Veenuse kattumine Kuuga

Eesti aja järgi eile (17. juuni) hilisõhtul ja öösel sai suuremast osast Põhja-Ameerikast ning osast Kesk- ja Lõuna-Ameerikast vaadelda, kuidas Kuu liikus taevas Veenuse eest läbi. Selliseid sündmuseid nimetatakse astronoomias kattumisteks ning kuigi seekord jäi see Eestist nägemata, ei pea siinmail samasuguse vaatepildi nägemiseks kuigi kaua ootama - järgmine Eestist nähtav Veenuse kattumine Kuuga toimub juba selle aasta 14. septembril.

Sellisena paistsid Eestis Kuu ja Ehatäht Veenus enne loojumist 17. juuni õhtul. Martin Välliku foto.

Eelseisva 14. septembri kattumise vaadeldavuspiirkond, kuhu jääb ka Eesti.

17. juuni Veenuse kattumise vaadeldavuspiirkond.

Veenus veidi aega pärast Kuu tagant välja ilmumist. Scott Dearinger, USA

Lõuna-Ameerikas sai näha nappi "riivamist", kus osadele vaatlejatele kadus Veenus vaid lühikeseks ajaks Kuu lõunapoolse serva taha, teistele aga vaid möödus Kuu lähedalt. Dawson Queiroz, Brasiilia

Kuu katab Veenuse

Homme (19. septembril) on Eesti pärastlõunases taevas taaskord toimumas üks võrdlemisi haruldane ja huvitav astronoomiline sündmus, kus planeet Veenuse ette liigub umbes tunniks Kuu. Kuna ilmaprognooside kohaselt tundub sellel ajal olevat suurema osa Lõuna ja Kesk-Eesti kohal selge taevas, avaneb hea võimalus seda omal käel jälgida ja pildistada. Õhukese kuusirbi üles leidmisega lääneavast ei tohiks suuremaid raskusi olla.

Astronoomias nimetatakse taolist juhust kattumiseks või planeedivarjutuseks (ladinapäraselt okultatsiooniks), sest mõneks ajaks on planeet taevas Kuu poolt kinni kaetud ehk varjutatud. Antud juhul kaetakse kinni Päikesesüsteemi kuumim ja meie taevas heledaim planeet Veenus. Kuigi kaks objekti - Veenus ja Kuu - asuvad sellel ajal meie vaatenurgast taevas samas sihis, lahutab neid ruumis 217 miljonit kilomeerit ehk planeet on meie kaaslasest 563 korda kaugemal.

Kattumine algab Eestist umbes kell 15:06. Umbes on see kellaaeg selle tõttu, et kuigi Kuu asub meist homme peadpööritava 386 tuhande kilomeetri kaugusel, asub see meile samas piisavalt lähedal, et isegi pisikese Eesti eri nurkadest taevas veidi teises kohas asuda. Ehk siis kattumise alguse ja lõpu kellaajad on Eesti mõistes eri linnades mõned minutid siia-sinna nihkes. Kusjuures varjutust on näha vaid Põhja-Kanadas, Gröönimaal, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Mujal näib Kuu Veenusest lihtsalt lähedalt mööda minevat. Alt leiab selle kohta hea animatsiooni (allikas: https://in-the-sky.org/news.php?id=20250919_16_100&town=588409).

Kattumise alguses kaob Veenus Kuu valgustatud serva taha (tegelikult liigub Kuu Veenuse ette). Kui Kuud võrrelda kella sihverplaadiga, siis toimub see umbes kella kümne suunas. Seda hetke hea teleskoobi ja suure suurendusega vaadates võib näha, et Veenuse kusagil 88 protsenti valgustatud hele ketas jääb isegi poolenisti Kuu taha libisedes teravaservaliseks. Nii nagu sajandeid tagasi juba järeldati, demonstreerib see Kuu atmosfääri puudumist.

Veenuse eest hakkab Kuu ära libisema kusagil tund hiljem kella 16:07 ringis. Huvitav on selle juures, et kuna päevases taevas me Kuu varjus asuvat osa ei erista, näib Veenus ilmuvat otsekui nähtamatu barjääri tagant. Kui taaskord Kuud võrrelda sihverplaadiga, hakkab Veenus Kuu tagant välja tulema kella kahe suunast.

Kellajalised Veenuse asukohad Kuu suhtes enne ja pärast kattumist. Allikas: Stellarium/Üllar Kivila

Selline võiks vaatepilt välja näha paar minutit enne kattumise algust. Allikas: Stellarium/Üllar Kivila

Nagu kellaajaliste sündmustega ikka, tasub selle vaatluseks juba varakult valmistuda - näiteks otsida koht, kus läänetaevas on enam-vähem avatud ning teleskoop aegsasti üles seatud ja Kuu suunas seatud. Kusjuures ka Veenuse tasub juba aegsasti taevast üles leida. Paljud võib olla ei tea, aga heledamad Päikesesüsteemi planeedid - Jupiter, Veenus ja Saturn - on päevases taevas täiesti vaadeldavad. Veenust võib terava nägemisega inimene õigesse kohta sihtides isegi silmaga eristada. Kõige suurem väljakutse ongi leida see õige koht. Nutikate mootorite ja juhtarvutiga varustatud teleskoopidega (Go-To) on see muidugi võrdlemisi lihtne. Käsitsi liigutavate teleskoopidega võib see aga osutuda päris keeruliseks. Õnneks homme on vähemalt Veenust leida väga lihtne. Tuleb vaadata vaid pisut Kuust vasakule. Näiteks tund enne kattumist on see umbes täiskuu läbimõõdu võrra Kuu sirbist ida pool (vasakul). Kui Veenus käes, siis tuleb seda vaid okulaaris või kaameras paigal hoida, kuna Maa pöörlemise tõttu nihkub see ilma mootoriteta teleskoobi vaateväljast juba paari minutiga välja.

2020. aasta 19. juunil jäädvustas astrofotograaf Dzmitry Kananovich Veenuse kattumist Tallinnast selliselt. Veenust oli muidugi ainult üks, aga siia on kokku kleebitud ajaliselt mitu hetke. Toona oli Veenus Maale ka oluliselt lähemal ning seega Päikese poolt vaid mõne protsendi osas valgustatud.

Neil, kes plaanivad sündmust läbi teleskoobi pildistada, soovitaks aega enne varjutust kasutada erinevate säriaegadega katsetamiseks. Nimelt on Veenuse pinnaheledus oluliselt suurem kui Kuul. Selle põhjuseks on Veenust igikattev pilvekiht, mis peegeldab kusagil 70 protsenti sellele langevast päikesevalgusest. Kuu puhul jääb see määr kusagile 8-13 vahele. Ehk siis kahte taevakeha korraga ja nii, et kumbki neist üle poleks valgustatud, võib olla võrdlemisi suur väljakutse jäädvustada.

Selge ilma, kindlat kätt ja head vaatlemist!

Perseiidid ning Jupiteri ja Veenuse kohtumine taevas

Igaks juhuks tasub üle korrata, et kahe järgneva päeva öö- ja hommikutundidel on taevas vaadeldavad kaks üsna huvitavat astronoomilist sündmust. Neist esimeseks on Perseiidide meteoorivoolu tipuhetk ja teiseks Jupiteri ja Veenuse ühendus ehk üksteisele lähenemine. All neist natukene lähemalt.

Tähelepanelikumad taevavaatlejad olla juba viimastel õhtutel märganud, et öötaevas on "langevaid tähti" tavapärasest tihedamalt. Seda seepärast, et kätte on jõudnud Perseiidideks kutsutud meteoorivoolu kõige magusam aeg, mis saavutab oma tipu eeoleval ja sellele järgneval ööl.

Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle ülejääkidega. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid milleeniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst ja lumest moodustunud veeaur hajub hõredate molekulidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.

Perseiidid Linnutee esiplaanil. Foto: Petr Horálek

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle. See 26 kilomeetrise diameetriga komeet avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal ning viimati võis seda meie taevas näha 1992. aastal (järgmine 2126. aastal). Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha küll ilmselt kusagil tuhatkond aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Üheks Perseiidide omapäraks teiste meteoorivooludega võrreldes on selle "langevate tähtede" suhteliselt suur kiirus. Nimelt sisenevad need meie atmosfääri kihutades keskmiselt 59 kilomeetrit sekundis. Mõeldes, et Maa tiirleb ümber Päikese kiirusel "vaid" 30 kilomeetrit sekundis, jääb nõnda suur arv esmapilgul arusaamatuks. Asi on selles, et komeet, mille küljest need tükid pärit on, tiirutab ümber Päikese vastupidises suunas ning kiirused liituvad. Seega on mõnes mõttes Perseiidid otsekui kosmilised kuulid, millele me omakorda veel suurema kiirusega otsa sõidame.

Meteoorivoolu nimi tuleneb tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist - Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks umbes 135 lasku tunnis. Seda aga nii-öelda ideaalsete vaatlustingimuste korral. Reaalsuses on tänavu neid tingimusi oluliselt segamas praktiliselt täielikult valgustatud Kuu, mis paljud nõrgemad Perseiidid oma valgusega ära lämmatab. Sellele vaatama võiks tunnis ikkagi paar- kuni mõnikümmend heledamat meteoori ära näha.

Traditsiooniliselt on Perseiidide kõige vaatemängulisema perioodi ajal kusagil Eestimaa nurgas aset leidnud astronoomiale ja selle huvilistele pühendatud Astronoomiafestival. Sellel aastal jääb see tipu suhtes paar päeva hiljaks toimudes 14.-17. augustil. Sellegipoolest peaks ka sellel ajal Perseiidide tavapärasest tihedamalt taevas esinema. Sellel aastal toimub Astronoomiafestival Jõgevamaal Änkkülas Udu talus, looduskauni Kuremaa järve ääres. Ürituse kavast leiab hulgaliselt populaarteaduslikke loenguid, töötubadsid, ühiseid teleskoobivaatlusi, muusikalisi etteasteid ja palju muud. Üritus sobib igale vanusele ja on mõeldud nii juba pikemalt astronoomiast huvitanutele, kui ka neile, kes taevastele objektidele alles hiljaaegu mõtlema on hakanud. Tulla võib nii enda teleskoobiga kui ka ilma.

Planetaariumiprogrammi Stellariumi kuvatõmmis eeoleval varahommikul (kell 4) avanevast vaatest idataevasse. Veenus ja Jupiter on seal üksteisele väga lähedal.

Teiseks huvitavaks sündmuseks eeloleval ööl on kahe väga heleda planeedi - Jupiteri ja Veenuse - ühendus ehk olukord, kus kaks planeeti mööduvad Maalt vaadates üksteisest väga lähedalt. Kõige parem on seda vaadata umbes kella 3-5 ajal hommikul idasuunas, kui kaht planeeti lahutab umbes üks nurgakraad. Planeete näeb üksteise lähedal veel mitu päeva pärast ühenduse tipphetke. Ehk siis vaatepilt on päris huvitav ka Astronoomiafestivali toimumise ajal.

Ürituse kava ja registreerimine: https://festival.astronoomia.ee/

Tähistaevas augustis

Viimane tõeliselt soe ja selge suvekuu on oma nime saanud Vana-Rooma keiser Augustuse järgi, kes olla just sellel ajal enda kõige kuulsusrikkamate vallutustega maha saanud. Rahvasuus tuntakse seda aga eelkõige lõikuskuu nime all ehk ajana mil koristada vilja ning vaikselt pimeda sügise ja talve saabumiseks valmistuda.

Taevavaatleja jaoks tähendab august, et viimaks hakkab tähistaevas ennast meie laiuskraadidel peaaegu täies hiilguses näitama. Kuu teises pooles asenduvad näiteks niinimetatud astronoomiliselt valged ööd (Päike asub mitte rohkem kui 18 kraadi põhjahorisondi all) paar tundi kestvate täiesti pimedate öödega.

Meile lähim hiidspiraalgalaktika Andromeeda (M31) kuulub meie endi Linnutee, Kolmnurga galaktika (M33) ja mitmekümne pisema kääbusgalaktikaga niinimetatud kohalikku galaktikagruppi. Asudes meist 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel ja sisaldades ligi triljonit tähte on see kõige kaugem silmaga nähtav objekt. Silmale paistab see paraku isegi ideaalselt pimedas taevas uduse plekina. Andromeeda servades on näha kaht selle satelliitgalaktikat M32 (ülal, galaktika servas) ja suurem M110 (eraldi all). Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Selle mõne kuuga, mil me oleme öösiti näinud vaid üksikuid heledamaid tähti on tähistaevas päris palju muutunud, kuna oleme vahepeal läbinud peaaegu veerandi orbiidist ümber Päikese. Selle muutuse ilmekaimaks näiteks on, et kui mai kesköödel paistis otse lõunas Neitsi tähtkuju, siis augusti keskpaigaks on selle koha üle võtnud Veevalaja ja Kaljukits. Neitsi loojub läänehorisondi taha juba enne pimeduse saabumist.

Teistest juba varasügiseste tähtkujude alla liigituvatest tähemustritest näeme augustis lõunakaares Delfiini, Pegasust, Kalu, Kilpi, Luike, Kotkast, Lüürat ja kolme viimase vahele jäävaid minitähtkujusid Rebast ja Noolt. Otse pea kohale tõuseb Kefeus ning ida poolt paistavad juba peaaegu talvised Andromeeda, Kassiopeia, Perseus ja Veomees.

Elevandi londi udukogu (IC 1396) Kefeuse tähtkujus asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning ulatub laiuselt sadakond valgusaastat. Nagu selle alumises servas nähtav elevandi lonti meenutav moodustis on terve udu täidetud pisemate piirkondadega, kus tolm ja gaas tähtedeks kukub. Terve udu paneb helendama peaaegu selle keskel asuv sinine ülihiidtäht HD 206267. Fotol udu vasakus servas paistab täht nimega Mu Cephei või Hercheli Garneti täht. Tegemist on punase hüperhiiuga, mille mõõtmeid Päikesesüsteemis võib võrrelda Saturni orbiidi ulatusega. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar EDPH61 III, ZWO ASI071MC pro

Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000) ja Pelikani udukogu ülal (IC 5070). Tegemist meist umbes 2600 valgusaasta kaugusel asuvate ja läbimõõdult üle saja valgusaasta laiuste tolmu ja gaasi poolest rikkalike piirkondadega, mille servades sünnivad uued tähed. Udukogud paneb heledama üks eriti massiivne ja kuum täht, mis kannab tähist J205551.3+435225*. Paraku asub see täht või õigemini kaksiktäht meie vaatenurgast foto ülemises pooles nähtava tumeda tolmupilve taga ning paistab meile seetõttu 10 tuhat korda nõrgemalt kui võiks. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

California udukogu Perseuses on oma nime saanud sarnasusest California osariigi kontuuriga pika säriajaga fotodel. Kusjuures juhuse tahtel käib see sealt vaadates ka peaaegu täpselt üle pea. Tegemist on meist tuhande valgusaasta kaugusel ja umbes 60 valgusaastat laia gaasi- ja tolmupilvega, mida valgustab võimas ja kuum täht nimega Xi Persei. Päikesest on see hiidtäht ligi 300 tuhat korda heledam. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Linnutee ulatub soojadel augustiöödel edela-kirde suunal üle meie peade. Kuigi selle olemuse kohta on läbi ajaloo välja käidud tõenäoliselt tuhandeid loomislugusid ja müüte, teame nüüdseks, et tegemist on meie enda kodugalaktikaga, millest oma perspektiivi tõttu oleme sunnitud serviti läbi vaatama. Selle helendav triip on miljardite kaugete tähtede kollektiivne müriaad. Vahel on huvitav ja ka valgustav mõelda, et ükski iidne müüt ei tulnud sellele lihtsale ja ilusale tõele ligidalegi.

Augusti teises pooles muutuvad meie jaoks hästi vaadeldavaks Linnutee ribas asuvad hajusparved, udukogud ja planetaarudud. Neist viimased kujutavad endast vaatamata nimele valgusaastaid laiu gaasipilvi, mis on tekkinud surevatest tähtedest. Augustis on neist kõige paremini vaadeldavad Rebases asuv Hantli udu ehk M27, Lüüras asuv Rõnga udu ehk M57 ja Lohes asuv Kassisilma udukogu ehk NGC 6543. Hajusparvedest, mis kujutavad endast kosmilises mõttes noorte tähtede kogumeid, tasub pilk heita Sinikael-pardi parvele (M11) Kilbis, Maokandjas asetsevale NGC 6633 parvele, M39 parvele Luiges ja vägevale kaksikparvele Perseuses (NGC 884 ja NGC 869).

M27 ehk Hantli planetaarudu Rebase tähtkujus on üks heledamaid omasuguseid taevas ning hea objekt, mida läbi teleskoobi vaadelda. See on tekkinud Päikesega sarnaneva tähe surmatõmblustest, kui see oma välimised kihid endast eemale heitis. Nüüdseks valgustab seda seest tuumaprotsesside poolest surnud, kuid endiselt tulikuum tähetuum ehk valge kääbus. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-Pro

Planetaarudu NGC 6543, mida tuntakse astronoomide ja harrastajate seas paremini Kassisilma uduna. Tekitanud on selle udu südames asuv väga kuum ja vana täht, mille poolt eemale heidetud materjal moodustab kauneid mustreid. Udu jagatakse tegelikult enamasti kaheks osaks. Suurem roheline ja punane, kuid väga hõre ja tuhm "silmaiiris", sai alguse ajal kui täht oli veel punane hiidtäht ning selle hõre atmosfäär minema hajus. Udu keskel asub aga väga kuum (80 tuhat kraadi) tuum, mis on tekkinud hilisemal ajal ning millel on tegelikult väga palju keerukam struktuur. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-Pro

Udukogude osas on võimsama teleskoobi ja/või kaameraga vaatlemiseks või pildistamiseks soodsas asukohas NGC 6823 Rebases, Noorkuu udu NGC 6888, Põhja-Ameerika udukogu NGC 7000 ja Kookoni udu ehk C19 Luiges ning Elevandi londi udukogu ehk IC 1396, Võluri udukogu NGC 7380 Kefeuses ja Südame ja Hinge udukogud Kassiopeias. Eelkõige fototehnika ja pikkade säriaegade sina peal olijate jaoks on august ka suurepärane aeg pildistada taevas mitut täiskuud mahutavat Luige silmust ehk Loori udu Luige tähtkujus. Tegemist on 10-20 tuhande aasta eest plahvatanud supernoova hääbuva jäänukiga.

Lisaks lähedastele ududele ja täheparvedele tasub augustiõhtutel teleskoop juba suunata meile lähimate Andromeeda (M31) ja Kolmnurga (M33) galaktikate poole. Eraldi süvataeva objektide klassi moodustavad kerasparved. Need iidsed ja kauged pallilaadsed täheparved, mis sisaldavad sadu tuhandeid tähti vaid mõnisada valgusaastat laias ruumis, pakuvad teleskoobis alati suursugust vaatepilti. Neist enim väärivad lõuna- ja läänetaevas asuvad M2 (Veevalajas), M15 (Pegasuses), M71 (Nooles) ning M92 ja M13 Herkuleses. Neist viimane on põhjapoolkera üks heledamaid kerasparvi.

Hinge ja Südame udukogud Kassiopeia, Kaelkirjaku ja Perseuse tähtkujude ristumispaigas hõlmavad mitme täiskuu suurust ala. Nende nägemiseks aga tavalisest teleskoobist ei piisa. Appi tuleb võtta kaamera ja mitmetunnine säriaeg. Alles siis muutuvad nähtavaks erinevates lainepikkustes kiirgavad gaasid ja tumedad tolmukogumid, millest sünnivad kümnete miljonite aastate jooksul uued tähed. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Jahipenide tähtkujus asuvast M3 kerasparvest leiab tähti ligi pool miljonit, olles sellega üks meie galaktika võimsamaid omasuguseid. Meist ja Linnnutee tasandist lahutab seda ligi 30 tuhat valgusaastat, mis tähendab, et M3 naudib Linnutee ümber tiireldes hetkel suhteliselt uhket üksindust. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Planeedid

Augustiööde jooksul on võimalik ära näha kõik Päikesesüsteemi planeedid peale Marsi. Uneaja mõttes on neist kõige mugavamas asukohas Saturn, mis tõuseb augustis idast umbes samal ajal kui Päike loojub (kella 21-22 ajal) ning jõuab kulminatsiooni ehk oma kõrgemasse punkti umbes kella 3-4 ajal öösel. Teleskoop paljastab selle kaunid rõngad, mida näeme nüüd talvega võrreldes teisest küljest, kuna Saturn on enda orbiidil jõudnud paika, kus Päikese poole on pööratud selle lõunapoolkera. Paraku asuvad Saturni rõngad hetkel meie suhtes vaid mõnekraadise nurga all. Lisaks rõngastele peaks pimedama taeva taustal olema võimalik ära näha selle suuremad kuud - Titan, Rhea, Dione ja Iapetus.

Jupiteri koos oma truu nelja suurima kuuga näeme augustis vastu hommikut tõusmas idast. Seda võib isegi pisikese teleskoobiga vahel vaadelda ja mõelda, et selle sisse mahuks vabalt ära tuhat Maad. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Kaks tähistaeva kõige heledamat objekti (kui Kuu välja arvata), milleks on meist Päikesele lähemal tiirlev Veenus ja Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter, muutuvad augustis nähtavaks alles vastu hommikut madalal idataevas. Teleskoobiga näeb neist esimese puhul väga heledat vasakult valgustatud ketast. Jupiteri puhul on aga võrdlemisi lihtne eristada hiidplaneedi ülaatmosfääris tumedamaid vööte (hea õnne korral ka Suurt Punast laiku) ja muidugi selle nelja suurimat kuud - Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

12. augusti varahommikul, siis kui parasjagu on Perseiidide meteoorivoolu tipphetk (sellest lähemal all), mööduvad heledad Veenus ja Jupiter taevas üksteisest vaid pisut vähem kui kraadi kauguselt. Astronoomias kutsutakse sellist nähtust ühenduseks. Kaht planeeti näeb üksteise lähedal mitu päeva enne ja pärast ühenduse tipphetke.

Huvitav on vaatepilt ka 21. augusti varahommikul, kui idas asuvad üksteisele väga lähedal ja reas Jupiter, Veenus, õhukene kuusirp ja Merkuur. Neist viimast ongi sellel suvel kõige parem vaadelda augusti teises pooles vahetult enne päiesetõusu. Silmale paistab Päikesesüsteemi väiksem ja Päikesele lähim planeet otsekui üks heledam täht. Hobiteleskoop selle juures reeglina mingeid detaile ei paljasta, kuid fotode abil võib näha, et sarnaselt Veenusele paistab see meile otsekui vasakult valgustatud ketas.

Planeet Saturn pildistatud 2024. aasta septembris. Siis vaatas veel meie poole selle põhjapoolkera. Augustiks on see jõudnud orbiidil punkti, kus Päikese ja meie poole vaatab selle lõunapoolkera. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Veebruari õhtutaevas paistis Veenus otsekui paremalt valgustatud miniatuurne kuusirp. Augustis ilmub see koos Jupiteriga varajasse hommikutaevasse, kus see paistab valgustatuna teisest küljest. Seda põhjusel, et vahepeal on see meie ja Päikese vahelt läbi liikunud. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Silmale nähtamatult, aga teleskoobis pisikesi rohe-sinikaid täppe meenutavaid Uraani ja Neptuuni leiab augustis enam-vähem samast kohast kus need juba pikemat aega on asunud - Sõnni ja Vaala tähtkujudes. Nimelt asuvad need külmad gaasiplaneedid Päikesest nii kaugel ja tiirlevad selle tõttu niivõrd aeglaselt, et Maalt vaadates triivivad need tähtede suhtes väga aeglaselt.

Kaunis komeedipürgi

Kui peaks nimetama ühe augustis toimuva vaatamisväärse astronoomilise sündmuse, siis annaksid paljud vastuseks Perseiidide meteoorivoolu, mis pole inimloomadele juba aastatuhandeid pettumust valmistanud. Pikale ajaloole vaatamata mõnd veel siiani kihistama paneva nimega tähesadu tipneb 11.-12. augustil. Kuid ka nädal enne ja pärast seda võib öötaevas heledaid “langevaid tähti” tavapärasest tihedamalt märgata.

Nagu enamus suuremaid meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle jäänukiga. Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele 26 kilomeetrise läbimõõduga komeet nimega Swift–Tuttle. Viimast korda võis seda meie taevas näha 1992. aastal ning järgmine kord tuleb 2126. aastal. Meile vaatemängu pakkuvad kosmoseterad jättis see enda küljest maha ilmselt kusagil tuhat aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Meteoorivoolude nimi saab alguse tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk Perseuse tähtkujust. Päris selle suunas pole aga mõtet jõllitada, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tipuks ideaalsete vaatlustingimuste korral 135 lasku tunnis. Reaalsuses näeb sellest tänavu heal juhul veerandit, kuna sellel korral on taevas pea täielikult valgustatud Kuu. Kui veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis isegi kuupaistest piimjasse taevasse muljetavaldava juti künnab.

Nüüdseks juba enam kui veerandsada aastat leiab perseiidide tipu lähistel kusagil Eesti pimedas nurgas aset kodumaiseid kosmose- ja tähistaevahuvilisi mitmeks päevaks ja ööks kokku kutsuv Astronoomiafestival. Sellel aastal toimub see 14.-17. augustil Jõgevamaal Änkkülas Udu talus. Festivali kavast leiab kõike mida astronoomiahuviline tahtma peaks.

Kava, lisainfo, registeerimine: https://festival.astronoomia.ee/

Astronoomilisi sündmusi ajaloos:

⦁6. august, 2012 - Marsil maandub NASA marsikulgur Curiosity

⦁8. august, 1989 - stardib Euroopa Kosmoseagentuuri Hipparcose kosmoseteleskoop

⦁11. august, 1877 - USA astronoom Asaph Hall avastab Marsi pisema kuu Deimose

⦁17. august, 1877 - USA astronoom Asaph Hall avastab Marsi suurema kuu Phobose

⦁17. august, 2017 - LIGO/Virgo gravitatsioonilaine detektorid tuvastavad esimese kahe neutrontähe ühinemise

⦁18. august, 1868 - mitmed astronoomid tuvastavad täieliku päikesevarjutuse ajal Päikese spektris heleda senitundmatu elemendi (heeliumi)

⦁20. august, 1977 - NASA Voyager 2 kosmosesond stardib uurima Päikesesüsteemi gaasiplaneete

⦁24. august, 2006 - Rahvusvaheline Astronoomiaunioon (IAU) kiidab heaks uue planeedi definitsiooni, mis välistab nende hulgast Pluuto

⦁28. august, 1789 - saksa-briti astronoom William Herschel avastab Saturni jääkuu Enceladuse

⦁28. august, 1993 - NASA kosmosesond Galileo möödub asteroid Idast umbes 2000 kilomeetri kuaguselt ning avastab selle ümber kuu Dactyli. Tegemist on esimese avastatud asteroidi kuuga

Maale naaseb enam kui poolsada aastat orbiidil veetnud Veenuse sond

1972. aastal startis Baikonuri kosmodroomilt Nõukogude Liidu missioon Venera*, mille eesmärk oli kuumale Veenusele maandada sond. Tegemist oli ühe missiooniga paljudest sarnastest. Algselt Maa orbiidile jõudnult, oleks see pidanud käivitama oma rakettmootorid, mis oleks selle kiirendanud Veenuse suunas. Paraku tundmatu vea tõttu selle mootorid ei käivitunud ning sond koos raketiastme ja muude raketidetailidega jäi Maa orbiidile tiirlema. Mõned neist kukkusid Maale (paar neist avastati Uus-Meremaalt) juba 1980ndatel.

Kosmos 482 peaks välimuselt olema Venera 7 sarnane.

Nüüd näib, et poolsada aastat hiljem on valmis Maale naasema enaõnnestunud missiooni kõige suurem ja massiivsem osa - sond ise. Nimelt on astronoomid arvutanud, et nüüdseks lihtsalt Kosmos 482 nime kandva sondi orbiit peaks selle viimaks Maa atmosfääri tooma millalgi selle nädala lõpus (9.-10. mail). Kuna kusagil meeter lai ja pool tonni kaaluv maandur ehitati sisenema ja ellu jääma Maast oluliselt tihendama atmosfääriga ja sadu kraade kõrge temperatuuriga planeedil, jõuab sellest suure tõenäosusega midagi ka maa(mere)pinnani.

Arvutuste kohaselt peaks see kukkuma kuhugi vahemikku ekvaatorist 51,7 kraadi põhja või lõuna suunas (Eesti laiuskraadiks on ümmarguselt 58 kraadi). Täpsemat asukohta on veel raske öelda. Kuna enamus Maast on ookeanid, siis reaalne risk selle kukkumiseks asustatud piirkonda on üsna väike. Võimalus, et keegi sellega ka pihta saab on mitu korda väiksem kui välgutabamust saada. Tuleks märkida, et sarnaste mõõtmetega meteoroide siseneb meie planeedi atmosfääri tõenäoliselt igapäevaselt. Küll aga on neist enamik kivised. Nõukogude Liidu sond on aga kokku ehitatud titaanist ning selle eesmärk on konkreetselt taoline atmosfääri sisenemine üle elada.

Juba 2014. aastal õnnestus Hollandi satelliidikütil Ralf Vandeberghil Kosmos 482 objekti ka teleskoobiga pildistada. Sama tegi ta mõned päevad tagasi. Osadelt kaadritelt näib, et sondist on osaliselt või täielikult väljunud selle maandumiseks mõeldud langevari. On aga kaheldav, et see suudab 53 aastat hiljem ka oma otstarvet täita ning sondi laskumiskiirust mõttekal määral aeglustada.

Hollandi satelliidiküti Ralf Vandeberghi 2014. aasta fotod Kosmos 482 objektist. Mees spekuleerib, et osadel kaadritel on näha sondist väljunud langevarju.

*1961-1984. aastate Nõukogude Liidu Venera missioonid, mille eesmärgiks oli uurida planeet Veenust, olid vaatamata mitmele ebaõnnestumisele üsna edukad. Venera 3 (1966) oli esimene inimkätega ehitatud objekt, mis sisenes teise planeedi atmosfääri. Venera 7 (1970) oli esimene teisel planeedil pehmelt maandunud sond. Venera 9 (1975) edastas esimene fotod teise planeedi pinnast. Venera 13 (1981) salvestas ja edastas Maale esimesena heli teiselt planeedilt ning Venera 15 (1983) radarkaardistas esimesena kõrglahutuses teise planeedi pinda. 

Astronoomiaklubi astrofotod: 2024/2025 hooaja jäädvustused

Kevad on käes ja päris pimedaks enam öötaevas ei muutu. See tähendab, et isegi südaööl õnnestub meil kerge vaevaga ära näha vaid kõige heledamad tähed. Alates mai keskpaigast on kõige heledamad tähed ja planeedid ainsad objektid, mida öötaevas silmaga näha õnnestub. Tehnilistes terminites nimetatakse sellist olukorda nautiliselt valgeteks öödeks (Päike läheb vaid kuni 12 kraadi sügavusele põhjahorisondi alla). Tõeline pimedus hakkab naasema alles kusagil augusti keskel, enam-vähem samal ajal kui vaadeldav on perseiidide meteoorivool ning Jõgevamaal Udu talus toimub kogupereüritus Astronoomiafestival 2025.

Seega võib öelda, et selleks korraks on astrofotograafiline hooaeg lõppenud. Seda vähemalt niinimetatud süvataeva objektide puhul. Päikest, Kuud ja planeete saab selge taeva ja soodsa asukoha korral pildistada ja vaadelda aasta ringi.

Allolevasse galeriisse oleme kogunud lõppenud hooaja nii-öelda saagi ehk astrofotod, mida meil õnnestus möödunud sügisel, talvel ja varakevadel Tõrva öötaevast läbi teleskoopide pildistada. Neist mõnede jaoks tuli teleskoopi ühte taevaalasse suunatult hoida mitu ööd järjest. Olgugi Eesti kliima on kurikuulsalt pilvine ning esines perioode, kui tähistaevast ei olnud meie maalt näha mitu nädalat järjest, võib kogutud pildimaterjaliga jääda üsna rahule. Nii palju fotosid ei ole vähemalt meil õnnestunud ühe hooaja jooksul varem koguda.

Galeriid meie parima poolesaja astrofotoga näeb siit: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/

PS Tuletame meelde, et praktiliselt kõiki neid fotosid on võimalik meilt lõuendtrükis (või soovi korral mingis muus trükis) tellida ning seda tehes Tõrva Astronoomiaklubi toetada. Nimelt oleme vaikselt alustanud Tõrva esimese observatooriumi ehitust ning igasugune abi kuluks ära. Huvi korral kirjutage meile facebooki või meilile tahetipp@gmail.com

Veebruri viimasel nädalal sai umbes 8 tunni vältel pildistatud natukene kaugemat kraami. Fotol M51 ehk Veekeerise galaktika, mis asub meist umbes 31 miljoni valgusaasta kaugusel ja leiab selle Suure Vankri tiputähe Alkaidi "alt". Võib vist öelda, et kui meie naabergalaktika Andromeeda välja arvata, siis nii heas kvaliteedis pole meil õnnestunud veel ühtegi galaktikat jäädvustada.

Linnuteest natukene väiksemat Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid tarvis läheb vähemalt 8 tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada selle kõrval asuvat pisemat M51b kääbusgalaktikat. Tegemist omavahel põrkuva paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Veekeerise tasandist mitu korda läbi “kukkunud” andes viimasele kaunid spiraalharud ning käivitanud mõlemas aktiivse tähetekke.

Kuna tegemist on suhteliselt heleda galaktikaga, mis vaatab juhuse tahtel ka näoga otse meie poole, oli see esimene omasugune, mille puhul suudeti Maalt teleskoobiga tuvastada spiraalne struktuur. Seda tegi 1845. aastal inglise astronoom William Parsons (Rosse 3. krahv) toonase maailma suurima 183 sentimeetrise peapeegliga teleskoobiga, mis kandis nime Parsonstowni leiviaatan. Toona veel arvati, et galaktikad on naljaka kujuga udukogud meie enda Linnutees. Meie pildistamiseks kasutatud teleskoobi peegli läbimõõt on vaid 23,5 sentimeetrit, kuid see-eest õnnestus meil tänu digitaalsete kaamerate alles suhteliselt hiljutisele võidukäigule kauget valgust 8 tundi järjest koguda.

Parsonstowni leiaatanist kirjutasime siin: https://www.astromaania.ee/.../parsonstowni-leiviaatan.html

Täissuuruses näeb fotot: https://app.astrobin.com/u/Astronoomiaklubi?i=ymu58n

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 102x240sek, gain 150, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

M3 kerasparv, mille kauguseks meist on 32,6 tuhat valgusaastat ja Linnutee tasandist asub see 31,6 tuhande valgusaasta kõrgusel (Linnutee keskmest 38,8 tuhat valgusaastat) ehk siis suhteliselt uhkes üksinduses. Läbimõõdult on see kusagil 180 valgusaastat ning sisaldab ligikaudu 500 000 tähte. Nende hulgast on avastatud 274 eelmainitud muutliku tähte, millest omakorda 133 on RR Lyrae tüüpi, mis on meil lubanud selle kaugust väga täpselt mõõta. Üldse peetakse M3-e üheks kõige enimuuritumaks täheparveks.

M3 ei ole tegelikult meie poolkera kõige paremini vaadeldav kerasparv (see au kuulub Herkulese tähtkujus asuvale M13 kerasparvele, mida kutsutakse vahel ka lihtsalt Suureks Herkulese parveks), kuid M3 asukoht oli pildistamise ajal kõige soodsam. Selle lähistelt Jahipenide tähtkujus leiab tegelikult kerasparvi hulgaliselt. Neist heledamad on Bereniike Juustes asuv M53, Neitsi ja Maokandja vahel M5, Maokandjas M10, M12 ja M14 parved, Herkulesest lisaks M13-e M92 parve ja nii edasi. Kõik need parved on meile kevadistel öödel isegi suhteliselt tagasihoidlike teleskoopidega nähtavad. Vaja on vaadata vaid õigesse kohta.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, 0,7 reducer, kaamera ZWO, 85x120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

Mõned kuud läks aega, aga lõpuks õnnestus kõik Päikesesüsteemi planeedid ära pildistada. Välja arvatud Maa - see pilt pärineb Apollo 17 missioonilt ja on laiemalt tuntud kui Sinine Marmorkuul. Maa on kahandatud mõõtmetesse, mis tundusid teistega sobivat.

Kuna kõik planeedid, Päike ja Kuu on pildistatud erinevatel aegadel, siis mingit sügavat mõtet nende omavahelises suuruses vähemalt esimeselt fotomosaiigilt ei ole mõtet otsida - nii suured nad teleskoobis pildistamise ajal lihtsalt paistsid. Teisel fotomosaiigil on need aga omavahel ja võrreldes Päikesega enam-vähem õigetesse mõõtudesse seatud. Ühisfotolt leiab ka Kuu, kuid see on kahandatud õigesse mõõtkavasse ning asetatud Maast nii-öelda õigele kaugusele. Selle leidmine vajab alguses ilmselt kannatust ja puhast ekraani.

Kõik Päikesesüsteemi planeedid (+Päike ja Kuu) sellises suuruses nagu nad pildistamise hetkel paistsid. Foto Maast tegi Apollo 17 meeskond 1972 aastal teel Kuu poole.

Päike ja planeedid umbes sellises omavahelises mõõdus, nagu nad olema peaksid. Foto Maast tegi Apollo 17 meeskond 1972 aastal teel Kuu poole. Ühisfotolt leiab ka Kuu, mis on kahandatud õigesse mõõtkavasse ja asetatud Maast õigele kaugusele. Jah. Kuu on Maast päris kaugel.

Kõik fotod on tehtud Celestron 9.25 EdgeHD teleskoobiga, kaameraks ASI071MC-Pro (Kuu ja Päike) ja ASI678MC-Pro (planeedid). Tarkvara Sharpcap, Firecapture, PIPP, Autostakkert, Registax ja PS

Ligi 14 tunnise kogusäriga foto keskmes on M82 galaktika Suures Vankris, mida kutsutakse ka kuju tõttu Sigari galaktikaks. Sigar on niinimetatud tähepurske galaktika ehk galaktika, milles käib väga kiire täheteke. Selle põhjustajaks arvatakse olevat Sigari kosmilises mõttes hiljutine möödumine oma M81 (Bode) naabergalaktikast, mis häiris suhtelises gravitatsioonilises tasakaalus viibivat galaktikasisest vesinikgaasi. Selle tulemusel särab Linnuteest umbes kümmekond korda väiksem Sigar sellest viis korda heledamalt ja selle tuum lausa sada korda heledamalt. Selle keskmest ulatuvad punakate niitidena välja kümneid tuhandeid valgusaastaid pikad gaasifilamendid.

Sigari galaktika asub meist "kõigest" 12 miljoni valgusaasta kaugusel ehk siis meie galaktilises lähinaaburskonnas. Fotole on aga punakate kobaratena jäänud ka väga kauged galaktikaparved, mis paistavad selle vasakus ja vasakul üleval servas. Need asuvad meist vastavalt 2,3 ja 3 miljardi valgusaasta kaugusel. Teleskoopi jõudnud valgus lahkus neilt seega ajal kui Maad valitses veel ainurakne elu. Üldse on fotol uduste pallide ja ketastena näha sadu kaugeid galaktikaid.

Fotot näeb täissuuruses siit: https://www.astrobin.com/ak486f/

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD (@f10), kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 195x240sek, gain 120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

Peamiselt vesinikust ja heeliumist koosnev Jupiter, mille läbimõõt ületab Maad 11 korda, asus meist 722 miljoni kilomeetrit kaugusel ehk peaaegu viis korda kaugemal kui Maa asub Päikesest. Kuna Maa vaatenurgast ei paista sellele enam päikesevalgus otse, vaid veidi küljelt, on juba selgelt näha kuidas selle "vasakpoolne" külg hakkab jääma varju. Jupiteri tumedad ja heledad vöödid erinevad üksteisest sealsete gaaside liikumissuunast ja temperatuurist. Tumedamates alades langeb jahtunud gaas tagasi planeedi sügavamatesse kihtidesse, heledamates soojenenud gaas taaskord tõuseb. Suur Punane laik, mis ennast planeedi servast parasjagu meie poole pööras, kujutab endast hiiglaslikku ja sajandeid möllanud hiigeltormi, mille sisse mahuks peaaegu kaks Maad.

Jupiteri jäädvustamiseks filmisime sellest 2-minutilise videoklipi, mis sisaldas kusagil 7000 kaadrit. Neist vaid 100 paremat läksid lõpliku foto koosseisu.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. Firecapture, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Marss asus meile Jupiterist kuus korda lähemal (118 miljonit kilomeetrit), kuid kuna see on Maast ka umbes kaks korda väiksema läbimõõduga ja Jupiterist üle 20 korra väiksem, paistab see teleskoobis Jupiterist oluliselt väiksema nurkläbimõõduga. Sellele vaatamata õnnestub fotol ära näha mõned selle peamised pinnavormid. Näiteks tumedam ala kuulub vulkaanilisetele platoodele nimega Syrtis Major Planum, Tyrrhena Terra ja Hesperia Planum, kus basaltkivim ja peene tolmu suhteline vähesus teeb need ümbritsevast tumedamaks. Heledam ala sellest paremal kuulub tasandikele, mis kannavad Elysium Planitia, Utopia Planitia ja Isidis Planitia nimesid. Valge ala planeedi ülemises osas on Marsi põhjapolaarmüts, mis koosneb suuremas osas üle kilomeetri paksusest veejääst. Marsi aasta jooksul lisandub sellele põhjapoolkera talvel veel paar meetrit paks süsihappegaasist jääkiht, mis mütsi ulatust oluliselt laiendab. Kuna hetkel on Marsi põhjapoolkeral suvi (planeedi ülemine osa kallutatud Päikese poole), on see võrdlemisi tagasihoidlike mõõtmetega. Sarnaselt Jupiterile ei paista meie vaatenurgast Marsile enam Päike meie selja tagant, vaid veidi küljelt, mistõttu ei näe me Marssi enam päris ümmarguse kettana.

Marsist jäädvustasime 5-minutilise klipi, mis sisaldas umbes 60 000 kaadrit. Neist vaid paarsada parimat töötlesime viimaseks fotoks.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. Firecapture, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Perseuse topeltparve üks pool (NGC 884). Punakalt hõõguvad parve koosseisu kuuluvad punased ülihiidtähed.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 36x180sek, gain 90, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Kahel õhtul sai teleskoobi ja kaameraga külastatud taaskord Orioni udukogus asuvat Hobusepea udukogu. Eelmisest sellisest korrast oli möödunud juba üle kolme aasta ning uue teleskoobi pikem fookuskaugus (800mm vs 2350mm) lubas pilti niiöelda lähemale tõmmata. Paraku on nüüdseks pimeduse saabudes Orion juba otse lõunas, mis tähendab, et pildistada saab seda õhtu jooksul vaid paar head tundi. Seepärast kogunes fotole kahe õhtu peale säriajaks vaid suhteliselt tagasihoidlikud 2,8 tundi.

Foto ülemises servas on näha meist 1350 valgusaasta kaugusel asuvat Hobusepea udukogu (Barnard 33), mis on tõenäoliselt üks enimtuntumaid udukogusid meie lähiümbruses. Juhuse tahtel hobuse pead meenutav tume tolmupilv ja teised abstraktsema vormiga moodustised selle lähistel on tegelikult paigaks kus tekivad uued tähed. Infrapunakiirguses tehtud vaatlused kosmoseteleskoopidega näitavad, et nähtavas valguses läbipaistmatud pilved peidavad endas väga noori ja kuumi vastsündinud või veel alles moodustuvaid proto- ehk eeltähti, mis tõenäoliselt kosmilises ajaskaalas kohe-kohe enda ümbert gaasi ja tolmu laiali puhuvad.

Hobusepea taustal sügavpunakalt hõõguv udusus on mitu valgusaastat laia ja siin-seal väljasopistunud pilve hõredam serv, mida ergastab oma võimsa kiirgusega täht nimega Sigma Orionis, mis paraku kaadrisse ei mahtunud, aga mis asub fotol hobusepea kohal. See-eest näib, et selle tähe valgus lekkis mingil moel siiski teleskoopi ning vedas fotole iseloomulikud heledad jutid. Tegelikult koosneb silmale ühe tähena paistev Sigma Orionis kolmest üksteise ümber tiirlevast väga massiivsest tähest (13, 14 ja 18 Päikese massi), mis oma kiirgusega udukogus sisalduvat vesinikku ioniseerivad ehk heledama sunnivad.*

Hobusepea all mahtus fotole veel sinakashele piirkond NGC 2023. Selle on oma valgusega helendama pannud noor sinine alamhiidtäht ebaromantilise tähisega HD 37903, millel on nähtavasti olnud õnne (või on pigem õnn meile poolel?) tekkida suure ja tumeda udukogu hõredamas servas. NGC 2023 näol on tegemist niinimetatud peegeldusuduga, mille valgus ei pärine niivõrd ioniseeritud vesinikust, kui lihtsalt gaasilt ja tolmult peegeldunud tähevalgusest.

Hobusepeast vasakule jääb veel Leegi udu (NGC 2024 või Sh2-277), mis asub meile paarkümmend valgusaastat lähemal kui Hobusepea. Sarnaselt oma naabrile ergastab sealset vesinikku lähedalasuv noor, kuum ja massiivne täht - Alnitak. Sama täht on Orioni tähtkujus eristava Orioni vööks kutsutud asterismi (kolm heledat tähte reas) vasakpoolne täht. Ka Alnitaki teleskoobis peegeldunud valgust on näha fotole jäänud kiirtena, mis pärinevad foto alumisest vasakust servast.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 43x240sek, gain 150, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS 

Fotol on prantsuse komeedikütt Charles Messieri poolt 1764. aastal avastatud ja tema komeedisarnaste objektide kataloogis M27 nime kandev planetaarudu. Oma iseloomuliku kuju tõttu kutsutakse seda tihti ka Hantli uduks ning tegemist on ühe meie taeva kõige heledama planetaaruduga. Kuigi nimest võiks järeldada, et neil on mingi seos planeetidega, ei ole see nii. Lihtsalt esimestes teleskoopides meenutasid need moodustised pisut planeet Saturni ning hüüdnimi jäigi külge. Tegelikult ei asu need Päikesesüsteemis ega isegi mitte selle lähedal. Antud udu kauguseks on näiteks 1360 valgusaastat, mis asetab selle kaugemale kui enamiku palja silmaga nähtavatest tähtedest. Selle läbimõõduks on 3 valgusaastat ehk peaaegu sama palju kui Päikese ja selle lähima tähe Proxima Centari vahemaa. Päikese ja Maa vahelist keskmist kaugust ehk astronoomilist ühikut (aü - 150 miljonit kilomeetrit) peaks Hantli udu ühest servast teise jõudmiseks korrutama 200 tuhandega.

Hantli udu tekkis nii nagu teisedki planetaarudud - elu lõppu jõudnud ning oma vesinikuvarud ammendanud päikesesarnane täht paisus punaseks hiidtäheks, muutus seega hõredaks ning hajutas oma välimised kihid igas suunas laiali. Alles jäi valgeks kääbuseks nimetatud ülikuum ja -tihe umbes Maa suurune tähejäänuk, mis ergastab oma kiirgusega kunagisest süsteemist eemale kihutavat gaasi, pannes selle erivärviliselt heledama. On mõõdetud, et Hantli udu paisub endiselt 35 kilomeetrit sekundis ning alustas seda kusagil 10-12 tuhat aastat tagasi. Mõelda, viimasel jää-ajal elanud inimesed võisid selle praeguses asupaigas näha silmaga nähtavat üsna tavapärast punakat tähte. Miski selle välimuses ei pruukinud meie esivanematele teada anda, et kohe algab selle evolutsiooni viimane vaatus.

Kuna peamiselt süsinikust ja hapnikust koosnevas valges kääbuses on tuumareaksioonid pöördumatult lakanud, kuid selle tihedus on äärmuslik (teelusikatäis valget kääbust kaalub 15 tonni!), jahtub see vaikselt miljardeid ja võib olla triljoneid aastaid, kuni sellest saab külm must kääbus. Et universumi senine vanus ei ole mustade kääbuste tekkeks piisav, on tegemist teoreetilise ennustusega. Igatahes praegu nähtav Hantli udu on ammu enne seda laiali hajunud, rikastades tähtedevahelisi gaasipilvi vesinikust ja heeliumist raskemate elementidega, mis võivad end miljardite aastate pärast leida teiste tähtede, planeetide ja miks mitte elusolendite kehadest. Ka meie kehades on tõenäoliselt omajagu aatomeid, mis olid kunagi osakesed sama ilusatest ududest.

Planetaarudude kohta leidub veel paljut mida me ei tea, kuid astronoomid on üsna veendunud, et meie Päikesesüsteemi ootab ees sama saatus. Umbes viie-kuue miljardi aasta pärast jõuab meie Päike staadiumisse, kust leidis ennast Hantli udu ematäht miljonite aastate eest. Päikesel lõppeb vesinik ning algab heeliumi põletamine, see paisub punaseks hiiuks neelates enda sisse Merkuuri, Veenuse ja võib olla isegi Maa ning hajutab lõpuks on välimised kihid kauni värvilise kestana kosmosesse.

Hantli udu leiab õhtuti idataevas paistvast Rebase tähtkujust, mis asub Luige heledaima tähe Deenebi ja Kotka Altairi vahel. Udu on heleda laiguna näha isegi binokliga, kuid teleskoobiga on vaatepilt kindlasti uhkem.

Tehnika: Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 95x90sek, gain 90, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Stephani kvintett ja visuaalselt selle lähedal asuv Caldwell 30 galaktika. Terava silma ja mäluga astronoomiahuviline tunneb neist loodetavasti esimeses ära kui objekti, mida jäädvustas 2022. aastal teadustööd alustanud James Webbi kosmoseteleskoop oma esimeste fotode seas.

Stephani kvintetiks kutsutakse foto alumises vasakus nurgas asuvat galaktikate gruppi, mis koosneb viiest üksteise lähedal paiknevast galaktikast. Tegelikult on sellest kvintetist vaid neli ka reaalselt üksteisega gravitatsiooniliselt seotud ja parasjagu üksteisega kohtumas/põrkumas. Nimelt on selle grupi visuaalseks lisaliikmeks fotol sinakana paistev spiraalgalaktika NGC 7320, mis asub meist vaid 40 miljoni valgusaasta kaugusel. Need teised on enam kui seitse korda kaugemal (umbes 300 miljonit valgusaastat). Võib siis ette kujutada, et kui suured peavad olema need teised kaugemad taustagalaktikad, et lähemaga samas mõõdus paista. Või siis kui pisikene peab olema NGC 7320.

Stephani kvinteti avastajaks oli 1877. aastal prantsuse astronoom ja Marseille observatooriumi juhataja Édouard Stephan, kes on lisaks mitme objekti esmaavastamisele ajalukku läinud kui esimene astronoom, kes üritas mõõta tähe nurkläbimõõtu interferomeetriaks kutsutud tehnika abil (edutult).

Foto paremas üleval servas paistab võimas spiraalgalaktika NGC 7331 või Caldwell 30*, mis asub meist umbes sama kaugel kui eelnevalt mainitud kvinteti libaliige NGC 7320 ehk kusagil 40 miljoni valgusaasta kaugusel. Pikalt peeti seda ehedaks näiteks kuidas Linnutee sellisest kaugusest välja võiks näha. Mõõtmetelt ja tähtede arvu poolest on see seda endiselt. Küll aga on viimastel aastakümnetel juurdnud üha sügavamalt arusaam, et meie galaktika kuulub niinimetatud varbspiraalgalaktikate hulka. See tähendab, et erinevalt sellest kuidas NGC 7331 ennast sujuvalt suuremaks spiraalist kerib, asetseb Linnutee südames "varb" ehk tuumast välja ulatuv sirgem struktuur, millest spiraalid alguse saavad.

NGC 7331 moodustab taustagalaktikatega endanimelise visuaalse grupi. See tähendab, et kuigi meie vaatenurgast näeme selle lähedal veel mitmeid galaktikaid, asuvad need sellest tõenäoliselt sadu miljoneid valgusaastaid kaugemal.

Foto säriajaks on 11,5 tundi. Täislahutuses näeb seda siit: https://www.astrobin.com/full/8w8bxt/0/

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 0.7x reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 175x240sek, gain 120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

*NGC ja Caldwell on erinevate astronoomiliste objektide kataloogid. Meid ümbritsevas universumis on nii palju objekte, et keegi ei jõua neile üksikult hüüdnimesid anda. Numbritega on lihtsam.

 Luige tähtkujus asuv NGC 6888, mida tuntakse laiemalt Poolkuu udu või vahel ka Euromärgi udu all (ise tahaks seda kutsuda Aju uduks). Avastati see taevast juba 1792. aastal legendaarse saksa-briti astronoomi William Hercheli poolt.

Meist umbes 5000 aasta kaugusel asuv ja kusagil 25 valgusaastat lai niinimetatud emissiooniudu, mida kutsutakse Poolkuu uduks. Selle tekitajaks on selle südames asuv punane hiidtäht WR 136, mille mass ja mõõtmed ületavad meie endi Päikest vastavalt 21 ja 5 korda. Kuna WR 136 pinnatemperatuur on ligi 70 tuhat kraadi (võrdluseks Päikesel on see vaid 6000 kraadi), särab see meie kodutähest koguni 600 000 korda heledamalt. Kõnealune täht paistab fotol enam-vähem udu keskel.

WR 136 näol on tegemist näitega Wolf-Rayeti tähest, mis on nime saanud nende avastajate Prantsuse astronoomide Charles Wolfi ja Georges Rayeti järgi. Taolised tähed, olles jõudnud on elu lõppu, paiskavad endast pidevalt eemale suurtes kogustes tähematerjali, mis liigub kuni sada kilomeetrit sekundis. Astronoomid arvavad, et Poolkuu udu on tekkinud sellest, et tähe poolt paarsada tuhat aastat tagasi eemale paisatud ja tänaseks kümneid valgusaastaid laiaks mulliks paisunud materjalile on järele jõudnud oluliselt kiiremini liikuv tähetuul. Kiire ja aeglase materjali kohtumine on mulli "pinna" lööklainete mõjul vorminud selliseks nagu me seda hetkel näeme.

Nagu teised Wolf-Rayeti tähed plahvatab ka WR 136 astronoomilises mõttes lähiajal (kuni paarisaja tuhande aasta jooksul) võimsa supernoovana, millest peaks alles jääma niinimetatud stellaarne must auk.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 55x240sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Täissuuruses näeb fotot siit: https://www.astrobin.com/h4lzn6/

Planeet Saturn pildistatud 2024. aasta septembris.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. Firecapture, PIPP, Autostakkert, Registax, PS

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) pildistatud Tõrva servas toimunud ühise vaatluse ajal. Raske uskuda, aga sellist vaatepilti pakub vaid mõne kilomeetrise läbimõõduga jää- ja tolmupall*, kui Päike seda oma soojusega aurustab. Selle peamine saba ulatub miljoneid kilomeetreid (kaadrist kaugele välja). Komeedi ees olev niinimetatud antisaba tekib kui me oma asukohast vaatame läbi komeedi tiirlemistasandis leiduvast tolmust. Ehk siis mõnes mõttes on tegemist optilise illusiooniga.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/9k85ql/0/

Foto on tehtud läbi Sharpstar EDPH 61 III teleskoobi+0,8x reducer, kaamera ZWO ASI071MC-Pro. 17x10sek. N.I.N.A ja PixInsight.

*komeetide mõõtmeid on reeglina raske kindlaks teha. Selle konkreetse läbimõõduks on ühe allika väitel 4,2 kilomeetrit, kuid selle täpsuse eest pead ei julge anda.

Perseuse tähtkujus asuv Kalifornia udukogu (NGC 1499/Sh2-220). Sellise hüüdnime on see saanud, kuna taolistel pika säriajaga fotodel meenutab see veidi Kalifornia osariigi kuju. Kusjuures Kalifornia osariigi keskel asuva vaatleja jaoks liigub see juhuse tahtel ööpäeva jooksul läbi täpselt seniidist.

Et udu pindheledus on võrdlemisi madal, on seda isegi vähese valgusreostuse korral väga keeruline või suisa võimatu vaadelda. Avastati see alles 1884. aastal tuntud ameerika astronoomi E. E. Barnardi poolt, kes vaatles seda 6tollise läätsteleskoobiga tõeliselt pimedast taevast (toona oli pimedust oluliselt rohkem).

Kujutab see endast ligi 100 valgusaastat laia ja meist kusagil 1200 valgusaasta kaugusel asuvat vesinikgaasist ja tolmust koosnevat pilve, mille tihedamates osades tekivad ilmselt ka noored tähed. Näha saame me seda peamiselt tänu selle lähistel asuvale O-tüüpi hiidtähele nimega Xi Persei (teise nimega Menkib), mis asub fotol udu "kohal". Xi Persei on Päikesest kusagil 30 korda massiivsem, viis korda kuumem ja ligi 300 tuhat korda heledam. Kusjuures see on üldse üks kuumimaid silmaga nähtavaid tähti taevas. Tähe võimas kiirgus ongi see, mis Kalifornia udukogu nähtavaks ioniseerib (aatomite küljest lüüakse elektronid lahti ning kui need uuesti ühinevad kiirgub iseloomulik punakas valgus).

Tehnika: Sharpstar 61EDPH III+ 0.75 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 152x320sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Suuremalt: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/

Fotol üleval vasakul on hajustäheparv NGC 1907, selle all Ämbliku ja Kärbse udukogud (IC417 ja NGC 1931). Foto alumises servas on näha Konnakullese udukogu (IC 410) ja paremas servas suurt Leegitseva Tähe udukogu (IC 405). Viimast valgustab võimas hiidtäht AE Aurigae, mis arvatakse olevat millalgi välja visatud Orioni udukogu keskel asuvast Trapetsi täheparvest.

Kui rääkida kaugustest, siis Ämbliku ja Kärbse udud asuvad meist umbes 7000 valgusaasta kaugusel, Konnakullese udu 12 tuhande valgusaasta kaugusel ja Leegitseva tähe udu "vaid" 1700 valgusaasta kaugusel. Täheparv NGC 1907 kauguseks on hinnatud 4500 valgusaastat. Ehk siis vaatamata sellele, et kõik need objektid tunduvad meie vaatenurgast asuvat otsekui üksteise kõrval on need ruumis tegelikult hajutatud.

Kahjuks jäi kaadrist napilt välja Meritähe hajusparv ehk M38, mis asuks fotol NGC 1907 kohal.

Tehnika: Sharpstar 61EDPH III+ 0.75 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 90x320sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Bubble nebula ehk Mulli udukogu, kaugus 7100-11 000 valgusaastat, laius 6-10 valgusaastat
Udukogu keskel asub kuum hiidtäht, mis paisutab oma tähetuulega enese ümber ioniseeritud vesinikgaasist koosnevat kesta. Kuna udukogu asub omakorda hiiglaslikus molekulaarpilves, on tegemist otsekui mulliga, mida ühelt poolt paisutatakse ja teiselt poolt takistatakse.

Kogusäri 2,8 tundi.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 52x240sek, gain 90, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Planetaarudu NGC 6543, mida tuntakse astronoomide ja harrastajate seas paremini Kassisilma uduna. Avastati see juba 1786. aastal kuulsa saksa-briti astronoomi (ja helilooja) William Herscheli poolt ning tegemist oli esimese omataolisega, mille spektrit astronoom William Huggins 1864. aastal uuris. Nähes selles heledaid niinimetatud kiirgusjooni järeldas Huggins, et taoliste udude näol on tegemist hõredast ioniseeritud gaasist moodustisega.

Tänaseks teame, et Kassisilma udu on tekitanud selle südames asuv surev niinimetatud Wolf-Rayeti täht ning see koosneb sisuliselt selle poolt eemale heidetud ja kuumutatud gaasist. Udu jagatakse tegelikult enamasti kaheks osaks. Suurem roheline ja punane, kuid väga hõre ja tuhm "silmaiiris", sai alguse ajal kui täht oli veel punane hiidtäht ning selle hõre atmosfäär minema hajus. Udu keskel asub aga väga kuum (80 tuhat kraadi) tuum, mis on tekkinud hilisemal ajal ning millel on tegelikult väga palju keerukam struktuur.

Nagu planetaarududega ikka, siis astronoomid ei ole päris kindlad, et mis täpsemalt selle kuju just selliseks on teinud, kuid välja on käidud idee, et suurema tähe ümber võib tiirelda pisem täht, mis oma gravitatsiooniga tähematerjali kaasa rebib ning huvitava mustrina eemale paiskab. Kuna Kassisilma udu tuum on väga kuum, hele ja pisikene (läbimõõt vaid pool valgusaastat) on seda hobiteleskoopidega väga keeruline täies ilus jäädvustada.

Kassisilma udu kaugus meist on umbes 3000-3500 valgusaastat ning selle välimise udu läbimõõt umbes 3,5 valgusaastat. Taevas hõlmab see kusagil 1/6 täiskuu ketta suuruse ala. Juhuse tahtel asub Kassisilm vaid mõne nurgaminuti kaugusel niinimetatud ekliptika põhjapoolusest ehk punktist kuhu Päikesesüsteemi planeetide tiirlemistasandi põhjapoolus vaatab. Ühtlasi on see keskmeks, mille ümber meie planeedi põhjataevapoolus (hetkel on selle lähedal Põhjanael) tuhandete ja kümnete tuhandete aastate jooksul näivalt tiirlevat näib.

Täissuuruses: https://app.astrobin.com/u/Astronoomiaklubi?i=b8smn7...

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, 0,7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 37x240sek+31x360sek+99x10sek), filter L-enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

Luige tähtkuju heledaima tähe Deenebi lähistel asuvad kauged aga suured udukogud hüüdnimedega Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000) ja Pelikani udukogu (IC 5070). Sellised nimed on need saanud oma kujude tõttu, mida hea fantaasia korral võib ka antud fotolt märgata. Selleks tuleks seda vaadata 90 kraadi päripäeva pööratult.

Mõlemate udude korral on tegemist meist umbes 2600 valgusaasta kaugusel asuvate ja läbimõõdult üle saja valgusaasta laiuste tolmu ja gaasi poolest rikkalike piirkondadega, mille servades sünnivad uued tähed. Udukogud paneb heledama üks eriti massiivne ja kuum täht, mis kannab tähist J205551.3+435225*. Paraku asub see täht või õigemini kaksiktäht meie vaatenurgast foto ülemises pooles nähtava tumeda tolmupilve taga ning paistab meile seetõttu 10 tuhat korda nõrgemalt kui võiks. Kommentaarides näitame noolega selle asukoha fotol.

Lisaks udule tasub korraks nautida neid tuhandeid tähti, mis meie ja udu vahele jäävad ning pildil otsekui müra meenutavad. Põhjus miks neid just sellel fotol nii palju kohtab on selles, et udukogud asuvad Linnutee tasandi suunas, kus leidub tähti oluliselt rohkem kui teises suundades.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/wl3iuw/0/

Tehnika: Sharpstar 61EDPH III+ 0.75 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 28x240sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

*tähte kataloogitähisega J205551.3+435225 kutsutakse vahel ka lihtsalt Bajamari täheks. Tegemist on originaalse hispaaniakeelse nimetusega Bahama saarestiku kohta, mida kutsuti "Islas de Bajamar" ehk tõlkes "mõõna saared". Asi selles, et laevadest oli neid madalaid saari hea märgata vaid mõõna korral. Kuid miks selline nimi anda tähele? Kui udu meenutab Põhja-Ameerika mandrit, siis kõnealune täht asub umbes seal, kus peaksid asuma Bahamad.

Krabi udu (M1) näol on tegemist meile ühe lähima, värskema ja enimuuritud supernoovajäänukiga, mis tekkis kui massiivne täht oma elu lõpus kokku kukkus ning seejärel kujutlematult võimsa kärgatusega plahvatas. Alles jäi sellest tuhandeid kilomeetreid sekundis paisuv ja aeglaselt jahtuv gaasisupp. Kunagisest massiivsest tähest on alles jäänud pöörlev neutrontäht ehk pulsar. Väga lühidalt on tegu aatomituuma tihedusega aga sealjuures meie Päikest ületava massiga peaaegu puhtalt neutronitest koosneva tähejäänukiga, mille läbimõõt on umbes 30 kilomeetrit.

Pööreldes kolm korda sekundis, saadab see üks universumi veidramaid objekte ennast ümbritsevast plasmast läbi lööklaineid, tekitab võimsate magnetväljadega hiiglaslikke gaasifilamente ning kiirendab elektrone ülisuurte energiateni, mis omakorda kiirgavad erinevates lainepikkustes. Seda niinimetataud sünkrotronkiirgust on fotol näha piimja häguna. Veel oma esimeses nooruses oleva pulsari pinnatemperatuur on pea kaks miljonit kraadi ning suuremate teleskoopide fotodel on seda ka selle keskel näha - võimas optiline saavutus meist kusagil 6500 valgusaasta kaugusel asuva pulsari poolt, mille läbimõõtu võiks võrrelda Tallinna linnaga.

Kuigi Krabi udukogu avastati teleskoobiga inglise astronoom John Beivise poolt alles 1731. aastal, märkasid Hiina astronoomid selle teket pea seitse sajandit varem. Nimelt leidub Hiina (ka Jaapani ja Araabiamaade) ürikutes andmeid sellest, et 1054. aasta kevadel tekkis praeguse Sõnni tähtkuju piirkonda juurde üks väga hele täht, mis oli palja silmaga nähtav isegi päeval ning mis jäi öötaevasse ligi kaheks aastaks. On väga tõenäoline, et see uus täht oligi Krabi udukogu sünnitanud supernoova. Oma asukoha tõttu oleks see pidanud tegelikult nähtav olema peaaegu kõikjal meie planeedil, kuid näiteks Euroopa vaevles toona niinimetatud pimedas keskajas, mis pärssis tugevalt "taevasele muutumatusele" vastukäivate ilmingute tunnistamist. Ehk siis ühesõnaga ei julgenud kristlased taolist vaatepilti kirja panna.

Krabi udu asub meist 6500 valgusaasta kaugusel Sõnni tähtkujus ning ulatub läbimõõdult kusagil 11 valgusaastat. Näivalt suuruselt hõlmab see taevast umbes 8x4 kaareminutit ehk ümmargusel veerandi täiskuu kettast. Seda on pisikese hägusa kogumina näha isegi hobiteleskoopides ning võrreldes aastate jooksul tehtud vaatlusi on selle paisumist selgelt näha.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/9msc3y/0/

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 79x180sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

M101 hiidspiraalgalaktika, millele on antud Tuuleratta galaktika hüüdnime (inglise keeles Pinwheel). Leiab selle kohe Suure Vankri "aiste" kõrvalt, kus see moodustab asterismi kahe tiputähe - Alkaidi ja Miitsariga - peaaegu võrdhaarse kolmnurga.

See avastati 1781. aastal prantsuse astronoom Pierre Méchaini poolt ning asub meist kusagil 21 miljoni valgusaasta kaugusel. Ehk siis pisut vähem kui kümme korda kaugemal kui meile lähim hiidgalaktika Andromeeda. Suuruse ja tähtede arvu poolest jätab see aga varju nii Linnutee kui Andromeeda. Läbimõõdult 170 000 valgusaastat, mahutab see endasse ligikaudu triljon tähte. Kui suur see arv on? Ütleme nii, et kui keegi peaks tahtma kõik Tuuleratta galaktika tähed ükshaaval üle lugeda ning tal kuluks igale tähele keskmiselt sekund, siis see ülesanne võtaks tal üle 31 tuhande aasta.

Tuuleratas on täidetud arvukate ja suurte tähetekkepiirkondadega, mis paistavad fotol heledamate kobaratena selle spiraalharudes. Suurest galaktikast vasakul on näha pisikest ja ebakorrapärast galaktikat NGC 5204. Ammused lähedased möödumised ja gravitatsioonilised vastasmõjud naabergalaktikatega on tõenäoliselt vastutavad Tuuleratta natukene ebasümmeetrilise kuju eest.

Täissuuruses saab seda näha siit: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/

Tehnika: Teleskoop Celestron 9.25 EdgeHD+Celestron 0,7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 140x240sek+60x300sek, filter L-Pro ja L-eNhance, monteering EQ6R-PRO. NINA, PHD2, Pixinsight, PS

9. veebruari õhtul kohtusid taevas Kuu ja planeet Marss. Marss on Kuust umbes kaks korda suurema läbimõõduga, kuid siis asus see meist ka 287x kaugemal. Fotodel oleme nii Kuud kui Marssi veidi värvide osas võimendanud.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-PRO, Celestron 0.7x reducer. Tarkvara FireCapture, Autostakkert, Registax, PS