Planeetide ühendused ja paraadid, osa 2

Autor: Üllar Kivila Artikli esimene osa: https://www.astromaania.ee/2025/10/planeetide-uhendused-ja-paraadid-osa-1.html

Seekord uurime maapealse vaatleja jaoks visuaalselt kõige põnevamat, aga samas ka kõige haruldasemat planeetide ühendust – kõigi palja silmaga nähtava viie planeedi kohtumist. Seega jäävad vaid teleskoopide abiga nähtavad Uraan ja Neptuun vaatluse alt välja. Üldiselt kehtib loogika – mida vähemaid planeete vaadelda, seda tihedamini ja lähematesse ühendustesse need satuvad.

Kõigepealt natuke sellest, mis tingimustel selliseid sündmusi üldse vaadelda saab. Piiranguid seavad siin Veenus ja Merkuur, mis ei saa kunagi Maa vaatepunktist Päikesest kuigi kaugele liikuda. Et vaatleme kõigi viie planeedi kohtumisi, siis on need sündmused piiratud Päikesest kuni 28 kraadi kaugusele, mis on Merkuuri maksimaalne võimalik elongatsioon. Seega – neid sündmuseid on võimalik nähta vaid koidu- või ehataevas, aga mitte kunagi öötaevas. Päikese lähedus tähendab ka seda, et mõni võimalik ühendus võib olla praktikas vaadeldamatu, näiteks olukorras, mil kõik planeedid koonduvad Maalt nähtuna teisele poole Päikest.

Vaata postituse pilte paremate visuaalsete selgituste ning möödunud ja eesootava 15 000 aasta parimate ühenduste näidetega. Üks parematest ühendustest saabub juba üsna pea, tõenäoliselt enamiku lugejate eluajal, 2040. aastal!

Kui praegu vaadeldud viie planeedi ühendused on veel taevas nii laiali (parimad neist jäävad kuni kuue täiskuu läbimõõdu sisse), et on vaadeldavad pigem palja silmaga või ainult väiksema suurenduse või laiema vaateväljaga binoklites või teleskoopides, siis järgmises osas vaatleme 4 ja 3 planeedi kohtumisi, millest parimad on juba teleskoobivaatlejatele tõeliseks naudinguks. Jäägem kuuldele!

Planeetide ühenduse vaadeldavust kirjeldav oluline geomeetria. Ühendus on seda parem, mida lähemal planeedid üksteisele on. Seda kirjeldab ühenduses osalevate planeetide suurim nurkkaugus. Teiseks: ühendus on seda paremini vaadeldav, mida kaugemal see Päikesest toimub, seda kirjeldab kõige lähema ühenduses osaleva planeedi nurkkaugus Päikesest ehk elongatsioon.

Sellel pildil on kogu vaadeldud ajavahemiku kõige täpsem ühendus aastal 5874. Paraku pole see kuigi hea vaadeldavuse osas, kuna toimub üsna Päikese lähedal.

2040. aastal ootab taevavaatlejaid ees tõeline maiuspala – 5 planeeti kohtuvad taevas umbes 9° täpsusega. Sellest paremat ühendust nägid taevavaatlejad üle 1300 aasta tagasi 710. aastal ning järgmist sama head näeb alles aastal 3808. Kirsiks tordil liitub selle õhtutaevas toimuva ühendusega ka õhuke sirbikujuline noorkuu.

Paraku ei ole see ühendus Eestist praktiliselt üldse vaadeldav, sest septembri alguse õhtutaevas on ekliptika tasand meie laiskraadil väga madalal horisondi lähedal ning planeedid ja Päike loojuvad enam-vähem samaaegselt. Selle taevase vaatemängu nägemiseks tuleks reisida lõuna poole, minimaalselt Lõuna-Euroopasse, aga kõige paremaid vaateid saab nautida umbes 30. lõunalaiusel, ehk Lõuna-Ameerikast, Lõuna-Aafrikast või Austraaliast

Üks ajaloolise aja parimaid ühendusi toimus 1953 aastat enne meie ajaarvamise algust, mil kõik viis planeeti kogunesid hommikutaevasse, kusjuures neli neist koondusid veel eriti täpselt – Merkuur, Marss, Saturn ja Jupiter asusid kõik umbes poolekraadise taevaala sees, umbes-täpselt täiskuu-suurusel alal.

Kahtlemata oli see ühendus tolleaegsetele taevavaatlejatele väga märkimisväärne sündmus, ning selle kohta on teada ülestähendusi näiteks Vana-Hiina taevavaatlejatelt. See sündmus on ka üks võimalikke Hiina kalendri algusaegu, aga see pole täielikult kindel. Tõenäoliselt vaadeldi seda ka Vahemere-äärsetes tsivilisatsioonides, millest kõige arenenum astronoomia oli sel ajal Vana-Egiptuses ja Sumeri linnriikides.

Üks kõige lähemaid vaadeldud ajavahemiku jooksul toimuvaid ja hästi vaadeldavaid ühendusi toimub kauges tulevikus aastal 6728, mil viis planeeti kogunevad umbes seitsme täiskuu laiusele taevaalale.

Lähem vaade ajaloolise aja ühendustele viimase umbes 4000 aasta jooksul alates lähemalt kirjeldatud suurest 1953. aasta e.m.a ühendusest.

Lähem vaade tulevase umbes 4000 aasta ühendustele kuni kogu vaatlusperioodi lähima 5874. Aasta ühenduseni.

Kõik viie planeedi ühendused, paigutatud graafikule täpsuse ja elongatsiooni järgi – siit saab hästi hinnata nende vaadeldavust: mida paremal ja all ühendus asub, seda paremini vaadeldav see on. Vasakus servas on väga Päikese lähedal toimuvad ühendused, mis ei ole praktikas vaadeldavad. Postituses lähemalt kirjeldatud ühendused on ringiga tähistatud.

Kõik viie planeedi kohtumised ajajoonel kogu vaadeldud perioodi kohta. Eraldi on tähistatud need ühendused, mis on käesolevas postituses välja toodud.

Planeetide ühendused ja paraadid, osa 1

Autor: Üllar Kivila

Artikli II osa: https://www.astromaania.ee/2025/10/planeetide-uhendused-ja-paraadid-osa-2.html

Omaloomingust jagame siin lehel tavaliselt astrofotosid, aga seekord sai vahelduseks midagi veidi akadeemilisemat tehtud. Aeg-ajalt kuuleb meediast, et taevas saab näha „planeetide paraadi“ või „joondumist“. Enamasti tähendab see seda, et korraga saab taevas vaadelda kõiki või suuremat osa Päikesesüsteemi planeetidest. Sellisena sõnastatult kõlab see küll muljetavaldavalt, aga asjale lähemalt mõeldes muutub vähem erakordseks. Nimelt – Maalt taevasse vaadates näeme igal ajahetkel tervest taevasfäärist poolt ning teine pool on meie jaoks allpool horisonti. Juba puht-statistiliselt, eeldades planeetide täielikult juhuslikku paiknemist taevasfääril, võiksime eeldada, et umbes 0,8% ajast, ehk umbes 3 päeva igast aastast võiks kõik 7 planeeti (Maa ehk vaatleja asukoht ei lähe arvesse!) korraga taevas näha olla. Tegelikkus on mõistagi keerulisem – planeedid ei paikne taevas päris juhuslikult ning kõigi seitsme planeedi paiknemine terve taevakaare peal laiali pole ka visuaalselt kuigi muljetavaldav. Meid huvitavad siiski need erakordsemad sündmused, kus planeedid üksteisele võimalikult lähestikku paistavad!

Mis siis tehtud sai? Eesmärgiks sai võetud Maalt vaadelduna planeetide võimalikult lähedaste kohtumiste, ehk ühenduste, leidmine. „Ühendus“ on astronoomias üldine termin hetkele, mil kaks või enam taevakeha näivad mingi vaatleja asukohast üksteisele kõige lähemal asuvat (see ei tähenda, et need tegelikult ruumis teineteisele lähedal on!). Näiteks iga kuuloomine või noorkuu hetk on Kuu ja Päikese ühendus. Ka planeedid satuvad mööda ekliptika tasandit eri kiirusel liikudes aeg-ajalt ühendustesse, ehk paistavad taevas üksteise lähedal. Kahe planeedi ühendusi toimub meie taevas sageli, igal aastal mitmeid. Aga kolme või nelja? Need on juba palju haruldasemad. Aga kõigi seitsme? Internetiavarustes kolades ei õnnestunud leida, et keegi oleks neid pikemalt ja põhjalikumalt uurinud või otsinud ning seega tuligi asi ise ette võtta. Alusandmeteks said võetud NASA JPL efemeriidid DE441, mis on praeguse seisuga kõige täpsem analüütiline Päikesesüsteemi planeetide liikumise kirjeldus, kattes aastate vahemiku umbes 13 000 eKr kuni 17 000 (ehk kokku u 30 000 aastat, 15 000 aastat tänapäevast minevikku ja tulevikku). Seejärel tuli kirjutada arvutiprogramm, mis selle ajavahemiku sammhaaval läbi otsiks ning huvipakkuvatele tingimustele vastavad olukorrad välja tooks. See oli päris põnev ja tehniliselt väljakutsuv üle paari kuu kestnud hobiprojekt, mille esimesed tulemused on nüüd lõpuks ilmavalgust näinud.

Selle postituse pildid näitavad väikest valikut Maalt minevikus nähtud või tulevikus paistvaid kõigi Päikesesüsteemi planeetide kõige lähedasemaid ja visuaalselt põnevamaid ühendusi. Iga sündmuse kohta on pikem jutt vastava pildi juures. Olgu juba etteruttavalt öeldud, et sellist olukorda, kus kõik Päikesesüsteemi planeedid täpselt ühel joonel asetseksid, selle 30 000 aasta pikkuse ajavahemiku jooksul ei toimu.

Aastal 1307 toimus midagi teistmoodi huvitavalt – nimelt on see vaadeldud ajaperioodi kõige lähem planeetide ühendus vaadelduna mitte Maalt vaid Merkuurilt. Valides vaatleja asukohaks kõige sisemise planeedi, saime niiviisi otsida kõige paremaid olukordi, kus kõik kaheksa planeeti enam-vähem ühel joonel ja õiges järjekorras asetsevad.

Maalt vaadates pole see ühendus nii muljetavaldav, sest Maa ise asub sellise joonduse keskel – Veenus ja Merkuur asuvad Päikese suunas ning ülejäänud planeedid öötaevas.

3500 aastat enne meie ajaarvamise algust sai maikuu õhtutel nautida sellist vaatepilti. Siin liitus ilusa seitsme planeedi ühendusega ka kasvav poolkuu. Erinevalt eelnevast kahest augustikuisest ühendusest oli see põhjapoolkeral väga hästi vaadeldav.

Taaskord tasub meeles pidada, et Uraan ja Neptuun polnud tollal avastatud ning astronoomiahuvilised nägid silmaga vaid viie planeedi kaunist paraadi.

1126. aasta augustis toimus meile ajaliselt kõige lähedasem seitsme planeedi ühendus. Eestist ja mujalt põhjapoolkeralt oli selle vaatlemine raskendatud, kuna augusti õhtutaevas on ekliptika tasand madalal ning planeete olnuks loojangujärgses heledas taevas horisondi lähedal üsna raske märgata.

Ei ole teada, et keegi oleks seda sündmust ajalooürikutes kuidagi eriliselt üles tähendanud – ei tasu unustada, et Uraan ja Neptuun ei olnud sel ajal veel avastatud ning ülejäänud viis planeeti on ajaloolisel ajal ka lähemates ühendustes olnud.

Kogu vaadeldud ajavahemiku kõige lähedasem seitsme planeedi ühendus Maalt vaadates on veel ees, sinnani on üle 13 000 aasta aega. Selle kauge aasta (15 367) augustiõhtul (eeldame, et praegune Gregoriuse kalender jääb kehtima!) paigutuvad kõik planeedid 20° suuruse taeva-ala sisse.

Tähelepanelikumad taevavaatajad märkavad ehk, et tähtkujud Päikese taustal pole sugugi need, millega augustikuus harjunud oleme. See sündmus toimub nii kaugel tulevikus, et Maa telje pretsessioon on tähistaeva praeguse ajaga võrreldes aastaaegade suhtes praktiliselt vastupidiseks keeranud.

See tundub täpselt paras aeg X̅MMMCCCLXXII üle-Eestilise astronoomiahuviliste kokkutuleku korraldamiseks 

Mis edasi? Hetkel vaatlesime kõigi planeetide ühendusi, mis täiel määral polegi palja silmaga vaadeldavad, sest Uraan ja Neptuun on Päikesest nii kaugel, et palja silmaga neid taevast ei leia. Selle seeria järgmistes osades vaatleme vähema hulga, näiteks ainult palja silmaga nähtava viie planeedi ühendusi ja veel vähemate planeetide lähikohtumisi, mis võiksid Maalt visuaalselt väga põnevad paista. Jäägem kuuldele, käesoleva postituse kirjutamise ajal rehkendab arvuti juba neid järgmiseid ühendusi välja!

