Sinine Kuu

Kindlasti on paljud juba siit-sealt lugenud, et täna/homme paistab lõunataevas madalat kaart tegemas "sinine täiskuu" või lausa "sinine superkuu". Tuleks igaks juhuks üle korrata, et vaatamata klikipõhise meedia intrigeerivatele pealkirjadele ei ole tänane täiskuu värvuselt kuidagi sinisem kui tavaliselt. Küll aga võib see paista tavapärasest veidi suurem.

Siniseks Kuuks kutsutakse lihtsalt ühes kalendrikuus teist korda näha olevat täiskuud. Esimene käesoleva kuu täiskuu leidis aset 1. augustil, teine tuleb homme (31. augusti) hommikul. Sellise eksiteele viiva (inglise keelse) termini algupära on mõnevõrra segane. Näiteks on pakutud, et kuna suhteliselt haruldaste vulkaanipursete või metsatulekahjude poolt atmosfääri paisatud tahmaosakesed võivad mõnikord tõepoolest Kuu silmale tavatult siniseks muuta, sai fraasist "sinine Kuu" lihtsalt haruldasi sündmuseid tähistav kujund. Kuna kaks täiskuud ühe kalendrikuu jooksul on tõepoolest võrdlemisi haruldane (mõnikord lahutab siniseid kuusid mitu aastat), siis hakkas termin kehtima ka sellistel juhtudel.

eelmise aasta jaanuaris pildistatud täiskuud, mille digitaalselt võimendatud värvid annavad aimu Kuu pinna koostisest. Oranžikad toonid tulevad rauarikastest mineraalidest, sinised titaanirikastest ning rohekad rohkelt oliviini sisaldavatest kivimitest.

Tänavune sinine Kuu on ühtlasi ka aasta kolmas niinimetatud superkuu. Superkuuks nimetatakse olukorda, kus täiskuu juhtub hetkele, mil Kuu on oma elliptilisel orbiidil Maale lähimas punktis või selle lähedal. Näiteks kaugeimas punktis asub ta meist 406 700 ja lähimas 356 400 kilomeetri kaugusel. Vahe on enam kui 50 000 kilomeetrit ning tähendab, et võrreldes suurima kauguse ehk apogeega tundub kuuketas superkuu ajal 12% suurema läbimõõduga. Täna südaöö ajal asub Kuu meist 356 450 kilomeetri kaugusel ehk kõigest mõnikümmend kilomeetrit kaugemal kui oma maksimaalselt lähemas punktis.

Kuna täiskuu ei tõuse praegusel ajal meie jaoks silmapiirist 18 kraadist kõrgemale, võib "sinine kuu" meile läbi paksu atmosfääri paistes tunduda hoopis punakana. Nii nagu punakana paistab loojuv või tõusev Päike. Juba antiikaegadest tuntud illusioon hiiglaslikust Kuust horisondi lähedal võib aga superkuu panna tunduma veelgi suurema, kui ta tegelikult on. Sellest illusioonist saab lähemalt lugeda siin: https://www.astromaania.ee/.../illusioon-kuu-suuruse...

Veenuse faasid

Nagu Kuu läbib oma orbiidil ümber Maa erinevaid faase ehk valgustusastmeid maapealsest perspektiivist, teeb sama meie jaoks planeet Veenus. Taoliste faaside olemasolu, esmakordselt vaadeldud 1610. aastal Galileo Galilei poolt, oli üheks tähtsaks vaatluslikuks tõendiks Jupiteri kuude kõrval, et erinevalt kiriku toonasest õpetusest ei tiirle kõik kehad Maa ümber. Nimelt tekivad Veenuse faasid sellest, et planeedi Maast kiiremal liikumisel ümber Päikese on meie jaoks Veenuse puhul valgustatud erinevad osad selle pinnast.

Alloleval pildireal on näha astrofotograaf Roberto Ortu jäädvustused Veenusest alates selle aasta 23. maist kuni 8. augustini, mil tuline planeet ligines meile oma orbiidil ümber Päikese. 13. augustil möödus Veenus meie jaoks 8 kraadi kauguselt Päikese "alt". Nüüdseks särab see teiselt poolt valgustatud ja iga päevaga üha kasvava kettana vahetult enne päikesetõusu idataevas. Ühesõnaga rahvakeeles tuntud Ehatähest on saanud Koidutäht.

Saturni vastasseis 2023

Eile (27. augustil) jõudis rõngastatud gaasihiid Saturn Maaga vastasseisu ehk planeet säras astronoomilisel keskööl (suveajal umbes pool kaks) otse lõunas. Ühtlasi saabus ja tegelikult veel saabub parim aeg selle õhtutaevas vaatlemiseks.

Vastasseis tähendab sellist olukorda, kus Päikese poolt vaadates asuvad kaks planeeti (antud juhul Maa ja Saturn) enam-vähem täpselt ühes sihis. Ehk siis Maalt vaadates tõuseb Saturn 180 kraadi Päikesest teisel pool lõunakaares oma kõige kõrgemasse punkti (kulminatsiooni) öö kõige pimedamal ajal. Mõnikord väidetakse, et vastasseisude ajal on ka kahe planeedi omavaheline kaugus aasta kõige lühim. Kuigi planeetide orbiitide mõngingase loberguse tõttu ei vasta see tehniliselt tõele, võib nii tinglikult öelda küll. Saturn on meist hetkel "vaid" 8,76 astronoomilise ühiku ehk 1,31 miljardi kilomeetri kaugusel. Valgusel kulub sellise vahemaa ületamiseks 73 minutit.

Saturn vastasseisude ajal aastast 2018-2023 ülevalt-alla. Muutus planeedi kaldes on tingitud ajast millal me sellega vastasseisu satume. Autor: Andy Casely

Et Saturn liigub ümber Päikese aeglasemalt kui Maa, leiavad taolised vastasseisud aset igal aastal umbes kaks nädalat hiljem. Eelmisel aastal jõudis see kätte näiteks 14. augustil. Kuna Päikesesüsteemi planeetide tiirlemistasandi (ekliptika) nurk muutub põhjapoolkeral asuvate vaatlejate jaoks kuni talvise pööripäevani üha järsemaks, tähendab see ühtlasi, et Saturni üha hiljem aset leidva vastasseisu ajal asub planeet meie jaoks taevas ka silmapiirist üha kõrgemal. Eelmisel aastal oli see augusti keskel näiteks 16 kraadi. Sellel aastal juba 19. Mida kõrgemal planeet asub, seda õhemat kihti atmosfäärist peab selle valgus meieni jõudmiseks läbima ning seda selgemalt saab seda vaadelda.

Saturni kõige tuntumaks eripäraks on otseloomulikult selle võimas rõngasüsteem, millele Päikesesüsteemist võrdset ei leia (kuigi rõngad on mingil määral olemas kõigil gaasihiidudel) ning mille servast servani küündimiseks tuleks ritta panna 20 Maad. Kusjuures paksust on neil keskmiselt vaid paarkümmend meetrit. Sellel aastal on Maalt vaadates Saturni rõngaste kalle 8,1 kraadi, mis teeb need isegi suhteliselt pisikeses teleskoobis selgelt nähtavaks.

Lisaks rõngastele ja planeedile endale on vastavalt teleskoobi võimekusele ja vaatlusolude sobivusele näha selle hiidkuu Titan ning hea õnne kohal ka järgmised suuremad kuud Rhea, Dione ja Thethys. Nende õhtust-õhtusse muutuva suhtelise asukoha kindlaks tegemiseks on eelnevalt soovitatav planeedi ümbrust uurida mõnes planetaariumiprogrammis nagu näiteks Stellarium. Muidu on oht need mõne suvalise taustatähega segi ajada.

Kuigi vastasseisu hetk on möödas, ei ole midagi tähtsat maha magatud. Jah, planeetide omavaheline kaugus hakkab nüüdsest suurenema ning selle näiv heledus kahanema, aga need muutused on väga aeglased. See-eest tõuseb Saturn meie taevas üha varem, mis tähendab, et oma öise kõige kõrgema positsiooni saavutab see samuti varem. Järgmisel päeval vara ärkama pidavate inimeste jaoks tähendab see ju tegelikult head uudist. Öötaevasse jääb Saturn kuni järgmise aasta veebruarini.

Kui nüüd küsida, et kuidas Saturni õhtutaevas üldse ära tunda, siis sellega tuleb appi Päikesesüsteemi kõige suurem planeet Jupiter. Nimelt tõuseb see väga-väga heledalt paistev hiidplaneet idataevast umbes samal ajal kui Saturn (umbes kell kümme). Mööda on sellest raske vaadata. Kui nüüd Jupiterist liikuda umbes 75 kraadi lääne poole, siis seal kusagil peaks silma jääma üks palju vähem heledam, kuid ometigi ümbritsevatest tähtedest võimsamalt särav Saturn.

Jupiteri vastasseisuni on veel aega, kuid vaadelda tasub seda koos Saturniga sellegipoolest. Eriti unetute taevavaatlejate jaoks tõuseb see vastu hommikut lausa 46 kraadi kõrgusele ning isegi binoklis on näha selle nelja suurimat kuud ning pisem teleskoop paljastab selle tume-heledad gaasivöödid. Jupiterist aga lähemalt veidi hiljem.

Head vaatlemist!

Asteroid Riema Tartu observatooriumi teleskoobis

Eile õhtul toimusid Tartu Observatooriumis rahvusvahelise asteroidikoolituse raames öised vaatlused, kus jäädvustati harjutamise mõttes erinevate professionaalsete teleskoopidega erinevaid Päikesesüsteemi asteroide. Antud klipil on näha 60 sentimeetrise Zeissi teleskoobiga (fookuskaugus 7,5 meetrit) ülespildistatud asteroid 1025 Riema liikumist Linnutee tähtede taustal paari tunni vältel.

Lühikene klipp koosneb kokku 114 fotost, mille iga säriajaks oli 100 sekundit. Kuigi vaatepilt ei pruugi esmapilgul olla midagi rabavat, on siiski huvitav mõelda, et see liikuv täpikene on tegelikult umbes 5 kilomeetrise läbimõõduga kivimürakas, mis tiirutab Päikese ümber kaugemal kui planeet Marss ning mis asus pildistamise hetkel meist enam kui 180 miljoni kilomeetri kaugusel. Riema avastati saksa astronoom Karl Wilhelm Reinmuthi poolt nädal rohkem kui sada aastat tagasi.

Taoliste fotomeetriliste vaatluste teaduslikuks eesmärgiks on mõõta pisikesi perioodilisi muutusi asteroidide heleduses, mis lubavad peale hoolikat analüüsi kindlaks teha asteroidi orbitaalparameetreid, pöörlemisperioodi, peegeldumisnäitajat ehk albeedot, pöörlemistelje kallet meie ja seega ekliptika suhtes ning isegi järeldada asteroidi umbkaudset 3D kuju. Kombineerides taolisi vaatlusi spektromeetriliste vaatlustega, kus veelgi suurema teleskoobi külge kinnitatud aparatuur jäädvustab asteroidilt peegeldunud päikesevalgust, saab muuhulgas kindlaks teha asteroidi koostist.

Chandrayaan-3 missioon üritab esmakordset maandumist Kuu lõunapoolusele

  Täna kell 14:50 algavast otseülekandest saab jälgida India Chandrayaan-3 missiooni katset Eesti aja järgi kell 15:34 maandada Kuu lõunapoolusel (70 laiuskraad) maandur Vikram. Edu korral saaks sellest esimene inimkätega pehmelt Kuu polaaralal maandunud instrument ning Indiast neljas riik Nõukogude Liidu, USA ja Hiina järel, kellel on õnnestunud Kuule kontrollitult maanduda.

 

 

Maanduri Vikram pardal on lisaks kulgurile Pragyan mitmeid teadusinstrumente Kuu pinnase keemilise koostise ja soojuslike omaduste mõõtmiseks, seismilise aktiivsuse tuvastamiseks ning päikesetuule mõõdistamiseks. Nende seadmete tööaeg on arvatavasti piiratud umbes kahe nädalaga – nii maandur kui ka kulgur ei ela tõenäoliselt pikka ja külma Kuu ööd üle. 

Nädala alguses üritas sisuliselt sama vägitükiga hakkama saada Venemaa Luna 25 missioon. Paraku ei suutnud maandur möödunud laupäeval siseneda Kuu ümber stabiilsele maandumiseelsele orbiidile ning see kukkus vastu meie kaaslase pinda lihtsalt puruks.

 

Uus info: Vikram maandus edukalt Kuule!

Astronoomiaklubi astrofoto: Andromeeda galaktika (M31)

Kahel hiljutisel augustiööl sai meie uhiuue teleskoobiga jäädvustatud üht tõenäoliselt populaarsemat astrofotograafilist objekti - meist ümmarguselt 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel asuvat Andromeeda hiidspiraalgalaktikat (M31). Samanimelises tähtkujus silmale uduse laiguna paistev galaktika sisaldab ligemale triljon (miljon miljonit) tähte ning see kuulub koos meie Linnutee ja Kolmnurga galaktikaga (M33) niinimetatud Kohalikku gruppi. Mõõtmised näitavad, et Andromeeda ja Linnutee põrkuvad omavahel mõne miljardi aasta pärast, moodustades kauges tulevikus tõenäoliselt ühe hiiglasliku elliptilise galaktika. Fotol paistab lisaks 150 000 valgusaasta laiusele Andromeedale selle kaks pisemat kääbusgalaktikast kaaslast - ketta "all" udune M110 ja ülal, peaaegu galaktika servas M32.

Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/.../3/3a/Andromeeda_2023.jpg

Kasutatud tehnika: Teleskoop Sharpstar edph61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro (projekt on elluviidud Kohaliku omaalgatuse programmi toel), 62x240sek(+50 flat, 50 dark flat, 40 dark), gain 0, filter Optolong L-Pro. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, DSS, Pixinsight.

1972. aasta Suur päevane tulekera

1972. aasta 10. augusti pärastlõunal märkasid arvukad USA ja Kanada elanikud üle taeva kihutavat heledat tulekera. Ühtekokku kusagil 100 sekundit väldanud ning videole ja fotodele püütud nähtus algas kusagilt USA Utah osariigi kohalt ja hääbus Kanadas Alberta piirkonnas. Objekt teenis endale hüüdnime Suur päevane tulekera ning selle näol oli tegemist Maast väga napilt mööda kihutanud pisemat sorti asteroidi või komeedikilluga.

Kui Maa poole suunduva kogukama asteroidi või meteoroidi trajektoor planeedi pinna suhtes on piisavalt lauge võib juhtuda selline olukord, kus see siseneb korraks atmosfääri, liigub seal hõõguva tulepallina sadu või tuhandeid kilomeetreid ning väljub sealt olles kaotanud osakese oma kiirusest ja massist. Sisuliselt toimub atmosfääri riivamine. Täpselt selline asi juhtus Suure päevase tulepalliga, mille algsed mõõtmed olenevalt sellest, kas tegemist oli kivise või jäise kehaga olid kusagil 3-14 meetrit ning selle liikumiskiiruseks mõõdeti kusagil 14,7 kilomeetrit sekundis. Sellest maha jäänud suitsujuga püsis õhus minuteid peale möödumist.

foto kõnealusest objektist Wyomingi osariigis Jacksoni järve ääres. Taamal paistavad Tentoni mäed. Foto autoriks on James M. Baker.

Oma madalaimas punktis Montana osariigi kohal liikus see vaid 57 kilomeetri kõrgusel maapinnast ning sealsed pealtnägijad teatasid, et nad kuulsid objektilt kostuvat topelt-ülehelilööki. Oleks objekti trajektoor toonud selle veelgi madalamale, võinuks see õhus võimsa jõuga plahvatada. Mida sarnast toimus 2013. aasta veebruaris Venemaal Tšeljabinski oblasti kohal, kui seal lõhkes maapinnast kusagil 30 kilomeetri kõrgusel 20 meetrise läbimõõduga asteroid. Toonane plahvatus oli piisavalt võimas, et vigastada 7200 hoonet ja 1500 inimest.

1994. aastal analüüsis Tšehhi astronoom Zdeněk Ceplecha Suure päevase tulekera andmeid ning järeldas, et see võis Maa atmosfääriga kohtudes kaotada kolmandiku kuni poole oma massist. Osad varasemad arvutused viitasid, et tegemist niinimetatud Apollo tüüpi asteroidiga, mis oleks pidanud Maaga lähedalt kohtuma uuesti 1997. aastal. Taolist kohtumist aga ei suudetud kunagi registreerida ning objekti pole teadaolevalt siiani tuvastatud.

All Linda Bakeri poolt filmitud video sama järve kaldal. Kaadrid on taastatud ning videole on lisatud Jacksoni järve ääres salvestatud lindude laul. Originaalis heli puudus.

Luna 25 missioon ebaõnnestus

Mõned päevad tagasi kirjutasime, et Kuu poole oli teel Luna 25 nime kandev missioon. Peaaegu poole sajandi jooksul esimene Venemaa katsetus Kuul maanduda moodustas koos India Chandryaan-3 missiooniga omamoodi miniatuurse kuuvõidujooksu, kus mõlemad riigid soovisid saada esimesteks, kes on oma aparaadid pehmelt Kuu lõunapoolusele toimetanud. Nüüd näib, et võidujooks sai läbi enne kui see õieti alata sai, kuna Luna 25 on kõigi eelduste kohaselt vastu Kuud puruks kukkunud.

All Luna 25 maandumiskaametate poolt neljapäeval pildistatud Zeemani kraater, mis asub Kuu tagumisel küljel.

Luna 25 pidi Kuu 70ndal lõunalaiusel Boguslavski kraatri läheduses maanduma millalgi esmaspäeval. Paraku teatas Venemaa kosmosekorporatsioon Roskosmos eile, et sondi pisem raketimootor, mille ülesandeks oli selle kiirust maandumiseelsele orbiidile jõudmiseks aeglustada, lakkas käskusid vastu võtmast. Selle tulemuseks oli, et kogu aparatuur sõitis sõna otseses mõttes Kuu pinnale sisse ning hävis täielikult. Väidetavalt käivitatakse juhtumi tagamaade selgitamiseks ametlik juurdlus.

Chandrayaan-3 peaks Luna 25 esialgsest maandumispaigast vaid sajakonna kilomeetri kaugusel maandumist üritama millalgi kolmapäeval (26. august). Sellest missioonist kirjutasime lähemalt siin: https://www.astromaania.ee/.../chandrayaan-3-startis...

Avastatud on kaugeim ehk universumi varaseim teadaolev galaktika

Mõni päev tagasi teatas James Webbi kosmoseteleskoobi meeskond, et nad on avastanud ja kinnitanud seni kõige kaugema/varasema galaktika vaatluse. Galaktika sai avastuse teinud teadusgrupi juhi Steven Finkelsteini tütre järgi nimeks Maisie galaktika ning see paistab meile sellisena, nagu see oli kõigest kusagil 390 miljonit aastat peale Suurt Pauku.

Maisie galaktika

Taolise arvu rehkendamiseks on astronoomidel kasutada nähtus nimega punanihe - kui objekt meist universumi (kiireneva) paisumise tõttu kaugeneb, siis selle poolt kiiratav valgus näib nihkuvat spektri punase osa poole. Sisuliselt toimub valguse lainepikkuse pikemaks venimine. Nähtavast valgusest väljaspool, pikema lainepikkuse osas asub kiirgusvahemik, mida me kutsume infrapunaks ehk soojuskiirguseks. Just peamiselt sellises vahemikus töötab avastuse teinud James Webb, mis kasutades oma spetsiaalset spektroskoopi NIRSpec, tegi kindlaks, et Maisie galaktika punanihke määraks on z=11,4 ehk registreeritud valgus sellelt lahkus ajal kui universum oli kõigest 390 miljonit aastat vana.

Nii varajases universumis galaktikate nägemine on senikehtivate kosmoloogiliste mudelite tõttu mõnevõrra üllatav. Kui muidu arvati, et galaktikate moodustumine leidis noores universumis aset oluliselt hiljem, sunnivad Maisie sarnaste galaktikate vaatlused taolisi eeldusi ümber vaatama. Midagi konkreetsemat väita on veel vara, kuid pole kahtlustki, et Webbi kosmoseteleskoop on astronoomias sisse juhatanud uute avastuste ajastu.

All videoanimatsioon, mis näitab selle asukohta eelmisel aastal Webbi poolt läbiviidud CEERS (Cosmic Evolution Early Release Science) vaatluses. Iga sekund videos viib vaatajat umbes 200 miljonit aastat varsemasse universumisse. CEERS vaatlust saab fotodena vaadata siit: https://webbtelescope.org/.../114/01GYZ71RJZ8YDS71CKF6G2F18R

Luna 25 startis Kuu lõunapoolusele

Möödunud reede varahommikul startis Kaug-Idas asuvalt Vostotšnõi kosmodroomilt Venemaa esimene Kuu-missioon viimase peaaegu poole sajandi jooksul. Legendaarsete Luna missioonide jätkuna Luna 26 nime kandev maandurist peaks edu korral saama esimene uurimisaparaat, mis maandub Kuu (lõuna)polaaralal.

Kanderakett Soyuz 2.1 abil üles lennutatud Luna 26 maaduri massiks on umbes 1,8 tonni, millest 31 kilogrammi moodustavad erinevad teaduslikud instrumendid. Nende hulka kuuluvad laser ja infrapuna spekromeetrid Kuu pinnase koostise uurimiseks, plasma detektorid, kiirgust mõõdistavad seadmed, kaamerad, robotkäsi pinnase liigutamiseks ning spetsiaalsed peeglid, mille abil saab Maalt saadetud laserkiirte abil mõõta/täpsustada Kuu kaugust ja orbitaalomadusi.

Luna 25 missiooni start kanderakett Soyuz 2.1 pardal.

Kanderakett Soyuz 2.1

Luna 25 planeeritud maandumispaigaks on Kuu lõunapoolkeral umbes 70 laiuskraadil asuva Boguslavsky kraatri ümbrus. Andmed näitavad, et sealses piirkonnas peaks leiduma väärtuslikku veejääd, mida praktiliselt kõik kosmoseriigid tuleviku kuubaaside valguses leida ja uurida sooviksid. Lisaks joogiveele, saab veejääst lihtsa elektrolüüsi abil toota hapniku ja vesiniku - seda nii hingamiseks, kui ka raketikütuse komponentideks.

Täpselt neli nädalat varem, 14. juulil startis Satish Dhawani kosmodroomilt India kolmas Kuu-missioon Chandrayaan-3, mille eesmärgiks on samuti Kuu lõunapoolkeral maanduda. Tegemist oleks India teise taolise katsega peale seda kui nende Chandrayaan-2 maandur neli aastat tagasi tõenäoliselt vastu kuupinda puruks kukkus.

Luna 25 enne starti.

Kunstniku nägemus Kuul maandunud Luna 25 maandurist.

Luna 26 maandumisajaks on praeguse seisuga 21. august, Chandrayaanil aga 23. august. Suur erinevus kahe missiooni lennuajas tuleneb sellest, et India missioon kogub Kuu orbiidile suundumiseks Maa orbiidil aeglaselt kiirust, Luna 25 lendab sinna aga praktiliselt otse. Seega toimumas on taaskord pisikene kosmosevõidujooks Kuule. Chandrayaan-3 kohta kirjutasime mõni nädal tagasi siin: https://www.astromaania.ee/.../chandrayaan-3-startis...

Esimene Luna 25 foto kosmosest teel Kuu suunas. Keskel missiooni embleem, vasakul üleval robotkäe otsas asuvast kopsik, millega kavatsetakse kuupinda kraapida ning vastavatesse instrumentidesse tõsta.

Phobos Marsi kohal

Foto Euroopa Kosmoseagentuuri robotsond Mars Expressi poolt, mis on tehtud Marsi kahest kuust suurimast - Phobosest - oma emaplaneedi kohal. Phobose orbiit ja väga tume värvus viitavad, et see võib olla kunagi ammu Marsi poolt kinni püütud asteroid, mis koosneb enamuses jääst ja kivipudist. Selle tihedalt kraatritega kaetud pind arvatakse olevat kaetud umbes meetri sügavuse lahtise pulbrisarnase ainega.

Keskmiselt 20 kilomeetrise läbimõõduga Phobos tiirleb ümber Marsi nii madalal (9300 kilomeetrit), et teatud planeedi paikades saab seda näha horisondi tagant tõusmas ja loojumas kaks korda päevas. Selle liikumist oleks selgelt näha palja silmaga. Kõrgematelt laiuskraadidelt pole seda aga planeedi kumeruse tagant üldse näha.

Phobos kaotab loodejõududest tingitud pidurdumisele iga 100 aasta tagant umbes kaks meetrit oma orbitaalkõrgusest. Kusagil 50 miljoni aasta jooksul laguneb see Marsi orbiidil kildudeks ning langeb planeedi pinnale, tekitades sinna tõenäoliselt sadu kilomeetreid laia kraatri. Võimatu pole ka stsenaarium, kus Phobose tükkidest tekivad Marsi orbiidile kunagi planetaarsed rõngad.

Perseiidid ja Astronoomiafestival

Nädala lõpu poole tipneb taaskord see iga-aastane taevane vaatemäng, mida tuntakse Perseiidide meteoorivoolu all. Kuigi Perseiidide kõige rikkalikum õhtu jõuab kätte 12. -13. augusti öödel, võivad mõned tähelepanelikumad taevavaatlejad olla juba viimastel õhtutel märganud, et öötaevas on "langevaid tähti" tavapärasest tihedamalt. Mõne päeva pärast võib neid seal kohata juba kuni paar tükki minutis, millele aitab sellel aastal kaasa segava kuuvalguse puudumine öötaevast (Kuu on tipuks kahanenud õhukeseks sirbiks).

Kaks pika säriajaga fotot 2020. aasta Perseiididest. Vasakpoolne foto on jäädvustatud Tšehhis väga pimedast taevast astrofotograaf Petr Horaleki poolt. Parempoolne aga umbes samal ajal Slovakkias oluliselt valgusreostatumast taevast fotograaf Tomas Slovinsky poolt.

Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle ülejääkidega. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Kõige suuremad komeedid moodustavad sellel ajal miljoneid kilomeetreid pika saba, mida on aeg ajalt taevas ka silmaga näha. Üks tuntumaid taolisi sabatähti on näiteks Halley komeet, mis külastas meie naabruskonda viimati 1986. aastal ja mida saab uuesti näha 2061. aastal suvel.

Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid milleeniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst ja lumest moodustunud veeaur hajub hõredate molekulidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle. See 26 kilomeetrise diameetriga komeet avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal ning viimati võis seda meie taevas näha 1992. aastal (järgmine 2126. aastal). Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha küll ilmselt kusagil tuhatkond aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Üheks Perseiidide omapäraks teiste meteoorivooludega võrreldes on selle "langevate tähtede" suhteliselt suur kiirus. Nimelt sisenevad need meie atmosfääri kihutades keskmiselt 59 kilomeetrit sekundis. Mõeldes, et Maa tiirleb ümber Päikese kiirusel "vaid" 30 kilomeetrit sekundis, jääb nõnda suur arv esmapilgul arusaamatuks. Asi on selles, et komeet, mille küljest need tükid pärit on, tiirutab ümber Päikese vastupidises suunas ning kiirused liituvad. Seega on mõnes mõttes Perseiidid otsekui kosmilised kuulid, millele me omakorda veel suurema kiirusega otsa sõidame.

Meteoorivoolu nimi tuleneb tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist - Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks umbes 100 lasku tunnis (ideaalsete vaatlustingimuste puhul). Kui eriti veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis taevasse eriti muljetavaldava juti künnab. Midagi drastilisemat pole neist aga karta.

Nagu traditsiooniks on saanud, siis Perseiidide kõige magusama aja ümber leiab kusagil Eestimaa nurgas aset astronoomiale ja selle huvilistele pühendatud suurüritus. Sellel aastal kannab see nime Astronoomiafestival 2023 ja selle toimumispaigaks on võrdlemisi pimeda taevaga Otepää vallas asuv Sokka puhkekeskus. Festival algab juba sellel kolmapäeval (9. august) ja kestab kuni nädala lõpuni. Ürituse kavast leiab hulgaliselt populaarteaduslikke loenguid, ühiseid teleskoobivaatlusi, muusikalisi etteasteid ja palju muud. Üritus sobib igale vanusele ja on mõeldud nii juba pikemalt astronoomiast huvitanutele, kui ka neile, kes taevastele objektidele alles hiljaaegu mõtlema on hakanud. Kiirelt registreerijatel on veel võimalus endale broneerida majutust.

Lisainfo, kava ja registreerimine: https://festival.astronoomia.ee/

Tuntumaid meteoorivoole (sulgudes meteooride keskmine arv tunnis)

• Kvadrantiidid - Jaanuri algus (60-200)
• Lüriidid - Aprilli teine pool (18)
• Eeta-akvariidid - Mai algus (40-85)
• Delta-akvariidid - Juuli lõpp (16)
• Perseiidid - Augusti keskpaik (100)
• Drakoniidid - Oktoobri esimene pool (muutlik)
• Orioniidid - Oktoobri lõpp (25)
• Leoniidid - Novembri keskpaik (20-200)
• Geminiidid - Detsembri keskpaik (120)

El Gordo galaktikaparv fööniksis

2012. aastal avastati lõunataeva Fööniksi tähtkujust Chandra röntgenobservatooriumi ja maapealsete teleskoopide abil massiivne galaktikaparv ACT-CL J0102-4915. Meist umbes 7 miljardi valgusaasta kaugusel asuva tuhandetest galaktikatest koosneva parve massiks hinnati rekordilised kolm kvardriljonit (miljonit miljardit) Päikese massi. Tänu sellele teenis parv kiirelt hüüdnime El Gordo, ehk hispaania keeles "suur" või "paks".

Edasised vaatlused on näidanud, et hiigelparv on tõenäoliselt tekkinud kahe suure parve miljoneid kilomeetreid tunnis toimunud liitumisel. Midagi sarnast on juhtunud kuulsa Kuuli parvega (Bullet cluster), mis pakub siiani üht parimat vaatluslikku tõendit tumeda aine olemasolule. Tänu oma tugevalt aeg-ruumi kõverdavale massile toimib El Gordo gravitatsiooniläätsena, lubades selle ümber ja sisemuses näha palju kaugemate (umbes 12 miljardit valgusaastat) galaktikate moonutatud kujutisi. James Webbi kosmoseteleskoobi värskel fotol El Gordost on neist kõige huvitavamad peaaegu parve keskel paistev kriipspeenikeseks venitatud kauge galaktika ning foto paremal-üleval nurgas kaarjaks murtud galatika. Vähemilmsemaid gravitatsiooniläätse moonutusi kohtab kõikjal parve ümbruses. Tuleks igaks juhuks üle korrata, et tegemist pole siis mitte tegelikult sellise kujuga galaktikatega, vaid nende valgusega, mida El Gordo parve mass on suutnud meie jaoks moonutada.

Teistel piltidel on näha Chandra röntgenobservatooriumi fotot samast piirkonnast, kus on sinisega näha galaktikaparve sisemuses miljonitesse kraadidesse kuumutatud gaasi, mis tänu kõrgele temperatuurile kiirgab röntgenkiirgust. Viimasena näeb kahe foto kombinatsiooni.

El Gordo. Täissuuruses: https://stsci-opo.org/STScI-01GZY2VJ33V4R0B7QKFEEQ72E1.png

Chandra röntgenobservatooriumi foto galaktika sisemuses röntgenkiirguses hõõguvast gaasist.

Infrapunafoto (Webb) ja röntgenfoto (Chandra) kombinatsioon.

Vaid mõned silmapaistvamad moonutused kaugetest galaktikatest.

Astronoomifestival 2023

Viimased aastad oleme teieni kirjas ja pildis toonud laia valiku astronoomia ja kosmosetehnoloogiaga seotud uudiseid, loodetavasti huvitavaid teaduslikke kontseptsioone, tähistaevaülevaateid, välismaiseid ja kodukootud astrofotosid ja animatsioone inimkonna parimatest arusaamadest universumisügavustes toimuvast. Võime uhkusega öelda, et tänase seisuga jälgib meid üle 5600 inimese. Suur tänu teile kõigile oma meeldimiste, jagamiste ja kommentaaride eest. Need annavad meile märku, et meie leht on inimestele huvitav, hariv ja oluline.

Üks asi on aga kirjutamine, hoopis teine asi näiteks teleskoobi taga kokku saamine, rääkimine ja üheskoos taevasse vaatamine. Olgugi, et vahel üritame endiselt pisikeses Tõrvas korraldada mõne avaliku teleskoobivaatluse, on taolistel üritustel mitu olulist piirangut. Muutlikud ilmaolud nõuvad, et vaatlused toimuvad reeglina väga vähese etteteatamisega, kaugema rahva jaoks on paariks tunniks Tõrva sõitmine tülikas, ning järgmise päeva kohustused/unevajadus kipub vaatlused lõpetama enne kui saabub tõeline ööpimedus ning nähtavale ilmuvad kõige huvitavamad objektid. Lisaks kõigele on meil teleskoope ja juhendaid vähe, aga objekte palju ja kõigi inimeste küsimustele ei ole lihtsalt aega vastata.

Võiks ju kuidagi paremini teha...

Sellega seoses sooviksime kõiki meie lehe jälgijaid, teie sõpru ja peresid kutsuda mitmepäevasele suurüritusele nimega Astronoomiafestival 2023. Selle toimumiskohaks on Tõrva naabervallas Otepääl asuv Sokka vabaaja- ja puhkekeskus ning toimumisajaks 9.-13. august.

Selline aeg ja koht ei ole valitud päris juhuslikult. Augusti teise nädala öödel vajub Päike juba piisavalt madalale silmapiiri taha, et umbes kella 23st kuni poole neljani lasta saabuda niinimetatud astronoomilisel hämarikul ehk praktiliselt täielikul pimedusel. Lisaks puudub tänavu sellele ajal öötaevast valgustav Kuu ning kirsina tordil tippneb festivali ajal aasta kõige usaldusväärsemalt vaatemänguline Perseiidide meteoorivool, mis lubab vaatlejal tunni jooksul ära näha mitukümmend meteoori. Seda muidugi juhul kui ilmaga veab, kuid kogemused on näidanud, et sellel ajal on ilmad veel suviselt soojad ja enamasti selged.

Kohavalikul on rolli mänginud kaks kaalutlust. Esiteks tähendab Lõuna-Eestis ja suurematest asulatest eemal asumine (Otepää jääb kusagil 10km põhja poole), et asukoht on võrdlemisi puutumata vaatlusi segavast valgusreostusest. Teiseks on Sokka puhkekeskus, mis on festivali ajaks külaliste päralt pea täies mahus, looduskaunis kohas, avar ja mitmete lisavõimalustega. Näiteks lisaks erinevatele majutusvõimalustele (toad, telkimine, karavanikohad), saab seal ettetellimisega kolm söögikorda päevas, grillida, teha lõkkeid, käia saunades, kohalikus rabajärves supelda, mängida kettagolfi ja praktiliselt kõiki pallimänge, paintballi, sõita kanuudega ja visata kirvest.

