esmaspäev, 30. märts 2020

Kuulus dokumentaalsari eesti keeles

Pole ilmselt paremat aega kodus püsimiseks ning ühtlasi kõigi aegade vaadatuma ja meie subjektiivse hinnangu järgi parima teadussarja (taas)vaatamiseks. Allolevat linki järgides saab seda teha tasuta ja eesti keelsete subtiitritega.
Jutt käib sarjast nimega Cosmos: A Personal Voyage (Kosmos: Isiklik rännak), mis nägi eetrivalgust 1980. aastal ning seadis tulevastele teadussarjadel kõrge ning enamikel juhtudel siiani ületamatu standardi. Selle autoriks olid USA astronoom Carl Sagan, tema (tulevane) abikaasa Ann Druyan ja astrofüüsik Steven Soter ning tänaseks on seda ilmselt näinud üle poole miljardi inimese enam kui kuuekümnes riigis. Raske öelda kui paljusid just see sari innustas teadlasekarjääri valima...

Vaatamata oma vanusele ei ole Cosmos praktiliselt üldse aegunud, kuna selles esitatud teemad ja küsimused on sama vanad kui inimkond ise ning neile pakutud vastused juba toona väga veenvalt tõestatud. Kosmose definitsiooniks on sarja kontekstis universumi (kõik mis oli, on ja olema saab) korrastatud ja mõistetav seisund. Seega ei räägita selles vaid astronoomiast ja kosmoloogiast, vaid ka inimmõtte ja teaduse ajaloost, bioloogiast, evolutsioonist, religioonist, maavälisest elust, eksistentsialismist, filosoofiast ja paljust muust.
2014. aastal linastus sarjale järg nimega Cosmos: A Spacetime Odyssey (Kosmos: Aegruumi odüsseia) ja mõned nädalad tagasi kolmas hooaeg nimega Cosmos: Possible Worlds (Kosmos: Võimalikud maailmad). Kuigi me soovitame ka need hiljem ära vaadata, peame tunnistama, et Sagani poolt juhitud originaalsarja sügavust ja tähendust need enam korrata pole suutnud ning on raske kirjeldada kui palju kõnealune sari on meie astronoomiaklubi asutajaid ümbritseva kosmose mõistmisel ja sellest rääkimisel inspireerinud. Loodame, et see teeb teiega sama..
13 osalise sarja 12 viimast osa on leitavad siit: https://www.dailymotion.com/Cosmos-estonian/videos
Esimese sissejuhtava osa saab vaadata või allalaadida siit (kanalist see mingil põhjusel eemaldati): https://drive.google.com/…/14_OVlzgZHMuMAHJUMRxu_CAR4hBFyb…/
Juhul kui kanalist veel osasid kaob, siis andke meile teada ja proovime midagi ette võtta. Igaks juhuks tasub aga vaatamisega alustada pigem varem kui hiljem.
Jagage, levitage, soovitage ja andke teada, mida te sellest ise arvate!

pühapäev, 29. märts 2020

Aprillitaeva ülevaade 2020

Esimene täispikk kevadkuu, aprill, toob endaga kaasa üha pikemad päevad ja lühemad ööd. Kui muidu oleks selle üle põhjust ainult rõõmu tunda, siis astronoomiahuvilisi tabab seda fakti teadvustades kerge kurbusenoot. Jääb ju nüüd vähem aega taevast uurida ja lisa tuleb ilmselt näpistada väärtuslikust uneajast.
Asja ei tee paremaks märtsi lõpus tunni võrra edasi nihutatud kronomeeter, mis lõikab õhtutest pimedat aega otsekui noaga ära. Kuigi loodusel on meie kelladest sügavalt ükskõik ja taevas ise ometigi ei muutu, nihutab keeratud kell tähistaevast unerütmide mõttes tund aega tagasi. Näiteks aprilli keskpaigas südaööl paistev taevas on umbes selline, nagu ta oli märtsi lõpus. Ainult mitte nii pime.

Sellel põhjusel soovitame tutvuda meie märtsitaeva ülevaatega, sest kellaaegadest kinni pidava vaatleja jaoks neil väga dramaatilist erinevust pole. Küll aga võib juba aprillitaevasse ilmuda üks kauge külaline, mille sarnast pole siitmailt pea veerand sajandit nähtud. Sellest räägime natukene hiljem. 

Tõusud ja loojangud

Kiirelt üle korrates võib märkida, et aprilli keskpaigas on südaöödel lõunataevas paistmas Neitsi, Lõvi, Berenike Juuste ja Jahipenide tähtkujud. Läänetaevasse loojuvad talvised Sõnni, Orioni ja Ükssarviku tähtkujud ning ida pool tõusevad kõrgemale Maokandja, Herkulese, Lüüra ja Luige tähtkujud. Neist kahes viimases asuvad heledad tähed Veega ja Deeneb, kuuluvad suve tulekut ennustavasse Suvekolmnurka, mille viimane liiga Altair (Kotkas) jääb sellel ajal veel horisondi alla. 
Aprillikuine Linnutee vaatega Põhja. Foto: Gary Woodburn










Linnutee helendav trass paistab aprilli südaöödel peaaegu horisontaalselt madalal põhjataevas, millega koos on suhteliselt halvasti vaadeldavaks muutunud selle sees asuvad arvukad hajusparved ja udukogud. See-eest on vaade väga hästi avatud meie Linnutee koosseisu kuuluvate kerasparvede ja sellest kaugel väljaspool asuvate teiste galaktikate suunas.
Kuna vaatamisväärsemate galaktikate nimed, tähised ja umbkaudsed asukohad leiate märtsitaeva kokkuvõttest, ei hakka me neid siin kõiki uuesti üle kordama. Pigem võiks neist tuntumatest natukene pikemalt rääkida, sest nende ehituse ja ajaloo mõistmiseks ainult läbi teleskoobi vaatamisest ei piisa. Samas annab see nende nägemisele hoopis teise mõõtme. Kerasparvede kohta, millest ilusamad on tegelikult ka aprillis juba kõrgel lõunataevas paistmas, räägime lähemalt mais.

Galaktikad

Keegi ei vaidleks ilmselt vastu, et meie taeva vägevaim galaktika on Andromeeda (M31), mis asub meist kosmilises mõttes kiviviske kaugusel ja on nähtav isegi palja silmaga. Paraku on tema, kui ka kauguse mõttes järgmine Kolmnurga galaktika (M33), aprillis liialt madalale põhjakaarde vajunud. Õnneks leidub meie Linnutee naabruskonnas veel ohtralt teisigi heledaid galaktikaid, mille ilu nautimiseks soovitame kasutada võimalikult suure läbimõõduga teleskoopi. Teine võimalus on neid kaameraga jäädvustada, kuigi see eeldab teatud tehnika ja teadmiste olemasolu. Järgnevalt mõnest tuntumast nende hulgas.

Suure Vankri tiputähe Alkaidi all asub M51 ehk Veekeerise galaktika, mis kuulub oma ebatavaliselt heleda tuuma tõttu niinimetatud Seyferti galaktikate hulka. Suure heleduse ja suhtelise läheduse (23 miljonit valgusaastat) tõttu oli Veekeerise galaktika esimene omasugune, mille spiraalne struktuur kindlaks tehti. Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid tarvis läheb vähemalt 8 tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada selle kõrval asuvat pisemat M51b kääbusgalaktikat. Tegemist omavahel põrkuva paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Veekeerise tasandist mitu korda läbi "kukkunud" andes viimasele kaunid spiraalharud. Lisaks on nende vastastikused loodejõud käivitanud mõlemas aktiivse tähetekke.
M51 ehk Veekeerise galaktika pildistatuna märtsis Türilt. Foto: Taavi Uibo
Tuuleratta hiidspiraalgalaktika ehk M101 asub Suure Vankri tiputäht Alkaidi kohal, moodustades sellest järgmise Mizariga (see mille kõrval on nn. Hunt) peaaegu võrdhaarse kolmnurga. Võrreldes Veekeerisega asub M101 meile küll mõni miljon valgusaastat lähemal, kuid on sellest oluliselt tuhmim. Samas sisaldab see ligi triljon tähte, mida on kusagil kaks korda rohkem kui Linnutees. Pika säriajaga fotodelt on näha, et Tuuleratas paistab meile praktiliselt otse pealt ning selle spiraalharud on naabergalaktikate gravitatsiooni poolt ühele küljele välja venitatud. Noorte ja kuumade täheparvede rohkus annab sellele sinaka ja kohati lillaka värvuse. Tuuleratast tasub vaadelda vähemalt 10 tollise teleskoobiga.
M101 ehk Tuuleratta galaktika Foto: Viljam Takis/Lüllemäe observatoorium
Suure Vankri nurgatäht Dubhest natukene eemal paikneb üks meie poolkera tuntumaid galaktikapaare - Bode ja Sigari galaktikad, mis kannavad vastavalt tähist M81 ja M82. Need meist kõigest 12 miljoni valgusaasta kaugusel asuvad galaktikad on üksteisest kosmilises mõttes lähiminevikus lähedalt möödunud ning helendavad nüüd selle käigus käivitunud tähetekkest. Bode spiraalgalaktika südames arvatakse asuvat supermassiivne must auk, millesse langev tähtedevaheline gaas paneb selle ümbruse tugevalt helendama. M81 on aga niinimetatud tähepurse galaktika, mis tähendab, et selles toimuv keskmine tähetekke määr ületab Linnutee oma mitmekümne kordselt. Galaktikapaari on parimal juhul näha binokliga, kuid soovitatav on kasutada vähemalt 8 tollist teleskoopi. Väiksemat suurendust kasutades mahuvad mõlemad kenasti okulaari vaatevälja ära.
M82 ehk Bode galaktika (foto: Raivo Hein) ja M81 ehk Sigari galaktika (foto: Ken Crawford)
Berenike Juustes on aprillis parim aeg vaadelda ja pildistada spiraalgalaktikat NGC 4565, mida kutsutakse vahel ka Nõela galaktikaks. Sellise nime on see teeninud väga lihtsal põhjusel - teleskoobiga vaadates paistab see otsekui pikk peenike nõel, mis on keskelt natukene paksem. Oma suhtelise läheduse tõttu (umbes 40 miljonit valgusaastat) on see üks parimaid näiteid spiraalgalaktikast külgvaates. Astronoomidel on põhjust arvata, et oma ehituselt ja suuruselt võib see olla väga sarnane Linnuteele.
NGC 4565 ehk Nõela galaktika. Foto: Viljam Takis/Lüllemäe observatoorium
Neitsi tähtkuju alumises ääres asuv M104 kannab tabavalt Sombreero galaktika hüüdnime. Tegemist läätsekujulise elliptilise hiidgalaktikaga, mille omapäraseimaks tunnuseks on selle tasandit läbiv kitsas ja tume tolmuvööt, kus erinevalt tüüpilistest elliptilistest galaktikatest käib endiselt aktiivne täheteke. Sombreero galaktika on mõõtmetelt umbes poole Linnutee laiune, kuid tähti sisaldab see tõenäoliselt rohkem ning selles avastatud kerasparvede arv ligineb kahele tuhandele. Seda on kümme korda rohkem kui Linnutees. Kuigi ta asub meist 31 miljoni valgusaasta kaugusel, peetakse Sombreerot üheks Neitsi galaktikaparve heledaimaks liikmeks ja tänu sellele on seda võimalik isegi suhteliselt tagasihoidliku teleskoobi abil näha. Kuna M104 asub meie laiuskraadilt nähtuna suhteliselt madalal, on aprillis selle vaatlemiseks parim aeg paar tundi enne - ja pärast südaööd.
M104 ehk Sombreero galaktika. Foto: Raivo Hein

Komeet!

Nagu eelnevalt mainitud võib põhjapoolkeralastel juba aprillis olla võimalus näha üht kauget ja kauaoodatud külalist. Jutt käib komeedist. Nimelt on möödunud aasta detsembris avastatud komeedi C/2019 Y4 (hüüdnimega Atlas) heledus viimastel nädalatel hüppeliselt kasvanud. See annab lootust, et lähikuudel võib sellest saada tõeliselt vägev ja silmaga nähtav sabatäht, mille sarnast pole põhjapoolkeral nähtud pea veerand sajandit.
Aprilli alguses paistab Atlas meile Suure Vankri ja Kaelkirjaku tähtkujude vahel ning nihkub esialgu üsna aeglaselt Perseuse poole. Päikesele lähemale jõudes selle näiv kiirus kinnistähtede suhtes kasvab ning mai lõpus, kui see saavutab oma lähima punkti Päikesele (periheeli), peaks see paistma kusagil Perseuse alumises servas. Sellel hetkel asub ta Päikesest vaid mõnekümne miljoni kilomeetri kaugusel.

Kuigi komeetide heleduse prognoosid on kaugel täppisteadusest, on erinevad allikad välja käinud väga lootusrikkaid hinnanguid. Need algavad õhukese noorkuu sirbiga võrreldava heledusega ja lõppevad ülioptimistlike lubadustega, et Atlas hakkab mais särama Veenusest heledamalt. Realistlikumalt peaks see jääma kuhugi taeva heledaimate tähtedega võrreldavatesse piiridesse. Igal juhul peaks Atlast juba aprillis silmaga näha olema ja mais oleks raske pika sabaga komeedist madalal põhjataevas mööda vaadata.
Sellisena paistis 1997. aasta Hale-Bopp komeet Inglismaal Stonehenge varemete kohal. Foto: John Goldsmith 

Atlasel hoitakse tulevastel nädalatel kindlasti pingsalt silma peal, sest alati eksisteerib võimalus, et see võib Päikesele lähenedes puruneda ja aurustuda. Sellisel juhul jääb selle tähelend üürikeseks. Kui aga mitte, siis arvutuste kohaselt on Atlase orbiit peaaegu paraboolne, mis tähendab, et peale meie kodukandi külastamist lennutatakse see kaugele päikesetagustele maadele, kust see ei naase ligi 6000 aastat.
Komeedid on peamiselt jääst ja tolmust koosnevad taevakehad, mis pärinevad Päikesesüsteemi äärealadelt. Omavahelise gravitatsioonilise nügimise käigus kukuvad mõned neist aeg-ajalt Päikesele lähemale, kus nad hakkavad soojuse mõjul aurustama. Selle käigus tekib paari kilomeetrise läbimõõduga asteroidi ümber tohutu gaasiümbris, mida nimetatakse koomaks ning mille taha "puhub" Päike sadu tuhandeid kilomeetreid pika saba või sabad.

Planeedid ja üks meteoorivool

Nagu märtsis paistavad ka aprilli hommikutaevas reas punane planeet Marss, hiiglaslik Jupiter ja rõngastatud Saturn. Nende vaatlemiseks tasub tõusta tund enne Päikest ning vaadata madalale kagu suunas. Samamoodi on õhtutaevas endiselt säramas meie sõsarplaneet Veenus, mille heledus on võrreldes märtsi lõpunädalaga mõnevõrra langenud, kuid on endiselt tähistaeva heledaim "täht".
Aprilli esimesel nädalavahetusel leiab aset suhteliselt haruldane ja huvitav nähtus, kus Veenus näib Plejaadide täheparvest peaaegu otse läbi sõitvat. Tegelikult "sõidab" muidugi Maa ümber Päikese ja sellega koos näiliselt siit nähtav tähistaevas. Kuna Maa ja Veenuse omavaheline asetus muutub võrreldes tähistaevaga aeglasemas tempos, jääbki mulje nagu liiguks Veenus selle suhtes läänest itta. Parim hetk nende "kohtumist" näha on 4. aprilli õhtul.
Veenus liikus Plejaadide eest läbi viimati 2012. aastal
Naljakuuga saab läbi ka pea kolmekuune meteoorivooolude põud, kui 22. aprilli õhtul ja 23. hommikul tipneb Lüriidideks nimetatud vool, mille on tekitanud pikajaline komeet Thatcher. Näiliselt Lüüra tähtkujust (Vega lähistelt) pärinevaid meteoore võib hea õnne korral näha kuni 20 tunnis.


Kuu faasid
  • Esimene veerand:  1. aprill kell 13.21,
  • täiskuu: 8. aprill kell 5.35 (superkuu),
  • kolmas veerand: 15. aprill kell 1.56,
  • noorkuu 23. aprill kell 5.26.


Astronoomiaklubi astrofotod: Kuud ja Veenust püüdmas

26. märtsil käisime Tõrva lähedal põllul teleskoobiga õhukest kuusirpi ja selle kohal paistnud Veenust pildistamas. Samal ajal kui teleskoop surises, pildistas Egon Bogdanov kogu üritust oma lainurk objektiiviga. Tulemused on siin.

Noorkuu ja selle tuhkvalgus vahetult enne loojangut. Foto: Egon Bogdanov

Heledaim objekt on planeet Veenus, selle kohal ja vasakul paistab Plejaadide hajusparv. Vasakule on jäänud Rahvusvahelise Kosmosejaama lend. Lisaks on näha niinimetatud sodiaagivalguse kuma. Foto: Egon Bogdanov

Foto: Egon Bogdanov
Kuusirp ja tuhvalgus teleskoobis.

teisipäev, 24. märts 2020

Merkuuri ja Veenus elongatsioon

Veidi piinlik sellest alles nüüd teada anda, aga täna vahetult enne päikesetõusu oli parim aeg vaadelda madalas idataevas Päikesesüsteemi piseimat planeeti - Merkuuri. Läänepoolseks elongatsiooniks nimetatud sündmuse käigus asus ta meie jaoks päikesekettast 27,8 kraadi kaugusele lääne pool. Iga mõne kuu tagant korduvad elongatsioonid on Merkuuri puhul ainsad paaripäevased perioodid, kui seda Päikesele lähimat planeeti ilma kodutähe pimestava särata näha saab. Teda võib proovida märgata ka homme hommikul kella kuue ringis madalal ida- ja kagukaarte vahel, aga nii kaugel kui täna ta Päikesest enam niipea ei paista.
Veenus ja tema peegeldus Atlandi ookeani rannikul Iirimaal. Foto autor: Miguel Clara

Aga pole hullu. Õnneks on täna õhtul toimumas põhimõttelt sama sündmus, aga teise planeediga ja vastupidises suunas. Nimelt asub täna õhtul heledalt läänetaevas särav Veenus oma kaugeimas idapoolses punktis Päikesest ehk aset leiab Veenuse idapoolne elongatsioon. Et Veenus tiirleb ümber Päikese pea kaks korda kaugemal kui Merkuur, ulatub ta elongatsiooni käigus sellest meie taevas koguni 46,1 kraadi kaugusele. See tähendab, et täna muutub Veenus nähtavaks kõige varem ja loojub kõige hiljem. Teleskoobis (heleduse vähendamiseks tasub kasutada vastavalt filtrit) paistab ta sellel hetkel 50% valgustatud ja poolkuud meenutava "poolplaneedina".
Ehkki Veenuse valgustatud osa suurus on viimastel kuudel vähenenud, on ta samal ajal meile üha lähemale tulnud. Sellest ka tema heleduse senine tõus. Paar päeva pärast saabub hetk, mil tema lähedus ja valgustatuse määr saavutavad omamoodi optimumi ja tulemuseks on Veenuse heleduse sellekevadine maksimum (mag -4,1). Peale seda tuleb ta meile küll endiselt lähemale, aga tema valgustatud osa kahaneb sirbiks, kuni muutub lõpuks Maa ja Päikese vahel asudes täiesti nähtamatuks. Suvel hakkab Veenus tõusma üha kõrgemale hommikutaevasse ja muutub taaskord tähistaeva heledaimaks kehaks (peale Päikese ja Kuu). Tema läänepoolne elongatsioon leiab aset augusti keskpaigas.

Merkuuri ja Veenuse elongatsioonide lihtsustatud joonis. Tänase seisu järgi peaks sellel aga Merkuur asuma paremal ehk Päikesest lääne pool.
Lisaks ehatäht Veenusele ja hommikusele Merkuurile paistavad enne päikesetõusu taevas ka üksteisele väga lähedal asuvad Saturn, Marss ja Jupiter (vasakult paremale). See tähendab, et juhul kui täna õhtune ja homme hommikune ilm lubab, tasub proovida näha suhteliselt haruldast vaatepilti - viis planeeti ühe öö jooksul.

esmaspäev, 23. märts 2020

Komeet Atlas läheneb

Kuigi astronoomiaringkondades elevust tekitav komeet Atlas C/2019 Y4 ei ole veel piisavalt hele, et seda silmaga näha, suudavad teleskoobid selle rohekat koomat ja esialgu tagasihoidliku ulatusega saba juba hõlbsasti jäädvustada. Sellel New Mexico osariigis asuva kaugjuhitava teleskoobiga tehtud fotole on lisaks komeedile (vasakul üleval) jäänud ka kuulus Bode ja Sigari galaktikatepaar (all paremal). Kuigi kõik kolm tunduvad olevat meie vaatenurgast võrreldavas kauguses, asuvad galaktikad ligi 13 miljoni valgusaasta kaugusel ja komeet umbes 9 valgusminuti kaugusel. Soovi korral võib arvutada mitme triljoni kordne see vahe on.
Autor: Rolando Ligustri
Astronoomias on kooma päikesekiirguse mõjul peamiselt jääst koosneva komeedi ümber tekkiv ajutine atmosfäär. Kui komeedi enda läbimõõt on suurusjärgus mõned kilomeetrid, siis kooma ulatus on mitmeid Maa läbimõõte.
Lähiajal peaks Atlas muutuma silmaga nähtavaks. Siis räägime komeetidest ja nende miljoneid kilomeetreid pikkadest sabadest juba pikemalt.

reede, 20. märts 2020

Komeet tuleb!

Järgnevad kevadkuud võivad meie õhtutaevasse tuua kauaoodatud astronoomilise suursündmuse - heleda silmaga nähtava komeedi, mille sarnast pole siitmailt nähtud alates 1997. aastast. Toona rippus meie peade kohal Hale-Bopp nime kandev sabatäht, mille nägemine avaldas teiste hulgas sügavat muljet ka meie astroklubi asutajatele.
Seekord käib jutt komeedist tähisega C/2019 Y4, mis avastati möödunud aasta jõulude ajal ja kannab avastuse teinud asteroidiseire süsteemi järgi hüüdnime Atlas. Kui alguses peeti seda suhteliselt pisikeseks ja alles paar nädalat tagasi oli seda isegi teleskoobiga suhteliselt raske näha, on selle heledus nüüdseks hüppeliselt tõusnud. See annab põhjust arvata, et tegemist võib olla algselt arvatust mitmeid kordi suurema komeediga.
Fotol 1997. aasta Hale-Bopp komeet (paremal) ja täiskuu Giza püramiidide kohal. Toonase sabatähe heledus oli tipus üle -1 magnituudi. See on võrreldav umbes tähistaeva heledaima tähe Siiriusega.
Hetkel asub Atlas kusagil Marsi orbiidiga võrreldavas kauguses ja paistab meile keskmises teleskoobis peaaegu seniidis Suure Vankri kõrval. Tulevatel kuudel ligineb see aga oma väljavenitatud orbiidil Päikesele ja kasvab oluliselt heleduses. Lähimas punktis Päikesele ehk periheelis, mis peaks aset leidma kusagil mai teises pooles, asub see meie kodutähest vaid 0,25 astronoomilise ühiku (veerand Maa-Päikese vahemaast) kaugusel. Sellel ajal, kui Atlas on liikunud kuhugi Perseuse tähtkuju esiplaanile, saavutab ta oma maksimaalse heleduse.
Kuigi komeetide heleduse prognoosid on kaugel täppisteadusest, on erinevad allikad välja käinud väga lootusrikkaid hinnanguid. Need algavad õhukese noorkuu sirbiga võrreldava heledusega ja lõppevad ülioptimistlike lubadustega, et Atlas hakkab särama Veenusest heledamalt. Realistlikumalt peaks see jääma kuhugi taeva heledaimate tähtedega võrreldavatesse piiridesse. Igal juhul peaks Atlast juba mõne nädala pärast silmaga näha olema ja mai lõpuks oleks raske pika sabaga komeedist madalal põhjataevas mööda vaadata.
Atlasel hoitakse tulevastel nädalatel kindlasti silma peal, sest alati eksisteerib võimalus, et see võib Päikesele lähenedes puruneda ja aurustuda. Sellisel juhul jääb selle tähelend üürikeseks. Kui aga mitte, siis arvutuste kohaselt on Atlase orbiit peaaegu paraboolne, mis tähendab, et peale meie kodukandi külastamist lennutatakse see kaugele päikesetagustele maadele, kust see ei naase ilmselt tuhandeid aastaid.
Komeedid on peamiselt jääst ja tolmust koosnevad taevakehad, mis pärinevad Päikesesüsteemi äärealadelt. Omavahelise gravitatsioonilise nügimise käigus kukuvad mõned neist aeg-ajalt Päikesele lähemale, kus nad hakkavad soojuse mõjul aurustama. Selle käigus tekib paari kilomeetrise läbimõõduga asteroidi ümber tohutu gaasiümbris, mida nimetatakse koomaks ning mille taha "puhub" Päike sadu tuhandeid kilomeetreid pika saba või sabad.
Kõigi aegade tuntuimaks komeediks on ilmselt Halley, mis külastab Päikese lähipiirkondi iga 75-76 aasta tagant. Viimati oli teda näha 1986. aastal ja järgmine kord tuleb 2061. aastal.
Atlase liikumisel ja heledusel saab silma peal hoida siit: https://theskylive.com/c2019y4-info

kolmapäev, 18. märts 2020

Antikrepuskulaarsus

Kõik on kindlasti näinud mõnikord päikesetõusu või -loojangu ajal pilvede vahelt paistvaid ja taevalaotusesse omamoodi lehviku joonistavaid päikesekiiri. Selliseid kiiri nimetatakse ladinakeelse sõna crepusculum (tõlkes "hämarik") järgi krepuskulaarseteks kiirteks.

Antud fotol, mille tegi USA fotograaf Bryan Goff ühe päikeseloojangu ajal Floridas pole aga mitte krepuskulaarsed kiired, mis kiirguvad Päikesest, vaid hoopis niinimetatud antikrepuskulaarsed kiired, mis koonduvad 180 kraadi Päikesest eemal. Teisisõnu asub sellel fotol Päike fotograafi selja taga.


Kuna me kõik teame, et valgus liigub sirgjooneliselt, võib selliste kiirte olemasolu esialgu kukalt kratsima võtta. Kuidas saavad sirgjoonelised ja paralleelsed kiired valgusallikast teisele poole horisondile kokku kaarduda? Asi on meie peade kohal olevas taevavõlvis, kuhu sirgjoonelised kiired veavad näiliselt kaarjaid radasid. Näiteks ka täiesti sirge mitmerealise maantee keskel seistes tajuksime me, et sõiduread algavad ühest kaugest punktist, kaarduvad meist paremalt ja vasakult mööda ning koonduvad teisel pool silmapiiril tagasi punktiks.

Kiirte värvusel on sama põhjus miks loojuv või tõusev päike punakas tundub - tema valgus peab läbima atmosfääri horisontaalselt, kus see kohtab kuni 40 korda rohkem õhku kui otse seniidist alla paistes. Et õhus leiduvad lämmastik ja hapnik hajutavad valge valguse lühemaid lainepikkusi (sinine, violetne) rohkem, kui pikki lainepikkusi (punane, kollane, oranž), läbivad need atmosfääri kergemini. Muuhulgas seletab see Rayleigh hajumiseks nimetatud effekt päevase taeva sinis
t

teisipäev, 17. märts 2020

Video: Veenuse loojang

Selgetel õhtutel küsitakse meil endiselt, et mis on see uskumatult heledana paistev "täht" õhtuses edelataevas. Vastuseks on ikka, et tegemist on planeet Veenusega, mis on juba viimased paar kuud olnud tähistaeva heledaim taevakeha Päikese ja Kuu kõrval.
Veenuse heledus tõuseb tasapisi veel umbes nädala jagu, saavutades 26. märtsil selle kevade maksimumi. Sealt edasi hakkab ta taevas päikesekettale üha ligemale nihkuma ning samal ajal oma heledust kaotama.


Sellel laupäeva õhtusel aegvõttel, mis on jäädvustatud umbes kolme tunni jooksul, on lihtne mõista miks Veenust praegu ehatäheks kutsutakse. Sügisel, peale seda kui ta on suvel nähtamatuna meie ja Päikese vahel läbi sõitnud, hakkab ta hommikutaevasse tõusma juba koidutähe nime all.

reede, 13. märts 2020

Galerii: Galaktikatest ja nende põrgetest

Linnutees asuvate tähtede omavahelised kaugused on võrreldes nende endi mõõtmetega tohutud. Näiteks kui Päike kahandada tavamõõdus korvpalli suuruseks, asuks lähim täht - Proxima Centauri - sellest korvpallist ümmarguselt 7000 kilomeetri kaugusel. See on ligikaudne vahemaa Eesti ja New Yorki vahel (mööda Maa kumerat pinda) ja Päikese endi läbimõõdust on see peaaegu 30 miljonit korda suurem. Kuigi Linnutee metropoliitse keskme poole liikudes tähtede tihedus tõuseb ja nende omavahelised kaugused kahanevad, asuvad nad isegi seal maisete analoogiate järgi uhkes üksinduses.
Miljarditest, sadadest miljarditest ja isegi triljonitest tähtedest koosnevate hiidgalaktikate puhul on asjad pisut teistsugused. Nende keskmised vahemaad jäävad 10 kuni 100 galaktika läbimõõdu vahele. Näiteks Linnuteele lähim spiraalgalaktika Andromeeda asub meist umbes 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel. Arvestades, et hinnangud Linnutee läbimõõdust jäävad 150 - 200 tuhande valgusaasta kanti, võib öelda, et Andromeeda on meist 16-22 Linnutee laiuse kaugusel. Kui võrrelda maailmaruumi pillutatud galaktikaid näiteks taevasse visatud kettagolfi ketastega, siis nad paikneksid üksteisest keskmiselt kümnekonna meetri ulatuses. Suurte galaktikate vahel leiduvaid arvukaid kääbusgalaktikaid võiks ette kujutada nende vahel sumisevate kärbestena.
Et galaktikad asuvad üksteisele suhteliselt lähedal ning nende omavaheline gravitatsioon liigutab neid pealtnäha kaootilistel trajektooridel, on napid möödumised ja "kokkupõrked" nende seas üsna tavalised. Kokkupõrked väärivad jutumärke põhjusel, et vaatamata sellistest sündmusest osa võtvate galaktikate suurustele ja nendes sisalduvate tähtede peaaegu kujutlematule arvule, ei põrku nad omavahel peaaegu mitte kunagi. Selle põhjuseks tähtede eelmainitud omavahelised kaugused - galaktikad on vaatamata väljanägemisele uskumatult hõredad.
Küll aga võivad galaktikate kohtumisel tekkivad loodejõud neis esile kutsuda väga tormilise tähetekke. Tähtede toormaterjaliks olevate gaasi- ja tolmupilvede omavaheline segunemine võib olla viimane tõuge, mis käivitab nende kokkutõmbumise. See tähendab, et kohtunud ja möödunud galaktikad võivad veel mitusada miljonit aastat hiljem helendada noortest ja kuumadest tähtedest, mille olemasolu eest võib tänada ammust sündmust.
Kui kahe või enama põrkuva galaktika algkiirused on suured ja nende massid võrreldavad võivad nad esialgu kohtudes üksteisest lihtsalt läbi sõita. Peagi nende hoog raugeb, peatub ning muutub vastupidiseks langedes vastastikuse tõmbe mõjul taaskord üksteisest läbi. Mitme sellise kümneid miljoneid aastaid kestva pendelduse järel nende tihedad tuumad ühinevad (võimalik, et isegi nende keskel asuvad supermassiivsed mustad augud) ning ajapikku saab kahest väiksemast üks suur. On põhjust arvata, et selliste ammuste kohtumiste tulemusel on tekkinud näiteks hiidelliptilised galaktikad ja tõenäoliselt juhtub midagi sarnast miljardite aastate pärast Linnutee ja Andromeeda galaktikatega.
Lähedalt möödumiste või riivamiste käigus võidakse aga galaktikatest välja tõmmata kümneid tuhandeid valgusaastaid pikki täheribasid, mis sisaldavad kümneid või sadu miljoneid tähti. Või siis võib mõni selline parajal kaugusel möödumine olla lahenduseks Linnutee suguste spiraalgalaktikate omapärase struktuuri tekkimisele.
Eraldi klassi moodustavad pisemad satelliitgalaktikad, mis suuremate poolt orbiidile haaratult nendega viimaks aeglaselt ja rahulikult ühte sulavad. Linnutee jaoks on suurimateks sellisteks kaaslasteks Suureks ja Väikseks Magalhaesi pilveks kutsutud kääbusgalaktikad, mille poolt tekitatud gravitatsioonilised mõjud on juba Linnutee teatud osades kiirenenud tähtekkena märgatavad. Leidub veenvaid tõendeid, et praeguse Linnutee koosseisus keerleb hulgaliselt kunagiste kaaslaste veel tihedaid tuumi.
Seega näib, et mida aeg edasi, seda suuremaks galaktikad kannibalismi teel kasvavad ja seda vähemaks neid jääb. Tõepoolest, vaadates maailma võimsamate teleskoopidega üha kaugemale ning seega ajas üha tagasi, paneme me tähele, et minevikus näib galaktikaid olevat rohkem, kuid nad on väiksemad. Praegusest universumist saame me kujutluse luua vaid vaadates ringi oma "lähiümbruses", kus asuvaid galaktikad näeme me sellistena nagu nad olid kosmoloogilises mõttes lähiminevikus.
Eelmainitud jutt galaktikate põrkumistest, ühinemisest ja riivamistest võib kõlada mingil määral teadusliku spekulatsioonina. Astronoomias ja teaduses laiemalt peab aga teooria käima käsikäes vaatlustega, üksteist täiendades, vajadusel parandades ning välistades. Statistiliste vaatlustega on kindlaks tehtud, et universum on kuni silmapiirini (vaadeldavas ulatuses) täidetud galaktikatega, mille koguarvu hinnatakse 200 miljardist kuni 2 triljonini(!). Nii suurte arvude puhul ei ole üllatav, et me võime igal ajahetkel näha sadu miljoneid parasjagu (tegelikult minevikus) üksteisega ühinevaid või üksteisest mööduvaid galaktikaid. Seda igas mõeldavas etapis, suuruses, tüübis ja kõikvõimalike nurkade alt.
Allolevasse galeriisse oleme kogunud mõned kaunimad näited neist kaugetest ja võib-olla nüüdseks möödunud galaktilistest epohhidest. Veider mõelda, et me võiksime neid protsesse jälgida tuhandeid põlvkondi, tähendamata neis mingeid silmaga nähtavaid muutuseid (va. mõni siin-seal süttiv supernoova). Ometigi liiguvad mõned neist galaktikatest üksteise suhtes tuhandeid kilomeetreid sekundis. Näib, et asi on vahemaades ja meie endi elude naeruväärselt lühikeses kestvuses võrreldes taoliste kosmiliste sündmustega. Isegi peadpööritaval kiirusel 3000km/s kuluks ühe valgusaasta läbimiseks 100 aastat, lähima täheni 430 aastat ning ühe Linnutee mõõtu galaktika ühest nurgast teise jõudmiseks 20 miljonit aastat. Samahästi võiksime ühepäevikule ette heita tema võimetust hoomata puukasvuringide või antiikajaloo tähendust.
Jagage seda galeriid sõpradega ja andke kindlasti teada, milline neist teie arvatates kõige huvitavam välja näeb (galaktika, mitte sõber). Galaktikate endi poolt moodustatud veel suurematest struktuuridest, tumedast ainest ja universumi paisumisest räägime peagi eraldi pikemat.

NGC 1316 või Fornax A on hiidelliptiline galaktika, mis võib olla umbes 3 miljardit aastat tagasi toimunud kahe (või enama) hiidspiraalgalaktika kokkupõrke tulemus. Sadu miljardeid või isegi triljonit individuaalset tähte sisaldava galaktika omapäraseimaks tunnuseks on selle sees endiselt mingit struktuuri omavad tumedad alad, millest tulevikus moodustuvad uued tähed. Fornax A kuulub ka niinimetatud raadiogalaktikate hulka, kiirates oma südames asuvast supermassiivsest mustast august meie poole võimsaid raadiolaineid. Ta asub meist umbes 62 miljoni valgusaasta kaugusel.

Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/a/a4/Ngc1316_hst.jpg
Arp 188 ehk Konnakullese galaktika meist ligi poole miljardi valgusaasta kaugusel. Hubble fotol nähtav "saba" pikkuseks on 280 000 valgusaastat (rohkem kui Linnutee läbimõõt) ning selle tõmbas galaktikast välja ilmselt suhteliselt väike, aga massiivne galaktika, mis liikus Konnakullese eest vasakult paremale. Vastastikune gravitatsioon on selle meie perspektiivist lennutanud Konnakullese taha umbes 300 000 valgusaasta kaugusele.

Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/f/f9/UGC_10214HST.jpg
Arp 194, mis asub meist ligi 570 miljoni valgusaasta kaugusel on oma kuju tõttu tuntud Küsimärgi galaktikana. Kui algselt arvati, et tegemist võib olla kolme galaktika omavahelise kokkupõrkega, siis viimaste andmete kohaselt võib neist kõige alumine asuda hoopis ülejäänutest tükk maad tagapool.

Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/a/af/Merging_Group_Arp_194.png
Kaks üksteisega otse põrkunud ja väga tugevate loodejõudude mõjul laiali lennanud galaktikat (Arp 238), mille vahele on moodustunud omapärane "tähesild". Tulevikus põrkuvad nad üksteisega üha uuesti ja uuesti, kuni nad viimaks üheks suureks galaktikaks maha rahunevad. Nad asuvad meist umbes 400 miljoni valgusaasta kaugusel. Fotole on jäänud ka kaks tähte, mis asuvad esiplaanil meie Linnutees.

Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/5/54/Hubble_Interacting_Galaxy_UGC_8335_%282008-04-24%29.jpg
Arp 299 koosneb kahest ebaregulaarsest galaktikast, mis kohtusid umbes 700 miljonit aastat tagasi. Selles toona süttinud massiivsed tähed on hakanud tänaseks jõudma oma elupäevade lõppu, mistõttu on selles galaktikapaaris avastatud viimase 15 aasta jooksul koguni kuus supernoovat.

Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/5/5b/Hubble_Interacting_Galaxy_NGC_3690_%282008-04-24%29.jpg
Veerandmiljardi valgusaasta kaugusel pöörlev NGC 1614 näib olevat keset kokkupõrget endast mitu korda väiksema galaktikaga.

Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/c/ca/Hubble_Interacting_Galaxy_NGC_1614_%282008-04-24%29.jpg
Umbes 450 miljoni valgusaasta kaugusel näeme kaht väga omapärast ringgalaktikat koondtähisega Arp 147. Arvatakse, et vasakul olev galaktika (toona elliptiline) läbis sadu miljoneid aastaid tagasi paremal sinakalt paistva galaktika (toona spiraalgalaktika), mis moonutas mõlema kuju tundmatuseni. Paremal asuva galaktika siniselt heledavas rõngas arvatakse olevat massiliselt neutrontähti ja musti auke - kokkupõrke hetkel käivitunud agressiivse tähetekke paratamatud tulemused.

Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/94/Arp_147.jpg
PGC 2248 ehk Tõllaratta galaktika, mis asub meist umbes poole miljardi valgusaasta kaugusel, oli algselt ilmselt täiesti tavaline spiraalgalaktika. Umbes 200 miljonit aastat tagasi põrkus sellega suurel kiirusel väike kompaktne galaktika, mis saatis läbi selle tormilise tähetekke "lainetuse". Mingil põhjusel tundub, et galaktika keskosa suutis selle käigus oma algse kuju säilitada.

Kokkupõrke tekitanud galaktika võib olla fotol nii vasakul nähtav olev ülemine kui ka alumine galaktika. Ülemine näib ise läbivat aktiivset täheteket (andes mõista, et sellega on midagi juhtunud), samas kui alumine tundub olevat tähtedevahelise gaasi poolest vaene galaktika, mis võis samas selle kaotada ka kokkupõrke käigus. On pakutud välja teooria, et ülemine sinine galaktika on tegelikult suure tuumast välja paisatud pisike fragment - midagi sellist juhtub kui vaadata aegluubis tilga kohtumist veepinnaga.

Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/2/26/Cartwheel_Galaxy.jpg
Sellel Hubble fotol on kolm erinevat galaktikat. Keskel asub NGC 2936, mis on (või vähemalt oli) spiraalgalaktika, mille kuju on tugevalt moonutatud selle läbistanud elliptilise NGC 2937 (all) poolt. Ülemine sinakas ebaregulaarne ja tunduvalt pisem galaktika UGC 5130 asub alumisest paarist tegelikult peaaegu 100 miljonit valgusaastat lähemal ning ei võta kokkupõrkest osa.

Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/0/00/Heic1311a.jpg
Kaks üksteise ümber orbiidil olevat spiraalgalaktikat tähistega NGC 5394 (suurem vasakul) ja NGC 5395. Gravitatsioonilised häiritused on mõlemas esile kutsunud aktiivse tähetekke, mis väljendub antud fotol punaste aladena. Tumedad osad tähistavad hiiglaslike gaasi- ja tolmupiirkondi, millest saavad kunagi tulevikus tähed. Iga nende tiir võtab tõenäoliselt mitusada miljonit aastat ning taustal on näha mitmeid sarnaseid galaktikapaare.

Suuremalt: https://apod.nasa.gov/apod/image/2003/NGC5394n5_gemini_1886.jpg
NGC 4038 ja NGC 4039 ehk Antenni galaktikad on hea näide sellest, mis võib juhtuda Linnutee ja Andromeeda galaktikate ühinemisel miljardite aastate pärast. Sellelt Hubble fotolt on näha, et umbes 65 miljoni valgusaasta kaugusel asuvate galaktikate tuumad (helekollased alad) on kosmilises mõttes väga lähedal ühinemisele. Umbes poole miljardi aasta pärast peaks neist saama üks suur elliptiline galaktika.

Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/3/30/Antennae_Galaxies_reloaded.jpg

Laiem kaader (saab aru miks neid Antenni galaktikateks kutsutakse): https://cdn.spacetelescope.org/archives/images/screen/heic0812c.jpg
NGC 4676 (A ja B) ehk Hiirte galaktikad, mis asuvad meist umbes 290 miljoni valgusaasta kaugusel. Tegemist kahe galaktikaga, mis on üksteisega ilmselt juba mitu korda põrkunud. Gravitatsioonilised loodejõud on neist välja tõmmanud sadu tuhandeid valgusaastaid pikad ja miljardeid tähti sisaldavad harud, mille sinakas kuma annab märku verinoorte täheparvede tekkest.

Foto on tehtud Hubble kosmoseteleskoobi poolt ning sellelt avastati muuhulgas üle 3200 uue galaktika (taustal).

Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/3/3c/Merging_galaxies_NGC_4676_%28captured_by_the_Hubble_Space_Telescope%29.jpg
M51 ehk Veekeerise galaktika asub meist "kõigest" 26 miljoni valgusaasta kaugusel ja on põhjapoolkeral Suures Vankris suhteliselt hästi vaadeldav isegi amatöörteleskoopidega. Arvatakse, et selle väiksem kaaslane (NGC 5194) on Veekeerise lähipiirkonnast või välimistest aladest viimase mõnesaja miljoni aasta jooksul mitu korda läbi sõitnud ning esimesele selle uhke spiraalstruktuuri andnud. Läbimõõdult on Veekeeris umbes pool Linnuteed.

Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/d/db/Messier51_sRGB.jpg
78 miljoni valgusaasta kauguselt nähtuna on NGC 520 üks klassikalisi näiteid varajases staadiumis kahe üksteise suhtes nurga all asuva spiraalgalaktika kokkupõrkest.

Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/17/Hubble_Interacting_Galaxy_NGC_520_%282008-04-24%29.jpg