9. oktoobril tuvastasid mitmed kosmoses asuvad röntgen- ja gammaspektris töötavad observatooriumid Noole tähtkuju suunas seni kõige võimsama niinimetatud gammapurske, millele anti tähis GRB 221009A. Meist ligikaudu 2,4 miljardi valgusaasta kaugusel asuva purske tekitas tõenäoliselt erakordselt võimas supernoova, mille käigus moodustus ilmselt must auk. Sündmus pretendeerib kõigi aegade kõige võimsama vaadeldud plahvatuse kohale.
Tänu info kiirele levimisele astronoomia kogukondades, vaatlesid purske järelheledust kaks üksteisest sõltumatut meeskonda, kasutades selleks mõlemal juhul Tšiilis asuvat Gemini lõunaobservatooriumi 8,1 meetrist teleskoopi, kuid erinevas lainepikkuses töötavaid detektoreid. Nüüdseks ollakse praktiliselt veendunud, et purske näol on tegemist kõigi aegade kõige võimsama ja tänu suhtelisele lähedusele kõige heledama vaadeldud plahvatusega. Sellele on isegi antud nimi BOAT (Brightest Of All Time), mis eesti keeles oleks lühend fraasist "kõigi aegade kõige heledam". Kogutud andmed pakuvad astrofüüsikutele tööd veel kauaks. |
| Paari päeva eest Gemini põhjaobservatooriumi 8,1 meetrise teleskoobi poolt jäädvustatud foto purske GRB 221009A järelhelendusest. Seda vaadates tuleks mõista, et nähtav täpp pärineb miljardite valgusaastate kaugusel asuvast galaktikast ning selle heledus ületab viimast tuhandeid kordi. Noole tähtkuju näeme me õhtuti kõrgel läänetaevas heledatest tähtedest koosneva Suvekolmnurga asterismi keskel. |
Esimene gammapurse avastati juba 60ndate lõpus USA Vela nimeliste satelliitide poolt, mille ülesandeks oli tuvastada Nõukogude Liidu poolt kosmoses läbiviidud tuumakatsetusi. Peagi aga selgus, et tuvastatud gammakiirguse pursked ei pärine mitte Maa lähistelt vaid kusagilt ümbritsevast maailmaruumist. Kui alguses arvati, et pursked pärinevad kusagilt Linnutee seest, siis 1991. aastal orbiidile lennutatud Comptoni gammakiirguse observatoorium hakkas purskeid tuvastama võrdselt igast suunast, andes mõista, et need peavad meieni jõudma palju kaugemalt (Linnutee seest pärinevad pursked oleks pidanud toimuma peamiselt selle tihedamas tasandis). 2018. aastal samastati üks tuvastatud gammapurse gravitatsioonilainete sündmusega, mis tekkis kahe neutrontähe ühinemisel. Sellist sündmust nimetatakse ka kilonoovaks, kuna need on kuni 1000 korda võimsamad kui tavalised noovad, kuid vaid sajandik kuni kümnendik võimsusest võrreldes supernoovadega.
Nüüdseks ollakse arvamusel, et kilonoovade kõrval tekitavad gammapurskeid enamasti supernoovad ehk massiivsete tähtede surmahetkel toimuvad kujutletamatult võimsad plahvatused. Näiteks kui mõni selline supernoova tekitab tähe sisemuses musta augu, heidab see oma poolustelt lühikeseks ajaks välja võimsad kiired, milles on osakesed kiirendatud peaaegu valguse kiiruseni. Kui need kiired läbivad veel musta auku ümbritsevaid tähejäänuseid, tekitavad need röntgen- ja gammakiirgust ning kui need on suunatud juhuslikult meie poole, näeme me neid kui lühikesi gammasähvatusi, mis võivad kesta millisekunditest tundideni. See tähendab, et valdav enamus neid purskeid jääb meie jaoks nähtamatuks, kuna need on suunatud mujale.
Tänapäeval tuvastatakse keskmiselt üks gammapurse päevas ning reeglina pärinevad need meist miljardite valgusaastate kauguselt. Linnutees ja meist lähemal kui kusagil 8000 valgusaasta kaugusel toimuvad purskel võib olla Maale kahjulik või potentsiaalselt hävitav mõju. On näiteks hüpoteese, mille kohaselt on osade meie planeedi minevikus toimunud massiliste väljasuremiste põhjuseks olnud just mõni selline lähedal aset leidnud ja meie poole suunatud gammapurse. Mõned pakuvad, et gammapursked võivad olla omamoodi looduslikud steriliseerijad, mis hävitavad kõrgemalt arenenud elu planeetidel enne kui see suudab ümbritsevasse galaktikasse levida. Ehk siis tegemist oleks ühe seletusega kuulsale Fermi paradoksile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar