Täna õhtul täpsel kell 21:19:16 jõuab Maa pöörlemistelg Päikese suhtes 0 kraadise kalde alla ehk kusagil ekvaatoril paistab Päike seniidis ehk kätte jõuab sügisene pöörihetk. Sellega on põhjapoolkeral astronoomiline suvi lõppenud ja alanud on osade poolt vihatud, teiste poolt jällegi armastatud sügis.
Kui mõnikord väidetakse, et pööripäeval (ööpäev, mis sisaldab pöörihetke) on kõikjal Maal päev ja öö sama pikkusega, ei ole see tegelikult päris õige. Sellel on kolm põhjust. Esiteks on pöörihetk kõigest hetk, aga päev 24 tundi. Teiseks on päikesetõus defineeritud hetkena, mil päikeseketta ülemine osa muutub horisondil nähtavaks ning loojang hetkena, mil päikeseketta ülemine osa horisondi taha kaob. See tähendab, et ühest hetkest teiseni jõudmiseks kulub isegi pööripäeval mõni minut kauem (päikeseketta läbimõõdu jagu). Kolmandaks murrab Maad ümbritsev atmosfäär päikesevalgust, mis tähendab, et Päike muutub horisondil nähtavaks paar minutit enne kui ta seal reaalselt olema peaks ning püsib loojudes samal põhjusel kauem nähtavana. Nendel kolmel põhjusel saabub tõeline päeva ja öö pikkuste võrdsustumine (ekvinoktsus) erinevate poolkerade erinevatel laiuskraadidel pööripäevast mitu päeva varem (lõunapoolkeral) või hiljem (põhjapoolkeral). Eestis juhtub see alles mõne päeva pärast. Seega nautigem veel neid viimast kolme päeva, mil veel valgus pimeduse üle võidutseb. See juhtub taas poole aasta pärast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar