Hulknurkne Saturn

Autor: Üllar Kivila Planeediuuringutega rohkem tuttavad lugejad on ilmselt teadlikud, et Saturni põhjapoolust ehib stabiilne kuusnurkne pilvemoodustis. See avastati 1981. aastal Voyager 1 piltidelt ning hiljem jäädvustas seda põhjalikult aastatel 2004-2017 Saturni ümber tiirelnud Cassini kosmosesond.

Et Saturni aasta kestab umbes 30 Maa-aastat, ei õnnestunud Cassinil sama hästi vaadelda planeedi lõunapooluse ümbrust (Saturni põhjapoolkera 15-aastane kevad-suvi kestis 2009-2025). Nüüd aga, mil maapealsete ning kosmoseteleskoopide võimekus on aastakümnete tagusega võrreldes tunduvalt paranenud ning Saturni lõunapoolkera järjest enam Päikese (ja seega ka Maa) suunas pöördub, on Hubble'i teleskoobi fotode põhjal leitud sarnane kümnenurkne pilvemoodustis ka lõunapooluse ümbert.

Praeguse seisuga pole veel teada, kas need on tekkinud ühesuguse või erinevate protsesside mõjul - tegelikult ei ole ka pikemalt teada olnud kuusnurga täpne tekkemehhanism päris selge.

Hubble'i teleskoobi vaade Saturnile ligikaudu loomulikes värvides, kuid võimendatud kontrastidega. Paremal paneelil polaarprojektsioon lõunapooluse ümbert. Must X-ga tähistatud ala tähistab andmete puudumist, sest planeedi poolus paistab Maale veel liiga madala nurga all.

10-külgne kujund on veidi selgemini näha ühe lainepikkuse (763 nm, ehk napilt nähtavast valgusest väljas olev lähi-infrapuna) filtris.

Võrdluseks Saturni põhjapoolust ümbritsev kuusnurkne pilvekujund. Pildistatud Cassini sondi pardalt 2013. aastal.

Head teadmistepäeva!

Autor: Üllar Kivila

47 aastat tagasi, 1. septembril 1979, sai NASA kosmosesond Pioneer 11 esimeseks Saturni lähedalt külastanud kosmoseaparaadiks. Need nostalgiahõngulised pildid näitavad hästi välja kaameratehnika arengu vahepealsete aastakümnete jooksul. Pioneer 11 "kaamera" koosnes ühest pikslist, täpsema nimega fotopolarimeetrist, mis kasutas pildi koostamiseks kosmosesondi enda pöörlemist ning liikumist. Hilisemate sondide piltidega võrreldes pole need muidugi kuigi muljetavaldavad, kuid tollal oli siiski tegemist parimate lähivaadetega meie Päikesesüsteemi unikaalsele suurte rõngastega planeedile.

Saturn ja selle suurim kuu Titaan. Rõngaste veidi harjumatu välimus on tingitud sellest, et need on jäädvustatud päikesevalguse suhtes "altpoolt" - vaatenurgast, mida Maalt kunagi ei näe. Sellisest vaatenurgast paistavad rõngad justkui negatiivis - tihedamad piirkonnad tumedana ja hõredamad alad heledamana.

Saturni rõngad ning paar kaaslast.

Lähivaade Saturni servale ning rõngaste varjule planeedi atmosfääris.

Lahkumispilt Saturnist.

Saturn hobiteleskoobis

Autor: Üllar Kivila Tänapäeva tehnika võimaldab amatöörastronoomidel saavutada tulemusi, mida vaid paari aastakümne eest poleks suutnud ka maailma tippobservatooriumid.

Selle umbes tunniajase aegvõtte Saturnist jäädvustasid Makrem Larnaout ja Daniel H. Driss Tuneesias 1. augusti hommikul. Kasutatud on punase ja infrapunase valguse filtreid, mis näitavad Saturni muidu üsna ilmetus atmosfääris paistvaid pilvevööndeid selgemalt. Näha on ka viis planeedi suuremat kaaslast, videos vasakul ülevalt alla Tethys ja Rhea ning paremal Dione, Enceladus ja Mimas.

Tähelepanelikumal vaatamisel võib märgata tumedaid laike Saturni rõngastel planeedi paremal küljel. Nende laikude (inglise keeles nimetatakse "spokes") täpne olemus on teadmata - oletatakse, et tegu võib olla peene rõngatolmuga, mis hõljub elektrostaatilise tõukumise abil ülejäänud rõnga kohal. Neid laike nähti esmakordselt Voyageride möödalennul planeedist ning sellest ajast saati on need end regulaarselt ilmutanud Saturni pööripäevade paiku, mis toimuvad umbes iga 15 Maa-aasta järel. Viimane pööripäev oli 2025. aasta maikuus, ehk neid laike saab tõenäoliselt veel aasta-paar näha.

Enceladuse jääkeisrid Cassinilt

Aegvõte Saturni jääkuust Enceladusest ja selle koore alt välja purskavatest jäägeisritest. Fotod tegi Cassini sond 2017. aaasta augustis, asudes kuust ümmarguselt miljoni kilomeetri kaugusel. Vaatlus kestis umbes 14 tundi.

Kuu on alguses nähtav valgustatud mitte Päikese vaid Saturnilt peegelduva valguse poolt (päike valgustab kuud tagant ja õhukese heleda sirbina kohalt). Sondi asukoha muutuse käigus vaatenurk muutub ning esile tuleb kuu pime külg. Selle käigus sondi poolt kasutatud säriaeg fotode jäädvustamiseks pikeneb. Piklikud jutid taustal on tähed.

NASA/JPL-Caltech/Space Science Institute

Titan ja Rhea

Cassini sondi poolt 2011. aasta detsembris tehtud foto Saturni hiidkuust Titanist ja selle eest parasjagu läbi liikuvast pisikesest jääkuust Rheast. Titan on Päikesesüsteemis ainulaadne kuu, kuna sellel on hägune ja tihe atmosfäär (tihedam kui Maal) ning selle pinnal voolavad ja loksuvad vedelikuga (metaaniga) täidetud jõed, järved ja mered. Rhea on seevastu kraatreid täis ja peamiselt jääst koosnev atmosfäärita kera. Nende läbimõõdud on vastavalt 5150 ja 1527 kilomeetrit. Võrdluseks, meie Kuu keskmine läbimõõt on 3475 kilomeetrit.

Foto tegemise hetkel asus Cassini Titanist ümmarguselt 2 miljoni kilomeetri ja Rheast 1,3 miljoni kilomeetri kaugusel.

Foto on töödeldud ja värvitud vastavalt Cassini poolt kogutud andmetele Horvaatia tarkvaraarendaja ja astrofotograaf Gordan

Ugarkovi poolt. Tema töödel saab silma peal hoida siin: https://www.flickr.com/photos/12185639@N00/

Cassini veetis Saturni orbiidil üle 13 aasta ning saatis Maale ligi 393 tuhat fotot. Need kõik leiab Cassini arhiivist siin: https://solarsystem.nasa.gov/cassini-raw-images/ 

Saturni karjaskuu Daphnis

2017. aastal Cassini kosmosesondi poolt tehtud fotol* on näha Saturni pisikuud Daphnist, mis tiirleb ümber planeedi keset selle õhukestes rõngastes asuvat Keeleri pilu. Õigemini on kaheksa kilomeetrise läbimõõduga Daphnis põhjuseks miks umbes 42-kilomeetrine Keeleri pilu üldse eksisteerib. Nimelt kuulub Daphnis koos näiteks Pani, Prometheuse, Epimetheuse ja Janusega Saturni niinimetatud karjaskuude hulka, mis hoiavad või "karjatavad" oma gravitatsiooniga osasid Saturni rõngapilusid lahtisena.

Pilu karjutamise mehhanismi mõistmine vajab veidi gravitatsioonilist mõtlemist. Nagu Kepleri teisest seadusest teame, peavad madalamal orbiidil asuvad kehad tiirlema kiiremini kui kõrgemal orbiidil tiirlevad kehad. Seda põhjusel, et ainult kiiremini tiireldes saab keha "tahe" liikuda sirgjooneliselt tasakaalustatud tugevama gravitatsioonilise tõmbe poolt. See tähendab, et karjaskuust planeedi poole jäävad rõngaosakesed tiirlevad orbiidil kiiremini ning sellest kaugemale jäävad aeglasemalt kui kuu ise. Kuu gravitatsioon kipub aga andma sellest väljaspool tiirlevatele osakestele lisakiirust. Kiiremini liikudes peab osakene aga minema kõrgemale orbiidile. Kuust planeedile lähemal asuvate osakeste hoogu see aga pidurdab, mis tähendab, et need peavad langema madalamale orbiidile.

Fotol on näha, et rõngapilu planeedipoolses servas, mis koosneb erinevas suuruses jäisest materjalist, tekitab kuu nõrk gravitatsioon otsekui laineid. Kusjuures need lained tekivad nii pikki kui risti rõngaste tasandit. Nende põhjuseks on fakt, et Daphnis ei tiirle Saturni rõngaste sees täiesti ümmargusel orbiidil, vaid see on õige pisut elliptiline ehk välja venitatud. See tähendab, et vahel satub see pilus rõngaid moodustavale jäärusule veidi lähemale. Seal tekib lainehari. Lisaks on Daphnise orbiit rõngaste tasandi suhtes õige pisut kaldu, tekitades kord nende kohal ja kord nende all asudes rõngastes laineid, mis ulatuvad nende kohale ja alla. Kuu taga tekkinud lained selles tekkinud põrgete tagajärjel üha nõrgenevad.

Kuu liikumissuuna mõttes tagapool on näha hõredamat materjalitriipu, mis on tõenäoliselt tekkinud Daphnise poolt rõngast välja rebitud suuremat sorti materjalitombust. Daphnis ise on kujult ostsekui pannkook, kuna selle ekvaatorile miljonite aastate jooksul kogunenud hulk peent rõngamaterjali.

Kõiki Saturni rõngaid ja nende pilusid koos nimedega näeb siit: https://planetary.s3.amazonaws.com/image/PIA08389_fig1.jpg

*foto perspektiivi ja selles näha olevat värvust on vastavalt Cassini fotoandmetele timmitud NASA kodanikuteadlase Jason Majori poolt.

Laiem vaade Daphnisele Saturni rõngastes.

Cassini 2017. aasta foto Daphnisest ja selle tekitatud lainetest Keeleri pilus.

Saturn ja Jupiter Astronoomiafestivalil 2025

Astronoomiafestival 2025 Jõgevamaal Udu talus algas eile. Alati võib veel liituda, sest lõpeb see alles pühapäeval. All paar jäädvustust eilsest õhtust hiidplaneetidest Saturnist ja Jupiterist. Esimest neist näeb öösiti päris kõrgel lõunataevas. Jupiter ja Veenus tõusevad vastu hommikut.

Teleskoop, kaamera ja lisad: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 2.5x Barlow, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO.

Teleskoop, kaamera ja lisad: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 2.5x Barlow, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO.

Tähistaevas augustis

Viimane tõeliselt soe ja selge suvekuu on oma nime saanud Vana-Rooma keiser Augustuse järgi, kes olla just sellel ajal enda kõige kuulsusrikkamate vallutustega maha saanud. Rahvasuus tuntakse seda aga eelkõige lõikuskuu nime all ehk ajana mil koristada vilja ning vaikselt pimeda sügise ja talve saabumiseks valmistuda.

Taevavaatleja jaoks tähendab august, et viimaks hakkab tähistaevas ennast meie laiuskraadidel peaaegu täies hiilguses näitama. Kuu teises pooles asenduvad näiteks niinimetatud astronoomiliselt valged ööd (Päike asub mitte rohkem kui 18 kraadi põhjahorisondi all) paar tundi kestvate täiesti pimedate öödega.

Meile lähim hiidspiraalgalaktika Andromeeda (M31) kuulub meie endi Linnutee, Kolmnurga galaktika (M33) ja mitmekümne pisema kääbusgalaktikaga niinimetatud kohalikku galaktikagruppi. Asudes meist 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel ja sisaldades ligi triljonit tähte on see kõige kaugem silmaga nähtav objekt. Silmale paistab see paraku isegi ideaalselt pimedas taevas uduse plekina. Andromeeda servades on näha kaht selle satelliitgalaktikat M32 (ülal, galaktika servas) ja suurem M110 (eraldi all). Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Selle mõne kuuga, mil me oleme öösiti näinud vaid üksikuid heledamaid tähti on tähistaevas päris palju muutunud, kuna oleme vahepeal läbinud peaaegu veerandi orbiidist ümber Päikese. Selle muutuse ilmekaimaks näiteks on, et kui mai kesköödel paistis otse lõunas Neitsi tähtkuju, siis augusti keskpaigaks on selle koha üle võtnud Veevalaja ja Kaljukits. Neitsi loojub läänehorisondi taha juba enne pimeduse saabumist.

Teistest juba varasügiseste tähtkujude alla liigituvatest tähemustritest näeme augustis lõunakaares Delfiini, Pegasust, Kalu, Kilpi, Luike, Kotkast, Lüürat ja kolme viimase vahele jäävaid minitähtkujusid Rebast ja Noolt. Otse pea kohale tõuseb Kefeus ning ida poolt paistavad juba peaaegu talvised Andromeeda, Kassiopeia, Perseus ja Veomees.

Elevandi londi udukogu (IC 1396) Kefeuse tähtkujus asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning ulatub laiuselt sadakond valgusaastat. Nagu selle alumises servas nähtav elevandi lonti meenutav moodustis on terve udu täidetud pisemate piirkondadega, kus tolm ja gaas tähtedeks kukub. Terve udu paneb helendama peaaegu selle keskel asuv sinine ülihiidtäht HD 206267. Fotol udu vasakus servas paistab täht nimega Mu Cephei või Hercheli Garneti täht. Tegemist on punase hüperhiiuga, mille mõõtmeid Päikesesüsteemis võib võrrelda Saturni orbiidi ulatusega. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar EDPH61 III, ZWO ASI071MC pro

Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000) ja Pelikani udukogu ülal (IC 5070). Tegemist meist umbes 2600 valgusaasta kaugusel asuvate ja läbimõõdult üle saja valgusaasta laiuste tolmu ja gaasi poolest rikkalike piirkondadega, mille servades sünnivad uued tähed. Udukogud paneb heledama üks eriti massiivne ja kuum täht, mis kannab tähist J205551.3+435225*. Paraku asub see täht või õigemini kaksiktäht meie vaatenurgast foto ülemises pooles nähtava tumeda tolmupilve taga ning paistab meile seetõttu 10 tuhat korda nõrgemalt kui võiks. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

California udukogu Perseuses on oma nime saanud sarnasusest California osariigi kontuuriga pika säriajaga fotodel. Kusjuures juhuse tahtel käib see sealt vaadates ka peaaegu täpselt üle pea. Tegemist on meist tuhande valgusaasta kaugusel ja umbes 60 valgusaastat laia gaasi- ja tolmupilvega, mida valgustab võimas ja kuum täht nimega Xi Persei. Päikesest on see hiidtäht ligi 300 tuhat korda heledam. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Linnutee ulatub soojadel augustiöödel edela-kirde suunal üle meie peade. Kuigi selle olemuse kohta on läbi ajaloo välja käidud tõenäoliselt tuhandeid loomislugusid ja müüte, teame nüüdseks, et tegemist on meie enda kodugalaktikaga, millest oma perspektiivi tõttu oleme sunnitud serviti läbi vaatama. Selle helendav triip on miljardite kaugete tähtede kollektiivne müriaad. Vahel on huvitav ja ka valgustav mõelda, et ükski iidne müüt ei tulnud sellele lihtsale ja ilusale tõele ligidalegi.

Augusti teises pooles muutuvad meie jaoks hästi vaadeldavaks Linnutee ribas asuvad hajusparved, udukogud ja planetaarudud. Neist viimased kujutavad endast vaatamata nimele valgusaastaid laiu gaasipilvi, mis on tekkinud surevatest tähtedest. Augustis on neist kõige paremini vaadeldavad Rebases asuv Hantli udu ehk M27, Lüüras asuv Rõnga udu ehk M57 ja Lohes asuv Kassisilma udukogu ehk NGC 6543. Hajusparvedest, mis kujutavad endast kosmilises mõttes noorte tähtede kogumeid, tasub pilk heita Sinikael-pardi parvele (M11) Kilbis, Maokandjas asetsevale NGC 6633 parvele, M39 parvele Luiges ja vägevale kaksikparvele Perseuses (NGC 884 ja NGC 869).

M27 ehk Hantli planetaarudu Rebase tähtkujus on üks heledamaid omasuguseid taevas ning hea objekt, mida läbi teleskoobi vaadelda. See on tekkinud Päikesega sarnaneva tähe surmatõmblustest, kui see oma välimised kihid endast eemale heitis. Nüüdseks valgustab seda seest tuumaprotsesside poolest surnud, kuid endiselt tulikuum tähetuum ehk valge kääbus. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-Pro

Planetaarudu NGC 6543, mida tuntakse astronoomide ja harrastajate seas paremini Kassisilma uduna. Tekitanud on selle udu südames asuv väga kuum ja vana täht, mille poolt eemale heidetud materjal moodustab kauneid mustreid. Udu jagatakse tegelikult enamasti kaheks osaks. Suurem roheline ja punane, kuid väga hõre ja tuhm "silmaiiris", sai alguse ajal kui täht oli veel punane hiidtäht ning selle hõre atmosfäär minema hajus. Udu keskel asub aga väga kuum (80 tuhat kraadi) tuum, mis on tekkinud hilisemal ajal ning millel on tegelikult väga palju keerukam struktuur. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-Pro

Udukogude osas on võimsama teleskoobi ja/või kaameraga vaatlemiseks või pildistamiseks soodsas asukohas NGC 6823 Rebases, Noorkuu udu NGC 6888, Põhja-Ameerika udukogu NGC 7000 ja Kookoni udu ehk C19 Luiges ning Elevandi londi udukogu ehk IC 1396, Võluri udukogu NGC 7380 Kefeuses ja Südame ja Hinge udukogud Kassiopeias. Eelkõige fototehnika ja pikkade säriaegade sina peal olijate jaoks on august ka suurepärane aeg pildistada taevas mitut täiskuud mahutavat Luige silmust ehk Loori udu Luige tähtkujus. Tegemist on 10-20 tuhande aasta eest plahvatanud supernoova hääbuva jäänukiga.

