Hetkel on Saturn meie maalt raskesti nähtav, kuna tõuseb see praktiliselt koos Päikesega ning asudes sellest visuaalselt vaid paarikümne kraadi kaugusel, on selle päevases taevas üles leidmine keeruline (aga hea teleskoobi abil üldsegi mitte võimatu). Kui seda teleskoobiga vaatleksime, siis oleks näha, et selle muidu uhked rõngad ja nende poolt heidetud vari planeedi atmosfääris paistavad vaid õhukese ribana. Kusjuures võrreldes möödunud suve ja sügisega tunduvad need olevat nüüd valgustatud teiselt poolt - teisisõnu kui varem olid nad kaldu planeedi lõunapooluse poole, siis nüüd on need kaldu põhja poole. Järgnevate aastate jooksul see kalle üha suureneb, mis teeb rõngaste ja selles asuva suurema (Cassini) pilu vaatlemise lihtsamaks.
All on näha astrofotograaf Natan Fontese jäädvustusi Saturnist viimase viie aasta jooksul. Alumine foto pärineb selle aasta 23. märtsist, kui Saturni rõngad näisid lühikeseks perioodiks Maalt vaadates lausa kaduvat. Ligi nelisada aastat tagasi tunnistas samasugust vaatepilti teleskoobipioneer Galilei Gaileo, kes oli sellest arusaadavalt hämmastunud. Asi selles, et Galileo ei mõistnud Saturni rõngaste olemust, kuna tema võrdlemisi primitiivne teleskoop näitas neid talle enamuse ajast kui planeedi kahel küljel asuvaid heledaid "kõrvu", mis aastate vältel kahanesid, kadusid ning jälle kasvasid. Astronoomi parimaks hüpoteesiks oli, et nende näol on tegemist planeedi ümber tiirlevate (iseenesest toona ketserlik idee) kuudega, mis meie sihist vahel planeedi taha ära kadusid.
Galileo ei saanudki enne oma surma kiriku poolt seatud koduarestis (1642) Saturni "kõrvade" tegelikust olemusest aru. Selleks pidi planeeti oluliselt parema optika abil vaatlema Hollandi matemaatik ja astronoom Christiaan Huygens, kes mõistis 1655. aastal, et tegemist on planeeti ekvaatori kohal ümbritseva hiiglasliku rõngaste süsteemiga. Kuna rõngad on laiuselt tuhandeid kilomeetrid, aga paksuselt vaid keskmiselt 10-100 meetrit, ei ole neid serviti vaadates võimalik maisete teleskoopidega eristada. Tänaseks teame tänu Saturni juurde saadetud automaatjaamadele (Pioneer 11, Voyager 1&2, Cassini-Huygens), et Saturni rõngad koosnevad tegelikult tuhandetest peenikestest rõngastest, mis omakorda koosnevad planeedi ümber tiirutavatest umbes lumekäki mõõtmetega jäisest materjalist. Nende tekke osas puudub veel üksmeel, kuid välja on käidud kaks peamist varianti - need on Saturni orbidiil purunenud jäise kuu(de) riismed või siis Saturni süsteemi sisenenud ning selles lagunenud komeetide puru.
Miks aga Saturni rõngaste nurk sedasi Maalt vaadates muutub? Sarnaselt Maale pöörleb ka Saturn oma tiirlemistasandi (ekliptika) suhtes kalde all. Kusjuures kahe planeedi kalded on üsna võrreldavad - Maa puhul 23,5 kraadi, Saturnil 26,7 kraadi. Kalde tulemuseks on, et ühe tiiru jooksul ümber Päikese on pool ajast selle poole suunatud üks planeedi poolkera ja pool ajast teine poolkera ning nende vahepeal vaatab Päikese poole planeedi ekvaator. Selliseid olukordi tunneme igapäevaelus paremini aastaaegade nime all. Maal läbivad aastaajad ühe tsükli ühe tiiru jooksul ümber Päikese ehk ühe aastaga. Saturn tiirleb Päikesest aga ligi kümme korda kaugemal kui Maa ning ühe tiiru tegemiseks kulub sellel peaaegu 30 aastat. See tähendab, et Saturni aastaajad kestavad ümmarguselt seitse Maa aastat ning iga 14,5 aasta tagant vaatavad Saturni rõngad serviti Päikese (ja ühtlasi Maa) poole.
Võib siis öelda, et märtsis Saturni ümbert "haihtunud" rõngad tähendavad, et kauge hiidplaneedi lõunapoolkeral algas seitsme-aastane suvi ja põhjapoolkeral seitse-aastane talv.
Saturni hakkame öötaevas nägema alates juuni lõpust, kuid parim aeg selle vaatlemiseks õhtutaevas on sügis ja talv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar