Tõrva astronoomiaklubi näitus Tõrva keskväljakul

Tõrva keskväljaku serva on üleöö kerkinud üks astrofotograafiaring. Sõna otseses mõttes. Tegemist välinäitusega fotodest, mis on aastate jooksul kogunenud siitsamast Tõrvast öötaevast pildistades. Tänada tuleb sellise idee ja teostuse eest eelkõige Tõrva vallavalitsuse liikmeid ja linnahoolduse väsimatut meeskonda.

Näitus "Tõrvast tähtedeni" saab ametlikult avatud juba täna õhtul kell 18 Jüriöö pidustuste ja jooksuvõistluste kõrvalt ning jääb avatuks hetkel veel määratlemata ajaks. Ehk siis Tõrvast läbi sõitvatel astronoomiahuvilistel tasub alati teha siin väike paus, vaadata fotosid ja kõndida näiteks Veskijärve kaunil kaldal.

Plaan oleks avamise ajaks näituse kõrvale püstitada ka teleskoop, millega vaadelda Kuud. Paraku kevadiselt heitlik ilm ei näi hetkel seda plaani soosivat. Eks ole näha.

Uus supernoova meie lähiümbruses

 Nädala eest muutus meist 22 miljoni valgusaasta kaugusel asuvas galaktikas NGC 3621 nähtavaks üks supernoova. Tegemist esimese selles galaktikas leitud supernoovaga, mis kannab tähist SN 2024ggi ning mis näib kuuluvat päritolu järgi tüüp II supernoovade hulka. See tähendab, et tegemist on massiivse tähe kollapsil tekkinud täheplahvatusega. Alles jäi sellest kas neutrontäht või must auk.

Foto: Damian Peach

Foto: Damian Peach

Foto galaktikast 2011. aastal. Praegu selles säravast supernoovast polnud toona märkigi. Allikas: ESO/Joe DePasquale

NGC 3621 leiab Hüdra tähtkuju alumisest servast, mis paraku Eestist jääb silmapiiri alla. Aga pole ilmselt lugu, kuna supernoovat on näha vaid teleskoobiga ja sedagi pikkade säriaegade puhul.

Astronoomiaklubi astrofotod: Kuu ja selle lähivõtted

Eile sai lisaks Kuu üldvaatele sellest ka paar lähivõtet jäädvustatud. Nendeks kohtadeks oli Kuu mägine piirkond selle põhjapoolkeral ja kraatriline lõunapoolkera. Kuna esimese lähivaate sisse jäi mitu huvitavat mäestiku ja ka Apollo 15 mehitatud missiooni maandumispaik, sai need kaardile märgitud. Pange tähele, et Kuu suurimad mäestikud kannavad kuulsate mägestikega analoogseid nimesid. Näiteks Kuu Alpidest leiab samuti Mount Blanci nimelise tipu.

Panoraamfoto Apollo 15 maandumispaigast ja taustal kõrguvast Apenniinide mäestikust.

Mount Hadley, mille jalami lähistel Apollo 15 maandus, ulatub tasandikust 1500 meetri kõrgusele. Põhjus, miks nõnda kõrge mägi tundub asuvat fotol justkui sealsamas on selles, et Kuul puuduvad tuttavad maamärgid. Lisaks puudub seal atmosfäär, mis kaugeid mägesid sinaka udu sisse värviks. Vaakum on ideaalselt läbipaistev.

Apollo 15 fotodel paistab Maalt vaadates kaljusid meenutav mäestik petlikult lauge. Tegelikult kõrgub see kilomeetreid üle tasandiku.

Celestron 9.25EdgeHD, 2x Barlow, ZWO ASI071MC pro. Sharpcap, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Astronoomiaklubi astrofoto: Kuu

Eilne foto 59,2% valgustunud Kuust. Taevas oli ta küll muidugi püstiselt, aga kuna kosmoses eelistatud suunad puuduvad, siis...

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/ztrb6b/0/

Celestron 9.25EdgeHD ja ZWO ASI071MC pro. 1200 kaadrist parima 25% liitmisel. Sharpcap, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Avastati massiivseim stellaarne must auk

Avastatud on seni massiivseim niinimetatud stellaarne must auk Linnutees, mis asub meist "vaid" 1926 valgusaasta kaugusel Kotka tähtkuju suunas. Sellega on see meile ühtlasi teine lähim must auk*.

Erinevalt enamike hiidgalaktikate südames peituvatest massiivsetest ja supermassiivsetest mustadest aukudest, mille massid võivad Päikest ületada miljoneid ja miljardeid kordi, on stellaarsed mustad augud pisemad ja teistsuguse sünnilooga. Kui esimesed kukkusid arvatavasti noores universumis kokku tihedast gaasist ja tolmust, siis stellaarsed mustad augud on sündinud massiivsete tähtede kollapsi (supernoovade) käigus. Seni on Linnuteest avastatud kümnekonna Päikese massiga stellaarseid musti auke. Vastavastatud BH3 massiks on hinnatud lausa 33 Päikest.

All animatsioon BH3 tähist kandvast mustast august (punasega) ja selle ümber tiirlevast tähest.

Kuigi Linnutees leidub taolisi musti auke ilmselt suurel hulgal, on neist enamikud meie jaoks praktiliselt nähtamatud. Nagu nimigi ütleb, ei kiirga must auk (peaaegu) üldse, mistõttu saab neid "näha" vaid kaudsetel meetoditel. Üheks selliseks viisiks on kui musta augu ümber tiirleb mõni täht, mille orbiidist saab gravitatsiooniseaduse põhjal tuletada nähtamatu musta augu asukoha ja massi. Sellisel moodusel leiti ka BH3. Nimelt avastati Linnutee tähtedest 3D kaarti koostava Gaia satelliidi andmetest üks täht, mis näis veidral kombel võbelevat. Lähemal vaatlusel maailma suurimate teleskoopidega tehti kindlaks, et see täht tiirleb ümber nähtamatu massi iga 11,6 aasta tagant. See nähtamatu mass ongi suure tõenäosusega must auk.

Tähe omadusi uurides on leitud, et see ei ole nähtavasti "saastunud" musta augu tekitanud supernoova poolt. See tähendab, et tõenäoliselt on see musta augu orbiidile püütud hiljem.

Linnutees võib teoreetiliselt leiduda kuni 100 Päikese massiga musti auke. Paraku ei tiirle neist suurema osa ümber tähti, mis selle asukoha reedaks. Igatahes hetkel on BH3 Linnutees massilt teadaolevalt teine must auk, mida ületab vaid Linnutee südames asuv Sagittarius A* (hääldataksegi A-tärn), mille mass on 4,1 miljonit Päikest.

*lähim teadaolev must auk Gaia BH1 asub meist 1560 valgusaasta kaugusel Maokandja tähtkuju suunas ja on 9,26 Päikese massiga.

Chandra röntgenobservatooriumi eelarve hakkab kahanema

Märtsis ilmunud NASA eelarve 2025. aastaks näeb ette tõsiseid kärpeid Chandra röntgenobservatooriumi kuludele. Plaani kohaselt eraldatakse 2023. aastal 68,3 miljonit dollarit saanud projektile järgmisel aastal 42,1 miljonit, 2026. aastal 26,6 miljonit dollarit ning kümnendi lõpuks võib eelarve kahaneda vaid 5 miljoni dollarini aastas. Sisuliselt kahandatakse sellise plaaniga hetkel täies elujõus observatooriumi töö miinimumile. Arusaadavalt on see röntgenobservatooriumiga igapäevaselt töötavatele astronoomidele enam kui kurb uudis.

Chandra röntgenobservatooriumi näol on tegemist 1999. aastast Maa orbiidil tiirleva kosmoseteleskoobiga, mis nähtava ja sellega piirnevate lainepikkuste (UV, infrapuna) asemel püüab ja koondab röntgenkiirgust. Selleks kasutab Chandra (nimetatud India astrofüüsik Subrahmanyan Chandrasekhar järgi) 1,2 meetrise läbimõõduga niinimetatud Wolter tüüpi teleskoopi. Kuna röntgenkiirgus on kõrge energiaga, ei saa seda püüda traditsiooniliste peeglite abil, kuna kiired läheksid sellest lihtsalt läbi või neelduksid materjalis. Wolteri teleskoop kasutab kiirte püüdmiseks nendega väga madala nurga alla lihvitud kaht peeglit, mis painutavad röntgenkiirte teekonda vaid ainult riivamisi.

Chandra peeglid. Röntgenkiirte püüdmiseks peavad need olema peaaegu pikki vaatlussuunaga.

Chandra komplekteerimine. Teleskoop on kusagil bussi mõõtu.

Kuna Maa atmosfäär neelab röntgenkiirgust, saab sellises lainepikkuses kiirgust püüda vaid kõrgele küündivatelt õhupallidelt, sondrakettidelt või siis orbiidilt. Kuigi viimase poolesaja aasta jooksul on orbiidile saadetud mitmeid röntgenkiirguses töötavaid satelliite ja teleskoope, on Chandra neist kõigist kaugelt kõige tundlikum ja täpsem. Hetkeseisuga 2035. aastal orbiidile jõudma pidav Euroopa Kosmoseagentuuri röntgenteleskoop Athena peaks küll olema oluliselt tundlikum, kuid samas lahutusvõime osas jääks see Chandrale ikkagi tugevalt alla. Lisaks on Athena projekti omakorda läbimas kärpeid.

Chandra on osa NASA neljaliikmelisest nii-öelda suurte kosmoseobservatooriumide perekonnast, mille moodustasid algselt lisaks Chandrale Hubble kosmoseteleskoop, Spitzeri kosmoseteleskoop ja Comptoni gammaobservatoorium. Nähtava valgusega tegelev (ja seepärast ilmselt ka neist kõige kuulsam) Hubble on siiani töökorras ning 2027. aastal peaks orbiidile startima selle mantlipärija Nancy Grace Roman kosmoseteleskoop. Tegemist nii-öelda super-Hubblega, mis näeb universumit umbes sama teravalt kui Hubble, kuid on kusagil 100 korda laiema vaateväljaga. Tänaseks pensionile saadetud infrapunakiirguses töötava Spitzeri kosmoseteleskoobi mantlipärijaks ei ole miski muu kui James Webbi kosmoseteleskoop ning 2000. aastal tegevuse lõpetanud Comptoni asemel on NASAl 2008. aastal startinud Fermi gammakiirgusteleskoop. Lisaks peaks 2025. aastal orbiidile jõudma NASA Compton Spectrometer and Imager (COSI) teleskoop. Vaid Chandrale pole praeguse seisuga NASA planeerimas järeltulijat.

Tycho supernoovajäänuk. Supernoova nähti Maalt 1572. aastal.

Jupiter röntgenkiirguses. Eriti heledalt on näha selle poolustel esinevaid virmalisi.

Tuhandetest galaktikatest koosnevad Perseuse ja Neitsi galaktikaparved röntgenkiirguses näitavad, et sealne galaktikatevaheline ülikuum gaas on turbulentne. See võib seletada miks galaktikaparvedes leidub gaas nõnda visalt jahtub.

Crabi supernoovajäänuk (M1) röntgenkiirguses.

Kui vaadata seda nimekirja ja hiljutisi uudiseid eelarvekärbetest, siis näib tahtmatult, et NASA on jätmas vaatlevat röntgenastronoomiat unarusse. Miski, mis areneva teaduse vaatenurgast on enam kui veider. Arusaadavalt on universumi üha paremini mõistmiseks tarvis üha paremaid instrumente (või siis vähemalt olemasolevate instrumentide jätkuvat tööd), mis tooks endaga uusi andmeid ja avastusi.

Röntgenkiirgust evivad ülikuum gaas temperatuuriga miljon kuni sadu miljoneid kraade. See tähendab, et röntgenkiirguse abil saab uurida tähti, kaksiktähti, neutrontähti, supernoovajäänukeid, mustade aukude ümber tiirlevat materjali, galaktikaid ja nende parvi ümbritsevaid ülikuume gaasiümbriseid ning palju muud. Kuigi ilusaid pilte saab röntgenkiirguses harva, on tegemist tähtsa astronoomia haruga, ilme milleta jääb meie arusaamine universumist lünklikuks.

2024. aasta täielik päikesevarjutus Põhja-Ameerika kohal

Mõned valitud fotod esmaspäeval Põhja-Ameerika kohal toimunud täielikust päikesevarjutusest. Kommentaarides ka paar videot.

PS: Paraku on sotsiaalmeedia sellel korral oluliselt enam kui eelmistel täidetud lisaks tõelistele fotodele ka tõenäoliselt tehisintellekti abil fabritseeritud piltidega. Tegemist on täitsa tõsise probleemiga, mis ohustab laiemalt terve fotograafia tulevikku, kuna mingist hetkest muutuvad need tõelistest fotodest eristamatuks isegi teadjate inimeste silmadele. Näiteid neist fotodest me siin omakorda jagama ei hakka, kuid lihtsalt teadmiseks, et kui foto on enam kui hämmastav ja selle juurest puudub viide autorile, siis tasub oma kriitiline mõtlemine järgmisele käigule lülitada.

Foto: Hunter Wells

Foto: Ryan Spangenberg

Foto: Marybeth Kiczenski

Foto: Kaixiang Wang

Foto: Daniele Gasparri

Foto: Taras Rabarskyi

Foto: Yifan Xu (õhupalliga Texase kohalt)

Foto: Andrew McCarthy (foto on tehtud viie erineva kaameraga ning tähed on jäädvustatud kuus kuud varem täpselt samast kohast taevas, mille ette Päike ja Kuu esmaspäeval jõudsid)

Foto: Mike Borman

Foto: Kyle Denny

Foto: Michael A. Stecker

Foto: Rahvusvahelise kosmosejaama pardalt

Foto: Gregorio Perez

Foto: Bobby Goddin

Foto: Petr Horálek, Josef Kujal ja Milan Hlaváč (fotol on suurendatud komeet SOHO-5008. Tegemist vahetult enne varjutust avastatud väiksema komeediga, mis ei ole silmaga nähtav).

Maast möödub auto mõõtu asteroid

Täna õhtul möödub Maast lähimas punktis 12 320 kilomeetri kauguselt (peaaegu Maa läbimõõt) asteroid 2024 GJ2. Tegemist 2,2 kuni 5 meetrise läbimõõduga kivimürakaga, mis Maaga kohtudes tekitaks taevas üsna muljetavaldava vaatepildi ning suure tõenäosusega jõuaks sellest mõned tükid ka maapinnani. Seekord ohtu kokkupõrkeks õnneks pole.

Maa ja 2024 GJ2 asteroidi trajektoorid Päikesesüsteemis.

2024 GJ2 asteroidi trajektoor Maast möödudes.

Asteroid asub Maale kõige lähemal Eesti aja järgi kell 21:31 ja liigub sellel ajal Amburi tähtkujus. Selle maksimaalne heledus on kõvasti allpool silmaga nähtavuse määra, kuid teleskoobiga õigesse kohta vaadates oleks seda näha pisikese tähtede taustal liikuva täpiga.

Asteroid avastati alles üleeile Hawaiil tegutseva Pan-STARRS 2 vaatlusprogrammi poolt.

Starlinki satelliidid orbiidil

Animatsioon SpaceX-i Starlink satelliitide arvu kasvust viimase viie aasta jooksul. Hetkel on neid orbiidile lennutatud kokku pea kuus tuhat (millest paarsada on rikkis või orbiidilt alla toodud) ning kusagil sama palju ootab veel lähiaastatel starti. Tulevikus võib ainüksi Starlinki satelliitide arv küündida 34 400-ni, millele lisanduvad sarnast teenust pakkuvate konkurentide satelliidid.

Arusaadavalt on sellise olukorra üle mures kõige enam astronoomid, kelle nii visuaalseid kui raadiovaatlusi hakkavad taevas ringi sõitvad satelliidid päev-päevalt üha enam segama. Lisaks suurendab iga orbiidile lisatud satelliit ohtu niinimetatud Kessleri sündroomiks. Tegemist olukorraga, kus orbiidil aset leidvad potentsiaalsed kokkupõrked tekitavad ahelreaktsiooni, mis lõppeb Maa orbiiti katva kilomeetreid sekundis liikuva rusupilvega. Sellisel juhul oleksime me sisuliselt tuhandeid aastaid enda planeedil lõksus.

Kõigi satelliitide (va salajased) asukohti orbiidil reaalajas saab vaadata ja uurida siit: https://satellitetracker3d.com/

Päikesevarjutust ei tasu palja silmaga vaadata

Näib, et inimesed kippusid vaatamata hoiatustele eilset päikesevarjutust Põhja-Ameerika kohal palja silmaga vaatlema. Google otsingud fraasidega "silmad valutavad", "mu silmad valutavad" ja "miks mu silmad valutavad" tiheduse tõus enne ja pärast varjutust.

Olgu siis veelkord mainitud, et palja silmaga Päikese või selle varjutuse vaatamine (eriti keskpäeval) ei ole hea mõte. See võib endaga kaasa tuua ajutisi või isegi jäädavaid nägemiskahjustusi. Veel halvem mõte on Päikest vaadata läbi suurendava optika, nagu näiteks binokli või teleskoobi. Seda võib teha ainult spetsiaalsete päikesefiltrite olemasolul.

Päikesevarjutus Starlinki satelliidi pardalt

Eileõhtune täielik päikesevarjutus Põhja-Ameerika kohal nähtuna Starlinki satelliidi pardalt. Must vari kuulub siis Kuule. Tasub ka tähele panna kuidas satelliidi päikesepaneel ennast pidevalt Päikese suunda pöörab.

Täielik päikesevarjutus 2024 Põhja-Ameerikas

Täna (8. aprill) Eesti aja järgi kell 18:42 kuni 23:52 toimub Põhja-Ameerika kohal selle aasta esimene ja ainukene täielik päikesevarjutus. Võib juba julgelt ette ennustada, et homme ootab sotsiaalmeediat ees varjutusefotode uputus.

Esimene foto päikesevarjutusest jäädvustati 28. juulil 1851 Königsbergi ülikooli observatooriumist (tänapäeva Kaliningradis) fotograaf Julius Berkowski poolt. Foto on tehtud niinimetatud dagerrotüüpias.

Kuu poolt heidetud kitsas täisvarju koridor algab Vaiksest ookeanist, ületab edela-kirde suunas Mehhiko, Ameerika Ühendriigid, Kanada kagunurga ning lõppeb Atlandi Ookeanis. Maksimaalset pikka varjutust saab nautida Mehhikos Nazasi linna lähistel, kus Kuu püsib Päikese ees kokku 4 minutit ja 28,13 sekudit. Poolvarjulist varjutust saab näha praktiliselt tervest Põhja-Ameerikast, Gröönimaalt, Islandilt ja viivuks ka Iirimaalt.

Sellel aastal plaanib NASA varjutuse ajal ionosfääriks kutsutud atmosfäärikihti lennutada kolm pisikest uurimisraketti. Nende pardal olevate instrumentide eesmärgiks on mõõta kuidas Päikese poolt tuleva UV-kiirguse äkiline kadumine mõjutab ionosfääris toimuvaid keemilisi ja füüsikalisi protsesse ning seeläbi sidesüsteemide toimimist. Üle 400 kilomeetri kõrgusele küündivad raketid stardivad NASA Wallopsi lennukeskusest Virginia osariigis 45 minutit enne varjutust, varjutuse ajal ja 45 minutit peale seda.

Varjutuse teekond üle Põhja-Ameerika. Punktiir tähistab täisvarju teekonda.

NASA uurimisrakett, mille sarnased lennutatakse uurima päikesevarjutuse mõjusid ionosfäärile.

Varjutuse kulgu saab soovi korral otseülekandes vaadata siit: https://www.youtube.com/watch?v=_uIuKAsMKto

Eestis saab osalist päikesevarjutust näha järgmise aasta 29. märtsil ning täielikku alles 2126. aasta 16. oktoobril.

Perseverance leidis Marsilt lootustandva proovi

Marsikulgur Perseverance on viimased kolm aastat tegelenud Marsil Jezero kraatri uurimisega. Lisaks hämmastavatele fotodele ja mõõtmistulemustele on see kogunud ja pakendanud pinnase- ja kiviproove, mis loodetakse hetkel veel täpsustamata tulevikus maisetesse laboritesse toimetada. Hetkel viimane proov järjekorranumbriga 24 näib olevat neist kõige huvitavam, kuna kõigi eelduste kohasel sai see välja puuritud kivist, mis näib olevat veetnud pikka aega vedela vee all.

