Lisaks tundmatuseni heledalt säravale poolkuule, millele ka teleskoop fotol osutab, oli eilses üle pika aja selges taevas muudki huvitavat.
Kuust pisut kõrgemal vasakul paistab Taevasõela nimeline hajustäheparv, mida suurem osa maailmast tunneb Plejaadide (Jaapanis Subaru) nime all. Tegelikult mitmesajast individuaalsest tähest koosnev parv asub meist "kõigest" mõnesaja valgusaasta kaugusel, olles seeläbi lähim omataoline.
Roheline laserkaardikepp näitab aga ühe meie taeva vägevaima Orioni tähtkuju heledale liikmele - Betelgeusele. See punane ülihiidtäht on eriti huvipakkuv kuna astronoomilises mõttes võib see kohe-kohe plahvatada supernoovana, valgustades seda tehes mitu nädalat meie öötaevast teise päikesena*. Betelgeusest alla ja paremale paistab kolmest ridamisi seisvast heledast tähest nn. Orioni vöö, millest omakorda alla poole vaadates säravad neli pisemat tähte vertikaalselt reas. Nende seas on õrnalt aimatav üks tähistaeva heledaim Orioni udukogu.
Orionist horisondi poole vasakule vaadates paistab kogu taeva heledaim täht (peale Päikese) nimega Siirius ehk Orjatäht. See talvetaevas mitmevärviliselt vilkuv ja tugevalt värelev täht on eriti populaarne põhjapoolkera UFO-entusiastide seas, kes ikka ja jälle seda maavälise elu ilminguga segi kipuvad ajama.
Betelgeusest, Siiriusest ja Procyonist (hele täht fotol nähtava taevaosa vasakus keskmises osas) moodustub omakorda nn. Talvekolmnurk - mõtteline võrdhaarne kolmnurk, mille kolm liiget on talvise tähistaeva heledaimad.
Läbi teleskoobitoru üles võetud kaadreid augulisest poolkuust jagame niipea kui võimalik.
*kuna Betelgeus asub meist umbes 640 valgusaasta kaugusel, siis võib see vabalt juba olla supernoovana plahvatanud. Sellest märkuandval valgusel kulub aga sealt siia jõudmiseks samuti 640 aastat.
Foto autor: Noge von Adgob (Egon Bogdanov)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar