Apollo 11 ja 12 maandumispaigad Kuu orbiidilt

Autor: Üllar Kivila

Pilk ajalukku: Apollo 11 ja 12 maandurite laskumisastmed Kuu pinnal. Pildistatud India kosmoseagentuuri ISRO Kuu-sondi Chandrayaan-2 pardalt 2021. aasta aprillis.

Chandrayaan-2 on 2019. aastal startinud India teine Kuu-missioon. Kosmosesond kandis ka maandurit ja kulgurit, kuid paraku nende maandumine ebaõnnestus. Kuu ümber tiirlev sond on tänaseni aktiivne. Ebaõnnestunud maandumiskatse parandas hiljem 2023. aastal startinud ning edukalt Kuul maandunud Chandrayaan-3 missioon.

Fotod Apollo maandumiskohtadest komplekteeris Chandrayaani andmetest USA amatöörastronoom Marty McGuire.

Apollo 11 ja 12 maandumisastmed Kuu pinnal koos viidetega allikatele. Chandrayaan-2 pildid on tehtud 100 km kõrguselt lahutusvõimega u 30 cm.

Puhas ülesvõte Apollo 11 maandumiskohast. Pildil olev Kuu-ala on umbes 240 x 160 m suur.

Laiem kontekstivaade Apollo 11 maandumiskohale. Pildi vaateväli on veidi alla 2 km lai.

Puhas ülesvõte Apollo 12 maandumiskohast. Näha on mõned maandumiskohast eemale üles seatud eksperimendid ning astronautide jalajälgede rajad.

Kuu peitis Jupiteri - ja teeb seda veel korduvalt

Autor: Üllar Kivila

Eile, 8. septembril 2026, sai suuremast osast Põhja-Ameerikast vaadelda planeet Jupiteri varjamist õhukese kuusirbi poolt. Sellega algas kuni 12. maini 2027 kestev kattumiste hooaeg, mille käigus toimub kokku 8 sarnast sündmust.

Eilse kattumise vaadeldavuspiirkond.

Paraku ei ole mitte ükski selle hooaja kattumistest Eestist vaadeldav. Siiski, kui mõni meie jälgijatest asub kusagil mujal laias maailmas või soovib mõnele välismaa tuttavale eesootavaid sündmuseid tutvustada, siis järgmiste kattumiste kuupäevad on:

• 6. oktoober,
• 2. november,
• 30. november 2026,

--- 2 kuutsüklit jääb vahele ---

• 20. veebruar 2027,
• 19. märts,
• 15. aprill,
• 12. mai.

Eelmine Jupiteri kattumiste hooaeg lõppes 2023. aastal ning järgmine algab 2030. aastal. Eestist nähtavat Jupiteri-Kuu kattumist tuleb aga oodata kuni 2034. aastani. Sellest hoolimata, et meie maalt Jupiteri-Kuu kattumisi lähiajal ei näe, ei tasu meelt heita, sest sama juhtub aeg-ajalt ka teiste planeetidega. Juba järgmisel esmaspäeval, 14. septembri lõuna paiku saab Eestist nähe Veenuse kattumist Kuuga.

Jupiteri kadumine kuusirbi taha, jäädvustatud läbi IR-filtri (tegelikult toimus sündmus keset päeva sinise taevaga). Foto: Paul Mortfield, Kanada

Kõik vaatlejad, kes kattumise nähtavuspiirkonnast välja jäävad, saavad sel ajal näha Kuu ja Jupiteri lähedast kohtumist, mil Jupiter paistab ereda tähena Kuu vahetus läheduses. Foto: CloudyNights foorumi kasutaja RMay, USA

Maa ISS pardalt

Autor: Üllar Kivila 2024. aastal filmitud aegvõte ISSi pardalt näitab hästi selle kosmosejaama ühte vähemtuntud tööpõhimõtet. Kui jaama kere põhiosa hoitakse pidevalt maapinna suhtes ühes asendis - st "lennusuunas" on alati üks ja sama külg ning kuulus suurte akendega vaatluskabiin ("cupola") vaatab alati maapinna suunas, siis jaama päikesepaneelide sektsioon seevastu pöörleb, hoides paneele Päikese suunas. Ühtlasi on iga paneeli võimalik risttelje ümber individuaalselt pöörata, suunates neid rohkema või vähema pinnaga Päikese suunas - see võimaldab kontrollida toodetavat energiahulka.

Swifti gammakiirguse teleskoobi päästemissioon nurjus

Autor: Üllar Kivila

Swift on gamma-, röntgen-, UV-kiirguse ning nähtava valguse vahemikus taevast vaatlev kosmoseteleskoop, mis on alates 2004. aastast Maa orbiidil vaadelnud gammasähvatusi ning nende järelhelendust. Gammasähvatused on kõige võimsamad teadaolevad plahvatused Universumis, mis toodavad sekundite jooksul umbes sama palju energiat kui Päike terve oma eluea jooksul. Enamik gammasähvatusi kestab mõnest sekundist kuni mõne tunnini ning tänaseks on neil mitu teadaolevat tekkemehhanismi. Osad gammasähvatused kaasnevad üliheledate supernoovadega, teised neutrontähtede ühinemisega ning mõnede tekkepõhjus pole kindlalt teada.

Kunstniku nägemus päästemissioonist pärast Swifti teleskoobiga põkkumist.

Päästemissiooni pardakaamera foto Maa orbiidil 24. augustil pärast kosmoseaparaadi juhitavuse taastamist.

Swift tiirleb Maa orbiidil, algselt umbes 600 km kõrgusel, kuid ajapikku on teleskoop Maa atmosfääri hõredate väliskihtide hõõrdumise tõttu aina madalamale orbiidile laskunud. Teleskoop on oma algselt plaanitud 2-aastase tööaja enam kui kümnekordselt ületanud ning selle instrumendid on endiselt heas töökorras. Seega otsustas NASA üritada teleskoopi päästa selle kõrgemale orbiidile pukseerimisega, kuna Swiftil endal pardamootoreid ei ole.

2025. aastal toimunud hanke päästemissiooni ehitamiseks võitis Katalyst Space Technologies, kellel jäi sobiva kosmoseaparaadi ehitamiseks ning kosmosesse lennutamiseks napilt aasta. Swifti ehitamisel võimaliku hooldusmissiooni peale ei mõeldud ning praeguste ennustuste kohaselt siseneb teleskoop atmosfääri 2026. aasta lõpuks. 2026. aasta alguses peatati Swifti teadusmissioon ning suunati teleskoop orbiidil asendisse, mis peaks minimeerima selle lennusuunalist pinda, ehk aeglustama hõõrdumist.

Foto päästemissiooni töötavatest Halli efekti ioonmootoritest Maa orbiidil.

Päästemissioon lendas orbiidile lennuki küljest startiva Pegasus XL kanderaketi pardal.

Swifti teleskoobi orbiidi kõrgus kogu missiooni vältel. Selgelt on näha Päikese aktiivsuse mõju orbiidile - umbes 40-kilomeetrine langus toimus eelmise Päikese aktiivsuse maksimumi ajal aastatel 2012.-2016. ning praegune aktiivsuse maksimum on taas Maa atmosfääri väliskihte tugevalt paisutanud, põhjustades aina kiireneva orbiidi kahanemise.

Swift boost mission startis 3. juulil 2026, kuid paraku kaotas kosmoseaparaat orbiidile jõudes juhitavuse ning selle taastamiseks kulus arvestatav osa kütusevarudest. Allesjäänust ei piisa enam Swifti kõrgemale orbiidile viimiseks. 28. augustil otsustati edasisest päästemissioonist loobuda ning Swift alustas uuesti teadusvaatlusi, et järelejäänud kuudest orbiidil maksimumi võtta.

Hulknurkne Saturn

Autor: Üllar Kivila Planeediuuringutega rohkem tuttavad lugejad on ilmselt teadlikud, et Saturni põhjapoolust ehib stabiilne kuusnurkne pilvemoodustis. See avastati 1981. aastal Voyager 1 piltidelt ning hiljem jäädvustas seda põhjalikult aastatel 2004-2017 Saturni ümber tiirelnud Cassini kosmosesond.

Et Saturni aasta kestab umbes 30 Maa-aastat, ei õnnestunud Cassinil sama hästi vaadelda planeedi lõunapooluse ümbrust (Saturni põhjapoolkera 15-aastane kevad-suvi kestis 2009-2025). Nüüd aga, mil maapealsete ning kosmoseteleskoopide võimekus on aastakümnete tagusega võrreldes tunduvalt paranenud ning Saturni lõunapoolkera järjest enam Päikese (ja seega ka Maa) suunas pöördub, on Hubble'i teleskoobi fotode põhjal leitud sarnane kümnenurkne pilvemoodustis ka lõunapooluse ümbert.

Praeguse seisuga pole veel teada, kas need on tekkinud ühesuguse või erinevate protsesside mõjul - tegelikult ei ole ka pikemalt teada olnud kuusnurga täpne tekkemehhanism päris selge.

Hubble'i teleskoobi vaade Saturnile ligikaudu loomulikes värvides, kuid võimendatud kontrastidega. Paremal paneelil polaarprojektsioon lõunapooluse ümbert. Must X-ga tähistatud ala tähistab andmete puudumist, sest planeedi poolus paistab Maale veel liiga madala nurga all.

10-külgne kujund on veidi selgemini näha ühe lainepikkuse (763 nm, ehk napilt nähtavast valgusest väljas olev lähi-infrapuna) filtris.

Võrdluseks Saturni põhjapoolust ümbritsev kuusnurkne pilvekujund. Pildistatud Cassini sondi pardalt 2013. aastal.

Põrkuvad galaktikad kosmosesügavuses

Autor. Üllar Kivila

Hawaii saarel asuv Gemini teleskoop jäädvustas selle vaate umbes 200 miljoni valgusaasta kaugusel põrkuvatele spiraalgalaktikatele, mis kannavad ühist kataloogitähist NGC 7253. Võimalik, et midagi sarnast saavad kellegi või millegi silmad või muud valgust tajuvad elundid näha ka meie kodukandis umbes 4-5 miljardi aasta kauguses tulevikus, mil Linnutee ning meie lähim naabergalaktika Andromeeda peaksid põrkuma ning ühinema. Inimesi - vähemalt tänapäevasel kujul - seda vaatepilti ilmselt imetlemas ei ole. Ka meie Päikesesüsteem on selleks ajaks tänasest hoopis teistsugune; Päike on paisunud punaseks hiidtäheks ning Maast, kui see peaks veel eksisteerima, on saanud Merkuurist palju ekstreemsem tulikuum kivi- ja laavakõrb.

Täpsuse huvides tasub öelda, et Linnutee ja Andromeeda galaktika tulevase kokkupõrke toimumine ei ole päris kindel, sest kuigi need galaktikad lähenevad teineteisele kiirusega umbes 110 km/s, ei tea me kuigi täpselt Andromeeda galaktika külgsuunalist liikumiskiirust Linnutee suhtes, ehk nn omaliikumist. See määrab, kas tulevane kohtumine saab olema kokkupõrge või lähedane möödumine.

Foto jäädvustati kohalike keskkooliõpilaste praktikaprogrammi raames ning sellele anti kohalikus keeles nimi Nā ʻUhane Māhoe Huki Pū i ke Ola, mille tõlge inglise keelde oleks "The Twin Spirits Pulling Together Creating Life". Nimetus viitab galaktikates sisalduvate gaasi- ja tolmupilvede põrkel vallanduvale ulatuslikule tähetekkele, mille käigus moodustub hulgi uusi tähe- ja planeedisüsteeme.

Autor: Üllar Kivila

Atmosfääri refraktsioon vajutab Kuu lapikuks ning valguse neeldumine atmosfääris värvib selle punaseks. Selle fotoseeria jäädvustas astronaut Donalt Pettit 2003. aastal ISSi pardal Maa serva taha loojuvast Kuust ning see näitab väga efektselt kahte põhilist viisi, kuidas atmosfäär taevakehade vaatlemist mõjutab.

Punakat värvust on vast üsna lihtne mõista - Maa atmosfäär hajutab valguse eri lainepikkusi erineval määral, sinist rohkem kui punast. Seetõttu paistab atmosfäär ise sinisena ning kõik objektid, mida läbi atmosfääri vaatame, seevastu rohkem punased - osa sinist valgust on justkui "ära röövitud". Selle nähtuse teaduslik nimetus on Rayleigh' hajumine ning sel põhjuselt ongi tõusev või loojuv Päike või Kuu kollakat või punakat värvi.

Refraktsiooni on vahest keerulisem visuaalselt mõista. Et Maa atmosfääri tihedus muutub sujuvalt olematust kosmoses kuni meile tuntud õhurõhuni, mõjutab see ka valguse levimise trajektoori. Efekt on sama, mis valguse murdumisel veeklaasis õhu ja vee piirpinnal, kuid et atmosfääris on konkreetse piirpinna asemel sujuv tiheduse üleminek, paindub ka valguskiirte teekond sujuvalt. Praktikas näeb see välja nii, et mida lähemal paistab taevakeha horisondile, seda enam on selle näiv asukoht tegelikust vertikaalselt ülespoole nihkes. Kuu ja Päikese puhul tekib ka näiva ketta lapikuks vajumise efekt, kuna refraktsiooni tugevus muutub ka selle ketta ulatuses - alumine serv murdub ülemisest enam.

ISS teleskoobis

Autor: Üllar Kivila

Prantsuse astrofotograaf Charline Giroud on tuntust kogunud Rahvusvahelise Kosmosejaama (ISS) ja teiste satelliitide läbi teleskoobi jäädvustamisega. Enamik jäädvustusi on tehtud läbi 11" (28 cm) Celestroni teleskoobi (CPC 1100) ning mitmesuguste ZWO ASI planeedikaameratega.

Valik kaadreid ISSi ülelennust läbi teleskoobi.

Hiina kosmosejaam Tiangong.

ISS hommikutaeva taustal.

ISS siluett, taustal Kuu. ISSi ülelennud Kuust või Päikesest on levinud viis selle kosmosejaama Maalt jäädvustamiseks, mis ei vaja spetsiaalselt satelliite jälgida suutvat teleskoobimonteeringut.

BepiColombo valmistub Merkuurile saabumiseks

Autor: Üllar Kivila

Pärast 8-aastast teekonda ning kokku üheksat möödalendu Maast (1 x), Veenusest (2 x) ning Merkuurist (6 x), et oma trajektoori nende taevakehade gravitatsiooni abil kohendada, valmistub Euroopa Kosmoseagentuuri ambitsioonikas Merkuuri-uurimise sond BepiColombo käesoleva aasta novembris Merkuuri orbiidile sisenema. Selle ettevalmistuseks eraldub sond end pikalt teeninud ioonmootorite moodulist. Veebiülekanne sellest protsessist algab Eesti aja järgi 3. septembril kell 14:45.

Planeedi orbiidile jõudnuna jaguneb sond veel omakorda kaheks osaks, mis asuvad veidi erinevatel orbiitidel Merkuuri ümber tiirlema, et seda võrdlemisi väheuuritud planeeti lähemalt tundma õppida.

Kuigi Merkuur on kauguse mõttes üks Maale lähemaid planeete, on orbitaalmehaanika seaduste tõttu selle juurde lendamine üsna raske väljakutse, millest põhjustest plaanime lähemal ajal pikemalt kirjutada.

Päikesevarjutus Hispaanias

Autor: Üllar Kivila

Tagasivaade 12. augusti täielikule päikesevarjutusele. Astrofotograaf Louis Leroux kombineeris selle vaate Päikese kroonile ja Maa tuhkvalgusest valgustatud Kuu ööpoolele Hispaanias jäädvustatud 434 üksikust fotost säriaegadega 0,01 s kuni 1 s.

Päikese krooni magnetväljade poolt kujundatud keerukas struktuur on täieliku varjutuse ajal pildistamiseks üks keerulisemaid väljakutseid, sest krooni heledus varieerub väga suures ulatuses ning selle kogu ulatuse jäädvustamine ei ole ilma mitut eri säriaega kasutamata võimalik. Peale krooni saab pildil näha paari roosakat protuberantsi, ehk magnetväljade poolt Päikese pinna kohale tõstetud suuri plasmapilvi ning Kuu siluetti Päikest varjamas. Kuu tuttavat palet valgustab õrnalt Maa, mis täieliku päikesevarjutuse ajal paistab Kuu taevas täisfaasis.

Head teadmistepäeva!

Autor: Üllar Kivila

47 aastat tagasi, 1. septembril 1979, sai NASA kosmosesond Pioneer 11 esimeseks Saturni lähedalt külastanud kosmoseaparaadiks. Need nostalgiahõngulised pildid näitavad hästi välja kaameratehnika arengu vahepealsete aastakümnete jooksul. Pioneer 11 "kaamera" koosnes ühest pikslist, täpsema nimega fotopolarimeetrist, mis kasutas pildi koostamiseks kosmosesondi enda pöörlemist ning liikumist. Hilisemate sondide piltidega võrreldes pole need muidugi kuigi muljetavaldavad, kuid tollal oli siiski tegemist parimate lähivaadetega meie Päikesesüsteemi unikaalsele suurte rõngastega planeedile.

Saturn ja selle suurim kuu Titaan. Rõngaste veidi harjumatu välimus on tingitud sellest, et need on jäädvustatud päikesevalguse suhtes "altpoolt" - vaatenurgast, mida Maalt kunagi ei näe. Sellisest vaatenurgast paistavad rõngad justkui negatiivis - tihedamad piirkonnad tumedana ja hõredamad alad heledamana.

Saturni rõngad ning paar kaaslast.

Lähivaade Saturni servale ning rõngaste varjule planeedi atmosfääris.

Lahkumispilt Saturnist.