esmaspäev, 31. oktoober 2022

Lucy esimene möödalend Maast

Paar nädalat tagasi möödus Maast Lucy nimeline kosmosesond, mis saadeti aasta tagasi teele uurima Jupiteri lähistel asuvaid Trooja asteoride. Lähedase möödalennu (kahe aasta pärast tuleb teine) eesmärgiks on anda sondile planeedi tiirlemisenergia arvelt hoogu, et see saaks hoida kokku kütust ning jõuda oma sihtmärgini kiiremini.

Esimesest niinimetatud asteroidivööndi asteroidist nimega 52246 Donaldjohanson peaks Lucy mööduma 2025. aasta aprillis ning külastama esimest Jupiteri Troojalast nimega 3548 Eurybates kaks aastat hiljem. Kokku on sond kavandatud uurima kuut asteroidi.

Aasta tagasi kirjutas Lucyst lähemalt Üllar Kivila: https://www.astromaania.ee/.../lucy-kosmosesond...
Möödalennu ajal klõpsas sond pildid oma koduplaneedist natukene üle 600 tuhande kilomeetri kauguselt. Võrdluseks tiirleb Kuu meist keskmiselt 384 tuhande kilomeetri kaugusel.

reede, 28. oktoober 2022

Galerii osalisest päikesevarjutusest 25. oktoobril, 2022

Mõned jäädvustused teisipäevasest osalisest päikesevarjutusest, mis küll valdava enamuse Eesti jaoks jäi pilvede tõttu nähtamatuks, kuid mida mujal Euroopas, Aasias ja Kagu-Aafrikas näha ja pildistada võis.

Päikesevarjutuse põhjustanud Kuu (pool)varju libisemine üle Euroopa ja Venemaa. Fotod pärinevad Meteosat ilmasatelliidilt.

Miguel Claro, Türgi

Nikunj Raval, India

Stephanie Ye Ziyi, Hiina

Yashraj N M, India

Božan Štambuk, Horvaatia

Robert Barsa, Tšehhi

Petr Horálek, Slovakkia

Osama Fathi, Egiptus

Tunç Tezel, Türgi

Mehmet Ergün, Saksamaa

Dimitris Dedes, Kreeka

Ajay Talwar, India


teisipäev, 25. oktoober 2022

Päikesevarjutuse vaatlus jääb pilvkatte tõttu ära

Pole midagi teha. Kohe varsti algava päikesevarjutuse vaatamiseks annab vist kehvemat ilma soovida. Seekord siis jääb avalik vaatlus ära. Mõni teine kord...



esmaspäev, 24. oktoober 2022

Osaline päikesevarjutus Eesti kohal (25. oktoober, 2022)

Kes veel ei tea, siis homme lõuna ajal on Eesti kohal toimumas osaline päikesevarjutus, mille käigus katab Kuu kinni üle poole Päikese kettast. Kas seda ka meie maalt näha saab, on iseasi, kuna homseks lubatakse üsna pilvist taevast. Teatud paksusega pilved lubavad vahel Päikesel endast parajal hulgal läbi paista, mis juhul oleks varjutus vaadeldav ka ilma abivahenditeta. Eks ole näha (või siis mitte).

Eesti keskel Paides algab varjutus ehk Kuu puudutab päikeseketta serva umbes kell 12:12 ning saavutab oma maksimumi kell 13:23. Selleks hetkeks on kaetud kusagil 54 protsenti Päikesest. Varjutus lõppeb ehk Kuu lahkub Päikese eest täielikult kell 14:33. Sõltuvalt vaatleja täpsest asukohast erineb varjutuse alg- ja lõppaeg ning varjutuse määr Eesti piires paari minuti ja protsendi võrra.

Eelmise aasta 10. juuni varjutus läbi meie teleskoobi. Pange tähele, et Kuu siluett ei ole päris tasane vaid Kuu orgude ja mägede tõttu ebaühtlane. Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/1e/Paikese_varjus_2021.jpg

Seekordset varjutust näeb pildil varjutatud osa sees. Mida tumedam värv, seda rohkem Kuu Päikest katab.
Seekordset osalist varjutust on näha Euroopast, Venemaalt, Lähis-Idast ja Kirde-Aafrikast. Kusjuures täielikku varjutust ei näe homme kusagilt, kuna Kuu täisvari liigub napilt tervest Maast mööda. Kõige suuremat varjutust (maksimumis 82%) näeb kesk Lääne-Siberi lauskmaad.
Varjutuse vaatamiseks sobivad üksteise peale pandud CD/DVD plaadid, küünla peal mustaks tahmatud klaasid või keevitusmaskid ja nende klaasid. Kõige parema vaatepildi saab aga muidugi spetsiaalsete päikeseteleskoopidega. NB: tavaliste teleskoopide ja binoklitega Päikese vaatamine võib lõppeda jäädava nägemiskahjustusega.
Teadaolevalt toimuvad varjutuse avalikud vaatlused Tallinnas Nõmme Huvikooli katusel, Tartu Tähetornis ja Teaduskeskus AHHAA katusel. Helgema ilma puhul üritab ka Tõrva Astronoomiaklubi oma teleskoobi ja karbitäie keevitusmaski klaasidega Tõrva kesklinnas Veskijärve ääres kohal olla.

Eelmise aasta 10. juuni vaatlus Tõrvas Veskijärve kaldal. Nii ilusat ilma ei tule homme kindlasti mitte. Foto autor: Ülav Neumann

Viimati sai Eestis osalist päikesevarjutust näha eelmise aasta 21. juunil, kui Kuu varjas Päikesest ära maksimaalselt 24 protsenti ja järgmine tuleb 2025. aasta märtsis (maksimumis 14 protsenti). Täielikku päikesevarjutust sai Eesti loodenurgast näha viimati 1990. aasta 22. juulil ning järgmise sellise nägemiseks tuleb oodata 2126. aasta oktoobrini. Seevastu rõngakujulist päikesevarjutust näeme me Eestist juba 2039. aasta 21. juunil.
Varjutusest sai kirjutatud ka Postimehes: https://teadus.postimees.ee/.../pilk-taevasse-teisipaeval...

reede, 21. oktoober 2022

James Webb ja Loomise sambad

Üks Hubble kosmoseteleskoobi kuulsamaid fotosid on 1995. aastal tehtud lähivõte Kotka udukogu keskmest, kus on näha valgusaastaid pikki hiiglaslikke tolmust ja gaasist moodustisi, milles tekivad uued tähed ning mida juba süttinud kuumad tähed oma kiirgusega erodeerivad. Foto sai kiiresti hüüdnimeks Pillars of Creation ehk Loomise sambad ning 20 aastat hiljem pildistas Hubble seda uuesti.

Loomise Sambad Hubble kosmoseteleskoobis 2005. aastal.

Nüüd viimaks on Loomise sambaid pildistanud James Webbi kosmoseteleskoop, mille lähiifrapuna spektris töötav kaamera näeb sõna otseses mõttes läbi paksu sammaste gaasi ja tolmukihi kuni selles vastsündinud või kohe-kohe sündivate tähtedeni välja. Punaselt hõõguvatena on näha gaasipilvi, mis on parasjagu gravitatsiooniliselt kokku langemise etapis ning mis eraldavad soojust (midagi kokku pressides läheb see ju kuumaks).

Loomise Sambad James Webbi kosmoseteleskoobis.

Kuigi võiks arvata, et Webbi soojuskiirguses töötavad detektorid näevad sammaste taustal olevast gaasist läbi kaugemasse universumisse, ei ole see päris nii. Vastasel juhul peaks foto olema täidetud kaugete galaktikatega. Paraku on Kotka udukogu täitev tähtedevaheline gaas ja tolm selleks liiga paks ning moodustab otsekui tähevalguses helendava kardina. Seda võib võrrelda püüdega vaadata hästivalgustatud toas läbi kardinate pimedasse öhe.

Kotka udukogu asub meist ligikaudu 6500 valgusaasta kaugusel Mao tähtkujus. Sambaid näeb pisikestena udukogu keskel.


esmaspäev, 17. oktoober 2022

Tuvastati seni võimsaim gammapurse

9. oktoobril tuvastasid mitmed kosmoses asuvad röntgen- ja gammaspektris töötavad observatooriumid Noole tähtkuju suunas seni kõige võimsama niinimetatud gammapurske, millele anti tähis GRB 221009A. Meist ligikaudu 2,4 miljardi valgusaasta kaugusel asuva purske tekitas tõenäoliselt erakordselt võimas supernoova, mille käigus moodustus ilmselt must auk. Sündmus pretendeerib kõigi aegade kõige võimsama vaadeldud plahvatuse kohale.

Tänu info kiirele levimisele astronoomia kogukondades, vaatlesid purske järelheledust kaks üksteisest sõltumatut meeskonda, kasutades selleks mõlemal juhul Tšiilis asuvat Gemini lõunaobservatooriumi 8,1 meetrist teleskoopi, kuid erinevas lainepikkuses töötavaid detektoreid. Nüüdseks ollakse praktiliselt veendunud, et purske näol on tegemist kõigi aegade kõige võimsama ja tänu suhtelisele lähedusele kõige heledama vaadeldud plahvatusega. Sellele on isegi antud nimi BOAT (Brightest Of All Time), mis eesti keeles oleks lühend fraasist "kõigi aegade kõige heledam". Kogutud andmed pakuvad astrofüüsikutele tööd veel kauaks.

