Neljapäev, 4. august 2022

Eesti astronoomiahuviliste XXVII kokkutulek

Nii. Nüüd peab küll kiiresti tegema. Astronoomiahuviliste XXVII kokkutulekule Varemurru puhkekeskuses Pärnumaal saab ennast veel registreerida kuni neljapäevani (4. augustini)! Peale seda saab kokkutulekut küll külastada, kuid majutust ja söögikordi garanteerida ei saa.
Kokkutulek leiab aset 10.-14. augustil ning on täidetud huvitavate teaduslike ja aktuaalsete ettekannete, muusikaliste etteastete ning teleskoobivaatlustega. Lisaks saab osa võtta auhinnalisest mälumängust, töötubadest ja näha AHHAA teaduskeskuse täispuhutavat planetaariumi ja palju muud.




Tõllaratta galaktika Webbi teleskoobis

James Webbi kosmoseteleskoobilt on avaldatud järjekordne suurepärane jäädvustus süvakosmosest. Seekord vaatas Webb oma lähi- ja keskinfrapuna detektoritega meist umbes poole miljardi valgusaasta kaugusel Skultori tähtkuju suunas asuvat niinimetatud Tõllaratta galaktikat ja selle kaaslasi. Tegu on algselt tõenäoliselt üsna tüüpilise spiraalgalaktikaga, mis põrkus* millalgi minevikus suurel kiirusel teise galaktikaga. Õigemini kihutas see teine galaktika tema keskosast läbi. Gravitatsiooniliste vastastikmõjude tõttu lõi see kohtumine Tõllaratta galaktika ehituse segi, tekitades sellesse kaks paisuvat aktiivse tähetekkega täheringi - seesmine tihedam ja välimine hõredam. Midagi sarnast võiks ette kujutada, kui tiigivette kukutada kivi. Galaktika algset spiraalmustrit on jäänud meenutama tõllaratta "kodarad", milles peituv gaas hõõgub Webbi detektorites punaselt.

Täisresolutsioonis: https://stsci-opo.org/STScI-01G9G4J23CDPVNGCYDJRZTTJQN.png

Fotol paistab ka kaks Tõllaratta kaaslast G1(sinakam) ja G2(punakam). Kolmas kaaslane G3, mis jääb antud kaadrist välja, arvatakse olevat ammuse kokkupõrke peasüüdlane.

*Sõna "põrkuma" võib galaktikate puhul jätta ilmselt vale mulje. Kuna galaktikates on tähtede omavahelised vahemaad väga-väga suured, siis kohtudes ei põrku neist otseselt miski teisega. Pigem lähevad nad üksteisest läbi, mõjutades üksteise struktuuri peamiselt läbi gravitatsiooni.

Kolmapäev, 3. august 2022

Rõnga udu (M57)

Praegustel juba üsna pimedatel augustiõhtutel peaaegu otse pea kohal asuvast heledast tähest Vegast (Lüüras) kuus-seitse kraadi lõuna pool asuva Altairi (Kotkas) poole liikudes võib teleskoobiga üles leida ühe tuhm-valge pisikese rõnga, mida kutsutakse Rõnga uduks või Messieri kataloogi tähisega M57*. Tegemist on meist umbes 2000 valgusaasta kaugusel asuva planetaaruduga, mille läbimõõt on enam-vähem üks valgusaasta. Olgugi nimest võiks järeldada, et udu on kuidagi seotud planeetidega, on selle ja sellesarnaste udude näol tegemist hoopis Päikese-sarnase tähe surres tekkiva gaasimoodustisega.

Kui praegu "põletab" meie täht oma tuumas vesinikku heeliumiks, hakkab see umbes viie miljardi aasta pärast vesiniku lõppedes kiirelt paisuma, moodustades tähe eelnevat eluiga arvestades vaid viivuks tohutu suure, hõreda ja suhteliselt jaheda punase hiidtähe. Aja jooksul heidab hiid pulseerivate tõmbluste käigus oma välimised kihid endast suurel kiirusel eemale, paljastades selle südames ülikuuma ja -tiheda tähetuuma, mida kutsutakse kõrge temperatuuri tõttu valgeks kääbuseks. Kõrge temperatuuriga kaasneb tugev UV-kiirgus, mis jääb taanduvaid tähejäänuseid valgustama ja ergastama. Paari kümne tuhande aasta jooksul gaas hajub ja planetaarudu kaob. Tuumaprotsesside poolest surnud ja aeglaselt jahtub valge kääbus jääb aga tõenäoliselt särama veel kümneteks miljarditeks aastateks.
Alloleval fotol Rõnga udust on kombineeritud Hubble kosmoseteleskoobi vaatlused nähtavas valguses ja USAs Arizonase osariigis asuva Suure Binokulaarteleskoobi (LBT) andmed infrapunaspektris. Värvilise osa ümber on tumepunase ringja mustrina näha vaid loetud tuhanded aastad tagasi aset leidnud tähe esimesi surmatõmblusi. Värvilises osas, mille keskel särab värske ja umbes 100 tuhande kraadise pinnatemperatuuriga valge kääbus, on erinevates toonides näha erinevaid elemente. Punasega näeme heeliumi, rohelisega hapnikku ja sinisega vesinikku.


Rõnga udu ruumiline struktuur on tegelikult üsna keerukas ning siiani ei ole päris hästi teada, et miks teatud juhtudel tekitavad surevad tähed taolisi kauneid moodustisi, kui samas paljud teised planetaarudud meenutavad üsna igavaid gaasisfääre. Samuti nõuavad veel uurimist taoliste udude sisemuses nähtavad tumedad tolmusõlmed, mille mõõtmed ületavad Päikesesüsteemi mitme(kümne)kordselt.

Rõnga udu ruumiline struktuur.

On veel vara öelda, kas lõpuks jääb ka meie Päikese elu ja surma meenutama taoline lühiajaline looduse kunstiteos, mida keegi või miski kusagil kaugel oma teleskoobis imetleda (või äkki lausa leinata) võiks.
Soovitame fotot kindlasti vaadata täislahutuses, mille leiab siit: https://stsci-opo.org/STScI-01EVVCM7VKA8P8KQ1ESZYB3A8A.jpg
*Heledast Veegast, Altairist ja Luiges asuvast Deenebist joonistub välja peaaegu võrdhaarne kolmnurk, mida kutsutakse Suvekolmnurgaks.