Esmaspäev, 14. detsember 2020

Suur Saturni ja Jupiteri konjuktsioon (ühendus)

Selle aasta lühima päeva õhtul avaneb meie lõunataevas vaatepilt, mida ei ole Maalt nähtud pea 800 aastat. Viimase aja ühe oodatuma astronoomilise sündmuse käigus kohtuvad taevas Päikesesüsteemi kaks suurimat planeeti, moodustades mõneks ajaks ühe heleda tähesarnase objekti.

Astronoomias võõrapäraselt konjuktsiooniks ja eesti keeles ühenduseks nimetatud nähtus tekib kui Maalt vaadates jäävad kaks või enam planeeti ühele joonele. 21. detsembri õhtul on nendeks Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter ja suuruselt järgmine, rõngastatud Saturn. Kuigi ühenduse tipuhetkel lahutab neid taevas vaid 0,1 kaarekraadi (võrdluseks täiskuu ketta läbimõõduks on 0,5 kraadi) ja silmale võivad nad paista otsekui üks, asuvad nad tegelikult teineteisest 733 miljoni kilomeetri kaugusel. See on peaaegu viis korda kaugemal kui Maa Päikesest.

Kahe planeedi üksteisele (näiline) lähenemine erinevatel kuupäevadel.

Planeetide tiirlemist ümber Päikese võib võrrelda ringikujulise jooksurajaga, kus välimistel radadel "jooksvad" planeedid liiguvad sisemistest aeglasemalt. Näiteks Maa jõuab teha 12 ringi ehk aastat enne kui Jupiteril täitub üks aasta ning 30 ringi, enne kui üks aasta täitub Saturnil. Maa perspektiivist avaneb seega iga 20 aasta tagant vaatepilt, kus kiiremini liikuv Jupiter läheb aeglasema Saturni eest mööda. Kuna aga planeedid ei tiirle täpselt samas tasandis, leiavad taolised väga napid kohtumised aset suhteliselt harva. Viimane nii lähedane möödumine toimus Galileo Galilei eluajal aastal 1623. Paraku asusid hiidplaneedid toona näiliselt Päikese vahetus läheduses ning ei olnud Maalt vaadeldavad. Tänavusele pööripäevasele ühendusele sarnast vaatepilti nähti viimati õhtutaevas 1226. aasta märtsis ning uuesti võib seda vaadelda alles 2080. aastal.
Planeetide ühenduse nägemiseks tuleks 21. detsembril vahetult peale päikeseloojangut (umbes kella kolmest) vaadata suhteliselt madalale lõunataevasse, kus peaks särama üks väga hele täht. Binoklipaaris või teleskoobis lahutub see kaheks pisikeseks kettaks. Neist suurem ja heledam on Jupiter, mille ümber võib reas näha nelja nõrgemat "tähte", mis on tegelikult hiiglase suurimad kuud. Tagasihoidlikum ketas kuulub Saturnile, mille ümber on näha selle muljetavaldavat rõngaste süsteemi ja heade vaatlustingimuste korral suurimat kuud Titaani. Kui muidu saab ja tasub neid planeete teleskoobi olemasolul alati vaadata, mahuvad nad üheduse ajal korraga okulaari vaatevälja ära. Eriti huvitavaks teeb selle enneolematu võimalus neid teleskoobiga korraga pildistada.


Et meie maad õnnistatakse talviste selgete ilmadega harva, ei pruugi me muidugi planeetide ühenduse tipphetke näha. Selleks peab ometigi lõunahorisont olema pilvedest puhas. Küll aga võime me paaril päeval enne või pärast seda näha planeete üksteisele lähenemas ja kaugenemas. Sinna suunas tasub seega selgel õhtul nii või naa vaadata.
Leidub neid, kes arvavad, et Piiblist tuntud lugu Petlemma tähest, mis juhatas kolm tarka Jeesuse sünnipaika, oli kasvõi osaliselt inspireeritud Jupiteri ja Saturni eriti lähedasest kohtumisest taevas. Kuigi arvutused ei näita, et täpselt aastal 0 oleks midagi sellist aset leidnud, pole väga raske ette kujutada, kuidas hilisemad autorid võisid toona mõistetamatuid astronoomilisi sündmusi ajas edasi-tagasi nihutada. Olgu nende lugude ja legendidega kuidas on, aga igatahes selle aasta jõulude ajal, mis on tegelikkuses ju üle kantud muistsetest pööripäevapidustusest, särab meil tõepoolest taevas üks hele "täht".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar