esmaspäev, 13. juuli 2020

Hiidplaneedid jõuavad taaskord Maaga vastasseisu

Eelseisval nädalal jõuab Maaga vastasseisu Päikesesüsteemi hiiglane Jupiter, mis tähendab, et saabub parim aeg selle vaatlemiseks. Järgmise nädala alguses juhtub sama Päikesesüsteemi suuruselt teise planeedi Saturniga. Gaasihiiud säravad sellel ajal suhteliselt madalal lõunataevas ning parim aeg nende uurimiseks teleskoobi või binokliga on astronoomiline keskköö ehk suveajas viibides kell 1 öösel.
Meie püüd eelmise aasta juunis Jupiteri ja selle nelja heledemat kuud pildistada. Ka eelmisel aastal asus Saturn (hele täht foto vasakus servas) Jupiterist vasakul.
Planeedi vastasseis tähistab hetke, mil selle kaugus Maaga on aasta lõikes kõige väiksem - Jupiter 620 miljonit kilomeetrit ja Saturn 1,35 miljardit kilomeetrit. See tähendab ühtlasi, et Maa asub vastasseisude ajal peaaegu täpselt Jupiteri või Saturni ja Päikese vahel, mistõttu on nad meie vaatenurgast 100% ulatuses valgustatud. Lähedus ja valgustatus tähendavad, et nende heledus saavutab vastasseisu ajal aasta maksimumi. Juhuslikult asub kahe planeedi vahel ka vastasseisu jõudnud kääbusplaneet Pluuto, kuid seda kauget ja jäist maailma ei ole amatöörteleskoopidega lootustki näha.
Hubble kosmoseteleskoobi fotod Jupiterist ja Saturnist.
Kuna Päikesest kaugemal tiirlevad planeedid liiguvad Maast oluliselt aeglasemalt, võib vastaseisu ette kujutada kui hetke, kui Maa jõuab oma orbiidil aeglastele hiidplaneetidele järele. Samal põhjusel nihkuvad vastasseisud igal aastal pisut edasi. Näiteks võrreldes eelmise aastaga leiab 14. juuli Jupiteri vastasseis aset 35 päeva hiljem ning kaugema ja aeglasema Saturni puhul 20. juulil 24 päeva hiljem. Kuna tänavused vastasseisud toimuvad endiselt suvisele pööripäevale üsna lähedal, ei tõuse nad meie taevas ka kuigi kõrgele. Jupiteri kõrgeim punkt horisondist jääb Eestist vaadates 8-9 kraadi vahele ja Saturni puhul 10-11 kraadi kanti.
Vastasseisude ajal (ja tegelikult veel paar kuud peale neidki) näeb heledama Jupiteri puhul isegi tagasihoidliku teleskoobi või binoklipaari abil selle nelja suurimat kuud Ganymedest, Kallistot, Europat ja Iot ning võimsama tehnika ja täiesti selge taeva puhul ka selle triibulist atmosfääri. Ka Saturni rõngaste nägemiseks oleks soovitatav võimsamast teleskoobist sisse vaadata. Samuti peaks näha olema selle hiigelkuud Titani. Kui ilmad on lähinädalatel pilves, siis meelt ei tasu heita, gaasihiiud jäävad meie lõunataevasse veel paariks kuuks ja nende heledus nii väga oluliselt ei lange.
Lihtsustatud joonis Maa vastasseisust Jupiteriga.
Tõrva Astronoomiaklubi kavatseb Jupiteri ja Saturni teleskoobiga vaadata eelseisvate Tõrva Tule Päevade raames 22. ja 23. juuli õhtutel. Seda muidugi juhul kui taevas sel ajal selge on. Nagu ikka, on kõik huvilised oodatud sellest osa võtma ning Nikon, Canon või Sony peegelkaamerate omanikel võib avaneda võimalus ka ise planeetidest läbi teleskoobi pilti teha. Vaatluste täpsed asukohad ja kellaajad ilmuvad meie facebooki lehele jooksvalt.
Kaugema kandi rahvas võib aga külastada juuli lõpupoole toimuvaid teleskoobivaatlusi Teaduskeskus Ahhaa katusel, kus huviliste päralt on mitu võimast teleskoopi. Nende vaatluste täpsemate toimumisaegadega tutvumiseks tasub liituda nende facebooki leheküljega.

pühapäev, 12. juuli 2020

Komeetidest pikemalt

Nüüd, kus meie põhjataevast kaunistab viimaks palja silmaga nähtav komeet NEOWISE (C/2020 F3) ning on põhjust arvata, et see muutub tulevatel nädalatel üha heledamaks, on õige aeg neist lummavatest taevakehadest natukene lähemalt rääkida. On ju nii heleda komeedi puhul tegemist tõelise astronoomilise suursündmusega, mille sarnast pole meie poolkeralt viimased 23 aastat nähtud.
Komeetide olemuse mõistmiseks peame minema kusagil 4,6 miljardit aastat tagasi aega, mil Päikesesüsteem oli alles poisike. Sellel ajaperioodil ümbritses noort ja äsjasüttinud Päikest pöörlev sõõrikukujuline tolmu- ja gaasipilv ehk protoplanetaarne ketas, millest moodustusid järgnevate sadade miljonite aastate jooksul meile tänapäeval tuntud planeedid. Maa otseloomulikult nende hulgas.
Protoplanetaarne ketas. Tegemist illustratsiooniga.
Selle pilve välimistes osades, kaugel noore Päikese põletavast kuumusest, kondenseerusid pisikeste tolmuosakeste pinnale kõiksugu kergemad gaasid, millest moodustusid hiljem keerukamad ühendid, mis omakorda külmusid erinevateks jäädeks (vesi, metaan, amoniaak). Aastamiljoneid kestnud tolmusegamise jooksul kleepusid need jäiselt sillerdavad osakesed tükkideks, suuremateks jääkamakateks ja lõpuks mitmeid kilomeetreid suurteks komeetideks.
Lühikest animatsiooni komeedi moodustumisest saab vaadata siit: https://svs.gsfc.nasa.gov/…/CometFormation-540-MASTER_high.…

Tänapäeval leidub meie Päikesesüsteemis komeete tõenäoliselt ligi triljon (see on 1 kaheteistkümne nulliga). Valdav enamus nendest tiirleb Päikese ümber tuhandeid kuni sadu tuhandeid kordi kaugemal kui Maa, moodustades tähe ümber tohutu pilvelaadse kesta, mida kutsutakse esimeste sellise hüpoteesi esitanud astronoomide järgi Öpik-Oorti pilveks*. Kuigi seda ülihõredat pilve ei ole kunagi otseselt vaadeldud, on põhjusi arvata, et see tekkis peale seda kui Päikesele lähemal sündinud komeedid "pillutati" noorte hiidplaneetide gravitatsiooni poolt kaugetele orbiitidele, kuhu need viimaks pidama jäid. Suhteliselt väike osa komeete ja asteroide, mis sellest pääsesid, tiirlevad veel tänapäevalgi Neptuuni orbiidi taga asuvas kettakujulises Kuiperi vöös ning mõned neist asuvad isegi Marsi ja Jupiteri vahelises asteroidivööndis.
Euroopa Kosmoseagentuuri Rosetta nimeline sond külastas 2014. aastal komeet 67P/Churyumov–Gerasimenkot. Antud lähifotolt on näha paarikilomeetrise läbimõõduga komeedi pinda ja sellest eralduvat gaasi.
Kuigi need vööndid, vööd ja pilved on väga hõredad ja kokkupõrked nendes haruldased, juhtuvad sealsed komeedid ja kääbusplaneedid vahel üksteisele piisavalt lähedale, et nende orbiidid saavad gravitatsiooniliselt häiritud. Selle käigus võib juhtuda, et mõni komeetidest saadetakse Päikesele lähemale viivale ja tugevalt välja venitatud trajektoorile. Öpik-Oorti pilve puhul võib see juhtuda ka siis, kui meie Päikesesüsteemist möödub suhteliselt lähedalt mõni maabertäht või isegi kui meid ümbritseva Linnutee kumulatiivsed gravitatsiooniväljad miljonite aastate jooksul muutuvad.
Kui komeet satub oma uuel orbiidil Päikesele lähemale kui Marss, hakkab selle jäine pind ja sisemus päikesekiirguse mõjul aurustuma, selle ümber tekib ajutine hiiglaslik atmosfäär ja saba(d). Kui komeet on piisavalt suur ja see ei lagune enne oma orbiidi periheeli (lähimat punkti Päikesele), võib see muutuda piisavalt heledaks, et seda näeb öötaevas isegi palja silmaga. Sellised juhused on aga suhteliselt harvad ja keskmise eluea jooksul võib vedamise korral õnnestuda näha kusagil nelja sellist komeeti.
2007. aasta veebruaris hõlpsasti silmaga nähtav komeet C/2006 P1 (McNaught) oli lõunapoolkera viimase 40 aasta heledaim.
Komeete ette kujutades on populaarseks muutunud termin "porine lumepall", sest umbes sellised nad välja näevad - jäädest koosnev lumesarnane ollus, mis on segatud Päikesesüsteemi alguaegadest pärineva tolmu ja pisemate kivikestega. On ka komeete mida võib nimetada vastupidiselt "lumisteks poripallideks" ning mis kujutavad endast omamoodi ristsugutist peamiselt jääst koosnevast komeedist ja peamiselt kivisest või metallilisest materjalist koosnevast asteroidist. Osad sellised poripallid on tekkinud siis, kui komeet on Päikest nii palju kordi külastanud, et selle jää on suuremalt jaolt arustunud ning alles on jäänud suuremalt jaolt vaid tolm ja kiviklibu. Neid nimetatakse vahel ka kustunud komeetideks.
Kooma ja sabad
Tuleme aga tagasi komeetide selle eluperioodi juurde, kus neid võib olla võimalik palja silmaga näha, sest tegemist on ühe kaunima astronoomilise sündmusega. Mõelda - paarikilomeetrist lumepalli näeb sellistel juhtudel kümnete ja sadade miljonite kilomeetrite kauguselt. Samas suurusklassis asteroide ei pruugi nii kaugelt isegi maailma kõige võimsamate teleskoopidega näha.
Komeedist Holmes sai 2007. aasta enneolematult võimsa väljapurske käigus suurim taevakeha Päikesesüsteemis, kui selle kooma mõõtmed ületasid Päikese omad.
Komeetide nähtavuse puhul mängib asendatut rolli nende koostises olevad erinevad volatiilsed jääd - vesi, metaan, amoniaak. Kui näiteks veest tehtud jää sulab maisel normaalrõhul null kraadi juures vedelikuks ja aurustub enamasti kõrgematel temperatuuridel, siis kosmosevaakumis jääb nii veel kui teistel sarnastel gaasiühenditel vedelikufaas vahele - tahke jää muutub otsejoones auruks. Sellise protsessi nimi on sublimatsioon ja Maal näeme me seda näiteks tahke süsihappegaasi puhul, mida nimetatakse samal põhjusel ka "kuivaks jääks".
Suvisel keskpäeval päikese käes seistes on võib olla raske mõista, et ainukene põhjus, miks me seda tehes kohutavaid põletushaavu ei saa, on Maad ümbritsev, päikesekiirgust neelav ja hajutav atmosfäär. Kui me teeksime sama näiteks 100 kilomeetri kõrgusel kosmose piiril, järgneksid sellele tõenäoliselt loetud sekundite jooksul kolmanda astme põletused. Asi selles, et seal küündib päikesepaiste temeperatuur kusagil 120 plusskraadini. Päikesele umbes Merkuuri kaugusel asudes oleks sama arv mitusada kraadi.
Lihtsustatud joonis komeedi saba nurgast Päikese suhtes. Musta-halliga on tähistatud gaasisaba, halli pintsliga tolmusaba.
Kujutage nüüd ette, et eelnimetatud jäädest koosnev mitme kilomeetrine komeet satub külmadelt Päikesesüsteemi äärealadelt selliste kõrgete temperatuuride kätte. Tulemuseks tormiline sublimatsioon ehk aurustumine nii komeedi pinnalt, kui ka selle poorse pinna alt, kust paiskuvad välja tohutud gaasi- ja tolmusegused geisrid. Kusjuures eraldunud aur ja tolm ei jää komeedist mitte maha, vaid paisub hiiglasliku ülihõreda gaasiatmosfäärina komeedi ümber. Sellist atmosfääri nimetatakse koomaks ja see võib omandada tõeliselt muljetavaldavaid mõõtmeid. Pole haruldased juhused, kus selle läbimõõtu võib võrrelda Jupiteriga või isegi Päikesega.
Kooma saavutab oma maksimaalsed mõõtmed kusagil enne Marsi orbiidi läbimist, millest Päikesele lähemal hakkab üha suuremat rolli mängima üks teine huvitav efekt, mida nimetatakse valgusrõhuks. Sisuliselt on tegemist lugematute päikesevalguse moodustavate footonite ühise ja väga nõrga rõhuga, mis on suunatud tähest eemale. Sama põhimõtet kasutades loodetakse kunagi varustada tähtedevahelised kosmoselaevad päikesepurjetega. See rõhk hakkab Päikesele ligineva komeedi koomat mingil hetkel vaikselt eemale "puhuma" ning komeedile moodustub gaasisaba. Kusjuures selle saba pikkus võib mõnedel juhtudel olla sadu miljoneid kilomeetreid ehk mitu korda rohkem kui Maa kaugus Päikesest. Et valgusrõhk on suunatud Päikesest eemale, ulatub ka komeedi saba olenemata selle liikumissuunast Päikesest alati eemale. Nii võib tekkida huvitav olukord, kus komeet liigub nii, et tema saba on ette suunatud.
1861. aasta suur komeet, mille joonistas Austria astronoom Edmund Weiss.
Päikesele veelgi lähenedes tekib komeedile veel teinegi saba. Kui esimene, peamiselt kergetest gaasidest ja selle ioonidest koosnev saba on suunatud Päikesest alati eemale, moodustub komeedi teine saba peamiselt tolmust ning on esimese suhtes nurga all. Tolmusaba erinev suund on tingitud sellest, et Päikese valgusrõhk mõjutab raskemaid tolmuosakesi nõrgemalt kui kergeid gaasiosakesi. Et komeedi periheeli lähenedes kõverdub selle trajektoor üsna tugevalt, järgivad kerged tolmuosakesed mingil määral selle eelnevat sirgjoonelisemat orbiiti. Neil üksikutel kordadel, kui Maa juhtub olema komeedi perspektiivist selle sabade vahel, võime me näha, et komeedil on kaks eri suundades sirutuvat saba. Sellisel juhul nimetatakse tolmusaba ka antisabaks.
Peale periheeli läbimist hakkab komeet Päikesest taaskord eemalduma ning selle koguheledus kahaneb - sublimatsioon ei ole enam nii tormiline, kooma toitmine väheneb ja sabade pikkus lüheneb. Maalt komeeti jälgijate jaoks ei pruugi see aga ilmtingimata tähendada, et selle näiline heledus langeb. Mõnel juhul võib see isegi tõusta, sest samal ajal kui komeet Päikesest eemaldub võib see meile hoopis läheneda. Või siis vallandub selle pinna alt mingi eriti tugev gaasigeiser. Hetkel öises põhjataevas paistva NEOWISE'ga on sama lugu - 3. juulil oli see Päikesele kõige lähemal, kuid Maale lähimasse punkti jõuab see alles 23. juulil. Kuni selle hetkeni võib see meie jaoks üha suuremaks ja heledamaks paisuda.
Kui komeet viimaks Päikesesüsteemi sisealadest välja jõuab, hajuvad aegamisi selle kooma ja sabad sootuks ning porine lumepall jätkab oma orbiiti külmas gaasiplaneetide vahelises või taguses ruumis. Kusjuures mõnikord võib lähikohtumine Päikese või mõne suure gaasihiiuga selle Päikesesüsteemist täiesti välja visata, mis juhul on see määratud miljarditeks aastateks rändama tähtedevahelises ruumis. Enamasti on aga komeetide tugevalt väljavenitatud orbiidid suletud, mis tähendab, et varem või hiljem nad naasevad. See võib juhtuda mõnekümne, mõne tuhande või isegi mõne miljoni aasta pärast. Aga kunagi ikka.
Miloslav Druckmülleri foto komeet NEOWISEst, mille ta tegi Tšehhist kasutades teleskoopi ja 10,25 minutilist säriaega.
Kuulsad komeedid
Komeete avastatakse tänapäevaste teleskoopidega mitukümmend tükki aastas ja praeguseks on neid teada ligi 7000. Suuremalt jaolt on need aga kas liiga pisikesed või ei satu need Päikesele piisavalt lähedale, et me võiksime neid silmaga näha. Kui komeet on Päikesele alles esimesi kordi lähenemas või see on eelmiste lähenemiste käigus kannatada saanud võib see aga kuumuse ja väljapursete käigus puruneda, nagu juhtus kevadel komeet ATLASEGA, millest loodeti vahepeal väga muljetavaldavat vaatepilti. Teistel juhtudel võib komeet olla nii palju kordi Päikese juures käinud, et peaaegu kogu selle jää on aurustunud. Või siis on selle orbiit Maalt vaadates sellise kalde all, et komeet jääb päikesesäras nähtamatuks.
1577. aasta suur komeet, mida on Praha kohal kujutatud Jiri Daschitzky puugravüüril.
Mõned üksikud ja suured komeedid külastavad aga Päikesesüsteemi äärealasid järjepidevalt ja pakuvad igal korral usaldusväärselt muljetavaldavat vaatepilti. Neist kahtlemata kõige kuulsam on komeet Halley, mis külastab Päikese lähipiirkondi iga 75-76 aasta tagant ja seda teinud ilmselt tuhandeid aastaid. Viimati oli teda näha 1986. aastal ja järgmine kord tuleb 2061. aastal. Vägevateks komeetideks nimetatud sabatähti on veelgi, kuid paraku enamikke neist on nähtud aegadel mil astronoomiat kui teadust veel ei eksiteerinud ning on väga raske öelda, kas ja millal nad naasevad. All nimekiri vägevatest komeetidest, mida on ajalooürikutes mainitud viimase kahe tuhande aasta jooksul (pimedast keskajast andmed suuresti puuduvad).
  • 373–372 BC - Nimetu
  • 87 BC - Halley komeet
  • 44 BC - Casesari komeet
  • 12 BC - Halley komeet
  • 1066 - Halley komeet
  • 1106 - tundmatu suur komeet
  • 1264 - tundmatu suur komeet
  • 1402 - tundmatu suur komeet
  • 1556 - tundmatu suur komeet
  • 1577 - tundmatu suur komeet
  • 1618 - tundmatu suur komeet
  • 1680 - tundmatu suur komeet
  • 1744 - tundmatu suur komeet
  • 1811 - tundmatu suur komeet
  • 1819 - tundmatu suur komeet
  • 1843 - tundmatu suur komeet
  • 1844 - tundmatu suur komeet
  • 1858 - Donati komeet
  • 1861 - tundmatu suur komeet
  • 1874 - Coggia komeet
  • 1882 - tundmatu suur komeet
  • 1901 - tundmatu suur komeet
  • 1910 - tundmatu suur päevaaja komeet
  • 1910 - Halley komeet
  • 1927 - Skjellerup–Maristany komeet
  • 1957 - Arend–Rolandi komeet
  • 1957 - Mrkose komeet
  • 1962 - Seki-Linesi komeet
  • 1965 - Ikeya–Seki komeet
  • 1970 - Benneti komeet
  • 1973-74 - Kohouteki komeet
  • 1976 - Westi komeet
  • 1996 Hyakutake komeet
  • 1997 Hale–Boppi komeet (viimane põhjapoolkeralt nähtav vägev komeet)
  • 2007 - McNaughti komeet
  • 2011 - Lovejoy komeet

Siia lõppu võib nüüd lisada ka komeet NEOWISE ja selle nägemise aastaks 2020. Millal järgmine tuleb? Kes teab, äkki järgmine aasta, äkki kümne aasta pärast.
Komeedid, tähesajud ja elu teke
Suuri komeete näeb suhteliselt harva, aga nende poolt jäetud materjale igapäevaselt. Nimelt arvatakse, et Maal leiduv vesi on meie planeedile jõudnud peamiselt ammuste komeedi kokkupõrgete kaudu. Asi selles, et Päikesesüsteemi moodustumisel oli selle südames sündinud Päike nii kuum ja selle kiirgus nii intensiivne, et H2O molekulid ei saanud selle sisealades tekkida. Seega pidi vesi kuidagi hiljem selle äärealadelt Maale ja teistele kiviplaneetidele jõudma ning ainus mehhanism selleks näib olevat suures osas veejääst koosnevad ja regulaarselt meie planeedi lähiümbrust külastavad komeedid. Kui inimene koosneb keskkeltläbi 60% veest, siis võib vabalt öelda, et me oleme enamasti tehtud komeetidest. Peale selle on leitud, et komeedid sisaldavad ka ohtralt keerukaid orgaanilisi molekule, nagu näiteks aminohappeid. Mõned teooriad väidavad üsna enesekindlalt, et elu tekkeks vajaminevad ehituskivid jõudsid meie planeedile komeetidel. Sellisel juhul on nad ka meie eksistentsi algatajad.
Komeet Hale–Bopp oli viimane põhjapoolkeralt selgesti nähtav suur komeet, mis rippus ka meie õhtutaevas 1996. aasta kevadel.
Otsest komeedimaterjali näeme me aga mitu korda aastas toimuvate suurte meteoorivoolude ehk tähesadude ajal. Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid milleeniume, kaotab komeet osa oma massist. Kui jääst ja lumest sublimeerunud veeaur laguneb ja hajub hõredate aatomite ja ioonidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus. Sellistest komeeditekkelistest tähesadudest tuntumad on perseiidid, leoniidid, lüriidid ja drakoniidid.
Lisaks neile nii-öelda käega katsutavatele ja silmaga nähtavatele komeediilmingutele võivad komeedid olla oluliselt mõjutanud ka inimkultuuri ajalugu. Paljud tsivilisatsioonid on pidanud suurte komeetide ilmumist tähistaevasse halvaks endeks, millele võivad järgneda kuningate surmad, näljahädad, suured sõjad ja muud õnnetused. Kuigi taolised seosed on peaaegu kindlasti valed, on need tõenäoliselt mõjutanud otsuseid, mida nendesse uskunud inimesed on minevikus langetanud. Nii on ilmselt komeedi ilmumisel ära jäetud kauaplaneeritud sõjakäike, kukutatud riike ja kuningaid, alustatud mässe ja revolutsioone, toodud jumalatele ohvriande ning tehtud muid paranoiast ajendatud ja rumalaid otsuseid. Mõnikord piisab vaid usust halvasse endesse, et see eneselegi märkamatult ise täide viia.
Foto kuulsa Halley komeedi üle-eelmistest külastusest 1910. aastal.
Komeet NEOWISE nähtavusest lähinädalatel loe paar postitust tagasi või meie kodulehelt: https://www.astromaania.ee/…/komeet-neowise-c2020-f3-on-mei…
*Öpik-Oorti pilv - esimesena sõnastas taolise pilve arvatava olemasolu Eesti astronoom Ernst Julius Öpik 1932. aastal. 18 aastat hiljem tegi sama Hollandi astronoom Jan Oort ja seda teadaolevalt Öpikust sõltumatult.

Astronoomiaklubi astrofot: komeet NEOWISE

Binokli, teleskoobi või hea kaamera omanikel tasub välja minna ja otse põhjasuunda (kõrgus umbes 15 kraadi) kammida, sest komeet NEOWISE on kenasti nähtaval. Kord selle optikaga üles leides, muutub komeet ka silmaga nähtavaks.

Äsja tehtud foto paremas servas paistab Kapella, mis on hetkel põhjakaare heledaim täht ja mille järgi saab komeedi umbkaudset orientiiri vaadata.
Praegu on tegelikult taevas üldse palju huvitavaid taevakehasid. Komeedi vastastaevas paistavad Jupiter ja Saturn ja idataevas punane Marss, mis ripub kohe poolkuu kohal.

reede, 10. juuli 2020

Komeet kosmosejaama aknast

nautida öises taevas helendavat komeeti NEOWISE, saab sama teha ka Rahvusvahelise Kosmosejaama (ISS) pardalt. Kusjuures seal töötavatele astro- ja kosmonautidele avaneb vaade komeedile iga 92 minutilise tiiruga ümber planeedi ning nende nähtavust ei sega atmosfääris hajunud päikesevalgus või pilvevine.


See foto on tehtud 5. juulil vahetult enne ISS jaoks avanevat järjekordset päikesetõusu (jaam liigub orbiidil läänest itta). Paremal madalal paistab heledalt planeet Veenus ja selle kohal Plejaadide hajusparv.

teisipäev, 7. juuli 2020

Komeet NEOWISE C/2020 F3 on meie põhjataevas silmaga nähtav

Aasta alguses ja kevadel prognoositi, et kaks vastavastatud komeeti - ATLAS ja SWAN - võivad meie õhtutaevas silmaga nähtavaks muutuda, pakkudes meile vaatepilti, mida pole põhjapoolkeralt aastakümneid nähtud. Paraku lagunesid mõlemad sabatähed Päikesele liginedes pisemateks kildudeks ning hääbusid kiiresti peale seda. Nüüd aga näib, et kolmas avastatud komeet on viimaks täide viinud lubaduse, mida selle eelkäijad täita ei suutnud.
27. märtsil avastati NASA kosmoseteleskoobi NEOWISE poolt nüüdseks sama hüüdnime kandev komeet tähisega C/2020 F3, mis asus sellel hetkel Päikesest ligi 300 miljoni kilomeetri kaugusel ning oli näiliselt heleduselt +17 magnituudiga*. See on kusagil 25 tuhat korda nõrgem kui tuhmim silmaga nähtav täht. Prognoosid selle heleduse kasvu kohta jäid enamasti pessimistlikuks ning arvati, et tegemist saab olema järjekordse teleskoobi-komeediga. Kuid mida lähemale jõudis komeedi ennustatav periheel ehk selle orbiidi lähim punkt meie kodutähele, seda kiiremini ja ootamatult näis selle heledus kasvavat.
Tartu astrofotograaf Viljam Takis tegi selle foto komeedist täna öösel kell 01.30 Tartu piiril. https://www.facebook.com/pages/category/Artist/Viljam-Takis-Photography-877366082605801/
NEOWISE jõudis periheeli 3. juulil, kui see asus sellest umbes 43 miljoni kilomeetri kaugusel (lähemal kui Merkuuri keskmine kaugus Päikesest). Tähele nii lähedal asudes oli selle enamasti jääst ja tolmust koosnev pind paljastatud üle pooletuhande kraadisele kuumusele, kuid nähtavasti suutis see selle käigus terveks jääda ning nüüdseks on sellele tekkinud ka klassikaline saba või sabad, mis koosnevad tolmust ja gaasist.
Marybeth Kiczenski, Chicagos.
Juba paar päeva enne perhiheeli teatasid mõned USA Arizona kõrbes asuvad amatöörastronoomid, et nad suudavad komeeti palja silmaga varajases hommikutaevas näha. Nüüdseks on samasugused teated tulnud üle kogu põhjapoolkera. Kuigi NEOWISE kaugeneb tänaseks iga minutiga Päikesest ning peaks seega oma heleduses kaotama, näib juhtuvat midagi vastupidist. Mõned komeedieksperdid on pakkunud, et võibolla vallandas periheel komeedi pinnal väljapurske, mille käigus paiskub selle sisemusest välja aurustunud vett ja tolmu, suurendades mõõtmetelt selle koomat (komeedi ümber moodustuv hiiglaslik ajutine atmosfäär) ja saba. Komeedi heledus on nüüdseks kasvanud kuhugi +1 magnituudi kanti ning peaks heade vaatlustingimuste korral olema ka meie taevas silmaga nähtav.
Kus ja millal komeet NEOWISE näeb?
Et praegu asub komeet Veomehe tähtkuju alumises servas, on selle parimaks vaatlusajaks tund või paar enne päikesetõusu kirdesuunas. Kusjuures selle kõrgus on lähipäevil vaid 8-10 kraadi. Asja ei tee paremaks, et meie juulikuu ööd on veel väga valged, mis tähendab, et suhteliselt tuhmi komeeti on koidusärast päris raske üles leida. Pisema teleskoobi, hea binokli või kaameraga peaks see aga siiski õnnestuma. Ühe umbkaudse orientiirina võib kasutada öödel põhjataevas säravat heledat Kapellat, mille all ja vasakul sabatäht lähiöödel asub.
Petr Horálek, Tšehhis.
Käesoleva nädala jooksul iigub NEOWISE Veomehest Ilvese ja Ursa Majori (Suure Vankri) tähtkujude suunas ning tõuseb taevas üha kõrgemale. See tähendab ühtlasi, et hetkel veel pigem hommikutaevas nähtav komeet peaks juuli keskpaigaks nihkuma õhtutaevasse. Maale kõige lähemasse punkti jõuab komeet 23. juulil, asudes meist siis umbes 103 miljoni kilomeetri kaugusel. Hetkel on veel raske öelda, kas ta näiv heledus on selleks ajaks tõusnud või langenud.
NEOWISE täpse asukoha leidmisel tuleb kasuks antud interaktiivne taevakaart, kuid ärge unustage sealt oma asukohta ja soovitud kellaaega seadistamast: https://theskylive.com/planetarium?obj=c2020f3
Andke kindlasti teada, kui komeeti oma silmaga märkate ning saatke meile ka enda tehtud fotosid.
Daniel Korona, Mehhikos.
*suurim näiline heledus ehk magnituud on logaritmine skaala taevas paistva taevakeha näiva suuruse määramiseks. Ebaintuitiivselt käib see tagurpidi, mis tähendab, et mida väiksem arv seda heledam. Näiteks Päike on selle järgi -26, täiskuu -12,9, Veenus -4,14, Jupiter -2,2, Siirius -1,47, Vega +0,03, Andromeeda galaktika +3,44, Uraan +6,03. Sealt edasi üle +6,5 muutub objekt nii nõrgaks, et keskmine inimene ei suuda seda enam silmaga eristada.

esmaspäev, 6. juuli 2020

Saturni müstiline kuusnurk

49 aastat tagasi, siis kui nüüdseks legendaarsed Voyageri kosmosesondid esmakordselt hiidplaneet Saturni külastasid, avastasid nad selle põhjapooluselt mõistatusliku moodustise - tumeda kuusnurga, mille külgede pikkus on tuhandeid kilomeetreid suurem kui planeet Maa läbimõõt. 2004. aastal jõudis Saturni juurde üliedukas Cassini-Hygens missioon, mis uuris kuusnurka lähemalt ning pikema aja jooksul. Vaatamata sellele ei ole astronoomidel endiselt täielikku seletust selle tekkele ega nähtavasti väga pikale elueale. Näiteks veidral kombel näis see 2012. aasta septembri ja 2016. aasta novembri vahel muutuvat sinakast toonist kuldseks. Mõned arvavad, et tegemist võib olla aastaaegade vaheldumisest tingitud efektiga. Kuusnurga ja radari abil planeedi sisemuse pöörlemist mõõdistades on leitud, et mõlemad pöörlevad sama perioodiga - 10 tundi 39 minutit ja 24 sekundit. Lisaks on kuusnurga keskel möllamas tohutu polaarpööris, mille leiab ka Saturni lõunapooluselt, kuid seal pole kuusnurksest moodustisest jälgegi.
2012. aasta foto Saturni põhjapoolusest Cassini sondi poolt. Lähi-infrapunas pildistatud ja võltsvärvides fotol on sinakad toonid madalamad piirkonnad ja rohekad kõrgemad. Saturni võimsad rõngad on sügavsinisena näha foto paremas nurgas.
Juhtiv seletus kuusnurgale on, et see on mingit sorti seisulaine, mille on tekitanud gaasihiiu erinevatel kiirustel liikuvad atmosfäärikihid. Seda hüpoteesi toetavad eelkõige laborikatsed, kus eri kiirustel pöörlevate veekeeristega on suudetud luua kolme, kuue ja kaheksanurkseid geomeetrilisi kujundeid.
Lisaks sondidele on Saturni kuusnurka suudetud pildistada ka Hubble kosmoseteleskoobi ja Maal asuvate teleskoopidega. Seda siis kui selle põhjapoolus on Maa perspektiivist meie poole pööratud. Isegi amatöörastronoomidele pole olnud see võimatu ülesanne ning ka eelseisva Saturni vastasseisu ajal on vaade hiidplaneedi põhjapoolkerale avatud. Pööris, mlle sisse mahuks ära neli Maad, näib olevat jäänud siiani muutumatuks.
Cassini erinevates lainepikkustes foto kuusnurgast, mis näib ulatuvat kuni 300 kilomeetri kõrgusele ülejäänud planeedi pinnast. Selle keskel on näha võimast polaarpöörist.
Cassini võltsvärvides lähivõte Saturni põhjapoolkera polaarpöörisest, kus puhuvad sadu kilomeetrit tunnis liikuvad tuuled.

2012. ja 2016. aasta vahel oli kuusnurk muutunud sinakast kuldseks. Samal ajal saabus Saturni põhjapoolkerale suvi.
Hubble kosmoseteleskoobi vaade Saturnile eelmise aasta juunis. Ülal on hästi näha selle kuusnurkset moodustist.
Cassini 2014. aasta foto Saturni põhjapoolusest.
Esimeste amatöörastronoomidena suutsid Saturni kuuskanti pildistada Austraalia abielupaar Darryl Pfitzner Milika ja Patricia Nicholas 2013. aastal, kui planeedi põhjapoolus oli üle pika aja Maalt nähtav.

Foto on meie poolkeralt nähtuga võrreldes "tagurpidi".

laupäev, 4. juuli 2020

Kosmosejaam läheb üle Kuu

Eelseisva nädala öötundidel avaneb Eesti mitmest paigust võimalus näha omapärast vaatepilti, kus Rahvusvaheline Kosmosejaam (ISS) sõidab üle kuuketta. Üleminekute nägemiseks ja jäädvustamiseks on soovitatav kasutada teleskoopi, kuna ISSi haruline siluett on võrreldes Kuuga suhteliselt pisike.
Et ligi 400 kilomeetri kõrgusel asuv ISS liigub Maa orbiidil peadpööritavad 7,66 kilomeetrit sekundis, kestavad üleminekud maksimaalselt kusagil 2 ja pool sekundit (reeglina vähem) ning erinevad väga suurel määral vaatleja asukohast. Näiteks üksteisest vaid paarikümne kilomeetrit eemal asuvad vaatlejad võivad ühel ja samal ajal näha kas otse üle Kuu ketta liikuvat või ainult selle serva riivavat kosmosejaama. Selle põhjuseks tõsiasi, et ISS on maapinnale tuhat korda lähemal kui Kuu ning selle üleminekuid on tavaliselt näha sadu kilomeetreid pikkades, kuid vaid mõnikümmend kilomeetrit laiades koridorides.
Inglase Shannon Calverti kaadrid ISSi üleminekust 1. juunil.
Alloleval kaardil on need erinevatel öödel aset leidvad üleminekukoridorid üksteise peale asetatud ning juurde märgitud nende kuupäevad ja umbkaudsed kellaajad. Tumesinised jämedad jooned märgivad kohti, kust näeb ISS täpselt Kuu keskelt üle libisevat. Neist kahele poole ulatuvate helesiniste alade seest on üleminekut samuti näha, kuid vastavalt sellele kui kaugel ja mis poole vaatleja keskjoonest asub, nihkub ISS kas Kuu põhja- või lõunapooluse suunas.

Ülemineku koridorid ja ajad (kellaaeg on umbkaudne ja võib vahepeal sekundite osas muutuda)
Järgmise nädala üleminekute kuupäevad, sihid, umbkaudsed kellaajad, Kuu suund ja kõrgus horisondist:
  • 6. juuli Valga-Tõrva-Elva-Tartu- Mustvee-Sillamäe kell 02:49:57, lõunas, 6-7 kraadi
  • 7. juuli Misso-Piusa-Värska kell 02:03:30, lõunas, 9 kraadi
  • 8. juuli Kabli-Kõpu-Põltsamaa-Kiviõli-Kohtla-Järve kell 01:18:55, kagus, 5 kraadi
  • 10. juuli Tallinn-Jüri-Aegviidu-Tapa-Rannapungerja kell 04:30:31, lõunas, 19 kraadi
  • 11. juuli Kuressaare-Häädemeeste-Holdre-Hummuli-Antsla-Vastseliina kell 03:43:36, kagus, 20 kraadi
  • 12.juuli Kilingi-Nõmme-Abja-Paluoja-Karksi-Nuia-Otepää-Põlva kell 01:22:12, idas, 4 kraadi

Kuidas näha?
Põgusate üleminekute nägemiseks, pildistamiseks ja filmimiseks tasub teha mõningaid ettevalmistusi. Kõigepealt tuleks alustada leheküljest https://transit-finder.com, kus saab oma asukohta kaardile või koordinaatidena sisestades näha sealt lähiajal vaadeldavaid üleminekuid. Leheküljelt leiab nii kuupäevad, kellaajad, avaneva vaatepildi simulatsiooni kui ka mugava kaarti, mille peale on üleminekute teekond märgitud. Nõnda saab juba varakult ette planeerida, et kuhu ja millal võiks teleskoobi üles seada ning kas sealt ikka Kuud näeb.
Kui teleskoop on varakult Kuu peale suunatud ja soov on üleminekut niisama vaadata, tasuks välja valida sobiva suurendusega okulaar, milles on kuuketas või selle oluline osa kenasti näha. Paraku asub ISS tuleval nädalal meie asukohast üleminekute ajal Maa varjus, mis tähendab, et seda Kuule lähenemas silmaga ei näe. Tuleb lihtsalt mugav asend võtta, vaadata ja oodata, kuni tume kosmosejaam üle heleda Kuu libiseb. Kusjuures oma käe- või telefonikella ei tasu päris sekundi täpsusega usaldada. Selles osas aitavad tänapäevased tasuta allalaaditavad rakendused, mis on maailma kõige täpsemate aatomkelladega otseühenduses.
Tahtes sündmust videos jäädvustada, käib asi natukene lihtsamalt - kaamera teleskoobi külge, seaded (ISO, säri) paika ja video paariminutilise varuga käima. Sealjuures tuleks jälgida, et Kuu selle ajaga teleskoobi ja seega kaamera vaateväljast välja ei sõidaks. Videot hiljem üle vaadates peaks üleminek ilusti näha olema ja soovi korral saab sellest kõige kenamad kaadrid välja lõigata. Kui tahta suurema resolutsiooniga fotot teha, peaks ülemineku umbkaudsel ajal sarivõtte režiimi kasutama ja seda küllatki väikse säriajaga. See on samas riski peale minek, kuna tagasihoidlikumad kaamerad ei suuda vahel piisavalt kiiresti tehtud fotosid vahemälust mälukaartile salvestada ning sisse võivad juhtuda pausid. Kui täpselt siis ISS Kuu ees on, jääb asi nägemata nii endal kui kaameral.
Ülemineku koridorid ja ajad (kellaaeg on umbkaudne ja võib vahepeal sekundite osas muutuda)
Ülalolevat lehekülge tasub aga aeg-ajalt tulevikuski külastada, kuna lisaks üleminekutele Kuust läheb see vahel meie asukohast üle ka Päikesest. Sellise asja vaatamine ja pildistamine on aga juba teine teema.
Head vaatlemist!

reede, 3. juuli 2020

Astronoomia suvepäevad Nakatu turismitalus

14.-16. augustil Nakatu turismitalus (Valgamaal) toimuva Hobiastronoomia Suvepäevade 2020 registreerimine on avatud. Kuna majutuskohti on piiratud koguses, soovitame sellega pigem kiirustada kui venitada.


PS: vaatamata talu nimele ei tasu siiski millegiga nakatuda

neljapäev, 2. juuli 2020

Pluutol võib olla vedel ookean

Kääbusplaneet Pluuto jäise koore all võib olla siiani säilinud vedela veega ookean - sellise järelduseni jõuti vaadates värske pilguga üle kosmosesond New Horizoni andmed 2015. aasta möödalennust. See võib tähendada, et Päikesesüsteemi äärealadel on vedela vee ookeanid pigem reegel kui erand.
Kui New Horizon mõned aastad tagasi Kuust peaaegu kaks korda pisemast Pluutost 12 tuhande kilomeetri kauguselt mööda kihutas, tegi see vaid paarkümmend minutit kestnud sündmuse jooksul tuhandeid fotosid ja mõõdistamisi. Järgneva aasta jooksul Maale saadetud fotodelt avastati väga lai valik geoloogilisi pinnavorme ja protsesse, mille tekkes pidi millalgi (võib olla siiani) osalema vedel vesi. See pani enamike planeediteadlasi kahtlustama, et Pluuto tahkeks külmunud koore all loksus kunagi hiiglaslik ookean. See arvamus on aastate jooksul üha kindlamaks muutunud ning tänaseks pakutakse, et see ookean eksisteerib seal mingil määral siiani. Kuid küsimused selle tekke ja miljardeid aastaid pika eluea kohta on jäänud vastuseta.
Vaade Pluuto põhjapoolkerale. Südamekujuline heledam piirkond kannab 1930. aastal Pluuto avastanud Clyde Tombaugh järgi nime Tombaugh Regio.
Senini on arvatud, et Päikesesüsteemi algupäevil moodustusid selle kõige kaugemad taevakehad nii-öelda külmalt - pisemad jäised tükid ja tolm kleepusid aastamiljonite jooksul suhteliselt rahulikult kokku üha suuremateks kogumiteks, kuni viimaks oli saadud mass piisav kääbusplaneedi (aga mitte planeedi) nime vääriva keha tekkeks. Veidi hiljem sulatas aine gravitatsioonilisel kokku pressimisel ja radioaktiivsete elementide lõhustumisel tekkiv soojus nende koore alla ookeanid. Kuigi selline sünnilugu on igati loogiline, näitavad uued andmed, et see pruugi olla päris tõene.
Nagu me kõik teame paisub vesi külmudes ning selle tihedus kahaneb. Vastupidiselt, sulades selle ruumala väheneb ja tihedus kasvab. Kui Pluuto tekkis “külmalt“ ning alles seejärel sulas, peaksime me selle pinnal nägema pinnavorme, mis annavad aimu selle koore kokku tõmbumisest. Et kääbusplaneedil on alles kraatrid, mille vanust võib mõõta miljardites aastates, peaksime me nägema märke nende mõõtmete kahanemisest. Tegelikkuses näivad need aga hoopis paisunud olevat.
Selline arvatakse olevat Pluuto siseehitus. Peal kümneid kilomeetreid paks jääkoorik, selle all vedel ookean ning silikaatidest koosnev tuum keskel.
Et seda vastuolu seletada, tuleks võib-olla Pluuto sünnilugu ette kujutades alustada hoopis “kuumalt"- nii nagu Päikesesüsteemi sisemised planeedid (nende hulgas Maa) suure tõenäosusega tekkisid. Selle mudeli järgi võis Pluuto moodustuda kõigest mõnekümne tuhande aasta jooksul toimunud vägivaldsete kokkupõrgete käigus, mis “kütsid“ äsjasündinud kääbusplaneedi sisemuse kuumaks. Sellise soojuse mõjul vedelana püsinud ookeanid on nüüdseks miljardeid aastaid jahtunud ning seda kattev koorik pindalalt paisunud. Et ammuste kokkupõrgete käigus liikumisse lükatud massid võivad kääbusplaneedi tuumas endiselt soojust genereerida, püsib Pluuto ookean siiani suures osas vedelana.
Kuigi taolise “kuuma alguse“ täpsemad mehhanismid Päikesesüsteemi äärealadel vajavad veel uurimist, näivad Pluuto geoloogilised andmed sellega igati klappivat. Ja kui Pluuto nii tekkis, siis miks ei võinud sama juhtuda teiste kääbusplaneetidega, nagu näiteks Makemake, Eris ja Haumea. Kui ka neil on koorealused vedela vee ookeanid ning sama arvatakse paljude Jupiteri ja Saturni kuude kohta, siis võib Päikesesüsteemis leiduda tosinaid ookeaneid, millest meie armsa Maa oma on vaid üks veider erand.
Tundmatud moodustised Pluuto pinnal.
Teatavasti peetakse vedela vee olemasolu üheks peamiseks elu tekke eelduseks. Kas hiidplaneetide kuude ja kääbusplaneetide jäise koore all võis või võib seega käia vilgas elutegevus? See pole sugugi välistatud. Mõnes mõttes võivad sellised suletud ookeanid olla ju isegi stabiilsemad paigad elu tekkeks ja arenguks, kui meie koduplaneedi avaveed. Nimelt kaitseks kümneid kilomeetreid paks jääkoorik neid asteroiditabamuste, kiiritavate päikesepursete ja isegi kosmiliste kataklüsmide (supernoovad, gammasähvatused) poolt põhjustatud ohtude eest. Kes teab, äkki lendas New Horizon viis aastat tagasi vaid mõne tuhande kilomeetri kauguselt maavälise elu esindajatest mööda.
All valik New Horizoni fotodest Pluutost ja selle mõistatuslikest pinnavormidest.

Pluuto ja selle proportsionaalselt suur kuu Charon.
Veel üks lähivõte.
Vaade Pluuto pinnale päikeseloojangut meenutavas orientatsioonis. Näha on selle mäestikud ja hõre atmosfäär.
Lähivõte Pluuto keerukast ja iidsest pinnast.
Pluuto peamiselt lämmastikust, metaanist ja süsihappegaasist koosnev atmosfäär, mida valgustab kääbusplaneedi tagant paistev Päike. Pluuto atmosfäär on 100 000 kuni miljon korda hõredam kui Maal.

kolmapäev, 1. juuli 2020

Dekaad Päikest ühes tunnis

Juunis 2020 täitus NASA Päikesedünaamika Observatooriumil (Solar Dynamics Observatory - SDO) kümme aastat pidevat päikesejälgimist. Tiireldes orbiidil ümber Maa on SDO selle aja jooksul salvestanud 425 miljonit kõrge resolutsiooniga pilti Päikesest, piltide kogumaht on umbes 20 miljonit gigabaiti. Selle info abil on meid elus hoidva kiirgusallika toimemehhanismide kohta tehtud palju uusi põnevaid avastusi ja tahame tuua teieni mõned visuaalsed maiuspalad.

August 31, 2012, üks pikk filament, mis oli koroonas hõljunud, lennutati kosmosesse kell 4:36 p.m. EDT. Päiksepurse liikumiskiirusega kuni 1500km/s ei tabanud Maad otse, aga siiski mõjutas endas sisalduvate osakestega Maa magnetvälja, luues 3 päeva hiljem inimestele silmailuks uhked virmalised.

Et anda edasi loidete tohutut suurust, on võrdluseks pildile lisatud Maa. Olgu öeldud, et tegelikult me Päikesele nii lähedal ei asu.
SDO jäädvustab Päikese pinda 0,75 sekundiliste intervallidega. Atmospheric Imaging Assembly (AIA) teeb pildi iga 12 sekundi järel kümnes erinevas lainepikkuses. Videos nähtav 10-aastane aegvõte on kokku pandud infost lainepikkusel 17,1 nanomeetrit, see küllaltki lühike lainepikkus määratlatakse ultravioletse kiirguse ülemisse otsa ja see võimaldab näha kõige paremini Päikese välimist atmosfääri kihti ehk krooni. Paigutades videosse ühe foto iga tunni tagant, mahutame Päikese elu viimased kümme aastat 61 minuti sisse. Videos on näha päikese 11 aastase aktiivsustsükli tõusu ja langust ja erinevaid sündmusi nagu näiteks esiplaanil mööduvaid planeete ja päikesepursked.


Allpool mõned aegviited videos toimuvate huvitavamate sündmuste kohta. Neid aeglinke on mugav kasutada leides need Youtube video alt kirjeldusest ja kindlasti tasub vaadata iga sündmuse kohta detailsemat videot ja fotosi, kus näidatakse toimunut erinevates lainepikkustes nähtuna ja kordades detailsemate lähivõtete abil. Sündmused pikas "reaalaja" videos kestavad kõigest mõne sekundi ja võivad tunnise pingutuse käigus ikkagi nägemata jääda. Tõeline ilu ja vau avaneb linkidest allpool. Palun, nautige.

6:20 Juuni 7, 2011-- Päikesepurse, krooni heitmine, koroonaplahvatus, massiheide, pakkuge veel väljendeid.
12:24 Juuni 5, 2012-- Veenuse transiit Päikese ja Maa vahelt, järgmine kord juhtub see aastal 2117.
Vaata, mõtle ja uuri pikemalt:
https://www.youtube.com/watch?v=4Z9rM8ChTjY
https://svs.gsfc.nasa.gov/10996

5 juuni, 2012, ennustatav ja haruldane Päikesega seotud sündmus - Veenuse transiit üle päikeseketta. Veenus oli nõnda nähtav 6 tunni jooksul ja järgmine kord avaneb samasugune vaade Maalt aastal 2117
13:06 Juuli 19, 2012-- Magneetilised jõujooned tulevad nähtavale, kui plasma suunatakse neid mööda liikuma, sündmus kestis umbes 10 tundi.
13:50 August 31, 2012-- Veel üks ikooniline ja jõhkersmann päikesepurse. Osaksesed lahkusid Päikeselt kiirusega kuni 1500km/s.
Vaata, mõtle ja uuri pikemalt:
https://www.youtube.com/watch?v=GrnGi-q6iWc
https://svs.gsfc.nasa.gov/11095

20:25 September 29, 2013-- Päikesepurse, seekord omapärase pikliku kujuga, jättes endast maha tulise kanjoni, kuigi ei tuld ega kanjoneid tähtedel maises mõttes ei ole.
Vaata, mõtle ja uuri pikemalt:
https://www.youtube.com/watch?v=Qurh_BZ-O2E
https://svs.gsfc.nasa.gov/11379

26:39 Oktoober 8, 2014-- Aktiivne vöönd ümber Päikese moodustab vahvaid mustreid.
Vaata, mõtle ja uuri pikemalt:
https://svs.gsfc.nasa.gov/11711

8. oktoober 2014, Päikese aktiivsed piirkonnad moodustavad huvitava mustri. Aktiivsed piirkonnad on heledamad, sest sealt eraldub rohkem energiat ja valgust, andes nii märku võimsatest ja keerukatest magneetilistest protsessidest, mis väänduvad päikesekroonis. Pildil kombineeritud lainepikkused 171 ja 193 angströmi, mis on värvuselt vastavalt kuldne ja kollane, meenutades mõnedes kultuurides populaarset kõrvitsalampi.

36:18 Mai 9, 2016-- Merkuuri transiit, raskemini märgatav kui Veenuse möödumine, sest esiteks ongi Merkuur väiksem aga põhiliselt seetõttu, et Merkuur on Maast oluliselt kaugemal.
43:20 Juuli 5, 2017-- Ühe päikesepleki elu kahe nädala jooksul.
Vaata, mõtle ja uuri pikemalt:
https://www.youtube.com/watch?v=SungFXUsoqw
https://svs.gsfc.nasa.gov/12105

44:20 September 6, 2017-- Antud 11 aastase tsükli võimsaim sähvatus tugevusega X9.3.
Vaata, mõtle ja uuri pikemalt:
https://www.youtube.com/watch?v=q-ZQBlWdlAY
https://svs.gsfc.nasa.gov/12706

X8.2 klassi suure energiaga päikeseloide 10. septembril 2017. Observatooriumi foto kombineerituna lainepikkustest 171 ja 131 angströmi toovad siniselt esile kõrge energiaga osakesed.
57:38 November 11, 2019-- Merkuur läheb jälle tähe ja meie vahelt läbi (tralalaa veits palav on koguaeg), järgmine läbisõit taas aastal 2032.
Vaata, mõtle ja uuri pikemalt:
https://www.youtube.com/watch?v=0yNzSwlnQ2Q
https://svs.gsfc.nasa.gov/13425

13 korda sajandi jooksul juhtub nii, et Merkuur liigub Maa ja Päikese vahelt läbi. Sellist sündmust nimetatalse planetaarseks transiidiks.
Kui sellest veel vähe ning tahaks igapäevaselt ja reaalajas Päiksese olekut jälgima hakata, siis SDO andmeid laetakse pidevalt üles siia:
Jäta kommentaar, milline sündmus jättis sulle tunde, nagu oleks tugevalt kiiritada saanud?