Lisaks lähedastele ududele ja täheparvedele tasub augustiõhtutel teleskoop juba suunata meile lähimate Andromeeda (M31) ja Kolmnurga (M33) galaktikate poole. Eraldi süvataeva objektide klassi moodustavad kerasparved. Need iidsed ja kauged pallilaadsed täheparved, mis sisaldavad sadu tuhandeid tähti vaid mõnisada valgusaastat laias ruumis, pakuvad teleskoobis alati suursugust vaatepilti. Neist enim väärivad lõuna- ja läänetaevas asuvad M2 (Veevalajas), M15 (Pegasuses), M71 (Nooles) ning M92 ja M13 Herkuleses. Neist viimane on põhjapoolkera üks heledamaid kerasparvi.

Hinge ja Südame udukogud Kassiopeia, Kaelkirjaku ja Perseuse tähtkujude ristumispaigas hõlmavad mitme täiskuu suurust ala. Nende nägemiseks aga tavalisest teleskoobist ei piisa. Appi tuleb võtta kaamera ja mitmetunnine säriaeg. Alles siis muutuvad nähtavaks erinevates lainepikkustes kiirgavad gaasid ja tumedad tolmukogumid, millest sünnivad kümnete miljonite aastate jooksul uued tähed. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Jahipenide tähtkujus asuvast M3 kerasparvest leiab tähti ligi pool miljonit, olles sellega üks meie galaktika võimsamaid omasuguseid. Meist ja Linnnutee tasandist lahutab seda ligi 30 tuhat valgusaastat, mis tähendab, et M3 naudib Linnutee ümber tiireldes hetkel suhteliselt uhket üksindust. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Planeedid

Augustiööde jooksul on võimalik ära näha kõik Päikesesüsteemi planeedid peale Marsi. Uneaja mõttes on neist kõige mugavamas asukohas Saturn, mis tõuseb augustis idast umbes samal ajal kui Päike loojub (kella 21-22 ajal) ning jõuab kulminatsiooni ehk oma kõrgemasse punkti umbes kella 3-4 ajal öösel. Teleskoop paljastab selle kaunid rõngad, mida näeme nüüd talvega võrreldes teisest küljest, kuna Saturn on enda orbiidil jõudnud paika, kus Päikese poole on pööratud selle lõunapoolkera. Paraku asuvad Saturni rõngad hetkel meie suhtes vaid mõnekraadise nurga all. Lisaks rõngastele peaks pimedama taeva taustal olema võimalik ära näha selle suuremad kuud - Titan, Rhea, Dione ja Iapetus.

Jupiteri koos oma truu nelja suurima kuuga näeme augustis vastu hommikut tõusmas idast. Seda võib isegi pisikese teleskoobiga vahel vaadelda ja mõelda, et selle sisse mahuks vabalt ära tuhat Maad. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Kaks tähistaeva kõige heledamat objekti (kui Kuu välja arvata), milleks on meist Päikesele lähemal tiirlev Veenus ja Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter, muutuvad augustis nähtavaks alles vastu hommikut madalal idataevas. Teleskoobiga näeb neist esimese puhul väga heledat vasakult valgustatud ketast. Jupiteri puhul on aga võrdlemisi lihtne eristada hiidplaneedi ülaatmosfääris tumedamaid vööte (hea õnne korral ka Suurt Punast laiku) ja muidugi selle nelja suurimat kuud - Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

12. augusti varahommikul, siis kui parasjagu on Perseiidide meteoorivoolu tipphetk (sellest lähemal all), mööduvad heledad Veenus ja Jupiter taevas üksteisest vaid pisut vähem kui kraadi kauguselt. Astronoomias kutsutakse sellist nähtust ühenduseks. Kaht planeeti näeb üksteise lähedal mitu päeva enne ja pärast ühenduse tipphetke.

Huvitav on vaatepilt ka 21. augusti varahommikul, kui idas asuvad üksteisele väga lähedal ja reas Jupiter, Veenus, õhukene kuusirp ja Merkuur. Neist viimast ongi sellel suvel kõige parem vaadelda augusti teises pooles vahetult enne päiesetõusu. Silmale paistab Päikesesüsteemi väiksem ja Päikesele lähim planeet otsekui üks heledam täht. Hobiteleskoop selle juures reeglina mingeid detaile ei paljasta, kuid fotode abil võib näha, et sarnaselt Veenusele paistab see meile otsekui vasakult valgustatud ketas.

Planeet Saturn pildistatud 2024. aasta septembris. Siis vaatas veel meie poole selle põhjapoolkera. Augustiks on see jõudnud orbiidil punkti, kus Päikese ja meie poole vaatab selle lõunapoolkera. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Veebruari õhtutaevas paistis Veenus otsekui paremalt valgustatud miniatuurne kuusirp. Augustis ilmub see koos Jupiteriga varajasse hommikutaevasse, kus see paistab valgustatuna teisest küljest. Seda põhjusel, et vahepeal on see meie ja Päikese vahelt läbi liikunud. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Silmale nähtamatult, aga teleskoobis pisikesi rohe-sinikaid täppe meenutavaid Uraani ja Neptuuni leiab augustis enam-vähem samast kohast kus need juba pikemat aega on asunud - Sõnni ja Vaala tähtkujudes. Nimelt asuvad need külmad gaasiplaneedid Päikesest nii kaugel ja tiirlevad selle tõttu niivõrd aeglaselt, et Maalt vaadates triivivad need tähtede suhtes väga aeglaselt.

Kaunis komeedipürgi

Kui peaks nimetama ühe augustis toimuva vaatamisväärse astronoomilise sündmuse, siis annaksid paljud vastuseks Perseiidide meteoorivoolu, mis pole inimloomadele juba aastatuhandeid pettumust valmistanud. Pikale ajaloole vaatamata mõnd veel siiani kihistama paneva nimega tähesadu tipneb 11.-12. augustil. Kuid ka nädal enne ja pärast seda võib öötaevas heledaid “langevaid tähti” tavapärasest tihedamalt märgata.

Nagu enamus suuremaid meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle jäänukiga. Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele 26 kilomeetrise läbimõõduga komeet nimega Swift–Tuttle. Viimast korda võis seda meie taevas näha 1992. aastal ning järgmine kord tuleb 2126. aastal. Meile vaatemängu pakkuvad kosmoseterad jättis see enda küljest maha ilmselt kusagil tuhat aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Meteoorivoolude nimi saab alguse tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk Perseuse tähtkujust. Päris selle suunas pole aga mõtet jõllitada, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tipuks ideaalsete vaatlustingimuste korral 135 lasku tunnis. Reaalsuses näeb sellest tänavu heal juhul veerandit, kuna sellel korral on taevas pea täielikult valgustatud Kuu. Kui veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis isegi kuupaistest piimjasse taevasse muljetavaldava juti künnab.

Nüüdseks juba enam kui veerandsada aastat leiab perseiidide tipu lähistel kusagil Eesti pimedas nurgas aset kodumaiseid kosmose- ja tähistaevahuvilisi mitmeks päevaks ja ööks kokku kutsuv Astronoomiafestival. Sellel aastal toimub see 14.-17. augustil Jõgevamaal Änkkülas Udu talus. Festivali kavast leiab kõike mida astronoomiahuviline tahtma peaks.

Kava, lisainfo, registeerimine: https://festival.astronoomia.ee/

Astronoomilisi sündmusi ajaloos:

⦁6. august, 2012 - Marsil maandub NASA marsikulgur Curiosity

⦁8. august, 1989 - stardib Euroopa Kosmoseagentuuri Hipparcose kosmoseteleskoop

⦁11. august, 1877 - USA astronoom Asaph Hall avastab Marsi pisema kuu Deimose

⦁17. august, 1877 - USA astronoom Asaph Hall avastab Marsi suurema kuu Phobose

⦁17. august, 2017 - LIGO/Virgo gravitatsioonilaine detektorid tuvastavad esimese kahe neutrontähe ühinemise

⦁18. august, 1868 - mitmed astronoomid tuvastavad täieliku päikesevarjutuse ajal Päikese spektris heleda senitundmatu elemendi (heeliumi)

⦁20. august, 1977 - NASA Voyager 2 kosmosesond stardib uurima Päikesesüsteemi gaasiplaneete

⦁24. august, 2006 - Rahvusvaheline Astronoomiaunioon (IAU) kiidab heaks uue planeedi definitsiooni, mis välistab nende hulgast Pluuto

⦁28. august, 1789 - saksa-briti astronoom William Herschel avastab Saturni jääkuu Enceladuse

⦁28. august, 1993 - NASA kosmosesond Galileo möödub asteroid Idast umbes 2000 kilomeetri kuaguselt ning avastab selle ümber kuu Dactyli. Tegemist on esimese avastatud asteroidi kuuga

Voyager 1 kohtab Saturni

Paljudest fotodest kokku õmmeldud aegvõte sellest, kuidas 1980. aasta novembris Saturnile lähenenud Voyager 1 kosmosesond Saturni ja selle rõngaid nägi. Aasta varem oli esimese kosmosesondina Saturni külastanud Pioneer 11, kuid Voyageri kaamerad olid oluliselt paremad.

Lähimas punktis möödus Voyager Saturni pilvedest vaid 125 tuhande kilomeetri kauguselt ning peale planeediga kohtumist suundus sond Päikesesüsteemist välja viivale kursile. Peaaegu aasta hiljem külastas Saturni Voyager 2, mis kasutas planeedi gravitatsiooni, et sooritada lõpuks möödalennud ka Uraanist ja Neptuunist.

Üllar Kivila

Siia tasub lisaks viidata, et sama autor on selliseid möödalennu-fotokollaaže teinud päris mitmeid, nii Voyageride seiklustest kui ka mitmete teiste-uuemate sondide fotode põhjal. Youtube-i kanal: https://www.youtube.com/@nickrulercreator/videos

Veel süvitsi huvilistele - valdav enamus kõigi kosmosesondide fotodest on avalikult veebis saadaval, aga tihti vajab algallikateni jõudmine omajagu kaevamist ja failiformaatidest ja muudest tehnilistest detailidest aru saamine võib ka paras peavalu olla, milleks tuleb omakorda dokumetatsioone välja kaevata...

Olles veidi planetaariumietenduste tegemise tarbeks selle teemaga kokku puutunud, siis julgen tehnika-programeerimise-pilditöötluse huvilistele kindlasti põnevateks hobiprojektideks soovitada 

Kõndides Titani merekaldal

Me ei jaga siin lehel tavaliselt kunstnike (või AI genereeritud) nägemusi ühest või teisest taevakehast või sündmusest. Seda lihtsal põhjusel, et tihtipeale annavad need kujutatavast sõna otseses mõttes vale pildi. Piiratud teadmiste valguses saab fantaasia domineerida ja tihti on nende piltide mõtteks püüda pigem klikke kui jagada teadmisi. Aga kui eelnevaid andmeid ja teadmisi on piisavalt ning neid kasutatakse oskuslikult, võib avanevad vaated olla võrreldavad tegelikkusega.

All teaduskirjaniku ja kosmosekunstniku Michael Carrolli maal, mis kujutab Saturni hiidkuul Titanil avanevat vaatepilti, mis on suunatud Kraken mare nimelise mere lõunakaldalt selles asuva Mayda insula nimelise saare suunas. Oranžis taevas ripub hiiglaslik rõngastatud Saturn ning selle serva tagant piilub meie jaoks ebatavaliselt pisike ja nõrka valgust heitev Päike. Kõik selle maali suuremad detailid on inspireeritud Saturni ja Titani kolmteist aastat (2004-2017) uurinud Cassini-Huygensi missioonilt.

Kuigi Cassini sondi jaoks oli Titani pind nähtavas valguses praktiliselt täielikult varjatud selle tiheda oranžika atmosfääri poolt, suutis see infrapunas töötavate kaamerate ja radariga kaardistada suurema osa selle pinnast. 2005. aastal laskus aga Titani pinnale Cassiniga kaasas olnud Huygensi maandur. Siiani ainus maandumine teisel kuul peale meie Kuu, oli edukas ning pakkus maisete teadlastele enneolematu võimaluse näha, mis selle tulnukliku maailma pilvede all toimub.

Cassini radarikujutis Titanil asuvast Kraken mare merest (tumedam) ja selles asuvast Mayda insulast ehk umbes 90x150 kilomeetrisest saarest.

Näiteks peale Maa on Titan teadaolevalt ainus taevakeha Päikesesüsteemis, mille pinnal loksuvad mered ja järved ning voolavad jõed. Paraku ei ole need tehtud veest, vaid vedelast metaanist ja etaanist. Meile tuttavad ja hapniku olemasolul põlevad gaasid saavad sealses umbes -180 kraadises ja isegi Maast tihedamast atmosfääris püsida mugavalt vedelana. Titaani pinda liigendavad mäed ja kaljud koosnevad ilmselt suures osas jääst, mis on külmunud kõvaks kui kivi. Kusjuures veejää poleks Titanil isegi mitte libe. Tänu atmosfäärile on Titan ka ainus taevakeha peale Maa, mille pinnal saaks sisuliselt hapnikumaski ja väga-väga soojade riiete olemasolul inimesed ringi jalutada. Seda tehes võiks ju täitsa selline vaatepilt avaneda.

Titani pinnal vedelat vett ei ole, aga selle koore all võib temperatuur ja rõhk olla selleks piisavad. Pole välistatud, et sealses orgaaniliste ühendite poolest rikkalikus supis võib ka üht-teist ringi ujuda. Titanist ja sellel maandumisest oleme varasemalt kirjutanud siin: https://www.astromaania.ee/search/label/Huygens?m=1

Saturni rõngad kadusid

Hetkel on Saturn meie maalt raskesti nähtav, kuna tõuseb see praktiliselt koos Päikesega ning asudes sellest visuaalselt vaid paarikümne kraadi kaugusel, on selle päevases taevas üles leidmine keeruline (aga hea teleskoobi abil üldsegi mitte võimatu). Kui seda teleskoobiga vaatleksime, siis oleks näha, et selle muidu uhked rõngad ja nende poolt heidetud vari planeedi atmosfääris paistavad vaid õhukese ribana. Kusjuures võrreldes möödunud suve ja sügisega tunduvad need olevat nüüd valgustatud teiselt poolt - teisisõnu kui varem olid nad kaldu planeedi lõunapooluse poole, siis nüüd on need kaldu põhja poole. Järgnevate aastate jooksul see kalle üha suureneb, mis teeb rõngaste ja selles asuva suurema (Cassini) pilu vaatlemise lihtsamaks.

All on näha astrofotograaf Natan Fontese jäädvustusi Saturnist viimase viie aasta jooksul. Alumine foto pärineb selle aasta 23. märtsist, kui Saturni rõngad näisid lühikeseks perioodiks Maalt vaadates lausa kaduvat. Ligi nelisada aastat tagasi tunnistas samasugust vaatepilti teleskoobipioneer Galilei Gaileo, kes oli sellest arusaadavalt hämmastunud. Asi selles, et Galileo ei mõistnud Saturni rõngaste olemust, kuna tema võrdlemisi primitiivne teleskoop näitas neid talle enamuse ajast kui planeedi kahel küljel asuvaid heledaid "kõrvu", mis aastate vältel kahanesid, kadusid ning jälle kasvasid. Astronoomi parimaks hüpoteesiks oli, et nende näol on tegemist planeedi ümber tiirlevate (iseenesest toona ketserlik idee) kuudega, mis meie sihist vahel planeedi taha ära kadusid.

Galileo ei saanudki enne oma surma kiriku poolt seatud koduarestis (1642) Saturni "kõrvade" tegelikust olemusest aru. Selleks pidi planeeti oluliselt parema optika abil vaatlema Hollandi matemaatik ja astronoom Christiaan Huygens, kes mõistis 1655. aastal, et tegemist on planeeti ekvaatori kohal ümbritseva hiiglasliku rõngaste süsteemiga. Kuna rõngad on laiuselt tuhandeid kilomeetrid, aga paksuselt vaid keskmiselt 10-100 meetrit, ei ole neid serviti vaadates võimalik maisete teleskoopidega eristada. Tänaseks teame tänu Saturni juurde saadetud automaatjaamadele (Pioneer 11, Voyager 1&2, Cassini-Huygens), et Saturni rõngad koosnevad tegelikult tuhandetest peenikestest rõngastest, mis omakorda koosnevad planeedi ümber tiirutavatest umbes lumekäki mõõtmetega jäisest materjalist. Nende tekke osas puudub veel üksmeel, kuid välja on käidud kaks peamist varianti - need on Saturni orbidiil purunenud jäise kuu(de) riismed või siis Saturni süsteemi sisenenud ning selles lagunenud komeetide puru.

Miks aga Saturni rõngaste nurk sedasi Maalt vaadates muutub? Sarnaselt Maale pöörleb ka Saturn oma tiirlemistasandi (ekliptika) suhtes kalde all. Kusjuures kahe planeedi kalded on üsna võrreldavad - Maa puhul 23,5 kraadi, Saturnil 26,7 kraadi. Kalde tulemuseks on, et ühe tiiru jooksul ümber Päikese on pool ajast selle poole suunatud üks planeedi poolkera ja pool ajast teine poolkera ning nende vahepeal vaatab Päikese poole planeedi ekvaator. Selliseid olukordi tunneme igapäevaelus paremini aastaaegade nime all. Maal läbivad aastaajad ühe tsükli ühe tiiru jooksul ümber Päikese ehk ühe aastaga. Saturn tiirleb Päikesest aga ligi kümme korda kaugemal kui Maa ning ühe tiiru tegemiseks kulub sellel peaaegu 30 aastat. See tähendab, et Saturni aastaajad kestavad ümmarguselt seitse Maa aastat ning iga 14,5 aasta tagant vaatavad Saturni rõngad serviti Päikese (ja ühtlasi Maa) poole.

Võib siis öelda, et märtsis Saturni ümbert "haihtunud" rõngad tähendavad, et kauge hiidplaneedi lõunapoolkeral algas seitsme-aastane suvi ja põhjapoolkeral seitse-aastane talv.

Saturni hakkame öötaevas nägema alates juuni lõpust, kuid parim aeg selle vaatlemiseks õhtutaevas on sügis ja talv.