, kui proovist hakkas praktiliselt kohe peale toitelahuse lisamist radioaktiivset isotoopi sisaldavat süsihappegaasi eralduma. Kusjuures samasugune tulemus saadi mõlema Vikingi puhul, millest esimene võttis proovi päikesele paljastatud pinnalt ning teine lähedal asunud kivi alt. Samas nädalapäevad hiljem tehtud katsed samadesse proovidesse sama toitelahust lisada sarnast reaktsiooni enam esile ei kutsunud. Sellele eksperimendile käis juurde ka kohustuslik kontrolltest, mille käigus proovi enne toitelahuse lisamist steriliseeriti. Huvitav kombel ei järgnenud steriliseeritud proovi puhul eelmainitud reaktsiooni. Ühesõnaga oli test täiesti positiivne.
Esimene selge foto Marsi pinnast. Selle tegi Viking 1 maandur 20. juulil, 1976. aastal.
Kolmanda ja viimase eksperimendi (PR) käigus jäljendati suletud konteineris Marsi valgust ja atmosfääri, kus selle peamistes gaasides (süsihappegaas ja vingugaas) oli süsinik asendatud ülalmainitud radioaktiivse isotoobiga. Sellega loodeti, et Marsi pinnases elutsevad fotosünteesivad organismid võiksid neid gaase ainevahetuseks tarbida, mille tulemusel need ladustuksid nende biomassis. Hiljem proovi 650 kraadini kuumutades biomass aurustuks ning radioaktiivseid ühendeid analüüsides võiks elusorganismide olemasolu kinnitada. Paraku oli selle tulemuseks ümmargune null.
Vikingi katsete kokkuvõtvad järeldused on kergel öeldes segased. Osad eksperimentidega lähedalt seotud olnud teadlased väidavad, et maaväline elu sai nende käigus kinnitust. Nad on sellel teemal isegi (kindlasti hästimüüvaid) raamatuid avaldanud ja vastavasisulisi teadustöid kirjutanud. Enamik spetsialiste selliste julgete järeldustega nõustuda ei taha. Nimelt on seni leitud mitmeid mitte-bioloogilisi mehhanisme, mis võiksid LR testi positiivset tulemust seletada. Pealegi kukkusid ju teised eksperimendid kolinal läbi. Teiselt poolt võib meist olla natukene ülbe eeldada, et Marsi võimalik elu on maisele toitelahusele vastuvõtlik või et see üldse koosneb orgaanilistest (süsinik-vesinik sidemeid sisaldavatest) ühenditest. Sellele vaatamata näib teaduslik üldsus olevat konsensusel, et me ei saa Vikingi katsetulemuste põhjal midagi kinnitada ega ümber lükata ning kõige õigem oleks punase planeedi pinnast ikkagi maises laboris analüüsida. Nagu astronoom ja eksobioloog* Carl Sagan rõhutas - vajavad uskumatud väited uskumatuilt häid tõendeid.
Viking 1 foto Marsi pinnast, kust maandur oma eksperimentide jaoks proove võttis.
Marsilt proovide Maale toimetamine ei ole lihtne ettevõtmine. Sond peab sinna jõudma, maanduma, kuidagi proovid võtma, Marsi orbiidile lendama, Maa suunas kiirendama ning oma väärtusliku laadungi selle atmosfääri heitma. Põhimõtteliselt samasuguseid etappe oleks vaja inimeste Marsile saatmiseks ja tagasi toomiseks. Seepärast on selliseid missioone vahel ka reklaamitud kui mehitatud marsilennu peaproove. Kuigi pinnaseproovide toomist on kavandatud juba 1975. aastast peale (esimesena Nõukogude Liidul), pole ükski neist joonestuslaualt kaugemale jõudnud. Enamasti on asi jäänud sellise ettevõtmise liigse keerukuse ja maksumuse taha. Lisaks on osad teadlased väljendanud muret tõsise (olgugi, et ebatõenäolise) võimaluse üle, et võimalikud Marsi organismid võivad Maale saabudes siinse ökosüsteemi hävitada. Teistpidi võimalus nii suurt muret ei näi tekitavat.
Hetkel on ainus reaalne samm Marsi pinnaseproovide toomise suunas juulis startiv NASA Mars 2020 mission, mis koosneb Perseverance nime kandvast marsikulgurist ja selle turjal reisvast kopterdroonist Ingenuity. Nimelt hakkab kulgur muuhulgas koguma proove, mis säilitatakse pisikestes kapslites ning jäetakse strateeglistesse kohtadesse maha. Millalgi täpsustamata tulevikus loodetakse koostöös Euroopa Kosmoseagentuuriga (ESA) samasse kohta saata väiksem kulgur, mille ülesandeks on kapslid üles korjata ja need spetsiaalsesse raketti toimetada, mis seejärel Marsi orbiidile stardib. Millalgi veelgi kaugemas tulevikus saabuks Marsi juurde järgmine mission, mis raketid orbiidilt üles korjab ning need Maa suunas toimetab. Kui veab.
Veidral kombel on meil juba pikemat aega olnud võimalus Marsi pinnast Maa laborites kuitahes lähedalt ja palju uurida. Kusjuures meil pole olnud selleks vaja isegi planeedilt lahkuda. Nimelt on hetkeseisuga Maalt leitud 268 meteoriiti, mille päritoluks on suure tõenäosusega Marss. Need kauged kivid on meieni jõudnud tänu ammustele asteroidi kokkupõrgetele, mis Marsist kilde planeetidevahelisse ruumi paiskasid ning millest mõned lõpuks meie planeedile kukkusid. Samamoodi on Marsil ilmselt tükke Maast, mis pärinevad näiteks ajast kui elu siin oli alles tekkimas või kui dinosauruste ajastu hakkas lõppema. Paraku on sellisel moel planeetide vahel reisinud meteoriidid tihtipeale kohaliku kraamiga (pinnas, atmosfäär, elu) saastunud. Lisaks võis neid kive "üles" saatnud kokkupõrge või miljoneid aastaid hiljem Maa atmosfääri sisenemine nende struktuuri tugevalt moonutada.
Kuulus 1984. aastal Antarktikast leitud Marsi-meteoriit AH84001.
Ilmselt üks kuulsamaid selliseid Marsi päritoluga meteoriite on umbes kahe kilogrammine kivi nimega AH84001, mis avastati 1984. aastal Antarktikast Alan Hillsi nimelisest piirkonnast. Erinevate radiomeetrilistele dateerimistele tuginedes on pakutud, et see kivistus magmast ligikaudu 4 miljardit aastat tagasi, paisati Marsist välja kusagil 17 miljonit aastat tagasi ning Maale jõudis see umbkaudu 13 tuhande aasta eest. Kusjuures mõnede (suhteliselt ebakindlate) analüüside põhjal võis see pärineda Marsil asuvast tohutust Valleys Marines nimelisest kanjonist, mille põhjas voolas peaaegu kindlasti millalgi vedel vesi.
Tosin aastat peale AH84001 avastamist väitis grupp teadlasi, et nad on selle meteoriidi sisemusest leidnud tõendeid fossiliseerunud bakteritest, mille päritolu ei ole ilmselt maine. Sellisele julgele avaldusele, mis sisuliselt tähistas esimest teaduslikku leidu maavälisest elust, järgnes tõeline meediatorm. Isegi toonane USA president Bill Clinton esines avalikuse ees vastavasisulise avaldusega. Kui keegi on näinud ulmefilmi Contact (soovitame vaadata!), kus Clintoni pealtnäha filmi jaoks pressikonverentsi annab ja maavälisest elust räägib, siis need kaadrid pärinevad tegelikult sellest sündmusest.
Samal ajal kui meedia hullus ja avalikus juubeldas, jäi enamus teadlastest sellise väite osas skeptiliseks. Jah, elektronmikroskoobi all nägid meteoori sisemusest leitud umbes 20-100 nanomeetrised "biomorfid" välja juskui miski, mis võis kunagi elus olla. Paraku ei saa sellist järeldust teha puhtalt subjetiivse väljanägemise - morfoloogia - põhjal. See kui miski nii väike tundus millalgi olevat elus, ei tähenda, et see seda ka oli. Kuigi meteoriidist leitud moodustiste päriolu ei ole siiani suudetud lõplikult seletada, on sarnaseid struktuure loodud laboris kasutades mitte-bioloogilisi võtteid. Nagu arvata võib, on algse avalduse teinud teadlaste grupp jäänud oma vaadete juurde. Taaskord, teaduslik konsensus neid ei toeta.
Näide AH84001 meteoriidi sisemusest leitud biomorfist, mida selle avastajad peavad tänaseni kivistunud bakteriks, mis pärineb Marsilt. Enamik teisi teadlasi seda hüpoteesi ei toeta.
Tänavu aprillis ületas AH84001 taaskord uudistekünnise, kui Jaapani teadlased avastasid kivist orgaanilist materjali, mis sisaldas muuhulgas lämmastikku. Igaks juhuks tuleks üle korrata, et orgaanilised ühendid ei tähenda automaatselt elu, vaid need tekivad ka täiesti iseseisvate looduslike keemiliste protsesside käigus. Samas ei saa jätta tunnistamata, et potentsiaal eluks Marsil minevikus või praegugi on aastatega üha võimalikumaks muutunud. Eks tuleb ära oodata aeg, mil teadlased saavad ühe värske Marsi kivikese mikroskoobi alla seada. Kui see kunagi tuleb.
Vahepeal peame aga leppima kohapeal tehtud robotuurimistega. Näiteks kaheksandat aastat Marsi Gale kraatris ringi veerev marsikulgur Curiosity teatas 2018. aastal, et ta on sealsetest pinnaseproovidest avastanud keerukaid orgaanilisi ühendeid, mis võivad olla elu tekkeks ja/või kestmiseks hädavajalikud. Teade oli eriti lootustandev, kuna Gale kraater on täidetud ammuse järve põhja kogunenud setetega. Teine huvitav leid Marsilt on alates 2004. aastast sealses hõredas atmosfääris registreeritud metaan, mille sisaldus näib tõusvat ja langevat vastavalt sealsetele (kohati ekstreemsetele) hooaegadele. Et metaan on suhteliselt ebastabiilne ja laguneb Marsi pinda kiiritavas UV-kiirguses kergesti, peab miski seda juurde tootma. See miski on tõenäoliselt mingisugune geoloogiline protsess, aga äkki ei ole ka.
Gale kraatri keskel kõrguv Mount Sharp, mis on nähtavasti tekkinud iidse järve setetest. Foto on tehtud marsikulgur Curiosity poolt.
Tuleme aga lõpetuseks korraks tagasi nende Maale sattunud Marsi-kivide juurde. Kuna me teame, et Päikesesüsteemi planeedid on minevikus omavahel materjali vahetanud, siis võib spekuleerida kõiksugu huvitavaid võimalusi. Näiteks äkki tekkis elu mitte esimesena Maal, vaid hoopis Marsil. Piisavalt suur asteroid lõi sellest miljardeid aastaid tagasi tüki välja, see jõudis miljoneid kilomeetreid vaakumit läbides Maale ning sellega kaasa rännanud eluvormid jätkasid siin oma arengut. Samal ajal kui Marss oma atmosfääri kaotas, üha külmemaks ja kuivemaks muutus hakkas hoopis Maal elu õitsema. Kas selline asi teeks meist tehniliselt marslased? Kui meil kunagi avaneb võimalus võimalikke Marsi kivistunud mikroobe uurida, kas me siis uurime oma esivanemaid?
On muidugi ka teisi võimalusi. Näiteks võis algne elu hääletada ennast Maalt Marsile, seal mõne aja vinduda ning lõpuks välja surra? Sellisel juhul uurime me enda kaugeid nõbusid. Mis siis kui elu tekkis mõlemal planeedil iseseisvalt? Tegemist oleks bioloogia püha graaliga. Selle asemel, et filosofeerida ennasttäis eelduses enda ainulaadusest, oleksime me kõigest üks paljudest keemiliste ja füüsikaliste protsesside tõenäolistest ja võib-olla paratamatutest tulemustest. Sellest võiks järeldada, et elu on universumis pigem reegel kui erand.
Kunstniku nägemus Marsist umbes 4 miljardit aastat tagasi, kui selle pinnal voolas suure tõenäosusega vedel vesi. Praegusel hetkel on Marsi atmosfäär nii hõre ja külm, et vesi ei saa seal vedelal kujul eksisteerida. Küll aga võib sügaval pinna all seda veel leiduda.

Mis siis kui Marsilt ei leita elu? Ei elavat ega fossiilset. Taaskord peab meenutama eksobioloog Carl Sagani vaadet sellisele reaalsele võimalusele. Tema lõputuna näivas optimismis poleks tegemist täieliku pettumusega, kuna sellisel juhul oleks meil olemas katse ja kontroll - elust pakatav Maa ja tühermaast Marss - mis asuvad üksteisele ajas ja ruumis väga lähedal. Miks Maal, aga mitte Marsil? Huvitav küsimus, eksole.

*peale Marsi peetakse potentsiaalselt elu toetavateks taevakehadeks Veenust (kõrgel atmosfääri ülakihtides), Jupiteri veerikkaid kuid Callistot, Ganymedest ja Europat ning Saturni kuusid Titaani ja Enceladust.
*eksobioloogia ehk astroboloogia on teadusharu, mis tegeleb elu tekke, varjase arengu ja selle võimalikku leidumisega teistel taevakehadel peale Maa.

reede, 15. mai 2020

Kosmiline pudelipost

Selline näeb välja kuulus Kuldne Plaat, mis pandi tähtedevahelisse ruumi rändama veelgi kuulsamate Voyageri kosmosesondide pardaile. Praeguseks on neist kaugeim - Voyager 1 - Päikesesüsteemist ligi 17 kilomeetrit sekundis eemaldudes jõudnud 42 aastaga 22 miljardi kilomeetri kaugusele. Tema sõsarsond pole palju maas. Kuigi tegemist on kiireimate inimkätega valmistatud objektidega, kuluks neil näiteks lähima täheni jõudmiseks umbes 20 tuhat aastat. Paraku nad ei suundu lähima tähe poole.

Et kosmosesügavuste külm ja ükskõikne vaakum säilitab sonde tõenäoliselt miljardeid aastaid, oli plaatide mõte sama mis pudelipostil - keegi võib need kunagi leida ja üles korjata. Kas need võiksid olla meie väga kauged järeltulijad või hoopis mõne meile tundmatu tsivilisatsiooni esindajad, ei ole meie asi arvata. Pudel on igatahes kosmoseookeani visatud.
Vasest valmistatud ja kullaga kaetud plaadi ühele küljele on analoogsignaalina (nagu vinüül) jäädvustatud 115 teaduslikult illustreeritud fotot meie maailmast ja selle elanikest; sajad audioklipid, mille hulgas tervitused 55 inimkeeles ja mõnes loomakeeles; valitud muusikapalad ja armunud naise ajulained.

Plaadi teisele küljele on graveeritud võimalikult lihtsalt ja ühemõtteliselt (arenenud eluvormi jaoks) loetavad juhendid plaadi mängimiseks ning teaduslikud diagrammid.
-Üleval vasakus nurgas on kaks esimest joonist plaadist ja selle helipeast (sondiga kaasas) ning selle kasutamisest. Mängimise kiirus ja helipea kõrgus plaadist on antud binaarkoodis.
-Nende all Päikesesüsteemi asukoht tuntud pulsarite suhtes. Binaarkoodis on täpsustatud nende pulseerimissagedust.
-Ülal paremal on neli joonist plaadil leiduvate signaalide graafilisest väljanägemisest, viisist kuidas neid peaks kuvama ning näide esimest fotost (ring).
-All paremal on joonis vesinikuaatomi kahest madalamast ergastusseisundist ning ajast nende kahe muutumise vahel. See annab jooniste lugemiseks universaalse ajaühiku.

Plaatidel jäädvustatud heliklippe saab kuulata siit: https://m.soundcloud.com/nasa/sets/golden-record-sounds-of
Osa fotodest on leitavad siit: https://voyager.jpl.nasa.gov/g…/images-on-the-golden-record/

neljapäev, 14. mai 2020

Simulatsioon ISS-iga dokkimiseks

See simulaator tutvustab sulle tegelikkuses kasutatavaid juhtsüsteeme, et juhtida SpaceX Dragon 2 kosmosesõiduk manuaalselt rahvusvahelise Kosmosejaama dokki. Vaata kas sinus on astronaudi täpsust ja kannatlikkust, et ühilduda aeglaselt-aeglaselt ja täpselt ISS-iga.

Simulatsiooni proovi siit: https://iss-sim.spacex.com/

kolmapäev, 13. mai 2020

Kuidas Kuu tekkis?

Juhtiv hüpotees meile kõigile tuttava Kuu tekkimise kohta kõlab nii - umbes 4,5 miljardit aastat tagasi tabas toonast alles mõnikümmend miljonit aastat tagasi noorest Päikesesüsteemi tolmust ja kiviräbust tekkinud (proto)Maad kusagil Marsi suurune planeet, mida kutsutakse tagasivaadates Theiaks*. Hiiglasliku kokkupõrke tulemusel paiskus sulamagmaks muutunud planeedist välja hulk hõõguvpunast kivimit, mis jäi selle orbiidile tiirlema ning tahenes lõpuks Kuuks. Sellel ajal oli Kuu Maale praegusest mitu korda lähemal ning meie planeet pöörles toona tublisti kiiremini (ööpäev võis olla kõiges nelja tunni pikkune). Miljardeid aastaid loodejõude on Kuu kaugust Maast suurendanud ning tänu sellele on ka viimase pöörlemine aeglustunud. Praegu kaugeneb Kuu meist 3,8 sentimeetrit aastas ehk umbes samas tempos kui meie sõrmeküüned kasvavad.
Sellise võimaliku Kuu-tekke stsenaariumi poolt on mitmeid häid argumente ja kaudseid tõendeid (otseste hankimiseks läheks vaja ajamasinat). Näiteks Kuu tiirlemine ja Maa pöörlemine on samasuunalised, kokkupõrked moodustuvate planeetide vahel klapivad ettekujutusega varajasest Päikesesüsteemist ning Kuu madal keskmine tihedus ja siseehitus annavad mõista, et see moodustus peamiselt planeedi kivisest vahevööst (kokkupõrkel rebiti proto-Maast välja pigem välimisi kihte). Lisaks näitab Maa suur keskmine tihedus, et see võis endasse koguda sellega põrkunud Theia metallilise tuuma. Kõige parema tõestuse tõid aga endaga kaasa Apollo kuumissioonid, mille käigus võetud pinnaseproovid näitavad, et Maa ja Kuu kivimid on praktiliselt identse hapnikusisalduse ja vanusega ning Kuu pidi mingil hetkel olema üleni sulanud.
Nii võis välja näha kusagil 4,5 miljardit aastat tagasi toimunud kataklüsmiline sündmus, mille käigus umbes Marsi suurune Theia tabas serviti toonast Maad. Kokkupõrkest eraldunud materjalist sai miljoneid aastaid hiljem Kuu.
On ka vastuargumente. Näiteks siiani ei ole suudetud päris hästi modelleerida protsessi, mille käigus eelkirjeldatud kokkupõrke tulemusel tekiks planeedi orbiidile üksainus kuu. Tõendeid sellest, et Maa oleks kunagi täielikult sulanud maakoorega napib ning Kuu koores sisalduv vesi heidab varju selle vägivaldsele sünniloole. Kõige suurem probleem on aga mõnigate Kuul leiduvate elementidega. Näiteks Kuu ja Maa sisaldavad praktiliselt sama palju titaani - justkui oleks meie kaaslane moodustunud puhtalt maakoorest, kuigi loogiliselt võttes oleks pidanud ta koostisesse sattuma ka (tõenäoliselt teistsuguse koostisega) Theia materjali. Raudoksiidi määr on samas Kuul ja Maal erinev. Lisaks on Kuult leitud suhteliselt kergesti reageerivaid elemente ja ühendeid, mille säilumine ammuse kokkupõrke käigus on praeguste teadmiste põhjal kaheldav.
Ühe sellise elemendi - süsiniku - kohta Kuul ilmus eelmine nädal teadustöö, mis tugineb Jaapani SELENE sondi andmetele. Jaapani kuulsast rahvajutust pärineva kuuprintsess Kaguya järgi hüüdnime saanud sond tiirles Kuu ümber aastatel 2007 - 2009. Teadustöös ilmneb, et oma missiooni ajal registreeris sond Kuu pinna alt väljumas suhteliselt suurt hulka süsinikuioone, täpsemalt 45 - 51 tuhat iooni ruutsentimeetri kohta sekundis. Kuigi enamiku sellest saab ära seletada päikesetuule ja mikrometeoriitide mõjuga, jääb alles osa süsinikku, mis peaks pärinema Kuu tekkeajast. Suur küsimus on, et kuidas sai sisuliselt tuhandeid kraade kuumas magmapallis, millest Kuu pidi moodustuma, "ellu jääda" nii palju süsinikku.
Jaapani kosmosesond hüüdnimega Kaguya nägi Kuu tagant tõustes sellist vaatepilti.
Kuigi küsimus on tõsine, ei rutta astronoomid veel kokkupõrke hüpoteesi kõrvale heitma. Pole välistatud, et süsinik võis siiski mingil moel Kuu koostisesse alles jääda (pisikese planeedi mõõtmetega sulakivikerasid me laboris järgi ei saa teha) või siis sattus see sinna mingil muul viisil. Korrates sarnaste teadustööde lõpus praktiliselt kohustuslikuks muutunud fraasi - "läheb tarvis edasisi uuringuid".
Lisaks suure kokkupõrke hüpoteesile on sajandite vältel välja käidud mitmeid oletusi Kuu tekkeks. Neist üks vanim ja tänaseks minetatud (autoriks kuulsa Charles Darwini astronoomist poeg George) oletus arvas, et noor Maa pöörles nii kiiresti, et sellest lihtsalt lendas miljardeid aastaid tagasi Kuu-jagu materjali välja. Darwini pakkus, et nii võis tekkida Vaikne Ookean. Sarnaselt kõlab üks uuem ja veelgi uskumatum hüpotees, et kiiresti keerleva Maa vahevöö ja välistuuma vahele võis koguneda kriitiline mass raskeid elemente (uraan, toorium), mis võimsa tuumapommina lõhkedes Kuu orbiidile saatsid. Natukene mõistlikumalt kõlavad võimalused, et Kuu on Maa poolt kinnipüütud kääbusplaneet (kuigi see oleks ülimalt õnnelik juhus ja eeldaks Maalt väga võimast varajast atmosfääri) või siis Maa-Kuu süsteem tekkisid koos ühest ja samast ainest (millest siis sellised erinevused tiheduses?).
Seega võib öelda, et vaatamata mõnigatele probleemidele on Theia-hüpotees ikka veel meie parim seletus Kuu tekke kohta. Seda lihtsal põhjusel, et paljud alternatiivid on veelgi problemaatilisemad. Samas leidub ka kokkupõrke-mudelist mitmeid variatsioone, mis üritavad ülalmainitud murekohti ära seletada. Üks neist ütleb, et proto-Maa ja Theia asemel põrkusid kaks suurt planeeti. Kokkupõrkel tekkinud ühest suurest rusukettast moodustusid hiljem Maa ja Kuu. Teine väidab, et suurte kokkupõrgete asemel pommitati Maad hoopis pisemate asteroididega, mis tekitasid selle orbiidile esialgu rusupilve ja siis pisikese kuu, mis kasvas iga uue kokkupõrkega üha suuremaks ja suuremaks. Kolmas oletab, et Maal oli algusest peale mitu pisikest kuud. Peale kokkupõrget Theiaga ja suure Kuu moodustumist põrkus see omakorda pisemate kuudega, kattes selle pinna Maa-sarnaste kivimitega.
Etapid juhtivas Theia-hüpoteesis. Umbes Marsi suurune planeet tabas Maad, paiskas sellest välja materjali, see jäi planeedi ümber tiirlema ning lõpuks liitus tänapäevaseks ühtseks Kuuks.
Nagu näha, siis ideedest puudust ei ole ning kuigi meie ebaproportsionaalselt suure ja kauni Kuu tekke müsteerium võib alatiseks jääda täieliku lahenduseta, oleme me vähemalt sellele iga uue teadmisekilluga lähenemas.
*Theia oli Kreeka mütoloogias titaan, kes oli emaks Kuu-jumalanna Selenele.

teisipäev, 12. mai 2020

Astronoomiaklubi astrofotod: Veenus

Ärgem siis unusta nautida tänavuse (õhtuse) Veenuse hooaja viimaseid nädalaid. Planeet särab küll veel madalal loodetaevas heledamalt kui ükski täht, kuid mai lõpuks on ta sealt kadunud. Teel meie ja Päikese vahelt läbi, hakkab ta peagi üha kiirenevalt oma heleduses kaotama ning tema valgustatud osa kahaneb nähtamatult õhukeseks sirbiks. Uuesti ilmub ta meie varajasse hommikutaevasse juulis. Siis hakkab ta sirpi kasvatama teiselt poolt.


Foto on tehtud läbi teleskoobi maiõhtul, siis kui Veenus oli valgustatud 25%. Täna on valgustatuse määr 13,8%. Erinevusele vaatamata on ta heledus langenud vaid veidi, sest kuigi valgustatud osa on kahanenud, on planeet ise meile oma orbiidil lähenenud.

Leiti kiirete raadiopursete (FRB) võimalik allikas

Kiired Raadiopursked (Fast Radio Bursts – FRB) on lühikesed ja väga intensiivsed raadiolainete pursked, mille kestvus on kõigest mõni millisekund. Esimene FRB signaal tuvastati 2007. aastal. Aastal 2017 kasutusele võetud CHIME (Canadian Hydrogen Intensity Mapping Experiment) raadioteleskoop Kanadas, mis on FRB tuvastamiseks spetsiaalselt disainitud, suurendas oluliselt kinni püütud raadiopursete arvu. Siiani on signaale tuvastatud väga kaugelt, väljastpoolt meie galaktikat ja justkui igast suunast, aga nende täpne päritolu on seni teadmata, pakutud on näiteks neutrontähti ning ka supernoovasi. 28. aprillil 2020 tuvastati esimest korda FRB signaal meie enda Linnutee galaktikast, kõigest 30 000 valgusaasta kauguselt.
CHIME raadioteleskoop Kanadas.
Päev enne seda tuvastas gammakiirgusi jahtiv kosmoseteleskoop Swift Burst Alert Telescope jadamisi gammakiirguspurskeid samast punktist. Astronoomiline lähedus annab täpsemad tulemused ja samuti on võimalik määrata allika täpne asukoht. Gammakiirgus seostati juba tuntud tähejäänukiga SGR 1935+2154, mis genereerib aegajalt gammapurskeid. Lisaks tuvastati maapealsete ja kosmoseteleskoopide abil täpselt samal ajal samast punktis veel lisaks kõrge energiaga röntgenkiirguspurse. Varem ei ole kiireid raadiopurskeid ei gamma- ega röntgenkiirgusega seostatud.
Me teame, et röntgen- ja gammakiirguspursked on tavaline nähtus ühe erilise objekti puhul. Selleks on magnetar. Hästi lühidalt öeldes on magnetar neutrontähe ergastatud olek kestvusega kõigest 10 000 aastat, sel ajal on magnetari pöörlemine kiirem ja magnetväli u 1000 korda tugevam kui tavalisel neutrontähel, kuni 10¹⁵ Gaussi. Maa magnetvälja tugevus on võrdluseks 0,5, Päikesel keskmisel 1 ja suure päikeselaigu näit võib olla kuni 4000 Gaussi. Maal on tehislikult suudetud luua magnet tugevusega 45 000 Gaussi. Magnetaril siis 1000000000000000 Gaussi. Kuigi neutrontähtede sees on füüsika veelgi keerulisem, kui näiteks meie enda kodutähe sees toimuv, siis üheks teooriaks on, et FRB tekib „tähevärina“ käigus, kus gravitatsiooni ja magnetismi võitluses vabaneb neutrontähe pinnalt päikesepursetega sarnane energialont, mida meie tuvastame kiire raadiopurskena.
On see võimalik? Võib olla. Astronoomid ei torma veel kinnitama, et FRB pärinevad ainult magnetaridest. Kui võrrelda seda varasemate FRB-dega, on CHIME tuvastatud signaal suhteliselt nõrk, kuid siiski piisavalt tugev, et seda registreerida kusagil teises kaugemas galaktikas. Kindlasti ei saa väita, et magnetarid on ainuke allikas FRB-dele, on leitud ka teistsuguseid signaale, mis näiteks korduvad kaootiliselt või üks hiljuti avastatud FRB kordub 16 päevase tsüklina. Erinevad teadlaste rühmad tegelevad praegu andmete analüüsimisega, et aru saada, kas tuvastatud lained ühilduvad varasemalt uuritud kiirete raadiopursete profiiliga. Kindlasti on tehtud põnev samm edasi selle salapärase nähtuse uurimisel ja kui jätkuv jälgmine ja andmete analüüs näitab, et magnetar SGR 1935+2154 on FRB allikas, on üks astronoomia suurtest mõistatustest vähemalt osaliselt lahendatud.

pühapäev, 10. mai 2020

Päikesesüsteemi soe hiiglane

Hawaiil asuv Gemini 8,1 meetrine teleskoop on Jupiterist teinud siiani suurima lahutusega maapealse infrapuna-foto. Selleks kasutati niinimetatud "lucky imaging" tehnikat, kus sadadest üliväikse säriajaga tehtud lähifotodest valiti välja kõige teravamad ning kleebiti hiljem suuremaks kokku. Soojuskiirguses tehtud fotod lubavad astronoomidel näha sügavamale hiidplaneeti täies ülatuses katva pilvkatte alla, kust kumab läbi planeedi sisemusest kiirguv soojus. Kollakad vöödid on seega piirkonnad, kus planeeti ümbritsevates hiidlaslikes tormisüsteemides on hõredamad vahed, ning näha on sügavamal asuvaid soojemaid atmosfäärikihte, mis koosnevad peamiselt veeaurust.


Antud foto on osakene juba aastaid kestnud koostööst Gemini, Hubble kosmoseteleskoobi ja Jupiteri ümber tiirleva Juno kosmosesondi vahel, kus esimesed kaks uurivad gaasihiidu optilises ja infrapuna lainepikkustes ning sond kaardistab selle tormimustreid raadiolainete abil. Koostöö tulemusel on planeediteadlastel senisest parem ettekujutus Jupiteri tohutute äikesetormide ja tsüklonite tekkest.

reede, 8. mai 2020

Kuu "võimatul" fotol

Ühendriikide astrofotograaf Andrew McCarthy on tuntud eelkõige oma suurepäraste kuufotode poolest. Näiteks eelmisel aastal avaldas ta oma instagrami kontol veerandmiljonist üksikust kaadrist koostatud tohutu kuumosaiigi. Nüüd on fotograaf maha saanud järjekordse meistriteosega, kus Kuud on jäädvustatud enneolematult kontrastselt. Autor ise nimetab seda "võimatuks" fotoks.


‌Selle loomiseks pildistas McCarthy kahe kuuloomise nädala jooksul iga päev Kuud ning liitis tulemused hiljem kokku. Kusjuures käiku läksid vaid need kitsad Kuu piirkonnad, mis paistsid niinimetatud terminaatori (valguse-pimeduse piir) vahetus läheduses. Nagu kõik Kuud binokli või teleskoobiga vaadelnud teavad, on terminaatori lähistel meie kaaslase pinnavormid eriti rõhutatud, kuna seal madalalt paistev Päike venitab nende poolt heidetud varjud pikaks.

‌Kuna erinevate faaside ajal Kuu orientatsioon meie vaatenurgast mõnevõrra muutub ehk libreerib, pidi McCarthy tehtud fotod kõigepealt asetama taevakeha 3D mudelile ning need seal omavahel virtuaalselt kokku ajama. Tulemus räägib vist enda eest.