Päike hakkab muutuma aktiivseks

Viimastel aastatel on Päike viibinud oma umbes 11aasta tagant korduva aktiivsustsükli madalseisus. See tähendab, et selle pinnalt on praktiliselt puudunud nähtavad päikeseplekid ning ette pole tulnud ka mingeid väga suuri purskeid. Nende viimaste mõju Maale väljendub tavapärasest madalamate laiuskraadideni ulatuvates virmalistes ning erandjuhtudel meie elektrivõrkudele ja satelliitidele ohtlikuks muutuvates magnettormides. Nüüd aga ilmutab hiiglane ärkamise märke. Nimelt on praegusel hetkel Päikesel näha mitut päikeseplekki, millest üks tähisega AR2786 on juba päris eeskujulike mõõtmetega (mitu Maa läbimõõtu) ja mida võiks läbi keevitusmaski või päikesevaatlusprillide ka silmaga näha. Plekid peaksid tulevate aastatega üha sagedamaks muutuma ning nende kõrgajaks ennustatakse 2023-2026 vahelist perioodi - siis kui kätte jõuab Päikese aktiivsuse tipp. Vahepeal saab meie kodutähel silma peal hoida rakenduses The Sun Now, mille vahendusel näeb seda praktiliselt reaalajas ja korraga mitmes erinevas lainepikkuses.

Päike 12ndal detsembril. Foto pärineb NASA Solar Dynamic Observatory'lt, mis teeb Maa orbiidil tiireldes meie kodutähest klõpsu iga 12 sekundi tagant.

Päikeseplekkide näol on tegemist Päikese piirkondadega, kus tavapärane tulikuuma plasma konvektsioon (iseorganiseerunud liikumine) on häiritud või sootuks peatunud. Selle tulemusel on fotol tumedana paistvad alad ümbritsevast umbes 5780 K kraadisest pinnast kuni paar tuhat kraadi jahedamad. Et kuuma keha poolt kiiratav valgus on otseses seoses selle temperatuuriga, paistavadki jahedamad plekid ümbritsevast tumedamad. Kui me saaksime neid samu plekke vaadelda kuidagi ilma heleda ümbruseta, paistaksid nad silmale väga heledate punakate laikudena.

Praegune suurim päikeseplekk pildistatud astrofotograaf Bray Fallsi poolt reedel. Siis oli plekk alles paar päeva Päikese läänehorisondi tagant välja ilmunud. Foto on tehtud niinimetatud vesinik-alfa teleskoobiga.

Põhjus miks Päikese pinnani ulatuv normaalne konvektsioon nendes piirkondades häiritud saab ei ole veel täielikult mõistetud protsess, kuid me teame, et see on seotud tähe sisemuses möllavate magnetväljadega. Asi selles, et Päikese erinevad kihid pöörlevad erinevate kiirustega, mille tulemusel kipuvad tulikuuma liikuva plasma poolt genereeritud magnetväljad omavahel sõlme minema. Kui see nähtamatu sasipundar väga hulluks läheb, hakkavad magnetvälja silmused kohati Päikese pinnast välja ulatuma, häirides sellega plasma organiseeritud liikumist. Sellel põhjusel moodustuvad päikeseplekid ka tavaliselt paaris - üks plekk on sarnaselt magnetile ühe polaarsusega ja teine teisega.