Krabi udu (M1) teises valguses

Selline näeb välja niinimetatud Krabi supernoovajäänuki (M1) südames pöörleva neutrontähe ümbrus, kui seda jäädvustada korraga nähtavas valguses (Hubble kosmoseteleskoop), röntgenkiirguses (Chandra röntgenobservatoorium) ja infrapunas (Spitzeri kosmoseteleskoop).

Krabi udu, mis kujutab endast Maalt 1054. aastal tunnistatud supernoova veel ikka tuhandeid kilomeetreid sekundis paisuvat plahvatust, asub meist 6500 valgusaasta kaugusel Sõnni tähtkujus. Kunagisest massiivsest tähest, mis lõpetas oma elu ühe universumi kõige võimsama plahvatuse käigus, on tänaseks alles jäänud pöörlev neutrontäht ehk pulsar. Väga lühidalt on tegu aatomituuma tihedusega aga sealjuures meie Päikest ületava massiga peaaegu puhtalt neutronitest koosneva tähejäänukiga, mille läbimõõt on umbes 30 kilomeetrit. Pööreldes kolm korda sekundis, saadab see üks universumi veidramaid objekte ennast ümbritsevast plasmast läbi lööklaineid, tekitab võimsate magnetväljadega hiiglaslikke gaasifilamente ning kiirendab elektrone ülisuurte energiateni, mis omakorda kiirgavad erinevates lainepikkustes. Neutrontähte ennast sellest fotolt näha ei ole, kuna 30 kilomeetrit ei ole selliselt kauguselt otseselt vaadeldav (fotol on näha umbes 12 valgusaastast ala), kuid tema ümbrusest saame me tema olemasolu ja iseloomu järeldada küll.

Täies hiilguses, kuid valguse kiiruse lõplikuse tõttu 6500 aastat minevikus paistavat Krabi udu näeb alt. See avastati Inglise astronoom John Bevise poolt 1731. aastal ning see oli esimene taoline objekt, mis suudeti ajalooliste andmete põhjal supernoova vaatlusega samastada.