Paari päeva eest Gemini põhjaobservatooriumi 8,1 meetrise teleskoobi poolt jäädvustatud foto purske GRB 221009A järelhelendusest. Seda vaadates tuleks mõista, et nähtav täpp pärineb miljardite valgusaastate kaugusel asuvast galaktikast ning selle heledus ületab viimast tuhandeid kordi. Noole tähtkuju näeme me õhtuti kõrgel läänetaevas heledatest tähtedest koosneva Suvekolmnurga asterismi keskel.

Esimene gammapurse avastati juba 60ndate lõpus USA Vela nimeliste satelliitide poolt, mille ülesandeks oli tuvastada Nõukogude Liidu poolt kosmoses läbiviidud tuumakatsetusi. Peagi aga selgus, et tuvastatud gammakiirguse pursked ei pärine mitte Maa lähistelt vaid kusagilt ümbritsevast maailmaruumist. Kui alguses arvati, et pursked pärinevad kusagilt Linnutee seest, siis 1991. aastal orbiidile lennutatud Comptoni gammakiirguse observatoorium hakkas purskeid tuvastama võrdselt igast suunast, andes mõista, et need peavad meieni jõudma palju kaugemalt (Linnutee seest pärinevad pursked oleks pidanud toimuma peamiselt selle tihedamas tasandis). 2018. aastal samastati üks tuvastatud gammapurse gravitatsioonilainete sündmusega, mis tekkis kahe neutrontähe ühinemisel. Sellist sündmust nimetatakse ka kilonoovaks, kuna need on kuni 1000 korda võimsamad kui tavalised noovad, kuid vaid sajandik kuni kümnendik võimsusest võrreldes supernoovadega.

Nüüdseks ollakse arvamusel, et kilonoovade kõrval tekitavad gammapurskeid enamasti supernoovad ehk massiivsete tähtede surmahetkel toimuvad kujutletamatult võimsad plahvatused. Näiteks kui mõni selline supernoova tekitab tähe sisemuses musta augu, heidab see oma poolustelt lühikeseks ajaks välja võimsad kiired, milles on osakesed kiirendatud peaaegu valguse kiiruseni. Kui need kiired läbivad veel musta auku ümbritsevaid tähejäänuseid, tekitavad need röntgen- ja gammakiirgust ning kui need on suunatud juhuslikult meie poole, näeme me neid kui lühikesi gammasähvatusi, mis võivad kesta millisekunditest tundideni. See tähendab, et valdav enamus neid purskeid jääb meie jaoks nähtamatuks, kuna need on suunatud mujale.

Tänapäeval tuvastatakse keskmiselt üks gammapurse päevas ning reeglina pärinevad need meist miljardite valgusaastate kauguselt. Linnutees ja meist lähemal kui kusagil 8000 valgusaasta kaugusel toimuvad purskel võib olla Maale kahjulik või potentsiaalselt hävitav mõju. On näiteks hüpoteese, mille kohaselt on osade meie planeedi minevikus toimunud massiliste väljasuremiste põhjuseks olnud just mõni selline lähedal aset leidnud ja meie poole suunatud gammapurse. Mõned pakuvad, et gammapursked võivad olla omamoodi looduslikud steriliseerijad, mis hävitavad kõrgemalt arenenud elu planeetidel enne kui see suudab ümbritsevasse galaktikasse levida. Ehk siis tegemist oleks ühe seletusega kuulsale Fermi paradoksile.

kolmapäev, 12. oktoober 2022

Inimkonnal õnnestus muuta taevakeha orbiiti

26. septembril põrkus NASA sond DART täiel kiirusel asteroidiga Dymorphos, eesmärgiga muuta esimest korda ajaloos teadlikult asteroidi trajektoori. Nüüdseks on selgunud, et katse õnnestus paremini kui esialgu loodeti. 160 meetrise läbimõõduga Dymorphos on väiksem liige binaarsüsteemist, tiireldes ümber mitu korda suurema Didymose asteroidi (läbimõõt 780 meetrit). DARTi missiooniks oli proovida vähendada Dymorphose orbitaalkiirust piisavalt, et see langeks oma emaasteroidile mõõdetavalt lähemale ja seega ajaliselt lühemale orbiidile.

Fotodel kosmoseteleskoopide Hubble ja James Webb jäädvustused DARTi kokkupõrkest.

Kui enne kokkupõrget kulus Dymorphosel ühe tiiru tegemiseks 11 tundi ja 55 minutit, siis viimastel nädalatel tehtud vaatlused maapealsete teleskoopidega on teinud kindlaks, et nüüd võtab sellel ühe tiiru tegemine aega 11 tundi ja 23 minutit. Vahe on 32 minutit (+-2min). Kusjuures missiooni minimaalseks eeldatavaks mõjuks oli algselt 73 sekundiline muutus. Seda ületas reaalne tulemus enam kui 25 korda.
Kindlasti jälgitakse Dymorphos-Didymos süsteemi veel tulevatel kuudel ja aastatel veelgi lähemalt. Näiteks kahe aasta pärast stardib selle poole Euroopa Kosmoseagentuuri sond Hera, mille missiooniks on kokkupõrkes tekkinud kraatrit koha peal uurida. Kogutud andmed võivad tulevikus olla hindamatud proovimaks muuta mõne Maad ohutava asteroidi või komeedi kurssi.

teisipäev, 11. oktoober 2022

Kuu tekkimine kokkupõrkes Theiaga

Juba viimased pool sajandit on Kuu tekke juhtivaks hüpoteesiks olnud, et umbes 4,5 miljardi aasta eest eest tabas toonast proto-Maad umbes Marsi suurune planeet Theia, mis paiskas selle orbiidile hulga kivist materjali, millest järgnevate tuhandete aastate jooksul moodustus aeglaselt kokku Kuu. Nüüd loodud värske ja senisest palju suurema lahutusvõimega* simulatsioon taolisest kokkupõrkest näib vihjavat, et kuigi hüpoteesi esimene pool peab tõenäoliselt paika, võis Kuu moodustuda pigem loetud tundide kui aastatuhandetega. Samuti tundub selline seletus paika minevat Kuult Apollo missioonide käigus kaasa toodud pinnaseproovidega, mis näitavad suurt sarnasust Maa koostisega. Nimelt võis teatud nurga all aset leidnud kokkupõrge paisata Maa orbiidile peamiselt proto-Maast endast pärinevat ainet ning suhteliselt vähe fragmente Theiast. Uued Artemise missioonid, mis näevad inimeste naasemist Kuule, kavatsevad muuhulgas senisest palju lähemalt uurida Kuu siseehitust ja koostist. Ehk siis teame asjast juba rohkem.

PS. Simulatsioonis on näha, et Kuu moodustub Maa orbiidile vaid paar korda kaugemal kui selle läbimõõt. Nüüdseks on Kuu loodejõudude tõttu eemaldunud Maast 30 läbimõõdu kaugusele ning jätkab seda tempos kusagil 4 sentimeetrit aastas.

*lahutusvõime all mõeldakse sisuliselt simulatsioonis osalevate osakeste arvu. Siiani on suudetud kokkupõrget ette kujutades kasutada 100 tuhat kuni miljonit osakest. Uus simulatsioon suudab aga sama teha kuni 100 miljoni osakesega.

laupäev, 8. oktoober 2022

Uue päikesesüsteem Orionis

Taaskord üks täiesti hämmastav foto selle viimase aja kõige kuulsama ja uuema kosmoseteleskoobi poolt (James Webb). Seekord on tema infrapunas jäädvustatud fotol näha pealtnäha üksik, kuid reaalsuses üks sadadest protoplanetaarsetest ketastest Suure Orioni udukogu sügavustes. Tegemist siis vastsündinud tähe ümber moodustunud tolmu- ja gaasikettaga, kus aja jooksul üha suuremateks kleepuvatest fragmentidest kasvavad miljonite aastate jooksul kokku planeedid. Peaaegu täpselt selline nägi tõenäoliselt umbes viis miljardit aastat tagasi meie endi Päikesesüsteem. Ketta laiuseks on mõõdetud 300 astronoomilist ühikut ehk see on 300 korda laiem kui (keskmine) vahemaa Maa ja Päikese vahel. Astronoomilises mõttes on see tillukene, kuid kui mõelda, et foto on tehtud 1250 valgusaasta kauguselt, siis...peab James Webbi ehitajaid ikka tõsiselt kiitma. Foto hallikas taust on tõenäoliselt täheloomest üle jäänud hõre gaas, mis lähedalolevate hiidtähtede valguses hõõgub.