Lühidalt võib öelda, et päevad on seal sisustatud erinevate astronoomiat ja kosmosetehnoloogiaid tutvustavate populaarteaduslike ettekannete, Ahhaast pärit täispuhutava planetaariumi etenduste, töötubade ja päikesevaatlustega. Kahel päeval saab osa võtta astronoomiateemalisest viktoriinist, mille kolm parimat võistkonda saavad auhinnad, mille on välja pannud teleskoobid.ee. Õhtud mööduvad musikaalsemalt (neli kontserti kolmel õhtul) ning öö saabudes kerkib Sokka avara ja pimeda taeva alla eeskujulik arv hobiteleskoope (nende hulgas ka meie omad), millest on kutsutud kõik huvilised oma silmaga läbi vaatama, kaasa imetlema ja küsimusi esitama. Kaasa võib otseloomulikult võtta ka oma teleskoobid, pikksilmad, kaamerad ja binoklid. Sobilike vaatlustingimuste korral varajaste hommikutundideni kestvate vaatluste käigus näeb ära hiidplaneedid Saturni ja Jupiteri ning laia valiku süvataeva objekte (täheparved, udukogud, planetaarudud, galaktikad jne). Kõige parem osa selle kõige juures on, et järgmisel päeval võib täiesti vabalt sisse magada, kuna ettekannete osa algab alles lõunast.

Kui keegi kaldub arvama, et festival on mõeldud vaid hobiastronoomidele või siis "tõsistele" astronoomiahuvilistele, siis võime kinnitada, et see ei vasta tõele. Üritusel kõlavad ettekanded on suunatud kõikidele, muusika hulgast leiab nii klassikalise kõlaga kui päris peotuju tekitavaid rütme ning teleskoopide omanikele ei meeldi miski enam kui läbi oma optika uutele huvilistele taevast tutvustada. Siseinfona võime öelda, et hetkel registeeritutest moodustavad umbes pooled sellised inimesed ja perekonnad, kes sarnastel üritustel varem käinud pole. Osa võib võtta terves mahus või osaliselt ja üksi või mitmekesi. Kui ise ei saa tulla, siis soovitage seda sõpradele näiteks jagades antud postitust.

Niisiis - kohtumiseni selle suve kõige omapärasemal festivalil - Astronoomiafestivalil!

Info, kava ja registreerimise leiab kodulehelt:

https://festival.astronoomia.ee/

Üritus facebookis, kuhu ilmuvad jooksvalt ettekannete lühitutvustused: https://facebook.com/events/s/astronoomiafestival-2023/3291848927795920/

Sokka puhkekeskust ja selle võimalusi tutvustav koduleht: http://sokka.ee/

PS: Registreerumine on vajalik toitlustuse ja piiratud majutuse broneerimiseks.

Astronoomiafestivali korraldajaks on MTÜ Eesti Astronoomia Selts. Toetavad teleskoobid.ee, Eesti Teadusagentuur, teaduskeskus Ahhaa ja Otepää vald.

Voyager 2 kaotas Maaga side

21. juulil saatis NASA legendaarsele Voyager 2 sondile kogemata käsu, mis käskis sellel oma 3,7 meetrine antenn Maast 2 kraadi eemale pöörata. Selle tulemusel ei jõua Voyageri poolt välja saadetud informatsioon enam Maale, ega sond ei suuda vastu võtta Maalt saadetud käske. Sisuliselt on see omapäi ja eksinud.

nüüdseks 46 aastat vanal fotol on stardiks kokkupakitud Voyager 2, koos selle hiiglasliku antenniga, mis paraku lähikuudel meie planeedist mööda vaatab.

Õnneks on Voyagerid programmeeritud aastas mitu korda oma antenni suunda Maa poole lähestama. Järgmine selline lähestus toimub 15. oktoobril, peale mida peaks side sondiga taastuma. Seni kihutab Voyager 2 endiselt 15 kilomeetrit sekundis Päikesesüsteemist välja viival trajektooril. Kuna see parasjagu enam midagi väga pakilist ei uuri, ei tohiks me vahepeal ka millestki väga väärtuslikust ilma jääda.

Voyager 1 ja 2 startisid Maalt 1977. aastal paarinädalase vahega ning uurisid järgnevatel aastakümnetel enneolematult viljaka missiooni käigus kõiki Päikesesüsteemi hiidplaneete. Voyager 2 on ühtlasi seni ainus sond, mis on külastanud kauget Uraani ja Neptuuni. 17 kilomeetrit sekundis liikuv Voyager 1 asub nüüdseks Maast 24 miljardi kilomeetri kaugusel ning on sellega kaugeim inimkätega valmistatud objekt. Talle järgneb 20 miljardi kilomeetri kaugusel Voyager 2 (teises suunas kui esimene).

Kuigi sondide esialgne missioon lõppes juba ammu, on need (loodetavasti) mõlemad töökorras ja suutelised Päikesesüsteemi äärealadelt või mõnede hinnangute kohaselt juba tähtedevahelisest ruumist väärtuslikke teaduslikke andmeid Maale saatma. Kuna sondide jõuallikaks on Pu-238 istoobil töötav pisikene reaktor, mille poolt väljastatav võimsus kaheneb ajas, ei suuda need seda teha lõputult. On pakutud, et sondid võiksid koduplaneediga suhelda veel kuni aastateni 2025-2028. Mõne kavala nipiga, kus energiat ammutatakse nüüdseks ebavajalike süsteemide arvelt, võib olla võimalik seda aega veel mõne aasta jagu pikendada.