Miljardite aastate eest oli Marsi atmosfäär piisavalt tihe ja kliima piisavalt soe, et selle pinnal voolasid jõed ja loksusid järved. Üheks selliseks järveks oli ka 45 kilomeetrise läbimõõduga Jezero kraater, mida veega toitnud jõedeltat Perseverance uurib. Praeguste arusaamade kohaselt oli vedel vesi paigaks, kus Maal tekkis elu. Küsimus, et kas sama võis aset leida ka Marsil, on üks Perseverance missiooni põhiküsimusi, millele antud proov võib potentsiaaselt jaatava vastuse anda.

Perseverance Marsil lähenemas kivile, millest see võttis 24. proovi.

24. proov hüüdnimega “Comet Geyser” (komeedikeiser), mis võeti kulguri poolt märtsi keskel, on esilalgsete andmete põhjal pärit kivist, mis koosneb peaaegu täielikult sellistest mineraalidest, mis moodustusid vedelas vees. Maa näitel teame, et taolised mineraalid on suurepärased säilitamaks endas iidset orgaanilist ainet ja niinimetatud biosignatuure ehk jälgi kunagisest elust. Lisaks on võimalik sellistest kivimitest järeldada nende moodustumise hetkel valitsenud keskkonnatingimusi - temperatuuri ja õhurõhku. Paraku ei ole Perseverance varustatud selliste analüüside tegemiseks. Selle ülesandeks on hetkel vaid proovid võtta ja need sulgeda hermeetiliselt titaankapslitesse. Osad taolised kapslid kukutab kulgur marsipinnale, osad jäävad selle pardale.

Kivi peale puurimist.

Millalgi tulevikus on NASA ja Euroopa Kosmoseagentuuri plaaniks lähetada Perseverance lähedale üks spetsiaalne maandur, mille juurde toimetab kulgur selle sisemuses peidus olevad proovikapslid. Maanduri robotkäsi võtab need ükshaaval kulgurilt ning asetab maanduri sees asuva pisikese raketi koonusesse. Kui kõik proovid olemas, stardib rakett Marsi orbiidile, kuhu see jääb seni kuni Marsi juurde jõuab veel üks teine rakett, mis esimese üles korjab ja tagasi Maale toimetab. Juhul kui Perseverance ei peaks misiganes põhjusel olema võimeline maanduri juurde jõudma, tõusevad selle seest õhku kaks identset kopterdrooni (midagi sarnast nagu Perseverancega kaasas olnud prototüüp Ingenuity), korjavad kulguri poolt eelnevalt maha pillatud kapslid üles ning toimetavad need ise maanduri juurde.

Arusaadav, et kui jutt käib nii keerukast, kallist ja paljusid muutajaid sisaldavast missioonist või õigemini missioonide sarjast, tuleb kõik asjad läbi mõelda ja valmistuda halvimaks. Isegi kui kulgur suudab oma ülesande proovide üleandmisel täita, saavad droonid jääda edaspidi temaga ning teha seda mida tegi Ingenuity - luurata kulguri jaoks välja huvitavaid uurimisalasid, marsruute või pildistada ja uurida piirkondi Jezero kraatris, kuhu kuuerattaline sõiduk ise ei pääse.

Osad proovikapslid on Perseverance kukutanud lihtsalt marsipinnale, kuhu need jäävad ootama toimetamist Maale.

Proov lähivaates.

Põhjus miks küsimus kunagisest elust Marsil on teadlaste jaoks nii suure tähtsusega on tegelikult üsna lihtne. Kui selgub, et elu tekkis sõltumatult lisaks Maale ka Marsil, peab universum olema täidetud eluga. Miks? Sest, et kui elu sai tekkida ühe tähe ümber tiirleval kahel planeedil kaks korda, siis tõenäoliselt tekib see praktiliselt kõikjal, kus tingimused seda lubavad. Seda vähemalt algelise mikroobse elu puhul. Kui paljud algselised eluvõrsed suudavad areneda mõtlevate olendite ja tsivilisatsioonideni, jääb muidugi esialgu ja võib olla igaveseks lahtiseks. Me teame hetkel vaid ainult üht sellist juhust ja selle põhjal statistikat teha ei tasu.

Perseverance kulguri hetkeasukohta ja selle poolt rännatud marsruuti saab näha siit (Ingenuity kopterdrooni asukoht peale selle tiivikute purunemist enam ei muutu): https://mars.nasa.gov/mars2020/mission/where-is-the-rover/

Voyager 2 kohtub Neptuuniga

Voyager 2 kosmosesondi foto Päikesesüsteemi kaugeimast planeedist Neptuunist ja selle suurimast kuust Tritonist (all). Foto on tehtud 3. juulil 1989. aastal, kui sond oli peale tosin aastat kestnud rännakut jõudnud planeedist 76 miljoni kilomeetri kaugusele.

Kuigi Neptuuni suurim kuu oli avastatud juba pea 150 aastat varem astronoom William Lasselli poolt, polnud toonastel astronoomidel täit selgust selle mõõtmetest. Sellel fotolt said nad viimaks järeldada, et Triton pidi olema 2800-3200 kilomeetrise läbimõõduga, tehes sellest ühe Päikesesüsteemi suurima. Kaks ja pool kuud hiljem möödus Voyager 2 Neptuunist 5000 ja Tritonist vaid 40 tuhande kilomeetri kauguselt. Tänu neile lähedastele möödalendudele teame tänaseks, et Tritoni keskmine läbimõõt on 2706,8 kilomeetrit ehk veidi väiksem kui meie Kuul.

Voyager 2 on siiani ainus uurimisjaam, mis on Neptuuni (ja enne seda Uraani) süsteemi külastanud.

James Webbi kosmoseteleskoobi foto Neptuunist ja Tritonist. Tänu Webbi võimele püüda infrapunakiirgust, on fotol näha ka Neptuuni nähtavas valguses praktiliselt nähtamatud rõngad.

Aprillitaevas Imelises Teaduses

Aprill on viimane kevadkuu, mis öösiti veel tõelist pimedust pakub. Seega tasub teada, mida sealsest tähistaevast leida võib. Selle kohta saab lugeda Imelise Teaduse värskest numbrist.

Põrkuvad galaktikad

Kahest omavahel interakteeruvast spiraalgalaktikast (NGC 5426 ja NGC 5427) koosnev galaktikapaar Arp 271, mis asub meist 130 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju suunas. Struktuurilt ja suuruselt ilmselt meie endi Linnuteele suhteliselt sarnaste galaktikate saatus ei ole meie jaoks veel selge. Nad võivad omavahel põrkuda, moodustades lõpuks ühe hiiglasliku elliptilise galaktika, või siis mööduvad nad üksteist riivates erinevates suundades. Kuigi galaktikad on juba servipidi koos ning liiguvad üksteise suhtes sadu kilomeetreid sekundis, võtab kogu protsess veel miljoneid aastaid (tegelikult on see muidugi juba toimunud, kuid informatsioon selle kohta on meie poole veel valguse kiirusel teel).

Olenemata selle kosmilise tantsu täpsest finaalist tekitab põrkumine/riivamine mõlemas galaktikas võrdlemisi tormilise tähekke laine - tähtedevaheline gaas saab loodejõudude poolt häiritud, koguneb kokku ning kukub hiiglaslikes udukogudes tähtedeks. Miljonite aastate pärast võivad seega mõlemad galaktikad paista meile võrreldes tänasega oluliselt heledamalt.

Arp 271 võib olla omamoodi pilguheit meie endi tulevikku, kuna Linnutee ja Andromeeda galaktika on üksteisega sarnasel kokkupõrkekursil. Selleni läheb aga veel 4,5 miljardit aastat aega. Päikesesüsteem on selleks ajaks paraku tundmatuseni muutunud ning Maa Päikese paisumise tõttu põlenud elutuks kivi- ja rauapalliks.

Foto on tehtud Tšiilis asuva Euroopa Lõunaobservatooriumi 3.58 meetrise teleskoobiga (New Technology Telescope). Autor: ESO

Eestimaine Linnutee ja sodiaagivalgus

Taevapiltnik Kristjan Kõluvere panoraamfoto Laiuse ordulinnuse varemete kohal avanevast varakevadisest öötaevast, kus on nähtav Linnutee ja selles sisalduvad udukogud, täheparved ja isegi paar naabergalaktikat. Lokaalsema iseloomuga on seal näha müstilisena kõlav sodiaagivalgus ja õhuhelendus.

Foto autor Kristjan Kõluvere

Päikesesüsteemi ja selles tiirleva ning pöörleva Maa kaldest tingitult ei saa lähimate tuhandete aastate jooksul Eesti laiuskraadidelt näha meie kodugalaktika kõige heledamat keset. Selle asemel peame leppima vaatega Linnutee ühe haru või antud foto puhul peaaegu otse selle välisserva suunas. Asudes Linnutee keskosast umbes poolel teel ääreni (28 000 valgusaastat) paistab meile sellegipoolest sealsete miljardite tähtede ühine kuma. Kuna Linnutee tasandis leidub enamus selles sisalduvast materjalist, leiab sealt suunast ka enamuse uute tähtede sünnipaikadeks olevatest udukogudest. Need paistavad fotol punakate laikudena.

Linnutee ketas on iseenesest enam-vähem sirge, kuid kuna antud foto on kokku pandud mitmest fotost ning katab taevast suurema osa, on selle sirge vööt paratamatult kõveraks paindunud.

Foto autor Kristjan Kõluvere

Lisaks Linnutee kaarele paistab fotol veel teinegi nõrgem kaar, mis algab selle keskelt ning kaardub ida poole (vasakule). Tegemist on tänapäevases valgusreostatud maailmas üha harvemini tabatava sodiaagivalgusega, mida on võimalik kõige paremini näha kevadeti paar tundi peale päikeseloojangut või sügiseti paar tundi enne päikesetõusu. Ka see on tegelikult sirge ning teatud juhtudel nähtav isegi palja silmaga otsekui pikk hägune kolmnurk, mis saab alguse horisondi all asuva Päikese suunast ning järgib selle näivat aastast teekonda taevas ehk sodiaaki. Sodiaagivalgust tekitab Päikesesüsteemi tasandis tiirlev hõre tolmuketas, milles päikesevalgus hajub. Tolmu päritolu üle veel vaieldakse, kuid tõenäoliset on see vähemalt mingil määral pärit niinimetatud Jupiteri perekonna komeetidest.

Viimaseks ja meile kõige lähemaks nähtuseks on horisondi nähtav mitmevärviline valgus, mida kutsutakse õhuhelenduseks (airglow) või ööhelenduseks. Antud juhul on oranžikas kuma tõenäoliselt enamuses pärit lähedalolevatest asulatest, kuid isegi maailma kõige pimedamates paikades on kuuvabadel öödel näha silmapiirilt kumavat mitmevärvilist valgust. Eriti hästi on seda näha näiteks orbiidilt. Tegemist on Maa atmosfääris toimuvate erinevate keemiliste reaktsioonide mõjul tekkiva nõrga helendusega, mida silmaga on võimalik näha kuni 10 kraadi kõrgusel silmapiiri kohal paistva sinakas-punaka kumana. Fotodel võivad olla eristatavad õhuheleduse erivärvised vöödid.

Taustafoto autor Kristjan Kõluvere, lähikaadrid Tõrva Astronoomiaklubilt

Õhuhelenduse tekkemehhanisme on mitmeid, kuid neist peamisteks on päeva jooksul päikesevalguse poolt fotoioniseeritud osakeste rekombinatsioon ning lämmastiku ja hapniku ühinemine lämmastikoksiidiks (NO), mille tulemusel kiirgub footon. Õhuhelendust on tuntud antiikaegadest peale ja see on üks põhjusi, miks Maalt ei ole kunagi võimalik näha täiesti pimedat taevast, isegi kui valemist eemaldada Päikese murdumine atmosfääris ja tähevalgus.

Lisasime autoril loal omalt poolt foto juurde mõned selgitavad tekstid sellel asuvate kõige huvitavamate (tuntumate) objektide ja nähtustega ning ka ühe versiooni, kus kauged objektid leiavad läbi meie endi astrofotode lähivaate.