Sügistaevas särab muutlik komeet

Autor: Üllar Kivila

Komeet 220P/McNaught on lühiperioodiline komeet, mis tiirleb Päikesesüsteemis enam-vähem planeetide tasapinnas Jupiteri ja Marsi orbiitide vahel umbes 5,5-aastase orbitaalperioodiga. Lähikuudel on see astrofotograafidele pildistamiseks ning hea õnne korral ka läbi teleskoobi või suuremate binoklitega vaatlemiseks sobivas asendis. Palja silmaga nähtavaks see paraku ei muutu.

Viljam Takis pildistas komeeti Eestist hiljutisel Astronoomiafestivalil 22. augusti varahommikul.

220P on märkimisväärne oma kaootilise heleduse ja käitumise poolest, selle aasta mai lõpus ning augusti alguses toimusid komeedil suured ainepursked, mis kasvatasid lühiajaliselt märgatavalt selle heledust ning tekitasid põnevalt muutliku välimusega saba ja pea. Komeet läbis periheeli 27. augustil ning jõuab Maaga lähimasse asendisse 12. oktoobril. Arvatavasti on komeet amatöörtehnikaga vaadeldav kuni umbes novembrini ning ei saa välistada, et purskeid võib veel esineda.

Komeedi asukoht lähikuudel on Vaala tähtkuju "saba" piirkonnas ning liikumiskiirus taevas tähtede suhtes on üsna väike, mis teeb selle pika säriajaga pildistamise lihtsamaks.

220P orbiit Päikesesüsteemis.

220P asukoht taevas järelejäänud 2026. aasta jooksul.

Astrofotograaf Dan Bartlett on komeeti mitmel järjestikusel ööl pildistanud ning see näitab efektselt komeedi muutlikkust. Pildi taustalt on töötlusel eemaldatud tähed.

Komeet C/2025 R3 on vaadeldav loetud päevad

Kuureisi vahele ka midagi veidi kaugemat. Nimelt on meie kevadtaevas juba mitu varahommikut võrdlemisi heledalt paistnud komeet tähisega C/2025 R3 (PanSTARRS). Kuigi selle näiv heledus ei ulatu palja silmaga nägemiseni, peaks seda olema võimalik näha binokliga. Ega enne teada ei saa, kui ei proovi. C/2025 R3 leiab mõnel järgneval varahommikul madalalt idataevast Pegasuse tähtkujust. Parim vaatlemise aeg on kella nelja ja viie vahel hommikul. Järgmise nädala teises pooles nihkub see Päikesele nii lähedale, et vaatlemine muutub võimatuks.

kodumaise astrofotograafi Viljam Takise jäädvustus komeedist C/2025 R3. Foto on tehtud 8. aprilli varahommikul ning koosneb tosinast 60-sekundilisest särist. Pilt on jäädvustatud läbi teleskoobi.

C/2025 R3 (PanSTARRS) avastati eelmise aasta septembris, kui see asus Päikesest 539 miljoni kilomeetri kaugusel. Hetkel paikneb see Päikesest juba vaid 81 miljoni kilomeetri kaugusel (Maast 132 miljoni kilomeetri kaugusel) ning saavutab Päikesele lähima punkti 19. aprillil. Siis on see meie kodutähest 74 miljoni kilomeetri kaugusel ning liigub ligi 60 kilomeetrit sekundis. Sellistes tingimustes võib komeet loodemõjude toimel laguneda. Kui see jääb siiski terveks, algab selle aeglustuv teekond tagasi Päikesesüsteemi äärealade poole. Paraku siis pole seda meie laiuskraadidelt kuigi mugav jälgida.

Komeedid on tavaliselt mitu kilomeetrit laiad, peamiselt jäädest (veejää, süsihappegaas, metaan, ammoniaak) koosnevad taevakehad, mis Päikese lähedusse sattudes hakkavad viimase soojuse mõjul aurustuma ehk sublimeeruma. Sellest gaasist moodustub komeedi ümber tuhandeid kilomeetreid lai ajutine atmosfäär, kooma. Teleskoopides näevad komeedid seetõttu sageli välja kui udused pallid. Päikesele veelgi lähemale jõudes (umbes Marsi orbiidi piirkonnas) muutub Päikese kiirgus nii tugevaks, et see hakkab koomat sõna otseses mõttes lükkama ja venitama komeedi sabaks. See saba võib ulatuda miljonite kilomeetrite pikkuseks. Kui tingimused on õiged, võivad tõeliselt võimsad komeedid või täpsemalt nende sabad muutuda Maalt selgelt nähtavaks. Mõned sellised “suured komeedid” on näiteks kuulus Halley komeet, mis külastab Päikesesüsteemi sisepiirkonda umbes iga 76 aasta järel. Üks viimaseid põhjapoolkera võimsaid komeete oli Hale–Bopp, mis rippus taevas mitmeid kuid 1997. aasta teises pooles.

3I/ATLAS Hubble kosmoseteleskoobis

Hubble värske (30. november) foto tähtedevahelisest komeedist 3I/ATLAS. Kuna komeet liikus pildistamise ajal taustatähtede suhtes, on tähed fotol venitatud heledateks kriipsudeks. Foto tegemise ajal asus mõne kilomeetrise läbimõõduga komeet meist 286 miljoni kilomeetri kaugusel, mistõttu on komeedi tahke tuum fotol vaid pisikene valge täpp sinise pilve (kooma ehk komeedi ümber aurustunud hiiglaslik gaasipilv) keskel. Loodetavasti illustreerib see foto levivate väidete naeruväärsust, nagu oleks komeeti pildistades avastatud, et sellel põlevad tuled või sellelt stardivad süstikud. 

Paar päeva tagasi avaldas ESO (Euroopa Lõunaobservatoorium) ka hea ülevaatliku video 3I/ATLASe kohta, mis on omamoodi vastuseks selle kohta endiselt tohututes kogustes levivatele vandenõuteooriatele. Ümber me seda jutustama ja tõlkima ei hakka, aga kel inglise keel selge, soovitame kindlasti ära vaadata.

Veelkord komeetidest (tähtedevaheline komeet I3/ATLAS ei ole tulnukate kosmoselaev)

Viimastel kuudel on sotsiaalmeediast (vähemalt meie astrokallutusega algoritmidest) vastu vaadanud väga palju postitusi komeetide kohta. Eriti ühe tähtedevahelise komeedi kohta. Paraku on väga paljud neist ilmselt kokku klopsitud AI abiga ning nendest leiab terve rodu klikkide püüdmise eesmärgil esitatud pooltõdesid, valesid sõnastusi ja naeruväärseid väljamõeldisi. Seda kõike saadavad kohati ilmselged AI autorlusega pildid, mida väidetakse süüdimatult olevat tegelikud fotod. Ka niiöelda tavameedia ei ole sellest patust täitsa puhas.

Kõiki neid esitatud valeväiteid ja alusetuid spekulatsioone ükshaaval välja tuua ja ümber lükata ei ole mingit mõtet. Selleks ei ole aega ja lõppude-lõpuks kipuvad inimestele meelde jääma pigem lühidad ja löövad väiteid, kui neid lahti lammutavad kohati keerukad argumendid. Pigem räägime ükshaaval üle, et millised komeedid meil sellel sügisel veel vaadeldavad on.

Tähtedevaheline komeet I3/ATLAS

Alustame kohe sellest kõige kuulsamast komeedist tähisega I3/ATLAS. Suur "I" annab märku, et tegemist on komeediga, mis ei kogunenud erinevatest jäädest kokku mitte meie Päikesesüsteemi pimedatel ja külmadel äärealadel, vaid pärineb mõne teise tähe juurest. Aru saab sellest kui vaadata selle trajektoori ja liikumiskiirust. Ühesõnaga on tegemist tähtedevahelise (inglise keeles "interstellar") komeediga. Meie juurde on see jõudnud, kuna ilmselt millalgi sattus see oma ematähele või mõnele selle kogukamale planeedile liiga lähedale ning see "visati" kosmilise linguviske käigus süsteemist välja. Sama juhtub aeg-ajalt meie Päikesesüsteemi komeetidega. Peale miljardeid aastaid rändamist jäi selle teele juhuslikult meie Päikesesüsteem ning nüüd on see parasjagu seda läbimas.

Tähtedevaheline komeet 3I/ATLAS jäädvustatud 14. novembril. Autor: Rolando Ligustri

Avastati see ATLASE (Asteroid Terrestrial-impact Last Alert System) vaatlusprogrammi poolt 1. juulil. Kaheks eelnevalt teadaolevalt tähtevaheliseks külaliseks on olnud 2017. aastal avastatud asteroid Oumuamua ja 2019. aastal avastatud komeet 2I/Borisov. Ei tasu nüüd arvata, et just viimastel aastatel on hakanud neid meile rohkem saabuma. Tõenäoliselt on läbi ajaloo neid siit läbi sõitnud, aga alles nüüd on meil tehnoloogia nende avastamiseks. Võib ilmselt julgelt öelda, et I3/ATLAS ei pruugi isegi olla ainus parasjagu meie Päikesesüsteemi läbiv komeet. Pisemaid ja kaugemaid me lihtsalt ei suuda avastada. Võib ju meil siin lähinaabruskonnas parasjagu kihutamas olla miljon rusikasuurust tähtedevahelist meteoroidi, mille olemasolust me lihtsalt ei suuda veel teadlikud olla.

Ülal: 15. novembril Tartu lähedalt Looga Tähetornist jäädvustatud tähtedevaheline komeet 3I/ATLAS. Video koosneb kolmekümne viiest 2-minutilise säriajaga kaadrist, kokku 70 minutit.

Autori Üllar Kivila kommentaar: "Jäädvustamise ajal asus komeet Päikesest 1,5 aü kaugusel, Maast 2,1 aü kaugusel ning liikus Päikese suhtes kiirusega 67 km/s. Amatöörteleskoopidega pildistatavaks jääb see arvatavasti veel vähemalt kuni aasta lõpuni, suurte observatooriumide teleskoopidega võib-olla veel pool aastat või nii. Seejärel - kui just ei toimu märkimisväärset arengut kosmosetehnoloogias - ei näe seda arvatavasti enam ükski inimsilm."

Allikas: https://www.facebook.com/share/v/1BkoRoRFAb/ 

See less

Hubble kosmoseteleskoobi ja teiste suuremate observatooriumite vaatluste põhjal pakutakse, et I3/ATLAS on mõõtmetelt 440m kuni 5,6 kilomeetrit. Ehk siis mitte midagi muljetavaldavat. Nii suure määramatuse vahemiku põhjuseks on, et Maa jaoks asub see komeet päris kaugel ja päikesekiirgus on selle ümber kasvatanud suure sisuliselt gaasipilve, millest on raske läbi näha. Analüüsides gaasis hajunud valgust, on leitud, et suuremalt jaolt koosneb see süsihappegaasijääst. Vähesel määral on selle hulgas veejääd, süsinikmonoksiidijääd ja karbonüülsulfiidi. Lisaks on selle poolt aurustunud gaasidest leitud jälgi tsüaniidist ja niklist. Kokkuvõttes on selle koostis väga sarnane kohalikele Päikesesüsteemi komeetidele, kuigi koostisosade vahekorrad on veidi teistsugused - mida on ka oodata teise tähe ümber moodustunud komeedilt

Nagu Päikesele suheteliselt lähedale sattuvate komeetidega ikka, on sellele vaikselt tekkinud ka sabad. Üks neist on pikk gaasiline ioonsaba, mis on suunatud alati Päikesest eemale ja teine niinimetatud tolmusaba, mille suunaga on veidi keerulisemad lood ja mis hetkel näib Maalt vaadates olevat suunatud ioonsabaga vastassuunda (antisaba).

I3/ATLASe trajektoor on Maa seisukohast olnud üsna ebasoodne. Sisuliselt läbib see Päikesesüsteemi meie jaoks teiselt poolt Päikest. Lähimas punktis Päikesele asus see sellest 203 miljoni kilomeetri kaugusel (29. oktoobril) ja Maale lähimas punktis on see meist 269 miljoni kilomeetri kaugusel (19. detsembril). Seda on siis peaaegu kaks korda Maa-Päikese vahemaad. Võib olla annab see aimu kui naeruväärsed on uudislood, mis ütlevad, et jõulude ajal I3/ATLAS möödub Maast. Kusjuures selliste uudisloode illustratsiooniks on vahel AI-pildid, mis kujutavad komeeti praktiliselt Maad riivavat.

Tähtedevaheline komeet 3I/ATLAS ja selle nõrk saba. Foto on tehtud 19. novembril. Autor: Gianluca Masi/The Virtual Telescope Project

Tähtedevaheline komeet 3I/ATLAS pildistatud Marsi ümber tiirleva NASA Mars Reconnaissance Orbiteri (MRO) kaameraga. Foto on tehtud 2. oktoobril, kui komeet asus Marsist vaid 19 miljoni kilomeetri kaugusel. Vahepealne USA valitsusseisak tähendas, et foto on avaldatud üsna suure viivitusega.

Taevas on I3/ATLAS selle kuu jooksul olnud ja on kuni detsembri teise nädalani Neitsi tähtkujus. Iga päev tükikese tähtede suhtes liikudes liigub see vaikselt Lõvi tähtkuju suunas. Tõusevad need tähtkujud alles vastu hommikut. Komeet on kauguse tõttu väga madala heledusega ja isegi korraliku hobiteleskoobiga on seda ilmselt raske taustatähtedest eristada. Pikema säriajaga pildstades on aga võimalik selle puhul udust gaasikesta (koomat) ja sabasid jäädvustada küll. Seda aga ilmselt veel paar kuud. Seejärel on kaugenev komeet nähtav vaid kõige võimsamates teleskoopides. Kuni enam ei ole.

Kõigi selle põhjal võib väga enesekindlalt öelda, et I3/ATLASe näol on tegemist eksootilist päritolu aga iseenesest täiesti tüüpilise komeediga. Aga millest on siis alguse saanud väited, et tegemist on hoopis maavälise elu ilminguga? Vastuseks on peaaegu kindlasti, et Harvardi teoreetiline füüsik Avi Loeb on teinud endale viimastel aastatel omamoodi karjääri esitades taoliste tähtedevaheliste külaliste kohta väga julgeid väiteid. Miski, mis klikimeedia jaoks on puhas kuld. Väga pikalt ei hakka siin tema ütlusi lahkama, aga sisuliselt kõik need on stiilis "äkki see ei ole komeet, vaid hoopis maaväline kosmoselaev". Mingit tõsiseltvõetavat alust neil väidetel pole, aga kuna vastupidist tõestada on praktiliselt võimatu, saavad need viljakas soovmõtlemises idaneda ja õitseda. Loebile meeldib avaldada oma teadustöid ilma, et neid oleks eelnevalt retsenseeritud ning tal on trükist juba ilmunud ka paar selleteemalist (menukat) raamatut. Loebi väiteid kommenteerinud astronoom Samantha Lawler on tuletanud meelde Carl Sagani tõdemust, et "erakordsed väited vajavad erakordselt häid tõendeid" ning märkinud, et "Loebi tõendid on kaugel erakordsusest".

C/2025 K1 (ATLAS)

Juba tuleval esmaspäeval Maaga lähima punkti (60 miljonit kilomeetrit) saavutav komeet C/2025 K1 on viimastel päevadel meedias tähelepanu saanud, kuna eelmise nädala alguses märkati vaatlustega, et see on lagunenud kolmeks selgelt eristatavaks tükiks. See tuli mõnevõrra üllatusena, kuna Päikesele lähima punkti ehk periheeli saavutas see juba oktoobri esimesel nädalal. Ilmselt nõrgestas lähedane kohtumine Päikesega (49 miljonit kilomeetrit) jäädest koosnevat komeeti piisavalt, et see suutnud isegi Päikesest eemaldudes kaua vastu pidada. Lagunenult komeedi heledus kasvas kiiresti, et nüüd jälle kiirelt kahaneda.

Kolmeks selgesti eristatavaks fragmendiks lagunenud komeet C/2025 K1 (ATLAS). Foto on tehtud 13. novembril. Autor: Gianluca Masi/The Virtual Telescope Project

Taevas asub C/2025 K1 juba praegu väga hasti vaadeldavas asukohas Suure Vankri "all". Esmaspäeval leiab selle Suure Vankri "ülemisest" nurgatähest Dubhest umbes väljasirutatud rusika jagu Kapella poole. Silmaga seda ei näe, aga hea hobiteleskoop peaks selle uduse pallina ära näitama. Pikemad särid toovad hea õnne kohal esile selle nüüd mitmest tükist koosneva tuuma ja selle roheka saba.

C/2025 A6 (Lemmon)

Selle sügise kõige heledam komeet, mis vahepeal muutus isegi silmale nähtavaks, on nüüdseks põhjapoolkeralt muutunud praktiliselt nähtamatuks. Seda põhjusel, et meie jaoks loojub see koos Päikesega. Küll aga on seda vahetult peale päikeseloojangut võimalik mingil määral näha ja pildistada lõunapoolkeralt.

Eesti astrofotograaf Viljam Takise foto komeedist C/2025 A6 (Lemmon).

Autori kommentaar: "Pikaleveninud hüvastijätt. Komeet Lemmon loojumas tegevvulkaan Fogo taustal. 8.11.2025. Cape Verde Santiago saarel 22x3 sek. @ f1,6 @ ISO 2000 @ Sigma 85 mm f1,4. Komeedist paremal kerasparved Messier 10 ja 12. Vasakul Linnutee."

PS: Jutust jäi välja veel kaks komeeti, mida saab Eestist vaadelda ja pildistada - C/2025 T1 ja C/2025 R2. Leiab need hetkel vastavalt läänetaevast Veega tähe lähistelt ja lõunataevast Saturni "kohalt". Paraku on need võrdemisi madala heledusega, meist ja Päikesest kaugenemas ning midagi vägevat neist enam oodata pole. Nähtavale tulevad need vaid hea teleskoobi ja pika säriajaga fotodelt.

Komeedi eest lendas läbi meteoor

Hämmastavad fotod komeedist C/2025 A6 Lemmon ei taha kuidagi lõppeda. Reedel õhtul õnnestus kolmel astrofotograafil korraga jäädvustada väga haruldane hetk, kui nende poolt kaugjuhitud teleskoopide perspektiivist kihutas umbes 92 miljoni kilomeetri kaugusel asuva komeedi eest läbi üks heledam meteoor. Maa atmosfääri ülakihtides kilomeetreid sekundis liikuv kivikild jättis endast maha ioniseeritud hapniku jälje, mis helendab fotol kollakalt ning väändub otsekui madu, saades tuules viimaks minema hajutatud. Komeedi ja meteoorijälje kauguste vahe on umbes miljonikordne, kuid fotodel näivad need olevat justkui üksteise kõrval.

Rohekalt komeet C/2025 A6 Lemmon, millel on selgelt eristatav pikem ja kitsam ioonsava ning hajusam tolmusaba. Selle ees pasitab looklevat aga meteoori tagajärjel atmosfääri jäetud helendav ioonsaba. Foto autor: Massimo Penna

Rohekalt komeet C/2025 A6 Lemmon, millel on selgelt eristatav pikem ja kitsam ioonsava ning hajusam tolmusaba. Selle ees pasitab looklevat aga meteoori tagajärjel atmosfääri jäetud helendav ioonsaba. Tähed on fotolt digitaalselt eemaldatud. Foto autor: Gianluca Masi

Fotod on tehtud Virtual Telescope Project nimelisest observatooriumist Itaalias Manciano linna lähistel. Tegemist on mitut erinevas suuruses teleskoopi sisaldava observatooriumiga, mida saab rentida ja juhtida läbi interneti.

Observatooriumi koduleht: https://www.virtualtelescope.eu/

All aegvõte komeet C/2025 A6 Lemmonist ning selle eest läbi kihutanud meteoori ja selle ioonsaba hajumisest. Enamus heledaid triipe klipis on satelliidid. Autor: Danilo Pivato

Fotod komeedist C/2025 A6 (Lemmon)

Nagu arvata, siis kihab sotsiaalmeedia fotodest ja videotest, millel selle sügise kuulus komeet C/2025 A6 (Lemmon). Vähemalt meie sotsiaalmeedia, mille algoritmid on häälestunud ilmselt päris tugevalt astronoomia poole. Neist mõnda erilisemat välja valida on üsna raske ülesanne, aga midagi on jäi silma küll.

Kuigi Eesti kohal on lähipäevad (ja võib-olla lähinädalad) pilvised, muutub komeet Lemmon veel paar päeva Maa taevas heledamaks. Seda põhjusel, et kuigi teisipäeva hommikul saavutas see lähima punkti Maale ning nüüd see pidevalt kaugeneb, läheneb see samas Päikesele. Päikesele lähemal on komeedi koomas ja sabas hajunud valgus intensiivsem ning komeet paistab isegi veidi kaugemal kokkuvõttes heledam. Seega neil, kes parasjagu viibivad madalamatel ja selgematel laiuskraadidel, tasub seda taevast veel selle nädala õhtutel kindlasti otsida.

Arvata võib, et komeedifotosid tuleb veel ja veel...

Hea tabamus Kaliforniast, kus on korraga näha vasakul komeeti C/2025 A6 (Lemmon) ja paremal üht suuremat sorti meteoori. Neid kahte väga erinevat tüüpi objekti või nähtust aetakse just fotodel omavahel segi. Kui komeet on kilomeetreid lai jäine keha, mille puhul me näeme tegelikult kümneid tuhandeid kilomeetreid laia gaasikesta (koomat) ja miljoneid kilomeetreid pikka saba, siis meteoor on pisikene kivikillukene, mis Maa atmosfääris ära põleb. Kahe objekti kauguste erinevus on meeletu. Komeet asub antud fotol vaatlejast ligemale 90 miljoni kilomeetri kaugusel. Meteoor seevastu kusagil sajakonna kilomeetri kaugusel.

Autor: Henry Lee

Poolest sajast pika säriajaga fotost kokku pandud komposiitfoto komeedist C/2025 A6 (Lemmon) Slovakkias asuva Kõrg-Tatra mäestiku kohal. Fotol on hästi eristavad komeedi kaks saba, mille vaheline nurk lähipäevadel ja -nädalatel üha suureneb. Pikem ja sinisem saba on komeedi niinimetatud ioonsaba, mille põhjustajaks on päikesetuul ja valgusrõhk, mis komeedi küljest lahti aurustunud gaasiaatomeid ja -ioone endast eemale puhub. Ioonsaba on komeedil alati suunatud Päikesest eemale. See tähendab, et Päikesest näiteks eemaldudes kihutab komeet "saba-ees". Teist, fotol laiemat ja hajusamat saba kutsutakse komeedi tolmusabaks ning see koosneb komeedi jääst vabanenud tolmuosakestest. Tolmusaba erinev suund on tingitud sellest, et Päikese valgusrõhk mõjutab raskemaid tolmuosakesi nõrgemalt kui kergeid gaasiosakesi. Et komeedi periheeli (Päikesele lähim punkt) lähenedes kõverdub selle trajektoor üsna tugevalt, järgivad kerged tolmuosakesed mingil määral selle eelnevat sirgjoonelisemat orbiiti.

Autorid: Tomáš Slovinský ja Constantine Themelis

Üleval 1163 kaadrist koosnev aegvõte komeedi C/2025 A6 (Lemmon) loojumisest Californias Salidase linna ümbritsevate Antero ja Princeton mäe taha. Aegvõttel on näha sadu lennukeid, helikoptereid ja satelliite. Kui pingsalt vaadata, siis on videost näha ka komeedi enda liikumist tähtede suhtes. Kihutab see hetkel planeetidevahelises ruumis peadpööritavad 50 kilomeetrit sekundis.

Autor: Lars Leber

Kaks komeeti ja orioniidide meteoorivool

Eelolevaks kuuvabaks ööks lubatakse pea terve Eesti kohale peaaegu täiesti selget ilma. Oktoobri teise poole kontekstis võib see tähendada, et järgmist selget ööd ei tule võib olla mitu nädalat. Õnneks on just täna õhtul ja ööl taevas ka üht-teist toimumas.

Kohe siis kui taevas on korralikult pimenenud (umbes 20 ajal) tasub binokliga kammida madalal läänes väga heledalt särava tähe Arktuuruse kohal paistvat taevast. Seal, tähest umbes väljasirutatud rusika jagu kõrgemal, peaks paistma üks häguste piirjoonte ja sabaga objekt, milleks on komeet C/2025 A6 (Lemmon). Kui binokliga on see üles leitud, siis võib olla võimalik seda isegi silmaga eristada. Lemmon saavutas ööl vastu tänast oma lähima punkti Maale (90 miljonit kilomeetrit), mis tähendab, et selle vaatlemiseks on täna praktiliselt parim õhtu. Kui õhtul komeeti ei näe, siis järgmiseks võimaluseks on seda vaadata umbes poole seitsme ajal hommikul madalal kirdes, kui see asub Arktuurusest kümmekond kraadi vasakul.

19. oktoobril pildistas Tšehhi astrofotograa Petr Horalek Tšehhis Seči järve kaldal komeeti C/2025 A6 (Lemmon), mille saba näis hiljutise päikesetormi tagajärjel olevat moondunud. Sama torm tekitas ka laupäeva õhtul meie maalt nähtavad virmalised.

19. oktoobril pildistas Tšehhi astrofotograa Petr Horalek Tšehhis Seči järve kaldal komeeti C/2025 A6 (Lemmon), mille saba näis hiljutise päikesetormi tagajärjel olevat moondunud. Sama torm tekitas ka laupäeva õhtul meie maalt nähtavad virmalised.

Kusjuures lähima punkti Maale saavutas eile teinegi hele komeet C/2025 R2 (SWAN), mis asub meist sel hetkel umbes 39 miljoni kilomeetri kaugusel. Ehk siis kaks korda lähemal kui Lemmon. Paraku on selle heledus ka kolm korda madalam. Aga binokliga tasub seda peale pimeduse saabumist madalalt lõunakaarest siiski otsida. Täna õhtul paistab see heledast tähest Altairist kusagil kakskümmend kraadi (kaks väljasirutatud rusika laiust) madalamal.

Komeet C/2025 R2 (SWAN) pildistatud septembri keskel. Autor: Team Ciel Austral

Kolmandaks tänaöiseks vaatamisväärsuseks on iga-aastase orioniidideks kutsutud meteoorivoolu kõrghetk, mille vaatlemist ei sega sellel aastal kuuvalgus. Väga heade vaatlustingimuste korral võiks näha olla kusagil 10-15 meteoori, kuigi mõnedel aastatel on orionidiide tunniarv küündinud isegi 60 meteoorini. Selleks aastaks siiski midagi erilist ei ennustata.

Nagu enamike suuremate meteoorivoolude puhul on ka orioniidid põhjustatud komeedist, mille küljest lahti aurustunud ja selle orbiidile laiali jaotunud kivipurusest prügipilvest Maa igal aastal läbi liigub. Kusjuures orioniidide puhul on selleks tõenäoliselt üks kõige kuulsam komeet Halley, mis külastas meie taevast vaatemängulise sabatähena viimati 1986. aastal ja teeb seda uuesti 2061. aastal.

Tšehhi astrofotograaf Petr Horaleki komposiitfoto Linnuteest, Orioni tähtkuju ümbrusest ja orioniididest. Fotol nähtavad meteoorid on tegelikult fotole kogutud mitme öö jooksul 2020. aastal.

Meteoorivoolud saavad oma nime tähtkuju järgi, mille suunast "langevad tähed" tunduvad välja lendavat ning mida astronoomide kõnepruugis nimetatakse radiandiks. Orioniidide radiandiks on, nagu juba mõned nime järgi ära arvasid, Orioni tähtkuju. Täpsemalt selles punakalt särava Betelgeuse lähipiirkond. Et praegusel aastaajal tõuseb see tuntud tähtkuju alles peale südaööd, tasub ka orioniide vaadelda pigem öösel ja vastu hommikut. Seda ei tasu teha mitte otse Orioni poole seistes, vaid pigem otse pea kohale või kõrvale vaadates.

Lisaks komeetidele ja kuulsa komeedi purule tasub täna veel teleskoobi olemasolul vaadelda südaööks võrdlemisi kõrgele lõunataevasse tõusvat planeet Saturni, samal ajal idast tõusvat väga heledat Jupiteri ja vahetult enne päikesetõusu idast tõusvat veelgi heledamat planeet Veenust.

Ei, komeet ei möödu Maast 150 tuhande kilomeetri kaugusel

Viimastel päevadel on sotsiaalmeedias liikvele läinud naeruväärne võltsuudis, mis väidab, et komeet tähisega C/2025 A1 möödub 21. oktoobril Maast vaid 150 tuhande kilomeetri kauguselt. Väidetavalt 1,2 kilomeetrise läbimõõduga komeeti olevat seetõttu taevas näha nädalaid. Võib olla nüüdseks on sellele sadade tuhandete poolt mõtlematult jagatud jutule lisandunud veel kõiksugu hämmastavaid väiteid ja ennustusi.

Esiteks, sellise tähisega komeeti kataloogides ei eksisteeri. Teiseks, lähiajal ühtegi komeeti Maast nii lähedalt ei möödu (ega pole dokumenteeritud ajaloo jooksul möödunud). Kolmandaks, kui selline komeet Maast nii lähedalt ja nii varsti mööduks, siis selle kohta ei kuuleks esimesena sotsiaalmeedias anonüümselt jagatavast meemist, vaid selle kohta teaks planeedil ilmselt kõik kellel on silmad ja kõrvad. Uudistest midagi muud ei kuulekski. Tänavatel oleks massirahutused, maailmalõpukuulutajad jutlustaksid tänavanurkadel ja ühiskonnas valitseks üldine kaos. Mis sest, et kahju see meie planeedile otseselt ei teeks. Ehk siis midagi enam-vähem vastupidist aastaid tagasi nähtud filmile "Don't look up".

All septembris tehtud jäädvustused komeedist C/2025 A6 (Lemmon), kus selle liikumist taustatähtede suhtes on jälgitud 69 minuti jooksul. Autor: Chuck Ayoub

Komeedid on peamiselt jäädest koosnevad taevakehad, mis aurustuvad päikesesoojuse tagajärjel ning nende ümber tekib tuhandeid kuni miljoneid kilomeetreid lai ajutine atmosfäär ehk kooma. See atmosfäär lükatakse päikesekiirguse (valgusrõhu) poolt eemale ning komeedile tekib efektne saba, mille pikkus küündib kümnetesse miljonitesse kilomeetritesse. Mõnikord harva muutub mõni selline suurem komeet isegi silmaga nähtavaks, rippudes sabatähena õhtu või hommikutaevas. Siinkohal peaks eristama komeeti meteooorist, sest vahel aetakse need omavahel segi. Kui meteoor on pisikene kivipuru, mis sekundiks paariks Maa atmosfääris "langeva tähena" ära põleb, siis komeete on näha taevas nädalaid ja kuid.

Kui üks sellist koomat ja saba omav komeet oleks meist nädala kaugusel ning mööduks Maast lähemalt kui Kuu, oleks selle poolt põhjustatud vaatepilt juba nädalaid enam kui hämmastav. Seda oleks raske isegi ette kujutada. Maaga komeedi hõreda, aga päikesevalgust hajutava kooma sees asudes, oleks meie öötaevas domineeritud selle heleda kuma poolt. Tõenäoliselt oleks piisavalt valge, et mugavalt raamatut lugeda.

Raske tagantjärgi öelda, et kas see "uudis" sai alguse pahatahlikkusest, omakasust või astronoomilisest rumalusest, aga tegelikult möödub 21. oktoobril tõepoolest üks komeet Maast. Sõna "möödub" on ilmselt vale termin. Komeet C/2025 A6 (Lemmon) saavutab teisipäeval Maale lähima punkti, kui see asub meist ümmarguselt 90 miljoni kilomeetri kaugusel. Maa ja Kuu vahemaad mahub sellesse üle 230 korra. Kusjuures osade optimislike prognooside kohaselt võib oktoobri lõpus ja novembri alguses Lemmon muutuda ka väga pimedas taevas silmale nähtavaks. Hetkel asub see õhtutaevas Jahipenide tähtkujus, kuid liigub päev-päevalt üha kiirenevas tempos Maokandja suunas. Pikemate säriaegadega on seda võimalik seal ka pildistada.

Ööl vastu tänast möödus aga mõned päevad tagasi avastatud asteroid 2025 TP5 Maast vaid 97 tuhande kilomeetri kauguselt. Suuruselt on see umbes 16 meetrit, mis teeb selle võrreldavaks 2013. aastal Venemaal Tšeljabinski oblasti kohal plahvatanud asteroidiga.

Asteroid 2025 TP5 orbiit. Allikas: Space.com

Võib olla on siis jutt Maast mööduvast komeedist meelevaldne sulam kahest reaalsest astronoomilisest sündmusest. Igatahes omalt poolt soovitame lõpetada kõikide selliste enda sõnul teadusele pühandatud lehekülgede jälgimine, mis taolist võltsuudist tõsiselt jagasid. Kusjuures neid on päris palju. Ja päris palju on ka teisi astronoomiaga seotud võltsuudiseid. Näiteks tähtedevahelise komeedi 3I/ATLASe kohtab kohtab teatud enda sõnul astronoomiast rääkivatel lehekülgedel (mille nimesse on kavalalt pistetud nimi NASA) igapäevaselt alusetuid pommuudiseid, et see komeet on ikkagi tegelikult maaväline kosmoselaev. Vahel kaasneb nende väidetega ilmselgelt tehisintellekti poolt toodetud pildimaterjal, mis olevat Hubble kosmoseteleskoobi värskeimad fotod ning millelt on näha fantaasiarikka disainiga kosmoselaevu komeedilt startimas.

Üldiselt võib kasutada rusikareeglit, et kui "uudis" koosneb AI-pildist ja mõnest lausest ning selle kõige juures puudub algallikas, siis on tegemist tõenäoliselt jamaga. Ja mida rabavam, seda jamam.

Komeedid meie taevas muutuvad üha heledamaks

Mõni aeg tagasi sai pikemalt ja ükshaavalt kirjutatud komeetidest, mida sellel sügisel põhjapoolkera taevas näha saab. Kolm nendest on pärit meie endi Päikesesüsteemist ning üks (3I/ATLAS) tähtedevahelisest ruumist. Lugeda saab nende kohta siit: https://www.astromaania.ee/.../sugistaevas-on-komeete.html

All paar fotot kolmest kõnealusest komeedist, millest esimene on tehtud Valgamaalt Lüllemäelt ja teine Réunioni saarelt India ookeanis. Lisaks üks kuvatõmmis planetaariumiprogrammist Stellarium, mis peaks aitama vastu hommikut taevast üles leida komeedi C/2025 A6 (Lemmon), mis on muutunud piisavalt heledaks, et binokliga peaks seda juba võrdlemisi kergesti näha olema.

Komeedi C/2025 A6 (Lemmon) heledus kasvab. Foto on tehtud 26. septembril Valgamaal, säriaeg 60x60 sek, kella kolme paiku kirdesuunal. Komeet on meil taevas terve öö. Foto autor: Viljam Takis.

Komeedid C/2025 K1 ATLAS (vasakul) ja C/2025 R2 SWAN korraga taevas. Foto on tehtud India ookeanis asuvalt Réunioni saarelt. Autor: Luc Perrot (TWAN)

Kuvatõmmis Stellariumist näitab kus komeet C/2025 A6 (Lemmon) umbes kella poole nelja ajal öösel meie taevas paistab. Vasakul on näha Suurt Vankrit ja paremal planeeti Jupiter, mida on tänu heledusele raske mitte üles leida. Komeet asub umbes nende vahel Väikese Lõvi tähtkujus, kuid tulevatel päevadel ja nädalatel nihkub see tähtede suhtes võrdlemisi kiiresti põhja poole.

Päris ühe koha peal see seal kogu aeg ei ripu, vaid liigub tulevatel nädalatel üsna tempokalt kinnistähtede suhtes põhja poole. Selle ja teiste komeetide leidmiseks taevast konkreetsel kuupäeval tuleks ka endale Stellarium arvutisse laadida. Seda saab teha siit: https://stellarium.org/

Õpetuse komeetide lisamiseks programmi leiab üleval viidatud artikli lõpust.

Sügistaevas on komeete

Näib, et sellel sügisel on Päikesesüseemi sisealasid külastamas päris mitu komeeti, millest üks avastati alles eelmisel nädalal, üks on külaline tähtedevahelises ruumist ja kaks neist võivad muutuda piisavaks heledaks, et neid ka silmaga näha. Paraku päris võimast "suurt komeeti", mis taevas hõlpsasti vaadeldavana sabatähena ripub, ei tasu ilmselt sellel hooajal loota. Aga mine tea.
Kõigepealt peaks rääkima, mis asi see komeet üldse on. Ikka ja jälle kohtame siin ja seal levinud viga, mis ajab omavahel segi komeedid ja meteoorid. Seega riskides osasid jälgijaid tüüdata kordame selle taaskord üle.

 
Komeedid on tavaliselt mitu kilomeetrit laiad peamiselt jäädest (veejää, süsihappegaas, metaan, amoniaak) koosnevad taevakehad, mis Päikese lähipiirkonda sattudes viimase soojuse mõjul aurutuma (sublimeeruma) hakkavad. Sellest aurust või õigemini gaasist moodustub komeedi ümber tuhandeid kilomeetreid lai ajutine atmosfäär, mida kutsutakse koomaks. Teleskoopides näevad seega komeedid tihti välja kui udused pallid. Päikesele veelgi lähemale jõudes (kusagil Marsi orbiiidi juures) muutub Päikese kiirgus niivõrd võimsaks, et see hakkab komeedi koomat sõna otseses mõttes lükkama ja venitama komeedi sabaks. Kusjuures see saba võib olla miljoneid kilomeetreid pikk. Kui tingimused on õiged võivad tõeliselt võimsad komeedid või õigemini nende sabad muutuda Maalt selgelt nähtavaks. Mõned sellised "suured komeedid" on näiteks kuulus Halley komeet, mis Päikesesüsteemi lähiümbrust iga umbes 76 aasta tagant külastab. Üheks viimaseks põhjapoolkera võimsaks komeediks oli Hale–Bopp, mida nägi mitmeid kuid taevas rippumas 1997. aasta teises pooles.

 
Meteoorid ehk rahvakeeli langevad tähed on aga enamasti liivatera mõõtu kivipudi, mis Maa atmosfääri kümneid kilomeetreid sekundis sisenedes süttib. Mõnikord on nende mõõtmed ka suuremad - näiteks rusikasuurused või veel suuremad - mille tulemuseks on juba väga võimas meteoor ehk boliid. Osad neist jõuavad ka maapinnani (statistiliselt aga ilmselt ooekani pinnani), peale mida saab meteoorist meteoriit.

Segadus komeetide ja meteooride vahel on ilmselt tulnud sellest, et fotodel võivad nad esmapilgul võrdlemisi sarnased välja näha. Aga kui meteoor kestab loetud sekundid ja enamasti ka vähem, siis komeeti näeb taevas nädalaid või kuid. Meteoorid on fotodel ka enamasti lihtsalt valged või rohelised sirged jutid, komeetide puhul on eristav laiem komeedi udune kooma ja vooklev gaasisaba.
Nüüd aga lähemalt neljast heledamast komeedist, mis hetkel põhjapoolkera taevas liiguvad. Esialgu saab neid vaadelda vaid teleskoobi abil ning nende saba tuleb nähtavale alles pika säriajaga fotodel. Nende otsimisel ja jälgimisel taevas on suureks abimeheks programm nimega Stellarium*.

𝐊𝐨𝐦𝐞𝐞𝐭 𝐂/𝟐𝟎𝟐𝟓 𝐀𝟔 (𝐋𝐞𝐦𝐦𝐨𝐧)

Avastati selle aasta 3. jaanuaril Mount Lemmoni vaatlusprogrammi abil. Komeet asub hetkel meist umbes 230 miljoni kilomeetri kaugusel ja on vaadeldav õhuti madalal põhjas Ilvese tähtkujus. Vastu hommikut tõuseb see aga võrdlemisi kõrgele idataevasse. Järgnevate nädalate jooksul tuleb see Päikesele ja Maale üha lähemale, liikudes taevas üha kiirenevas tempos läbi Väikese Lõvi, Suure Vankri, Jahipenide ja Karjase tähtkujude.

 
Praeguste prognooside kohaselt võib see oktoobri teiseks pooleks saavutada piisava heleduse, et väga pimedas taevas võib see olla õrnalt nähtav ka silmale.

Maale ja Päikesele lähimasse punkti jõuab Lemmon 21. oktoobril, kui see asub Päikesest 79 miljoni kilomeetri ja Maast 90 miljoni kilomeetri kaugusel. Sellel hetkel on see varahommikul vaadeldav madalal kirdesuunal.

Komeet C/2025 A6 (Lemmon). Foto on tehtud Eestist 9. septembril. Autor: Viljam Takis

𝐊𝐨𝐦𝐞𝐞𝐭 𝐂/𝟐𝟎𝟐𝟓 𝐑𝟐 (𝐒𝐖𝐀𝐍)

Komeet SWAN avastati Päikest vaatleva SOHO observatooriumi fotodelt alles eelmisel neljapäeval (11. september) vene hobiastronoom Vladimir Bešugli poolt. Päev hiljem saavutas see Päikesele lähema punkti (periheeli) 75 miljoni kilomeetri kaugusel. Maale tuleb see kõige lähemasse punkti 19. oktoobril, kui see asub meist vaid 39 miljoni kilomeetri kaugusel. Komeetide heledust on väga raske prognoosida, kuid optimistikumad ennustused lubavad, et see võib muutuda silmale vaevu-vaevu nähtavaks.

SWAN avastati Neitsi tähtkujus ning eile-täna möödus see Maalt vaadates Marsi ja Spiika nimelise tähe vahelt. Tulevatel nädalatel liigub see läbi Kaalude ja Maokandja ning Eestist õhtuti vaadeldavaks muutub see Kilbi tähtkujus oktoobri teises pooles. Siis ei sega selle nõrka valgust ka veel kasvav Kuu. Kõige paremini on komeet vaadeldav lõunapoolkeralt

Komeet C/2025 R2 (SWAN) eile Neitsi tähtkuju heledama tähe Spiika ja planeet Marsi vahel. Foto autor: Bray Falls.

Komeet C/2025 R2 (SWAN) üleeile Neitsi tähtkuju heledaima tähe Spiika kõrval. Autorid: Michael Jäger ja Gerald Rhemann

𝐂/𝟐𝟎𝟐𝟓 𝐊𝟏 (𝐀𝐓𝐋𝐀𝐒)

Atlas avastati samanimelise vaatlusvõrgustiku poolt juba selle aasta mais. Päikesele lähima punkti ehk periheeli saavutab see 8. oktoobril (50 miljonit kilomeetrit) ning kui see meie tähe kõrvetava kuumuse ja loodejõud "üle elab" jõuab see Maa suhtes lähimasse punkti 25. novembril (60 miljonit kilomeetrit).
Hetkel asub Atlas Maalt vaadates Neitsi tähtkuju alumises sevas väga lähedal komeedile SWAN.

Oktoobri teises pooles on see liikunud Neitsi tähtkuju ülemisse serva, läbib Lõvi tähtkuju ning liigub Maale lähimas punktis Suure Vankris. Seal on see teleskoobi või binokliga väga hasti vaadeldav terve öö. Komeedi heledust on raske ennustada, kuid ilmselt silmaga nähtavaks see ei muutu.

Komeet C/2025 K1 (ATLAS) augusti lõpus Namiibiast. Autor: José J. Chambó

𝐓ä𝐡𝐭𝐞𝐝𝐞𝐯𝐚𝐡𝐞𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐤𝐨𝐦𝐞𝐞𝐭 𝟑𝐈/𝐀𝐓𝐋𝐀𝐒

Teaduslikust vaatepildist selle ja järgneva aasta kindlasti kõige huvitavam komeet 3I/ATLAS erineb teistest eelkõige oma päritolu osas. Nimelt näitavad arvutused, et 3I/ATLAS pärineb tähtedevahelisest ruumist ehk see on moodustunud mõne teise tähe ümber ning selle juurest mingil hetkel välja heidetud. Nüüd võib olla miljardeid aastaid hiljem on see läbimas meie Päikesesüsteemi sisealasid. Sellisena on see kolmas teadaolev tähtevaheline objekt peale 2017. aastal avastatud asteroid Oumuamua ja 2019. aastal avastatud komeet 2I/Borisovi kõrval.

3I/ATLAS asub hetkel Maalt vaadates Kaalude ja Neitsi tähtkujude vahel ning on Eestist praktiliselt vaadeldamatu. Isegi kui meie öötaevas oleks sinna suunas avastud, on selle heledus enamike hobiteleskoopide jaoks liiga nõrk.

 
Oktoobri alguses möödub 3I/ATLAS Marsist 29 miljoni kilomeetri kauguselt. Maale lähima punkti saavutab see detsembri teisel nädalal, kui see asub meist umbes 270 miljoni kilomeetri kaugusel. Novembri keskel hakkab see varahommikuses taevas paistma Neitsi tähtkuju ülemises osas ja detsembri keskpaigas asub see Lõvis. Binokli ja pisemat sorti teleskoobi jaoks on see isegi siis liiga nõrk, kuid kogukam optika ja pikk säriaeg peaks lubama seda jäädvustada.

 

Tähtedevaheline komeet 3I/ATLAS, pildistatud 27. augustil Gemini teleskoobi poolt.

Kindlasti pildistatakse 3I/ATLASt veel erinevate professionaalsete teleskoopidega. Eriti huvitav võib seda näha olla varsti regulaarseid vaalusi alustava Vera Rubini observatooriumiga, mis omab maailma suurimat kaamerat ning mis hakkab tervet lõunataevast üles pildistama iga kolme öö tagant.

PS. Nagu tähtevaheliste objektide puhul enne seda, peavad ka 3I/ATLASt osad inimesed maaväliseks kosmoselaevaks, sondiks või millegiks sarnaseks. "Uudiseid" selle kohta tuleb (tõenäoliselt väsimatu AI abiga) kohati katkematu jadana. Olgu siinkohal öeldud, et mingit tõsiseltvõetavat põhjust sellisteks spekulatsioonideks ei ole. Vähemalt mitte veel. 

*Kuna komeedid liiguvad Päikesesüsteemis päris suurel kiirusel ning meie jaoks planeetide ja asteroididega võrreldes veidratel kõveratel trajektooridel, muutub nende asukoht taevas päevast-päeva üsna suurel määral. Seetõttu on nende näivat asukohta väga keeruline sõnas kirjeldada. Kõige parem oleks seda teha visuaalselt. Sellega tuleb appi üks väga kaval programm, millest oleme siin korduvalt rääkinud - Stellarium. 

Tegemist on arvutile täiesti tasuta programmiga (nutitelefonile on lihtsam versioon tasuta ja uhkem versioon tasuline), mis annab kasutajale võimaluse vaadata enda asukohast paistvat taevast ja selles asuvaid objekte ajas tagasi ja edasi. Vaatluste planeerimisel on see asendamatult hea tööriist. Paraku ei uuenda Stellariumi arvutiversioon ennast ise, mis tähendab, et näiteks kõige värskemalt avastatud komeete ja asteroide seal näha ei ole. Küll aga saab neid sinna poolautomaatselt lisada.

Selleks, et sinna lisada näiteks komeet tähisega C/2025 A6 (Lemmon) tuleb kõigepealt vasakpoolsest menüüst avada "Seaded", sealt valida viimane leht "Plugins", ilmunud nimekirjast klõpsata valikul "Solar System Editor" ning seejärel nupul "seadista". Ilmunud aknas valida keskmine leht nimega "Päikesesüsteem" ning vajutada kõige alumisel nupul "Import orbital elements in MPC format". Ilmub järjekorne aken, millest tuleb valida parempoolne leht nimega "Online search". Sinna tuleb sisestada komeedi või asteroidi täpne tähis, nagu näiteks C/2025 A6. Vajutades suurendusklaasi nuppu peaks sinna alla ilmuma nimekiri sellise nimega objektist, mis tuleb linnukesega valida ning vajutada nuppu "add object". Ja ongi valmis. Nüüd võib kõik aknad sulgeda ja kasutada Stellariumi otsingut sama objekti nägemiseks taevas.

Arusaadav, et protsess tundub alguses päris keeruline, kuid selle paar korda läbi tehes ei ole selles enam tulevikus midagi rasket.