Suur Saturni ja Jupiteri konjuktsioon (ühendus)

Selle aasta lühima päeva õhtul avaneb meie lõunataevas vaatepilt, mida ei ole Maalt nähtud pea 800 aastat. Viimase aja ühe oodatuma astronoomilise sündmuse käigus kohtuvad taevas Päikesesüsteemi kaks suurimat planeeti, moodustades mõneks ajaks ühe heleda tähesarnase objekti.

Astronoomias võõrapäraselt konjuktsiooniks ja eesti keeles ühenduseks nimetatud nähtus tekib kui Maalt vaadates jäävad kaks või enam planeeti ühele joonele. 21. detsembri õhtul on nendeks Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter ja suuruselt järgmine, rõngastatud Saturn. Kuigi ühenduse tipuhetkel lahutab neid taevas vaid 0,1 kaarekraadi (võrdluseks täiskuu ketta läbimõõduks on 0,5 kraadi) ja silmale võivad nad paista otsekui üks, asuvad nad tegelikult teineteisest 733 miljoni kilomeetri kaugusel. See on peaaegu viis korda kaugemal kui Maa Päikesest.

Kahe planeedi üksteisele (näiline) lähenemine erinevatel kuupäevadel.

Planeetide tiirlemist ümber Päikese võib võrrelda ringikujulise jooksurajaga, kus välimistel radadel "jooksvad" planeedid liiguvad sisemistest aeglasemalt. Näiteks Maa jõuab teha 12 ringi ehk aastat enne kui Jupiteril täitub üks aasta ning 30 ringi, enne kui üks aasta täitub Saturnil. Maa perspektiivist avaneb seega iga 20 aasta tagant vaatepilt, kus kiiremini liikuv Jupiter läheb aeglasema Saturni eest mööda. Kuna aga planeedid ei tiirle täpselt samas tasandis, leiavad taolised väga napid kohtumised aset suhteliselt harva. Viimane nii lähedane möödumine toimus Galileo Galilei eluajal aastal 1623. Paraku asusid hiidplaneedid toona näiliselt Päikese vahetus läheduses ning ei olnud Maalt vaadeldavad. Tänavusele pööripäevasele ühendusele sarnast vaatepilti nähti viimati õhtutaevas 1226. aasta märtsis ning uuesti võib seda vaadelda alles 2080. aastal.

Planeetide ühenduse nägemiseks tuleks 21. detsembril vahetult peale päikeseloojangut (umbes kella kolmest) vaadata suhteliselt madalale lõunataevasse, kus peaks särama üks väga hele täht. Binoklipaaris või teleskoobis lahutub see kaheks pisikeseks kettaks. Neist suurem ja heledam on Jupiter, mille ümber võib reas näha nelja nõrgemat "tähte", mis on tegelikult hiiglase suurimad kuud. Tagasihoidlikum ketas kuulub Saturnile, mille ümber on näha selle muljetavaldavat rõngaste süsteemi ja heade vaatlustingimuste korral suurimat kuud Titaani. Kui muidu saab ja tasub neid planeete teleskoobi olemasolul alati vaadata, mahuvad nad üheduse ajal korraga okulaari vaatevälja ära. Eriti huvitavaks teeb selle enneolematu võimalus neid teleskoobiga korraga pildistada.

Et meie maad õnnistatakse talviste selgete ilmadega harva, ei pruugi me muidugi planeetide ühenduse tipphetke näha. Selleks peab ometigi lõunahorisont olema pilvedest puhas. Küll aga võime me paaril päeval enne või pärast seda näha planeete üksteisele lähenemas ja kaugenemas. Sinna suunas tasub seega selgel õhtul nii või naa vaadata.

Leidub neid, kes arvavad, et Piiblist tuntud lugu Petlemma tähest, mis juhatas kolm tarka Jeesuse sünnipaika, oli kasvõi osaliselt inspireeritud Jupiteri ja Saturni eriti lähedasest kohtumisest taevas. Kuigi arvutused ei näita, et täpselt aastal 0 oleks midagi sellist aset leidnud, pole väga raske ette kujutada, kuidas hilisemad autorid võisid toona mõistetamatuid astronoomilisi sündmusi ajas edasi-tagasi nihutada. Olgu nende lugude ja legendidega kuidas on, aga igatahes selle aasta jõulude ajal, mis on tegelikkuses ju üle kantud muistsetest pööripäevapidustusest, särab meil tõepoolest taevas üks hele "täht".