Kuu katab Veenuse

Homme (19. septembril) on Eesti pärastlõunases taevas taaskord toimumas üks võrdlemisi haruldane ja huvitav astronoomiline sündmus, kus planeet Veenuse ette liigub umbes tunniks Kuu. Kuna ilmaprognooside kohaselt tundub sellel ajal olevat suurema osa Lõuna ja Kesk-Eesti kohal selge taevas, avaneb hea võimalus seda omal käel jälgida ja pildistada. Õhukese kuusirbi üles leidmisega lääneavast ei tohiks suuremaid raskusi olla.

Astronoomias nimetatakse taolist juhust kattumiseks või planeedivarjutuseks (ladinapäraselt okultatsiooniks), sest mõneks ajaks on planeet taevas Kuu poolt kinni kaetud ehk varjutatud. Antud juhul kaetakse kinni Päikesesüsteemi kuumim ja meie taevas heledaim planeet Veenus. Kuigi kaks objekti - Veenus ja Kuu - asuvad sellel ajal meie vaatenurgast taevas samas sihis, lahutab neid ruumis 217 miljonit kilomeerit ehk planeet on meie kaaslasest 563 korda kaugemal.

Kattumine algab Eestist umbes kell 15:06. Umbes on see kellaaeg selle tõttu, et kuigi Kuu asub meist homme peadpööritava 386 tuhande kilomeetri kaugusel, asub see meile samas piisavalt lähedal, et isegi pisikese Eesti eri nurkadest taevas veidi teises kohas asuda. Ehk siis kattumise alguse ja lõpu kellaajad on Eesti mõistes eri linnades mõned minutid siia-sinna nihkes. Kusjuures varjutust on näha vaid Põhja-Kanadas, Gröönimaal, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Mujal näib Kuu Veenusest lihtsalt lähedalt mööda minevat. Alt leiab selle kohta hea animatsiooni (allikas: https://in-the-sky.org/news.php?id=20250919_16_100&town=588409).

Kattumise alguses kaob Veenus Kuu valgustatud serva taha (tegelikult liigub Kuu Veenuse ette). Kui Kuud võrrelda kella sihverplaadiga, siis toimub see umbes kella kümne suunas. Seda hetke hea teleskoobi ja suure suurendusega vaadates võib näha, et Veenuse kusagil 88 protsenti valgustatud hele ketas jääb isegi poolenisti Kuu taha libisedes teravaservaliseks. Nii nagu sajandeid tagasi juba järeldati, demonstreerib see Kuu atmosfääri puudumist.

Veenuse eest hakkab Kuu ära libisema kusagil tund hiljem kella 16:07 ringis. Huvitav on selle juures, et kuna päevases taevas me Kuu varjus asuvat osa ei erista, näib Veenus ilmuvat otsekui nähtamatu barjääri tagant. Kui taaskord Kuud võrrelda sihverplaadiga, hakkab Veenus Kuu tagant välja tulema kella kahe suunast.

Kellajalised Veenuse asukohad Kuu suhtes enne ja pärast kattumist. Allikas: Stellarium/Üllar Kivila

Selline võiks vaatepilt välja näha paar minutit enne kattumise algust. Allikas: Stellarium/Üllar Kivila

Nagu kellaajaliste sündmustega ikka, tasub selle vaatluseks juba varakult valmistuda - näiteks otsida koht, kus läänetaevas on enam-vähem avatud ning teleskoop aegsasti üles seatud ja Kuu suunas seatud. Kusjuures ka Veenuse tasub juba aegsasti taevast üles leida. Paljud võib olla ei tea, aga heledamad Päikesesüsteemi planeedid - Jupiter, Veenus ja Saturn - on päevases taevas täiesti vaadeldavad. Veenust võib terava nägemisega inimene õigesse kohta sihtides isegi silmaga eristada. Kõige suurem väljakutse ongi leida see õige koht. Nutikate mootorite ja juhtarvutiga varustatud teleskoopidega (Go-To) on see muidugi võrdlemisi lihtne. Käsitsi liigutavate teleskoopidega võib see aga osutuda päris keeruliseks. Õnneks homme on vähemalt Veenust leida väga lihtne. Tuleb vaadata vaid pisut Kuust vasakule. Näiteks tund enne kattumist on see umbes täiskuu läbimõõdu võrra Kuu sirbist ida pool (vasakul). Kui Veenus käes, siis tuleb seda vaid okulaaris või kaameras paigal hoida, kuna Maa pöörlemise tõttu nihkub see ilma mootoriteta teleskoobi vaateväljast juba paari minutiga välja.

2020. aasta 19. juunil jäädvustas astrofotograaf Dzmitry Kananovich Veenuse kattumist Tallinnast selliselt. Veenust oli muidugi ainult üks, aga siia on kokku kleebitud ajaliselt mitu hetke. Toona oli Veenus Maale ka oluliselt lähemal ning seega Päikese poolt vaid mõne protsendi osas valgustatud.

Neil, kes plaanivad sündmust läbi teleskoobi pildistada, soovitaks aega enne varjutust kasutada erinevate säriaegadega katsetamiseks. Nimelt on Veenuse pinnaheledus oluliselt suurem kui Kuul. Selle põhjuseks on Veenust igikattev pilvekiht, mis peegeldab kusagil 70 protsenti sellele langevast päikesevalgusest. Kuu puhul jääb see määr kusagile 8-13 vahele. Ehk siis kahte taevakeha korraga ja nii, et kumbki neist üle poleks valgustatud, võib olla võrdlemisi suur väljakutse jäädvustada.

Selge ilma, kindlat kätt ja head vaatlemist!