Kolmapäev, 31. august 2022

Kosmlised rõngad Wolf-Rayeti tähe ümber

Mõned nädalad tagasi vaatles James Webbi kosmoseteleskoop üht põhjapoolkera heledaimat niinimetatud Wolf-Rayeti tähte tähisega WR 140. Tegemist on tegelikult kaksiksüsteemiga millest üks on umbes 20 Päikese massiga Wolf-Rayeti täht (üht üsna haruldast tüüpi väga kuum ja massiivne vananev täht) ja teine umbes 50 Päikese massiga hiidtäht. Kaks tähte tiirlevad ühise massikeskme ümber väga väljavenitatud orbiidil iga 7,9 aastaga.

Kuigi ka varem on maapealsed lähiinfrapunas töötavad teleskoobid avastanud selle süsteemi lähedalt paar tuhmi gaasiringi, püüdis Webb oma keskinfrapuna kaameratega sarnaseid pealtnäha ebaloomulikke ringe pildile hulgim. Nende teke arvatakse seotud olevat kahe tähe tiirlemisega ning nende tähetuule perioodilise põrkumisega, mis tekitab nende läheduses paisuvaid peamiselt vesinikust koosnevaid lööklaineid. Kuueharuline tähtedest väljakiirguv rist on põhjustatud Webbi teleskoobi ehitusest.

Foto töötles antud kujule kodanikuteadlane Judy Schmidt, kelle twitterikontol tasub täitsa silma peal hoida: https://mobile.twitter.com/spacegeck

All animatsiooni WR 140 tähtede orbiitidest.



Esmaspäev, 29. august 2022

Astronoomiaklubi astrofoto: Lääne-Loori udu ehk Nõialuua udu

Süvataeva pildistamise hooaeg on nädalavahetuse pimedate ja selgete öödega meie jaoks avatud ja peab tunnistama, et loodus on kõige osavam maalikunstnik.

Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/5/59/Witchbroom_nebula.jpg

Fotol üks väike killuke ammuse supernoova paisuvatest riismetest. Täpsemalt siis Luige silmuse läänepoolne osa, mida kutsutakse vahel ka Nõialuua uduks (NGC 6960). Rohelisega hapnikust ja punasega vesinikust koosnev plahvatusefragment asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ja on mitu valgusaastat pikk. Selle tekitanud supernoova süttis uue heleda tähena meie kaugete esivanemate üllatuseks ja hirmuks umbes 10 000 aastat tagasi.

Hele täht esiplaanil on üks Luige tähtkuju tiivatähtedest. Päikesest on see küll tuhatkond kraadi jahedam, aga see-eest 2 korda massiivsem, 14 korda laiem ja 90 korda heledam. Temani jõudmiseks peaksime valguse kiirusel kihutama "vaid" 291 aastat.
Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, Baader MPCC Mark III kooma korrector, 127x160sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Enhance. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight.

Tagasi Kuule... varsti!

Autor: Üllar Kivila

Lähipäevil on oodata Artemis I, NASA uue mehitatud Kuu-lendude programmi esimese katselennu starti. Kuigi see lend on veel meeskonnata, siis järgmised lennud viivad inimesed tagasi Kuu orbiidile ja pinnale. Esialgne plaan nägi ette starti täna (29. augustil) kell 15:33, kuid tehniliste probleemide tõttu ühe kanderaketi peamootoriga jäi see katse ära. Järgmised stardiaknad on 2. või 5. septembril.
See lend annab tuleristsed kahele Artemise programmi olulisele komponendile: kanderaketile SLS (Space Launch System) ning kosmoselaevale Orion. SLS on praegu kasutuses olevates rakettidest kõige võimsam ning peab selle lennuga tõestama, et suudab edukalt ja turvaliselt mehitatud kosmoselaeva Maa orbiidile toimetada. Orion on uue põlvkonna süvakosmose-lendudeks mõeldud kosmoselaev, mis peab tõestama, et suudab edukalt üle kuu aja pikkuse missiooni käigus meeskonnale turvalist keskkonda pakkuda ning pärast tervelt Maale naasta.
NASA TV otseülekannet stardist saab vaadata siit: https://www.youtube.com/watch?v=21X5lGlDOfg

Missiooni käigus saab reaalajas kosmoselaeva asukohta jälgida siit: https://www.nasa.gov/specials/trackartemis/

SLS rakett teel stardiplatsile.

Planeeritud SLS edasiarendused. Uuematest versioonidest on plaanis luua eraldi mehitatud kosmoselaevade ja kaubaveo variant. Info võrdluses on raketi kandevõime Maa-lähedasele orbiidile, lisatud ka Apollo programmis kasutatud Saturn V.

Ülevaade SLS siseehitusest. Kõige mahukam osa on keskmine 1. aste, mis koosneb valdavalt kahest suurest kütusepaagist, milles on kokku pisut alla 1000 tonni vedelat vesinikku ja hapnikku. Sellega toidetakse nelja RS-25 peamootorit, mis pärinevad kosmosesüstikutelt. Samuti on kosmosesüstikutelt pärit kaks külgmist tahkekütusel töötavat kiirendit, kummaski umbes 300 tonni kütust.

Artemis I missiooni ajakava. Orion veedab ligi kuu aega Kuu ümber elliptilisel orbiidil, kuhu on planeeritud tulevikus rajada kosmosejaam Lunar Gateway. Pika lennu jooksul saadakse põhjalik ülevaade kiirguskeskkonnast ning sellise orbiidi stabiilsusest.

SLS esmalennu viivituste ajajoon. 2010. aastal alustatud projekti kohaselt pidi esmastart toimuma hiljemalt 2017. aasta alguses.

Kunstniku kujutis Orionist Maa orbiidil koos raketi 2. astmega, mis selle Kuu suunas lennutab.

Kunstniku kujutis Orionist Kuu orbiidil.


Laupäev, 27. august 2022

Tööd alustas hetkel suurim vedela peegliga teleskoop

Indias on valminud maailma esimene täielikult astronoomilisteks vaatlusteks mõeldud vedela peapeegliga teleskoop, mis peaks teadustööd alustama millalgi oktoobris. Kuigi sarnaseid teleskoope on ehitatud ka varem, on need enamasti mõeldud tehnoloogiat demonstreerima ja testima. Kõigepealt siis natukene nende taustast.

Vedela peegliga teleskoobi idee käis esimesena välja juba kuulus füüsik ja matemaatik Isaac Newton (1643-1727), kes avastas, et madalas anumas ühtlase nurkkiirusega pöörleva vedeliku pind omandab tsentrifugaaljõu, gravitatsiooni ja pindpinevuse koostoimel väga täpselt paraboolse kuju. Kui vedelikuna kasutada valgust peegeldavat vedelikku, nagu näiteks elavhõbe, moodustub sellisel moel nõguspeegel, mille abil saaks valgust koguda ja koondada - nagu see toimub näiteks tahke peegliga teleskoopides. Kuna Newtoni ajal ei olnud veel elektrimootoreid ja laagreid, mis oleks lubanud elavhõbedat piisavalt ühtlasel kiirusel keerutada, jäi selline leiutis ligi kaheks sajandiks eksisteerima vaid paberile.

Pöörlev vedelik omandab väga täpselt paraboolse kuju.

Alles 1872. aastal ehitas astronoom Henry Skey esimese taolise prototüübi, kus ta pani suures kausis ühtlase kiirusega pöörlema mõned liitrid elavhõbedat ning kinnitas praktikas, et taoline peegel suudab valgust väga edukalt koondada. Mõned aastakümned hiljem suudeti sarnase ehitusega teleskoobiga jäädvustada tähtedest juba esimesed proovifotod.
Alates 1992. aastast on ehitatud mitu vedela peegliga teleskoopi. Näiteks aastatel 1995-2002 tegutses Ameerika Ühendriikides 3-meetrise läbimõõduga NASA-LMT, mis kasutas peegli moodustamiseks umbes 15 liitrit elavhõbedat. Teleskoopi kasutati peamiselt orbitaalprügi avastamiseks ja jälgimiseks, kuid sellega tehti ka mõned astronoomilised mõõdistamised keskmise punanihkega galaktikate peal. Peale teleskoobi sõna otseses mõttes seisma jätmist, kasutati osasid selle komponente ehitamaks Kanadasse Vancouveri lähedale maailma seni suurim vedela peegliga teleskoop LZT ehk Suur Seniiditeleskoop. 6-meetrise läbimõõduga oli see oma tegutsemise ajal (2003-2016) üks maailma suurimaid teleskoope, kuid ilmastiku suhtes kehva asukoha tõttu ei kasutatud seda kunagi reaalseteks vaatlusteks. Tegemist oli testiga, millega kinnitati üks taoliste teleskoopide oluliseim eelis - odavus. Nimelt leiti, et vedela peapeegli ehitamine maksab ligi sada korda vähem kui sama suure tahke peegli valamine, lihvimine ja poleerimine. Kuna peegel on suurte teleskoopide kaugelt kõige kallim komponent, tähendas see kokkuvõttes kusagil 95% säästu. Pole paha. Teisteks eelisteks on selliste peeglite ülim täpsus ja peegli pöörlemiskiiruse abil suhteliselt lihtsasti muudetav fookuskaugus ehk sisuliselt suurendus.

3-meetrine NASA-LMT teleskoop, mis töötas 1995.-2002. aastatel peamiselt kosmoseprügi avastamise ja jälgimisega.

Maailma suurim vedel 6-meetrine Suur Seniiditeleskoop (LZT).

Muidugi on neil ka mitu päris tähtsat puudust. Neist suurim on fakt, et selline peegel saab vaadata ainult otse üles* ning teleskoobi vaatesuuna taevasfääril määrab ära selle asukoht (laiuskraad) planeedil ja selle pöörlemine. Praktikas tähendab see seda, et (ühed ja samad) kauged objektid liiguvad teleskoobi vaateväljast jadana läbi ning korraga pikemalt on neid jälgida võimatu. Kui silma peaks jääma mingi huvitav ootamatu objekt või nähtus, tuleb selle uuesti nägemiseks oodata järgmist ööd. Vedelikuna elavhõbedat kasutavates teleskoopides on probleemiks ka mürgised aurud. Üheks võimaluseks oleks selle asemel kasutada näiteks vähemtoksilist metalli nimega gallium, kuid see on oluliselt kulukam ning ka selle sulamistemperatuur on kõrgem. Viimastel aastatel on välja käidud idee kasutada elavhõbeda asemel glükoolis lahustatud hõbeda ja raua nanoosakesi. Viimane teeb vedeliku muuhulgas magneetiliseks, mis annab võimaluse selle kuju elektromagnetite abil kiirelt ja täpselt muuta.
Eelneva jutu põhjal võib tekkida küsimus, et milleks selliseid teleskoope üldse vaja on. Jah, peegleid saab teha odavalt ja suuri, aga suutmatus neid suunata teeb need enamikeks vaatlusteks kasutuks. Tegelikult on vedelate peeglite arendustöö seotud plaaniga viia need (kauges) tulevikus kosmosesse. Nimelt on suuri monoliitseid peegleid väga kulukas või lausa võimatu Maalt väljaspoole toimetada. Võtame kasvõi näiteks James Webbi kosmoseteleskoobi, mille 6,5 meetrise läbimõõduga peegel oli nii suur, et selle pidi kokku panema 18 kuusnurksest segmendist ning seda hiljem ülitäpselt joondama ja edaspidi ka joonduses hoidma. Veel suurema peegliga kosmoseteleskoopide juures tuleks tõenäoliselt kasutada teistsugust lähenemist.

Kunstniku nägemus Kuul asuvast 100-meetrisest vedela peegliga teleskoobist.

Üks mõte oleks orbiidile saata pöörlev silinder, mis siseküljel on võimalik kesktõmbekiirenduse abil gravitatsiooni simuleerida ning sinna valada keerleva vedela peegli. Muutes sellise teleskoobi pöörlemistelge või kasutades silindri keskel liigutavat tasapinnalist peeglit, saaks seda ka mingil määral suunata. Teisel juhul saaks vedela peegli valada ühtlaselt kiirendava kosmoselaeva sisse suunaga liikumise poole. Veelgi suurejoonelisemad plaanid näevad ette aga Kuule hiiglasliku teleskoobi ehitamist, mille läbimõõt võiks läheneda sajale meetrile. Raske ja seega kallilt transporditava elavhõbeda asemel võiks seal kasutada niinimetatud ioonseid vedelikku ehk sulasoola, mille pinnale oleks saaks pihustada üliõhukene peegeldav hõbeda kiht. Kuu oluliselt aeglasem pöörlemine tähendaks, et sellise teleskoobi vaateväljas püsivad objektid palju kauem kui Maal ning Kuu 1/6 gravitatsioon lubab peeglil paraboolse kuju omandamiseks pöörelda väga aeglaselt. Lisaks lubaks atmosfääri puudumine ja jahedad temperatuurid sellisel teleskoobil näha väga selget pilti kaugemalt kui ükski teine teleskoop.

Liiter elavhõbedat kaalub 13,5 kilogrammi. Kosmosesse viimiseks on seda liiga palju. Lisaks tahkub see -38,8 kraadi juures.

Tuleme aga nüüd lõpetuseks kaugest tulevikust, kosmosest ja megaprojektidest tagasi Maa peale ja räägime natukene lähemalt sellest Indiasse ehitatud teleskoobist, mida sissejuhatuses mainitud sai. Tegemist on siis viimased kümme aastat koostöös India, Belgia, Poola ja Kanada teadlastega disainitud ja ehitatud 4-meetrise läbimõõduga teleskoobiga, mis kannab nime International Liquid Mirror Telescope ehk Rahvusvaheline Vedela Peegli Teleskoop ehk ILMT. Nii nagu traditsiooniliste teleskoopide puhul on ka ILMT paigutatud võimalikult kõrgele (India Himaalajas, 2450m), et vähendada atmosfääri poolt tekitatud häiritusi.
Teleskoobi peegel kasutab umbes 50 liitrit (700 kg) elavhõbedat, mis on õhklaagritel pöörleva kevlariga kaetud aluse peale 3 millimeetrise kihina laiali venitatud (vaata videot alt). Kusjuures ühe tiiru teeb alus vaid iga 8 sekundi tagant ehk siis see pöörleb välimise ääre juures umbes sama kiiresti kui inimene kõnnib. Peegli kohale on riputatud 4K CCD kaamera, mis näeb korraga taevas kusagil 23x23 nurgaminutilist ala. Võrdluseks on täiskuu läbimõõt ümmargusel 30 nurgaminutit.

Rahvusvahelise Vedela Peegli Teleskoobi ehk ILMT-i kodu Devasthali observatooriumis India Himaalajas ( 2450 meetri kõrgusel merepinnast). Teleskoop asub parempoolses hoones, millel lükatakse vaatlusteks katus kõrvale.

ILMT peapeegel. Fotol on see mürgiste aurude tõttu kaetud kilega.

ILMT uurimisaladeks saab olema muutlike tähtede heleduse mõõdistamine, supernoovade, kiirete raadiopursete ja gammapursete registreerimine ning graviatsiooniliste mikroläätsede leidmine. Ühesõnaga kõik see, mis hetkel astronoomias parasjagu kuum on.
*Kuna vedelale peeglile mõjub kaks erinevat pöörlemist - aluse pöörlemine ja Maa pöörlemine - ei osuta sellised peeglid kunagi täpselt üles (va poolustel), vaid on seniidist kuni paar nurgasekundit nihkes. Kui palju täpselt oleneb peegli suurusest (pöörlemiskiirusest) ja asukohast planeedil.



Esmaspäev, 22. august 2022

Jupiter läbi James Webbi digitaalse silma

Värsked kaadrid planeet Jupiterist läbi James Webbi kosmoseteleskoobi infrapunakiirgusele tundlike kaamerate. Fotodelt on näha Jupiteri keerukaid pilvemustreid, torme (valgena Suur Punane Laik), poolustel veiklevaid virmalisi ja isegi Jupiteri ümbritsev ja nähtavas valguses praktiliselt tabamatu rõngas. Teisel fotol näeb planeedist vasakul kahte Jupiteri pisikuud, millest väiksem Adrastea on kõigest 20 kilomeetrise läbimõõduga. Päris hea tulemus, kui mõelda, et Jupiter asub meist enam kui 600 miljoni kilomeetri kaugusel. Lisaks on laiemal foto alumises servas näha mitut nõrgemat ja udust täppi, mis on tõenäoliselt planeedist kujutlematult kaugemal asuvad galaktikad.



Fotod töötles Webbi toorandmetest välja hobiteadlane Judy Schmidt, kellel näib vaatamata formaalse hariduse puudumisele olevat selliseks tööks ilmselget annet.

Krabi udu (M1) teises valguses

Selline näeb välja niinimetatud Krabi supernoovajäänuki (M1) südames pöörleva neutrontähe ümbrus, kui seda jäädvustada korraga nähtavas valguses (Hubble kosmoseteleskoop), röntgenkiirguses (Chandra röntgenobservatoorium) ja infrapunas (Spitzeri kosmoseteleskoop).

Krabi udu, mis kujutab endast Maalt 1054. aastal tunnistatud supernoova veel ikka tuhandeid kilomeetreid sekundis paisuvat plahvatust, asub meist 6500 valgusaasta kaugusel Sõnni tähtkujus. Kunagisest massiivsest tähest, mis lõpetas oma elu ühe universumi kõige võimsama plahvatuse käigus, on tänaseks alles jäänud pöörlev neutrontäht ehk pulsar. Väga lühidalt on tegu aatomituuma tihedusega aga sealjuures meie Päikest ületava massiga peaaegu puhtalt neutronitest koosneva tähejäänukiga, mille läbimõõt on umbes 30 kilomeetrit. Pööreldes kolm korda sekundis, saadab see üks universumi veidramaid objekte ennast ümbritsevast plasmast läbi lööklaineid, tekitab võimsate magnetväljadega hiiglaslikke gaasifilamente ning kiirendab elektrone ülisuurte energiateni, mis omakorda kiirgavad erinevates lainepikkustes. Neutrontähte ennast sellest fotolt näha ei ole, kuna 30 kilomeetrit ei ole selliselt kauguselt otseselt vaadeldav (fotol on näha umbes 12 valgusaastast ala), kuid tema ümbrusest saame me tema olemasolu ja iseloomu järeldada küll.

Täies hiilguses, kuid valguse kiiruse lõplikuse tõttu 6500 aastat minevikus paistavat Krabi udu näeb alt. See avastati Inglise astronoom John Bevise poolt 1731. aastal ning see oli esimene taoline objekt, mis suudeti ajalooliste andmete põhjal supernoova vaatlusega samastada.



Neljapäev, 18. august 2022

Planeetide ja tähistaeva teleskoobivaatlus Tõrvas

Õhtud on tavatult soojad, pimedad ja selged ning saabunud on paras aeg pidada maha üks korralik teleskoobivaatlus või miks mitte lausa vaatluspidu. Planeedid tõusevad juba taevasse, perseiidide meteoorisadu veel mingil määral kestab ja südaöö ajal tõeliselt pimedaks minev taevas pakub hulgaliselt vaadeldavat kraami.

2019. aasta teleskoobivaatlus Tõrva Tule Päevade raames. Nüüd on õhtud juba oluliselt pimedamad.

Niisiis täna, 19. augusti õhtul algusega kell 22 paneme Tõrva linnapiirile üles oma teleskoobi või isegi mitu, millest avaneb kõigil võimalus oma silmaga läbi vaadata ning kaugete objektide olemasolus ja iseloomus veenduda.

Oodatud on kõik - noored ja vanad, huvilised ja võhikud, lapsed ja vanavanemad. Võimalusel võtke kaasa oma vaatlusvahendid, alustades kaamerate ja binoklitega, lõpetades kuuri all tolmu koguvate teleskoopidega. Kui kasutada ei oska, siis pole hullu - nuputame koos välja. Mugavuse mõttes kuluvad ära lamamistoolid, piknikulinad ja sääsetõrje.. Igaks juhuks tasub kaasa võtta ka pikemaid riideid.
Peegelkaamerate (Nikon, Canon, Sony) olemasolul saame proovida teha ka läbi teleskoobi planeetidest ja Kuust pilte.
MIDA JA MILLAL VAATAME?
Reedel umbes kella 22 ajal tõusevad idakaarest hiidplaneedid Saturn ja Jupiter, millest esimene jõudis pühapäeval Maaga vastasseisu ning mille vaatlemiseks on saabunud aasta kõige parem aeg. Teleskoobis on selgelt näha planeedi ümber tiirlevat võimast rõngassüsteemi ja suurimaid kuid. Jupiteri puhul näeme selle tumedaid gaasivööte ja nelja suurimat kuud, mis moodustavad omamoodi miniatuurse Päikesesüsteemi. Lisaks neile tõuseb kella 23 ajal kirdest umbes poole jagu valgustatud Kuu ja planeet Marss. Teleskoobiga osutub Päikesesüsteemist võimalikuks vaadelda veel jäähiidu Uraani ja asteroid Vestat.

Selline näeb lõunakaar välja umbes südaöö ajal.

Kesköö paiku saabub öö kõige pimedam aeg, kui nähtavale tuleb kaugetest tähtedest helendav Linnutee, mitmed planetaarudud, kerasparved, täheparved, kaksiktähed ja galaktikad. Kõiki neid me piiratud hulga teleskoopidega ära vaadelda ei jõua, aga midagi ikka.
Vaatlus kestab kusagil kella üheni öösel või kuni rahvast jätkub. Kõige varasem hea vaatlusaeg algab kusagil kella 23st. Enne seda saab tutvuda tehnika ja teooriaga...
KUS VAATAME?
Vaatluspaik peaks olema tuttav eelnevatest Tõrva Tule Päevadest. Täpsemalt on siis tegu põllunurgaga Tõrva Kaarlimäe tänava ametliku osa lõpus (kus majade rida lõppeb), asulasildi kõrval. Kaardi peal näeb asukohta alt. Link asukohale google mapsis:


Kui tõesti üles ei leia, siis võib helistada numbril +372 56568585
Üritus on tasuta!
Näeme tähtede all!
NB! Tähelepanu autotuledega, mis võivad inimestel öönägemise rikkuda. Sõiduvahendid tasub jätta tee äärde.

Teisipäev, 16. august 2022

Saturni vastasseis 2022

Pühapäeval jõudis rõngastatud gaasihiid Saturn Maaga vastasseisu ehk planeet säras astronoomilisel keskööl (suveajal umbes pool kaks) otse lõunas. Ühtlasi saabus ja tegelikult veel saabub parim aeg selle õhtutaevas vaatlemiseks.

Vastasseis tähendab sellist olukorda, kus Päikese poolt vaadates asuvad kaks planeeti (antud juhul Maa ja Saturn) enam-vähem täpselt ühes sihis. Ehk siis Maalt vaadates tõuseb Saturn 180 kraadi Päikesest teisel pool lõunakaares oma kõige kõrgemasse punkti (kulminatsiooni) öö kõige pimedamal ajal. Mõnikord väidetakse, et vastasseisude ajal on ka kahe planeedi omavaheline kaugus aasta kõige lühim. Kuigi planeetide orbiitide mõngingase loberguse tõttu ei vasta see tehniliselt tõele, võib nii tinglikult öelda küll. Saturn on meist hetkel "vaid" 8,86 astronoomilise ühiku ehk 1,325 miljardi kilomeetri kaugusel.

Saturn Hubble kosmoseteleskoobis 2019. aastal.

Et Saturn liigub ümber Päikese aeglasemalt kui Maa, leiavad taolised vastasseisud aset igal aastal umbes kaks nädalat hiljem. Eelmisel aastal jõudis see kätte näiteks juba 2. augustil. Kuna Päikesesüsteemi planeetide tiirlemistasandi (ekliptika) nurk muutub põhjapoolkeral asuvate vaatlejate jaoks kuni talvise pööripäevani üha järsemaks, tähendab see ühtlasi, et Saturni üha hiljem aset leidva vastasseisu ajal asub planeet meie jaoks taevas ka silmapiirist üha kõrgemal. Eelmisel aastal oli see augusti alguses näiteks 13 kraadi. Sellel aastal juba 16. Mida kõrgemal planeet asub, seda õhemat kihti atmosfäärist peab selle valgus meieni jõudmiseks läbima ning seda selgemalt saab seda vaadelda.
Saturni kõige tuntumaks eripäraks on otseloomulikult selle võimas rõngasüsteem, millele Päikesesüsteemist võrdset ei leia (kuigi rõngad on mingil määral olemas kõigil gaasihiidudel) ning mille servast servani küündimiseks tuleks ritta panna 20 Maad. Kusjuures paksust on neil keskmiselt vaid paarkümmend meetrit. Sellel aastal on Maalt vaadates Saturni rõngaste kalle 13,9 kraadi, mis teeb need isegi suhteliselt pisikeses teleskoobis selgelt nähtavaks.

Saturn ja selle kolm suurimat (heledamat) kuud Tõrva Astronoomiaklubi teleskoobis eelmise aasta sügisel.

Lisaks rõngastele ja planeedile endale on vastavalt teleskoobi võimekusele ja vaatlusolude sobivusele näha selle hiidkuu Titan ning hea õnne kohal ka järgmised suuremad kuud Rhea, Dione ja Thethys. Nende õhtust-õhtusse muutuva suhtelise asukoha kindlaks tegemiseks on eelnevalt soovitatav planeedi ümbrust uurida mõnes planetaariumiprogrammis nagu näiteks Stellarium. Muidu on oht need mõne suvalise taustatähega segi ajada.
Kuigi vastasseisu hetk on möödas, ei ole midagi tähtsat maha magatud. Jah, planeetide omavaheline kaugus hakkab nüüdsest suurenema ning selle näiv heledus kahanema, aga need muutused on väga aeglased. See-eest tõuseb Saturn meie taevas üha varem, mis tähendab, et oma öise kõige kõrgema positsiooni saavutab see samuti varem. Järgmisel päeval vara ärkama pidavate inimeste jaoks tähendab see ju tegelikult head uudist. Öötaevasse jääb Saturn kuni aasta lõpuni.
Kui nüüd küsida, et kuidas Saturni õhtutaevas üldse ära tunda, siis sellega tuleb appi Päikesesüsteemi kõige suurem planeet Jupiter. Nimelt tõuseb see väga-väga heledalt paistev hiidplaneet idataevast umbes samal ajal kui Saturn (umbes pool kümme). Mööda on sellest raske vaadata. Kui nüüd Jupiterist liikuda umbes 50 kraadi lääne poole, siis seal kusagil peaks silma jääma üks palju vähem heledam, kuid ometigi ümbritsevatest tähtedest võimsamalt särav Saturn.

Umbes sellised näevad välja äsjatõusnud Saturn ja Jupiter praegustel õhtutel kell 22, kui seista näoga kagusuunas. Kuvatõmmis: Stellarium

Saturn oma kõige kõrgemas punktis lõunas umbes kella 1 ajal öösel. Kuvatõmmis: Stellarium

Jupiteri vastasseisuni on veel aega, kuid vaadelda tasub seda koos Saturniga sellegipoolest. Eriti unetute taevavaatlejate jaoks tõuseb see vastu hommikut lausa 33 kraadi kõrgusele ning isegi binoklis on näha selle nelja suurimat kuud ning pisem teleskoop paljastab selle tume-heledad gaasivöödid. Jupiterist aga lähemalt veidi hiljem.
Head vaatlemist!

Neljapäev, 4. august 2022

Eesti astronoomiahuviliste XXVII kokkutulek

Nii. Nüüd peab küll kiiresti tegema. Astronoomiahuviliste XXVII kokkutulekule Varemurru puhkekeskuses Pärnumaal saab ennast veel registreerida kuni neljapäevani (4. augustini)! Peale seda saab kokkutulekut küll külastada, kuid majutust ja söögikordi garanteerida ei saa.
Kokkutulek leiab aset 10.-14. augustil ning on täidetud huvitavate teaduslike ja aktuaalsete ettekannete, muusikaliste etteastete ning teleskoobivaatlustega. Lisaks saab osa võtta auhinnalisest mälumängust, töötubadest ja näha AHHAA teaduskeskuse täispuhutavat planetaariumi ja palju muud.




Tõllaratta galaktika Webbi teleskoobis

James Webbi kosmoseteleskoobilt on avaldatud järjekordne suurepärane jäädvustus süvakosmosest. Seekord vaatas Webb oma lähi- ja keskinfrapuna detektoritega meist umbes poole miljardi valgusaasta kaugusel Skultori tähtkuju suunas asuvat niinimetatud Tõllaratta galaktikat ja selle kaaslasi. Tegu on algselt tõenäoliselt üsna tüüpilise spiraalgalaktikaga, mis põrkus* millalgi minevikus suurel kiirusel teise galaktikaga. Õigemini kihutas see teine galaktika tema keskosast läbi. Gravitatsiooniliste vastastikmõjude tõttu lõi see kohtumine Tõllaratta galaktika ehituse segi, tekitades sellesse kaks paisuvat aktiivse tähetekkega täheringi - seesmine tihedam ja välimine hõredam. Midagi sarnast võiks ette kujutada, kui tiigivette kukutada kivi. Galaktika algset spiraalmustrit on jäänud meenutama tõllaratta "kodarad", milles peituv gaas hõõgub Webbi detektorites punaselt.

Täisresolutsioonis: https://stsci-opo.org/STScI-01G9G4J23CDPVNGCYDJRZTTJQN.png

Fotol paistab ka kaks Tõllaratta kaaslast G1(sinakam) ja G2(punakam). Kolmas kaaslane G3, mis jääb antud kaadrist välja, arvatakse olevat ammuse kokkupõrke peasüüdlane.

*Sõna "põrkuma" võib galaktikate puhul jätta ilmselt vale mulje. Kuna galaktikates on tähtede omavahelised vahemaad väga-väga suured, siis kohtudes ei põrku neist otseselt miski teisega. Pigem lähevad nad üksteisest läbi, mõjutades üksteise struktuuri peamiselt läbi gravitatsiooni.

Kolmapäev, 3. august 2022

Rõnga udu (M57)

Praegustel juba üsna pimedatel augustiõhtutel peaaegu otse pea kohal asuvast heledast tähest Vegast (Lüüras) kuus-seitse kraadi lõuna pool asuva Altairi (Kotkas) poole liikudes võib teleskoobiga üles leida ühe tuhm-valge pisikese rõnga, mida kutsutakse Rõnga uduks või Messieri kataloogi tähisega M57*. Tegemist on meist umbes 2000 valgusaasta kaugusel asuva planetaaruduga, mille läbimõõt on enam-vähem üks valgusaasta. Olgugi nimest võiks järeldada, et udu on kuidagi seotud planeetidega, on selle ja sellesarnaste udude näol tegemist hoopis Päikese-sarnase tähe surres tekkiva gaasimoodustisega.

Kui praegu "põletab" meie täht oma tuumas vesinikku heeliumiks, hakkab see umbes viie miljardi aasta pärast vesiniku lõppedes kiirelt paisuma, moodustades tähe eelnevat eluiga arvestades vaid viivuks tohutu suure, hõreda ja suhteliselt jaheda punase hiidtähe. Aja jooksul heidab hiid pulseerivate tõmbluste käigus oma välimised kihid endast suurel kiirusel eemale, paljastades selle südames ülikuuma ja -tiheda tähetuuma, mida kutsutakse kõrge temperatuuri tõttu valgeks kääbuseks. Kõrge temperatuuriga kaasneb tugev UV-kiirgus, mis jääb taanduvaid tähejäänuseid valgustama ja ergastama. Paari kümne tuhande aasta jooksul gaas hajub ja planetaarudu kaob. Tuumaprotsesside poolest surnud ja aeglaselt jahtub valge kääbus jääb aga tõenäoliselt särama veel kümneteks miljarditeks aastateks.
Alloleval fotol Rõnga udust on kombineeritud Hubble kosmoseteleskoobi vaatlused nähtavas valguses ja USAs Arizonase osariigis asuva Suure Binokulaarteleskoobi (LBT) andmed infrapunaspektris. Värvilise osa ümber on tumepunase ringja mustrina näha vaid loetud tuhanded aastad tagasi aset leidnud tähe esimesi surmatõmblusi. Värvilises osas, mille keskel särab värske ja umbes 100 tuhande kraadise pinnatemperatuuriga valge kääbus, on erinevates toonides näha erinevaid elemente. Punasega näeme heeliumi, rohelisega hapnikku ja sinisega vesinikku.


Rõnga udu ruumiline struktuur on tegelikult üsna keerukas ning siiani ei ole päris hästi teada, et miks teatud juhtudel tekitavad surevad tähed taolisi kauneid moodustisi, kui samas paljud teised planetaarudud meenutavad üsna igavaid gaasisfääre. Samuti nõuavad veel uurimist taoliste udude sisemuses nähtavad tumedad tolmusõlmed, mille mõõtmed ületavad Päikesesüsteemi mitme(kümne)kordselt.

Rõnga udu ruumiline struktuur.

On veel vara öelda, kas lõpuks jääb ka meie Päikese elu ja surma meenutama taoline lühiajaline looduse kunstiteos, mida keegi või miski kusagil kaugel oma teleskoobis imetleda (või äkki lausa leinata) võiks.
Soovitame fotot kindlasti vaadata täislahutuses, mille leiab siit: https://stsci-opo.org/STScI-01EVVCM7VKA8P8KQ1ESZYB3A8A.jpg
*Heledast Veegast, Altairist ja Luiges asuvast Deenebist joonistub välja peaaegu võrdhaarne kolmnurk, mida kutsutakse Suvekolmnurgaks.