neljapäev, 6. oktoober 2022

Kosmoseleskoopide koostöö

Kahe suure kosmoseteleskoobi (Webb ja Hubble) koostöös valminud foto omavahel interakteeruvast galaktikapaarist tähisega VV 191. Vasakpoolne galaktika kuulub tüübi järgi elliptiliste galaktikate hulka, mis on reeglina tolmu- ja gaasivaesed, ühtlaselt servade poole hõrenevad ning koosnevad vananevatest tähtedest. Parempoolne on üsna klassikaline spiraalgalaktika (nagu Linnutee), milles on selgelt näha tolmust ja tähtedevahelisest gaasist koosnevad harud, milles veel sünnivad uued tähed. Neist esimese tuuma lähistel on näha üht punakat poolkaart, mis on tegelikult selle võimsa gravitatsiooni poolt suurendatud ja moonutatud taustagalaktika kusagilt selle taga asuvast kaugusest (vaata kommentaaridesse). Moonutuse määra järgi suudavad astrofüüsikud muuhulgas välja arvutada või vähemalt hinnata antud elliptilise galaktika massi (tavaaine+tumeaine) ja selle jaotust. Komposiitfoto on jäädvustatud Webbi lähiinfrapuna ning Hubble nähtavat ja UV-kiirgust püüdvate kaameratega.

Suuremalt: https://stsci-opo.org/STScI-01GE08RNPH8RBMMGMC52JD3R93.png


teisipäev, 4. oktoober 2022

Astronoomiaklubi astrofoto: Kolmnurga galaktika (M33)

Eelmise nädala ühel selgel ööl sai pildistatud üht meie kohaliku galaktikagrupi vähemtuntumat liiget - Kolmnurga galaktikat (M33). Kui Linnuteed teavad ilmselt kõik selle elanikud ja võimast Andromeedat on tõenäoliselt paljud vähemalt fotodelt näinud, siis läheduse ja suuruse poolest järgneb neile just Kolmnurk. Meist 2,73 miljoni valgusaasta asuv spiraalgalaktika, mis tiirleb arvatavasti ümber Andromeeda, sisaldab ühtekokku kusagil 40 miljardit tähte, kuid on silmale praktiliselt nähtamatu. Isegi hobiteleskoobis on seda raske esialgu märgata. Antud fotole on aga kokku kuhjatud umbes 3,7 tundi valgust ning sellelt on näha, et Kolmurga spiraalharudes toimub üsna agressiivne täheteke. Punakad laigud on hiiglaslikud udukogud ja sinakad laigud sarnastest udukogudest tekkinud noorte ja kuumade tähtede parved.

Kasutatud tehnika: Orion 8" Astrograph, EQ6R-Pro, Optolong L-Pro filter, MPCC Mark III kooma korrektor, Nikon D5600. 56x4min särid (ISO 1250)+dark+bias+flat. PHD2, ASTAP, PixInsight, PS.

esmaspäev, 3. oktoober 2022

Juno möödalend Jupiteri kuust Europast

Reedel sooritas viimased kuus aastat Jupiteri ja selle kaaslasi uuriv Juno kosmosesond lähedase möödalennu Europa nimelisest kuust. Tegemist oli viimase 22 aasta lähedasema möödalennuga* ning Juno väikseim kaugus Europa jäisest ja mõralisest pinnast oli 352 kilomeetrit. Liikudes sellel ajal ligi 24 kilomeetrit sekundis, oli Junol vaid kaks tundi aega kuud pildistada.

Europa pakub teadlastele huvi eelkõige selle pärast, et seda katva paksu jääkooriku all peitub veel paksem vedela vee ookean, mis peaks sisaldama rohkem vett kui leidub kõikides Maa ookeanides kokku. Hiidplaneedi poolt kuule mõjuvad loodejõud näivad selle sisemust soojendavat ning on kõva kahtlus, et sealse ookeni põhjas leidub suurel hulgas vulkaanilisi kuumaveeallikaid. Taoliste moodustiste kõrval arvatakse olevat miljardeid aastaid tagasi tekkinud elu Maal. Midagi sarnast võib olla juhtunud või parasjagu juhtumas Europal.
Nii või naa on tegemist huvipakkuva maailmaga ning 2024. aastal peaks startima NASA kosmosemissioon Europa Clipper, mille ülesandeks saab Europat veelgi lähemalt uurida. Arenduses on ka Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) missioon Europa Lander, mis võiks startida 2027. aastal eesmärgiga kuul maanduda ning otsida sellelt vihjeid võimaliku maavälise elu kohta.
*viimati tuli inimkätega ehitatud sond Europale nii lähedale kui Galileo nimeline sond 2000. aastal sellest vaid ühe kilomeetri võrra lähemalt mööda sõitis. Vahepeal on muidugi kaamerad ja teised teaduslikud aparatuurid hüppeliselt paremaks muutunud.