Kolmapäev, 27. veebruar 2019

Merkuuri elongatsioon

Täna ja lähipäevade õhtul on üks aasta parimatest võimalustest vaadelda meie Päikesesüsteemi pisemat planeeti - Merkuuri, mis peaks madalal läänetaevas nähtavaks muutuma vahetult peale päikeseloojangut ja loojuma kell seitse samas kohas kus Päike. Seda muidugi siis kui pilveloor teda ei varjuta.
Kuna meie Kuust natukene suurem Merkuur tiirleb ümber Päikese keskmiselt kolm korda lähemal kui Maa, ei saa ta kunagi meie vaatenurgast nähtuna Päikesest väga kaugele eemalduda. Seetõttu viibib ta enamuse ajast sõna otseses mõttes päikesepaistes ning on Maalt nähtamatu. Isegi Hubble kosmoseteleskoobil on keelatud Merkuuri pildistada, kuna intensiivne päikesevalgus võib selle õrna elektroonikat kahjustada.


Astronoomide seas elongatsiooniks ehk eemaldumiseks kutsutud sündmus leiab aset siis, kui Maast Päikesele lähemal tiirlevad planeedid satuvad oma orbiidil näiliselt kas ühele või teisele poole Päikest. Vastavalt sellele kutsutakse sellist nähtust idapoolseks või läänepoolseks elongatsiooniks. Tänase Merkuuri idapoolse elongatsiooni käigus on planeet nähtav 18,1 kraadi kaugusel Päikesest ehk siis umbes tunnikese peale päikeseloojangut.
Lähipäevadel peaks Merkuur silmale paistma peaaegu sama hele kui öötaeva heledaimad tähed ning binoklis või teleskoobis meenutab see tillukest poolkuud.
All liialdatud proportsioonides joonis Merkuuri idapoolsest elongatsioonist.

Teisipäev, 26. veebruar 2019

Lähivõte Ultima Thulest

Siiani parim foto Kuiperi vöö objektist nimega Ultima Thule, mille klõpsas aasta esimesel päeval kosmosesond New Horizon. Et pildi tegemise hetkel kihutas sond 14,3 km/s ning asus paarikümne kilomeetrise läbimõõduga asteroidist 3500 km kaugusel, ei jää muud üle kui tunda hämmastust taolise foto eksisteerimise üle.
Kuna New Horizon asub hetkel Päikesest ligi poolsada korda kaugemal kui Maa, "tõmmatakse" tema pildifaile alla kiirusega 1-2 kbit/s veel järgnevad poolteist aastat. Kusjuures iga järgmine on parema kvaliteediga kui eelmine.


Laupäev, 23. veebruar 2019

Akadeemik Jaan Einasto muretseb inimliigi tuleviku pärast

Head 90ndat sünnipäeva astrofüüsik Jaan Einastole, kelle jätkuvat panust inimkonna püüdu mõista universumit on raske alahinnata.
All paari aasta tagune intervjuu vanameistri endaga, kus tuli jutuks tume aine, universumi kärgstruktuur, jumala hüpotees ja inimkonna tulevik.
"Uudishimu on oluline, aga et see oleks ka teaduse mõttes tähtis, pead sa leidma õiged küsimused – midagi, millest sa aru ei saa, aga enne pead sa mõistma, et sa sellest aru ei saa."


Astronoom Jaan Einasto on maailma teadusringkondades tõeline kuulsus, kes omal ajal avastas esimeste seas oma töögrupiga universumi kärgstruktuuri ja põrkus siiani lahendamata tumeaine probleemiga. Tänu tööle galaktikate tekke ja kosmoloogia valdkonnas kuulub ta nende vähese eestlaste hulka, kes võivad uhkustada endanimelise asteroidiga (11577 Einasto).

Oma suvekodus Helme vallas Egeri järve kaldal, mida külastavad regulaarselt 
tema kolm last ja seitse lastelast, pole teadlane hoolimata oma kõrgest vanusest lakanud mõtlemast kosmosesügavustele. Lisaks on mehel nii mõndagi öelda teaduse olemuse, uudishimu tähtsuse, jumala hüpoteesi, ebateaduse ohtude ja palju muu kohta.

Mida tähendab, et universum on kärgstruktuuriga?

Kui räägime struktuurist, siis see on olemas päikesesüsteemil, tähtedel, galaktikatel ja nende parvedel ning ammu arvati, et galaktikad on universumis jaotunud enam-vähem ühtlaselt.

Juba 50 aastat tagasi hakati määrama galaktikate täpsemaid kaugusi. Universum teatavasti paisub ja kõik galaktikad eemalduvad meist. Selle eemaldumiskiiruse järgi saab määrata ka nende kaugust. Kui viimaks selgus galaktikate ruumiline paigutus, siis nägime, et need on jaotunud viisil, mida hakkasime kutsuma kärgstruktuuriks.

See pole muidugi lihtne kärg, vaid ruumiline ning seda uuritakse veel tänapäevalgi, et milline see täpsemalt on ja miks just selline. Üldiste astronoomiliste probleemide hulgas on see endiselt esikohal, kuna mõjutab ka galaktikate endi ehitust.

Reede, 22. veebruar 2019

Astronoomiaklubi astrofoto: Kuu koos nimedega

Pärast selgeid õhtuid kohtab sotsiaalmeedias kuufotosid nagu seeni peale vihma. Kuigi nüüdseks on meie planeedi kaaslane "kahanemas" ning üha hiljem õhtul horisondi kohale tõusmas, tasub viivuks üle vaadata Kuu "esikülje" suurimate merede ja kraatrite nimed, asukohad ja mõõtmed.
Kuna me taolist emakeelset kaarti internetist leida ei suutnud, tuli see ise valmis teha. Lisaks pinnavormidele sobis Kuule kanda ka Apollo missioonide maandumis-/kuundumispaigad, mis on märgitud punaste täppidega.
Foto Kuust endast on klõpsatud 21. jaanuaril kuuvarjutusele eelnenud õhtul ehk eelmise superkuu aegu.


PS: kõiki Tõrva astronoomiaklubi poolt tehtud fotosid, kaarte, jooniseid ja diagramme võib vabavaralise litsentsi alusel vabalt kopeerida, muuta, trükkida ja avaldada. Fotode originaalid on jooksvalt saadaval meie Vikipeedia lehekülje galeriist aadressil: https://et.wikipedia.org/wiki/Tõrva_astronoomiaklubi
Et meie eesmärgiks on jätkuvalt ja üha edukamalt tutvustada üldsusele astronoomiat, siis palume vaid võimaluse korral fotod varustada viitega Tõrva Astronoomiaklubi nimele või leheküljele.

Pühapäev, 17. veebruar 2019

Avastati uus kääbusgalaktika

Kuigi senitundmatute galaktikate avastamine pole astronoomide jaoks just mingi suur sündmus (neid on kõikjal meie ümber), ei juhtu seda tavaliselt kogemata ja avastatud galaktikad asuvad reeglina sügaval universumipimeduses. Jaanuari lõpus teatasid aga Hubble kosmoseteleskoobiga Galaktikas asuvat keraparve NGC 6752 vaatlevad astronoomid meile suhteliselt lähedal asuva kääbusgalaktika juhuslikust leiust.
Parasjagu uurides kerasparves asuvaid valgeid kääbustähti (see annab aimu parve enda vanusest), märkasid astronoomid, et osad selles nähtavad tähed ei tundu asuvat parves endas, vaid kaugel selle taustal. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist on meie Galaktikast umbes 30 miljoni valgusaasta kaugusel asuva sfäärilise kääbusgalaktikaga, mis sai nimeks Bedin 1.
Võrreldes Linnuteega on see küll pisike - "kõigest" 3000 valgusaastat lai ning väga tuhm. See viimane omadus annab mõista, et selles on väga vähesel määral tähtedevahelist tolmu. Kääbuse koosseisu kuuluvate tähepopulatsioonide põhjal võib väita, et Bedin 1 on ligemale 13 miljardit aastat vana ehk peaaegu sama eakas kui Universum ise. Tema pikaajalisuse põhjuseks on arvatavasti suur isoleeritus teistest hiidgalaktikatest (2 miljonit valgusaastat lähimast suuremast NGC 6744 spiraalgalaktikast), mistõttu ei ole seda veel tõmmatud suuremate tähesüsteemide sekka. Mõnes mõttes võib öelda, et tegemist on elava fossiilina varajasest Universumist.


Meie kohalikust galakikagrupist* on praeguse sesiuga teada teada 36 taolist kääbusgalaktikat, millest 22 tiirlevad ümber Linnutee. Bedin 1 on neist teadaolevalt vanim.
All video Bedini asukohast Linnutee ja eelmainutud kerasparve suhtes. Nagu näha, siis piisavalt suure suurendusega hakkavad kõikjal meie ümber paistma galaktikad, mis sisaldavad kümneid miljoneid, miljardeid või isegi triljoneid individuaalseid tähti.
*Kohalik grupp on gravitatsiooniliselt seotud hiid- ja kääbusgalaktikate kogum, mis omakorda kuulub Virgo superparve koosseisu. Suurimad kohaliku grupi galaktikad on Andromeeda, Linnutee ja Kolmnurga galaktika.

Neljapäev, 14. veebruar 2019

Astromnoomiaklubi astrofoto: Poolik Kuu

Peaaegu poolik Kuu jäädvustatuna 12. veebruari õhtul.
Kuu sellel küljel paistvad tumedate laikudena ülalt alla loetledes Aurude, Selguse, Vaikuse, Nektari, Viljakuse ja Kriiside mered. Neist kuulsaim on kindlasi Vaikuse meri ehk Mare Tranquillitatis, mille ühes servas maandusid/kuundusid pea pool sajandit tagasi esimesed inimesed. Nende siiani jalajälgi täis tatsatud baas jääb antud kaadris peaaegu täpselt Kuu valgustatud osa keskele.
Täisresolutsioonis:
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/e7/Kuu_poolik_torvaastronoomiaklubi.png
Foto on tehtud kaameraga Nikon D5600, mille soetamiseks vajaminevate vahendite eest tänab Tõrva Astronoomiaklubi Kohaliku omaalgatuse programmi (KOP) ja Valgamaa Omavalitsuste Liidu hindamiskomisjoni.
ISO 100, säriaeg 1/640
Stäkitud kaadreid kokku 25
Pildistatud läbi Messier NT-203 peegelteleskoobi

Kolmapäev, 13. veebruar 2019

Kesktalvine teleskoobivaatlus

Lisaks tundmatuseni heledalt säravale poolkuule, millele ka teleskoop fotol osutab, oli eilses üle pika aja selges taevas muudki huvitavat.
Kuust pisut kõrgemal vasakul paistab Taevasõela nimeline hajustäheparv, mida suurem osa maailmast tunneb Plejaadide (Jaapanis Subaru) nime all. Tegelikult mitmesajast individuaalsest tähest koosnev parv asub meist "kõigest" mõnesaja valgusaasta kaugusel, olles seeläbi lähim omataoline.
Roheline laserkaardikepp näitab aga ühe meie taeva vägevaima Orioni tähtkuju heledale liikmele - Betelgeusele. See punane ülihiidtäht on eriti huvipakkuv kuna astronoomilises mõttes võib see kohe-kohe plahvatada supernoovana, valgustades seda tehes mitu nädalat meie öötaevast teise päikesena*. Betelgeusest alla ja paremale paistab kolmest ridamisi seisvast heledast tähest nn. Orioni vöö, millest omakorda alla poole vaadates säravad neli pisemat tähte vertikaalselt reas. Nende seas on õrnalt aimatav üks tähistaeva heledaim Orioni udukogu.

Orionist horisondi poole vasakule vaadates paistab kogu taeva heledaim täht (peale Päikese) nimega Siirius ehk Orjatäht. See talvetaevas mitmevärviliselt vilkuv ja tugevalt värelev täht on eriti populaarne põhjapoolkera UFO-entusiastide seas, kes ikka ja jälle seda maavälise elu ilminguga segi kipuvad ajama.
Betelgeusest, Siiriusest ja Procyonist (hele täht fotol nähtava taevaosa vasakus keskmises osas) moodustub omakorda nn. Talvekolmnurk - mõtteline võrdhaarne kolmnurk, mille kolm liiget on talvise tähistaeva heledaimad.
Läbi teleskoobitoru üles võetud kaadreid augulisest poolkuust jagame niipea kui võimalik.
*kuna Betelgeus asub meist umbes 640 valgusaasta kaugusel, siis võib see vabalt juba olla supernoovana plahvatanud. Sellest märkuandval valgusel kulub aga sealt siia jõudmiseks samuti 640 aastat.
Foto autor: Noge von Adgob (Egon Bogdanov)