Nancy Grace Romani nimeline kosmoseteleskoop startis

Autor: Üllar Kivila

Eile, 30. augustil Eesti aja järgi kell 13:26 startis SpaceX Falcon Heavy raketi pardal edukalt Nancy Grace Romani nimeline kosmoseteleskoop, mis on mitmes praktilises mõttes kuulsa Hubble'i kosmoseteleskoobi järglane ja edasiarendus. Teleskoobi lahutusvõime on Hubble'iga sarnane, kuid selle 300-megapiksline kaamera katab ühe kaadriga ligi 100 korda suurema taeva-ala.

Romani teleskoop vahetult enne Falcon Heavy kanderaketi lastiruumi laadimist.

Viimane vaade Romanile Falcon Heavy ülemise astme pardalt pärast teleskoobi eraldumist kanderaketist. Erinevalt Hubble'i teleskoobist, mida astronaudid Maa orbiidil korduvalt külastanud ja täiendanud-remontinud on, pole meie praeguste mehitatud kosmoselaevadega Romani külastamine võimalik.

Romani teleskoobi start USAst Kennedy kosmodroomilt.

Erinevalt Hubble'i teleskoobist ei jää Roman Maa lähedusse, vaid lendab orbiidile Maa-Päikese 2. Lagrange'i punkti umbes 1,5 miljoni km kaugusele Maa "taha" Päikese poolt vaadates. Roman liitub juba seal asuvate James Webbi ja Euclidi kosmoseteleskoopidega. Reis vaatlusorbiidile kestab umbes 3 kuud, ehk esimesi kauneid ülesvõtteid uue teleskoobi vahendusel on loodetavasti oodata selle aasta lõpu poole. All: Romani teekond 2. Lagrange'i punkti orbiidile. Võrdluseks on näidatud ka juba seal asuva James Webbi teleskoobi asukoht.

Mis kujuga on Maa?

Autor: Üllar Kivila

Kui jätta kõrvale vandenõufännide trollimine, siis küsimused Maa täpsest kujust pakuvad teadlastele huvi ka tänapäeval. Mitte selle pärast, et keegi selle üldises kerakujus kahtleks, vaid sellepärast, et nagu teaduses kombeks – mida täpsemalt midagi mõõta või uurida, seda rohkem huvitavaid nüansse välja tuleb.

Kui meid huvitab vaid üldpilt ja paarikümne kilomeetrine vertikaalne täpsus, siis võime julgelt Maa kerakujuliseks lugeda. Maa 12 700 kilomeetrise läbimõõdu juures eksime sel juhul tõelise kuju suhtes alati vähem kui 0,4%.

Maa tegelikku kuju näitab kõige paremini siiski foto. See pilt on pärit Euroopa Kosmoseagentuuri ilmastikusatelliidilt Meteosat 12 ning täislahutuses 12 000 x 12 000 piksli suuruselt pildilt võib kenasti välja mõõta polaar- ja ekvatoriaalläbimõõdu paarikümne piksli suuruse erinevuse (ettevaatust, suur fail!): https://www.esa.int/.../24859670-13.../Full_Earth_disc.jpg

Maa topograafiline kaart, kuid tavalise kõrguse asemel geoidist või ellipsoidist on siin esitatud kõrguste skaala kaugusena Maa keskpunktist (topograafia kõrgus on pildil võimendatud). Selgelt on näha Maa ellipsoidaalsus ning ka põhjus, miks kaugeim punkt Maa keskpunktist ei ole mitte Everest, mis on küll kõrgeim mägi keskmisest merepinnast (8848 m), vaid Lõuna-Ameerika Andides enam-vähem täpselt ekvaatoril asuv Chimborazo (kõrgus merepinnast 6263 m). Maa keskpunktist asub Everesti tipp 6382,3 km kaugusel, kuid Chimborazo tipp ulatub 6384,4 km kaugusele (st 2,1 km kaugemale).

Juba 17. sajandil hakkasid füüsikud ja astronoomid oletama, et suurema täpsuse juures pole Maa üldkuju enam täpselt kera, vaid pigem pöördellipsoid – Maa läbimõõt põhjapooluselt lõunapooluseni on väiksem kui läbimõõt ühest ekvaatori punktist selle vastaspunkti. See oletus pärines füüsikast – pöördellipsoid on loomulik kuju, mille omandab oma telje ümber pöörlev vedelikukera. Tasub meeles pidada, et peale õhukese maakoore ei ole suurem osa Maa ainest planeedi sisemuses tahkes olekus, vaid vedela või viskoosse kivimassi kujul. Täpsed geodeetilised ja astronoomilised mõõtmised piki erinevaid meridiaanikaari kinnitasid seda oletust, kusjuures olulise panuse andis ka Eestis tuntud Struve kaare mõõtmine aastatel 1816-1855. Ellipsoid on Maa kujule piisavalt hea lähendus (püsides samas matemaatiliselt piisavalt lihtsana), et seda kasutatakse tänapäeval mitmete geograafiliste koordinaatsüsteemide alusena – kõige tuntum on vast WGS84, mida kasutavad muuhulgas ka GPS-süsteemid. WGS84 ellipsoidi järgi on Maa polaarläbimõõt 12 713 km ning ekvatoriaalläbimõõt 12 756 km. Erinevus seega 43 km.

Veel suuremat täpsust taga ajades tuleb hakata uurima Maa täpsemat massijaotust ning pinnamoe ebaühtlusi – viimased on selles mõõtkavas juba märkimisväärsed. Mariaani süviku ning Everesti tipu kõrguste erinevus keskmisest merepinna tasemest on kokku ligi 20 kilomeetrit. See „keskmine merepinna tase“ ongi aluseks veel täpsemale Maa kuju mudelile – geoidile, mis kirjeldab hüpoteetilist olukorda, kui Maa olekski vedelikukera, või alternatiivselt – üleni kaetud sügava ookeaniga. Ignoreerides ka tõusude-mõõnade ning ilmastiku mõju, peaks see hüpoteetiline globaalne veepind näitama gravitatsioonilist ekvipotentsiaalpinda. Selle keeruka sõna taga peidab end lihtsalt tõdemus, et vedelikud omandavad alati minimaalse energiaga tasakaaluolekule vastava kuju. Kui Maa siseehitus oleks kõikjal ühetaoline, oleks selleks pinnaks ellipsoid. Reaalsuses koosneb Maa koor ja vahevöö aga erineva tiheduse ja koostisega kivimitest, mis tähendab, et mõnes piirkonnas on kohalik gravitatsiooniväli veidi tugevam või veidi nõrgem. Selle tulemusena tekivad selle idealiseeritud vee-ellipsoidi pinnal ebaühtlused – justkui künkad ja orud, kuna ka vesi koondub raskusjõu mõjul tihenduste piirkondadesse. Maa puhul erineb geoidi ja ellipsoidi pind vaid umbes 100 meetri jagu, kuid sellega arvestamine on oluline näiteks geodeetiliste täppistööde juures, kuna kõik raskusjõu abil looditavad seadmed järgivad kohalikku raskusjõu vertikaali, mis võib lihtsustatud sfääri või ellipsoidi vertikaalsuunast piisavalt erineda, et täppismõõtmisi segada.

Kokkuvõttes – kui tekib küsimus, kuidas Maa kuju kirjeldada, tasub mõelda selle kirjelduse eesmärgi ja vajaliku täpsuse peale. Olukorras, kus pole probleemiks rannapalli või jalgpalli ümmarguseks nimetada, pole ka mingit takistust Maad samamoodi käsitleda. Kui juhtute aga olema FIFA tarbeks jalgpalle inspekteeriv ametnik või Maad mõõtev geodeet, ei ole paraku keerulisematest kirjeldustest pääsu.

All: Maa geoidi kuju õiges mõõtkavas. Geoidi maksimum (st erinevus ellipsoidist) on +85 m Islandi lähedal ning miinimum -106 m India lõunaosas.

All: Maa geoidi kuju 10 000 x kõrguste võimendusega. Geoidi maksimum (st erinevus ellipsoidist) on +85 m Islandi lähedal ning miinimum -106 m India lõunaosas.

Kohtumine Marsi taevas

Autor: Üllar Kivila

Mõnikord tuleb ette, et Maalt vaadates varjab Kuu mõne Päikesesüsteemi planeedi - selliseid sündmuseid nimetatakse astronoomias kattumisteks. Mõistagi toimub selliseid sündmuseid ka teiste planeetide vaatevinklist, kuid enamasti pole neid keegi vaatlemas.

2. juulil 2026 sattus üks selline kattumine toimuma marsikulguri Perseverance asukohast nähtuna - Marsi kuu Phobos kattis õhtutaevas ehatähena paistva Maa. Fotod on tehtud umbes 40 minutit pärast kohalikku päikeseloojangut, mil Marsi tolmune atmosfäär oli hajunud päikesevalgusest endiselt veel üsna hele.

Fotoseeria Maa kattumisest Phobosega, töödeldud taeva taustaheleduse eemaldamiseks, et neid paremini eristada.

Perseverance'i vaade Marsi loojangutaevasse, lähivaatel seeria ülesvõtetest Maa kattumisest Phobosega. Erinevalt Maa Kuust tiirleb Phobos Marsile sedavõrd lähedal, et selle orbitaalkiirus on suurem Marsi pöörlemiskiirusest - täistiir kestab vaid 7,5 tundi. Seetõttu liigub Phobos Marsi taevas teistele taevakehadele vastassuunas, tõustes läänes ning loojudes idas. Antud pildiseerial tõusebki Phobos läänest samal ajal kui Maa sealsamas loojub.

Eskimo planetaarudu

Autor: Üllar Kivila Selle kauni ülesvõtte NGC 2392 udukogust, ehk "Lõvipea" või "Eskimo" udust pildistas James Webbi kosmoseteleskoop.

Udukogu sisemine helendav osa koosneb peaasjalikult kuumast gaasist ning välimine rõngas veidi jahedamast klompidesse koondunud tolmust. Mõlemat valgustab udukogu keskel asuv kuum tähejäänuk - kunagise Päikese-laadse tähe südamik, mis on tuumakütuse varude lõppemisel oma atmosfääri väliskihid laiali paisanud. Selline planetaarudu* kestab kosmilises mõttes vaid üsna üürikese hetke, umbes 10 000 aasta jooksul hajub see tolmu- ja gaasipilv laiali.

NGC 2392 asub Kaksikute tähtkujus ning on seega põhjapoolkeralt hästi vaadeldav. Oma väikese suuruse ning suhteliselt suure heledusega (9. tähesuurus) võib seda silmata ka väiksemate teleskoopidega, kus see paistab pisikese uduga ümbritsetud tähena. Udukogu detailide eristamiseks on aga vaja pigem suuremat teleskoopi.

* Nimest hoolimata ei ole planetaarududel mingit seost planeetidega. Nime andsid esimesed selletaolised objektid avastanud teleskoobivaatlejad, kes nende olemust ei teadnud. Omaaegsetes teleskoopides paistsid need pisikeste heledate ketastena, sarnanedes visuaalselt Päikesesüsteemi planeetidega ning eristudes tähtedest, mis paistsid teleskoobi suurendusest sõltumata vaid valguspunktidena.

Sügistaevas särab muutlik komeet

Autor: Üllar Kivila

Komeet 220P/McNaught on lühiperioodiline komeet, mis tiirleb Päikesesüsteemis enam-vähem planeetide tasapinnas Jupiteri ja Marsi orbiitide vahel umbes 5,5-aastase orbitaalperioodiga. Lähikuudel on see astrofotograafidele pildistamiseks ning hea õnne korral ka läbi teleskoobi või suuremate binoklitega vaatlemiseks sobivas asendis. Palja silmaga nähtavaks see paraku ei muutu.

Viljam Takis pildistas komeeti Eestist hiljutisel Astronoomiafestivalil 22. augusti varahommikul.

220P on märkimisväärne oma kaootilise heleduse ja käitumise poolest, selle aasta mai lõpus ning augusti alguses toimusid komeedil suured ainepursked, mis kasvatasid lühiajaliselt märgatavalt selle heledust ning tekitasid põnevalt muutliku välimusega saba ja pea. Komeet läbis periheeli 27. augustil ning jõuab Maaga lähimasse asendisse 12. oktoobril. Arvatavasti on komeet amatöörtehnikaga vaadeldav kuni umbes novembrini ning ei saa välistada, et purskeid võib veel esineda.

Komeedi asukoht lähikuudel on Vaala tähtkuju "saba" piirkonnas ning liikumiskiirus taevas tähtede suhtes on üsna väike, mis teeb selle pika säriajaga pildistamise lihtsamaks.

220P orbiit Päikesesüsteemis.

220P asukoht taevas järelejäänud 2026. aasta jooksul.

Astrofotograaf Dan Bartlett on komeeti mitmel järjestikusel ööl pildistanud ning see näitab efektselt komeedi muutlikkust. Pildi taustalt on töötlusel eemaldatud tähed.

Galaktikad paistavad läbi

Autor: Üllar Kivila

Kaunitel astrofotodel helendavaid galaktikaid vaadates võib tihtipeale meelest minna nende tähekogumite olemus ning tõsiasi, et kõik galaktikad koosnevad valdavas enamuses tühjast ruumist. Üksikute tähtede vahemaad on ka teistes galaktikates sarnased Linnuteega, ehk äärealadel mõned või kümned valgusaastad; tihedamates piirkondades sageli alla valgusaasta, mis on siiski kümneid või sadu tuhandeid kordi enam kui tähtede endi mõõtmed.

See tuleb eriti hästi esile olukorras, kus meie vaatevinklist on kaks muidu teineteisega mitteseotud galaktikat üksteise taha sattunud - galaktikad on suuresti läbipaistvad.

Sel pildil on Hubble'i teleskoobi jäädvustatud kaks spiraalgalaktikat kataloogitähistega LEDA 2073461 ja SDSS J115331.86+360024.2. Sellised galaktikate kokkusattumised on astronoomide jaoks kasulik võimalus esiplaanil oleva galaktika uurimiseks taustal paistva galaktika valguse neelamise ja moonutuste uurimise abil.

Starshipi odüsseia

Autor: Üllar Kivila

25. juulil toimus SpaceX Starshipi programmi 13. katselend ballistilisel trajektooril USAst India Ookeanisse. Vastu ootusi ning erinevalt oma eelkäijatest jäi see kosmoselaev merre maandumise järel terveks. Mõeldud-tehtud, otsustati SpaceX-is - laeva tagasi koju tuues saab rohkem infot!

Ligi kuu aega kestis selle pukseerimine Austraaliale kuuluva Jõulusaare juurde ning vahepeal oli arvestatav oht, et see võib tormis uppuda, kuid 23. augustil jõuti siiski pärale, Starship tõsteti lõpuks merest välja ning raskelastilaeva Forte pardale, mis viib selle tagasi USAsse.

Starshipi 14. katselendu on oodata mitte varem kui septembris ning plaani kohaselt peaks sellest saama esimene päris orbitaallend koos katsega kosmoselaev stardiplatvormil uuesti kinni püüda - see viimane osa pole hetkel veel kindel.

Forte pardale laetud Starship. Et pildi mõõtkavast valet muljet ei jääks, tasub arvestada, et laev on 217 m pikk ja 40 m lai. Starship on 52 m pikk ning 9 m läbimõõdus.

Jõulusaare juurde pukseeritud Starship. Kuu aega merel loksumist on kuumuskilbile vaat et halveminigi mõjunud kui atmosfääri sisenemine - mis pole muidugi eriti üllatav.

Kaader 13. katselennu maandumisest India Ookeani, jäädvustatud droonilt.

Kaader 13. katselennust kosmoses, jäädvustatud Superheavy kiirendusastme pardalt vahetult pärast eraldumist.

Iga päikesevarjutusega kaasneb kuuvarjutus (ja vastupidi)

Autor: Üllar Kivila

Täpselt pool kuutsüklit pärast 12. augusti päikesevarjutust saame näha sellega kaasnevat kuuvarjutust - seekord osalist, sest Kuu liigub piki Maa varju serva, nii et selle serv jääb napilt täisvarjust välja.

Fotograaf Tim Martin on 22 aasta jooksul pildistanud erinevaid kuuvarjutusi, koostamaks komposiitpilti, millel on näha terve Maa vari.

Eesti aja järgi toimub see varjutus 28. augusti hommikutundidel. Maa täisvari alustab Kuu katmist kell 5:34 ning parim vaade on kella 6 paiku, mil osaliselt varjatud Kuu loojub edela-lääne suunas - selle vaatlemiseks on vaja vaba horisonti Kuu loojangu suunal. Varjutuse maksimum saabub kell 7:13, mil Eestist enam Kuud ei näe. Sel ajal saavad parimat vaadet nautida Põhja- ja Lõuna-Ameerika elanikud.

Pöörlev ruum ja Linnutee kiireim täht

Autor: Üllar Kivila

Euroopa Lõunaobservatooriumi VLT teleskoobikompleks sisaldab nelja 8-meetrist teleskoopi, mis on juba üksikuna ühed maailma suurimad, kuid neid saab kasutada ka interferomeetriks ühendatuna, mis annab ligi 120-meetrisele üksikule teleskoobile vastava lahutusvõime. Nii teravat lahutusvõimet on tarvis meist ligi 27 000 valgusaasta kaugusel Linnutee keskmes asuva ülimassiivse musta augu ümber tiirlevate tähtede liikumise kaardistamiseks.

Et mustad augud ise ei kiirga praktiliselt mitte midagi ¹, siis saab neid uurida vaid nende mõju kaudu ümbritsevale ruumile ning teistele taevakehadele. Linnutee südames asuv ligi 4 miljoni Päikese massiga must auk tähisega Sgr A*, mille ümber tiirleb arvukalt tähti ning kosmilisi tolmu- ja gaasipilvi, on seega suurepärane looduslik katselabor nende ekstreemsete objektide uurimiseks.

Tähe S301 orbiit ümber Linnutee keskmes asuva musta augu, tähistatud on ka teised nn S-tähed, ehk musta augu täheparve liikmed ning nende liikumine.

S301 orbiidi pretsessioon. Põhiline osa sellest tuleneb Schwarzschildi pretsessioonist, kuid edasised vaatlused peaksid võimaldama mõõta ka Lense’i-Thirringu efekti, ehk keskse musta augu pöörlemise mõju pretsessiooni määrale. Lähivaates on näidatud Lense’i-Thirringu efekti eeldatav mõju.

Linnutee keset ümbritsev tähtede ning gaasi- ja tolmupilvede kogumik, pildistatud VLT teleskoobiga.

Alates 2023. aastast tehtud vaatlustel torkas astronoomidele silma täht S301, mis tiirleb väga piklikul trajektooril perioodiga umbes 8,7 aastat, möödudes oma orbiidi lähimas punktis mustast august vaid 12 astronoomilise ühiku kauguselt – see on veidi enam kui Päikese ja Saturni vahekaugus – ning saavutab kiiruse üle 25 000 km/s ehk 8% valguse kiirusest. Nähtuna selle tähe juurest oma lähimas asendis, paistaks Sgr A* must auk enam kui kraadi laiune, ehk üle kahe korra suurem kui Kuu või Päike Maa taevas. Sellistes tingimustes ei kirjelda klassikaline mehaanika taevakehade liikumist enam kuigi täpselt ning appi tuleb võtta Einsteini relatiivsusteooria. S301 orbiit musta augu ümber ei ole suletud ellips, vaid iga orbiidiga pöörleb orbiidi pikitelg ruumis edasi. Selle põhiline põhjus on Schwarzschildi pretsessioon², mida on mõõdetud Linnutee keskmes ka teiste tähtede puhul. S301 orbiit on aga sedavõrd elliptiline, et selle pikaajalise jälgimisega on lootust tuvastada veel ühte relatiivsusteooria efekti – Lense’i-Thirringu pretsessiooni, mida tekitab keskse massi – ehk Sgr A* – pöörlemine. Piltlikult tähendab see seda, et pöörlev suure massiga keha justkui sikutab aegruumi ennast enesega kaasa pöörlema, nihutades seega kõigi enda ümber liikuvate objektide trajektoori. Selle efekti suuruse mõõtmine annab võimaluse uurida, kas ja kui palju Linnutee must auk pöörleb, kuid selleks on vaja veel pikema aja jooksul vaatlusandmeid koguda.

All: Lense’i-Thirringu efekti toimemehhanism - massiivne pöörlev objekt painutab aegruumi endaga kaasa.

All: Võimalik variant, kuidas S301 oma praegusele orbiidile sattus, sest väga tõenäoliselt see oma praeguses asukohas tekkinud ei ole. Arvatavasti on tegemist kunagise kaksiktähe ühe komponendiga, mis mustast august möödumisel kaaslasest eraldus. S301 on vaatluste põhjal Päikesest umbes 50% suurema massiga üsna tavaline peajada täht.

¹ Praeguste füüsikateooriate kohaselt peaks kõigi mustade aukude sündmuste horisondilt kiirguma soojuslikku nn Hawkingi kiirgust, kuid seda nii vähesel määral, et see ei ole praeguste tehnoloogiatega tuvastatav, eriti veel suurte mustade aukude puhul.

² Relativistlik või Schwarzschildi pretsessioon mõjutab vähesel määral ka meie Päikesesüsteemi planeetide orbiite – kõige silmapaistvamalt Merkuuri oma, mille anomaalse ning klassikalise mehaanikaga seletamatu pretsessiooni kirjeldamine oli 20. sajandi alguses veel värske relatiivsusteooria üks kõige märkimisväärsemaid edusamme.

Päikesevarjutus kosmosest

12. augusti päikesevarjutus nähtuna Kuu ümber tiirleva Lõuna-Korea sondi Danuri ning Euroopa Kosmoseagentuuri ilmastikusatelliidi Meteosat-12 pardalt.

Eestis saab näha osalist päikesevarjutust.

Autor: Üllar Kivila

Järgmise nädala kolmapäeva, 12. augusti õhtul saab Eestis näha osalist päikesevarjutust.

Varjutus algab meie aja järgi õhtul mõned minutid pärast kella 20 ning saavutab maksimumi 20:55 paiku - täpsed kellaajad varieeruvad olenevalt asukohast Eestis mõne minuti jagu. Maksimumis varjab Kuu Eestist vaadates Päikese umbes 80% ulatuses. Kuu täisvari liigub seekord üle Põhja-Jäämere, Gröönimaa ranniku, Islandi lääneosa, Atlandi ookeani ning Hispaania mandriosa ja Baleaari saarte. See on esimene Euroopa mandriosas nähtav täielik päikesevarjutus alates 1999. aastast, kuid järgmine toimub juba vähem kui aasta pärast, 2027. aasta 2. augustil.

Sisemaal tasub varjutuse vaatamiseks leida lagedam koht, kus puud või hooned horisonti ei varja. Selline vaade võiks avaneda Tartus Ahhaa ja Tähetorni ühisvaatlusel Raadi Majoraadi pargis. Simuleeritud Stellariumis.

Selline vaatepilt varjutusele võiks avaneda Saaremaal Sõrve sääre tipust nähtuna. Simuleeritud Stellariumis.

Hispaanias täisvarju piirkonnas ilmuvad varjutuse maksimumi ajal taevas nähtavale heledamad tähed ja planeedid. Simuleeritud Stellariumis, vaatluskoht on A Coruña Loode-Hispaanias.

Kuigi mingi faasiga osalisi varjutusi saab tavaliselt näha iga aasta-paari tagant, siis sama suure faasiga (ligi 80%) varjutus oli Eestis viimati vaadeldav 2015. aastal ning järgmine tuleb 2036. aastal. Täielikku päikesevarjutust meie maal käesoleva sajandi jooksul ei toimu.

Et seekordne varjutus toimub Eestist nähtuna vahetult enne päikeseloojangut, siis tasub vaatluskohta valides leida vaba lääne-loodetaevaga lagedam ala või mõni kõrgem ehitis. Silmade kaitseks tuleks kasutada varjutuse vaatlemiseks mõeldud prille, tahmatud klaasitükki, keevitusprille, vana flopiketta sisu vm kaitsevahendit.

Meile teadaolevalt korraldab avalikku ühisvaatlemist Tartus Ahhaa keskus koostöös Tartu Tähetorniga. Üsna paljud, vähemalt mitmed kümned Eesti astronoomiahuvilised on lähipäevil Hispaaniasse reisimas, et seal täisvarjutust kogeda - sealhulgas ka meie lehe põhilised kirjutajad - mistõttu jääb siin uute postituste tegemine ilmselt veidiks ajaks soiku.

Soovime kõigi maade varjutusevaatlejatele pilvevaba taevast! All: Täisvarju teekond Maa pinnal ning osalise varjutuse nähtavuspiirkond. Allikas: NASA teadusvisuaalide stuudio.

Teravaim vaade Päikesele

Autor: Üllar Kivila

Hawaii Maui saarel Haleakalā observatooriumis asuv Daniel K. Inouye nimeline päikeseteleskoop on oma 4-meetrise läbimõõduga maailmas kõige suurema lahutusvõimega Päikese uurimiseks loodud observatoorium. Hiljuti avaldatud piltidel ja aegvõtetel õnnestus selle teleskoobiga lahutada Päikese pinnal kuni 20 km suuruseid detaile. Võrreldes Päikese 1,4 miljoni kilomeetrise läbimõõduga on see päris hea teravus - see on sama hea kui eraldada Maalt vaadates Kuu pinnal umbes 50-meetrist objekti. All: Rekordilise umbes 20 km lahutusvõimega jäädvustus Päikese pinnast. Lähivõtted näitavad valikut Kelvini-Helmholtzi lainepööristest.

Erakordse teravusega vaatluste abil õnnestus Päikese pinnal olevate graanulite - suurte soojusliku konvektsiooni mullide - äärtel näha Kelvini-Helmholtzi laineid, mille olemasolu oli juba varasemalt arvutuslike ja teoreetiliste mudelite põhjal ennustatud. Need tekivad gaasilises või vedelas (Päikese puhul plasma)keskkonnas erineva kiirusega liikuvate ainehulkade piirpinnal. Päikese puhul on need pöörised arvatavasti üheks peamiseks algpõhjuseks Päikese pursetele või loidetele. Et Päike koosneb plasmast - väga kuumast ja seetõttu ioniseeritud gaasist - tekitavad selle elektrit juhtiva ainemassi liikumised magnetvälju, mille jõujooned pööriselise liikumise (Kelvini-Helmholtzi lainete) tõttu põimuvad ja sõlme lähevad. Omavahel põimunud ja krussikeerdunud magnetväljade taasühinemine või sirgenemine vabastab suures koguses energiat, mis avaldubki päikesepursetena.

Pikemas perspektiivis võivad sellised vaatlused võimaldada seni veel üsna kaootilist ja raskestiennustatavat kosmoseilma ja päikesepurskeid paremini prognoosida, aga kui see eeldab pidevalt kogu Päikese jälgimist sellise rekordilise lahutusvõimega, et tulevaste loidete algeid tuvastada, siis sinnamaani on praktikas veel üsna pikk tee minna.

Päikese jäädvustuse mõõtkava võrdlus Hawaii saarestikuga, kus Inouye päikeseteleskoop asub. Eesti võrdluses - meie riik on ida-lääne suunal umbes 500 km pikkune, ehk umbes sama suur kui pildi ülal kujutatud mõõtkava joon.

Daniel K. Inouye teleskoop (vasakpoolne kõige suurem hoone) Hawaii Maui saare mäetipul Haleakalā obsrevatooriumis.

Kelvini-Helmholtzi lainepilvi esineb ka Maa ja teiste planeetide atmosfäärides - siin pildistatuna USAs Virginia osariigis 2019. aastal.

Eelneva vaate kontekst kogu Päikese peal.

Saturn hobiteleskoobis

Autor: Üllar Kivila Tänapäeva tehnika võimaldab amatöörastronoomidel saavutada tulemusi, mida vaid paari aastakümne eest poleks suutnud ka maailma tippobservatooriumid.

Selle umbes tunniajase aegvõtte Saturnist jäädvustasid Makrem Larnaout ja Daniel H. Driss Tuneesias 1. augusti hommikul. Kasutatud on punase ja infrapunase valguse filtreid, mis näitavad Saturni muidu üsna ilmetus atmosfääris paistvaid pilvevööndeid selgemalt. Näha on ka viis planeedi suuremat kaaslast, videos vasakul ülevalt alla Tethys ja Rhea ning paremal Dione, Enceladus ja Mimas.

Tähelepanelikumal vaatamisel võib märgata tumedaid laike Saturni rõngastel planeedi paremal küljel. Nende laikude (inglise keeles nimetatakse "spokes") täpne olemus on teadmata - oletatakse, et tegu võib olla peene rõngatolmuga, mis hõljub elektrostaatilise tõukumise abil ülejäänud rõnga kohal. Neid laike nähti esmakordselt Voyageride möödalennul planeedist ning sellest ajast saati on need end regulaarselt ilmutanud Saturni pööripäevade paiku, mis toimuvad umbes iga 15 Maa-aasta järel. Viimane pööripäev oli 2025. aasta maikuus, ehk neid laike saab tõenäoliselt veel aasta-paar näha.

Raketiaste tabab Kuud

Autor: Üllar Kivila Vähem kui 24 tunni pärast, 5. augustil Eesti aja järgi umbes-täpselt kell 9:35:37 peaks Kuule kukkuma SpaceX Falcon 9 raketi ülemine aste.

William Jo jt Texase Ülikoolist Austinis simuleerisid kokkupõrkel tekkivat võimalikku tolmupilve ning järeldasid, et see võiks maapealsetele vaatlejatele, kel käepärast üle keskmise võimekas teleskoop, isegi nähtav olla. Kuigi Kuu on sel ajal ka Eestist nähtav, on meil paraku juba Päike tõusnud ning päevavalguses taeva taustal see kokkupõrge tõenäoliselt vaadeldav ei ole. Teisel pool Atlandi ookeani on taevas aga sel ajal veel pime ning ootame huviga, kas ja mida sealsed vaatlejad näha saavad.

Tasub märkida, et videol kujutatud värvid vastavad tolmuosakeste tihedusele (vt skaalat), mitte ei näita tolmupilve visuaalset välimust.

Aegvõte startivast SpaceX Falcon 9 raketist

Autor: Üllar Kivila Kaunis aegvõte startivast SpaceX Falcon 9 raketist, filmituna parve pealt, millele raketi põhiaste naaseb. Videol saab 30 sekundi jooksul kiirendatuna näha nii raketi starti, esimese astme pidurdusmanöövrit kui ka selle maandumist.

Helendava meduusi või millimallika kujuline pilv, mida startiva raketi järel taevas näha saab, on üsna levinud nähtus varahommikuste või hilisõhtuste startide korral - see on raketi mootoritest väljunud gaasijuga, mis päikesevalguse käes helgib. See nähtus esinebki hommikuti või õhtuti, mil maapinnal asuv vaatleja on veel pimeduses, kuid paarikümne ja enama kilomeetri kõrgusel lendava raketi peale paistab juba päikesevalgus.

Gyulbudaghiani udukogu

Autor: Üllar Kivila

Gyulbudaghiani udukogu on omapärane väike kiirgus- ja peegeldusudu Kefeuse tähtkujus, mida valgustab udukogu keskel asuv muutlik täht PV Cephei. Nii tähe muutliku heleduse kui ka selle ümber tiirleva ebasümmeetrilise kujuga tolmupilvede heidetud varjude tõttu muutub udukogu välimus märgatavalt aastate ja isegi kuude lõikes. Mõnikord paistab see kitsa triibuna, teinekord laiema lehvikuna ning aeg-ajalt kaob hoopiski ära.

Lai vaade Gyulbudaghiani udu ümbrusele astrofotograaf Itto Ogami poolt. See paikneb pildi tsentrist üleval asuvate tihedamate pruunide tolmupilvede alumises vasakus nurgas. Pildil kõige heledam sinaka südamega udu on astrofotograafidele tuntud Iirise udu.

Gyulbudaghiani udu 2013. aastal Hubble'i teleskoobis. Udukogu valgustav muutlik täht PV Cephei asub paremal lehvikukujulise udu tipus.

See udu on oma muutlikkusega põnev jälgimisobjekt amatöörastronoomidele ja astrofotograafidele, kuid udu väiksuse ja vähese heleduse tõttu on selleks vaja pigem üle keskmise võimekat tehnikat. Eestist on see loojumatu taevakeha ning seega soodsalt vaadeldav, asudes palju tuntuma ja heledama Iirise udukogu vahetus läheduses. All: Astrofotograafid Bart Delsaert, Bernhard Zimmermann, Jerry Macon, Thomas V. Davis, Lloyd "Deep Sky West" ja Leo Shatz koostasid selle aegvõtte Gyulbudaghiani udu muutuvast välimusest aastatel 2008-2019.