 |
Messieri kataloogis tähist M104 kandev lääts-spiraalgalaktika asub Kaarna ja Neitsi tähtkujude piiril ning kuna meie maalt see kunagi kõrgemale kui umbes 20 nurgakraadi ei tõuse, on seda võimalik vaid praegusel aastaajal korraga paaril öötunnil vaadata ja pildistada. Meie suunasime teleskoobi sellele eelmise aasta aprilli alguses ning kogusime ühtekokku umbes 3 ja pool tundi kasutatavat pildimaterjali. Kasutatud tehnika ja andmed: Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 78x180sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS. |
Lõvi tähtkuju taustal paisteb pisike galaktikagrupp, mida tuntakse Lõvi Kolmiku nime all. Selle liikmeteks on NGC 3628 ehk Hamburgeri galaktika, M65 ja M66. Tegemist meist umbes 35 miljoni valgusaasta kaugusel asuvate spiraalgalaktikatega, millest igaüks sisaldab tõenäoliselt kümneid, kui mitte sadu miljardeid individuaalseid tähti. Arvatakse, et kõik kolm galaktikat on minevikus üksteisest suhteliselt lähedalt möödunud, moonutades silmanähtavalt NGC 3628 ja M66 galaktikate spiraalmustreid ning rebides neist välja sadade tuhandete valgusaastate pikkuseid täheribasid. M65 näib sellest miljoneid aastaid kestnud ja siiani kestvast gravitatsioonilisest tantsust kõige puhtamalt pääsenud. Vähemalt siiani.
 |
Lõvi Kolmikuks kutsutud galaktikategrupp samanimelises tähtkujus. Selle liikmeteks on fotol vasakul asuv NGC 3628 (Hamburgeri galaktika), M65 (ülal-paremal) ja M66. Tegemist on umbes 35 miljoni valgusaasta kaugusel asuvate spiraalgalaktikatega, millest igaüks sisaldab tõenäoliselt kümneid, kui mitte sadu miljardeid individuaalseid tähti. Arvatakse, et kõik kolm galaktikat on minevikus üksteisest suhteliselt lähedalt möödunud, moonutades silmanähtavalt NGC 3628 ja M66 galaktikate spiraalmustreid ning rebides neist välja sadade tuhandete valgusaastate pikkuseid täheribasid. Foto on tehtud 2021. aasta märtsi lõpus. Tõrvas. Orion Astrograph 203/800mm, f3,9 + Baader Mark III korrektor, säri: 126x1min, 39 pimekaadrit, 43 bias, ISO 2000, kaamera: Nikon D5600. DSS, PixInsight, PS. |
KerasparvedKerasparved on sadadest tuhandetest või isegi miljonitest omavahel gravitatsiooniliselt seotud tähtedest koosnevad kerajad tähekogumid, mille tihedus tõuseb keskosa poole liikudes. Kusjuures nende läbimõõt on keskmiselt “kõigest” 150 valgusaastat. Erinevalt enamikest Linnutee tähtedest ja hajusparvedest, mis asuvad galaktika lapikus ja tihedas kettas, tiirlevad kerasparved ümber galaktika keskme selle hõredas sfäärilises halos. Seetõttu läbivad nad galatikatasandit vaid kord mõnekümne miljoni aasta jooksul ning enamuse oma elueast veedavad nad kõrgel ketta kohal ja all.
Kerasparvede tekke kohta puudub endiselt ühtne teooria, aga üldiselt ollakse üksmeelel, et need on ühed universumi vanimad tähekogumid, mille sünd ulatub vähemalt 10 miljardi aasta tagusesse aega. Sellest annavad mõista nendes sisalduvate tähtede populatsiooni ühesugusus ning madal metallide sisaldus. See viimane annab mõista, et nad tekkisid varajases universumis, kus vesinikust ja heeliumist raskematel elementidel (astronoomide kõnepruugis metallid) ei olnud aega veel tekkida.
Meie galaktikas on kerasparvi avastatud kokku 158 ja arvatakse, et kusagil 20 ootab veel avastamist. Teistes suuremates galaktikates leidub neid rohkem – näiteks Andromeedas ligi 500 ning hiidelliptilises M87 galaktikas, mille südames asuvast mustast august mõni aasta tagasi pilti tehti, üle 10 tuhande.
Kus ja millised?
Maitaevast on keskmise suurusega teleskoobi abil võimalik leida üle paarikümne kerasparve, milles heledamate nägemiseks piisab binoklist. Paraku erinevalt erinäolistest galaktikatest, on kerasparved silmaga vaadates peaaegu äravahetamiseni sarnased, paistes teleskoobis otsekui uduste piirjoontega pallikesed. See oli ilmselt üks peamisi põhjusi, miks kuulus prantsuse komeedikütt Charles Messier neist nii paljud oma samanimelises (komeetidega sarnanevate objektide) kataloogis ära mainis.
Põhjapoolkera konkurentsitult heledaimaks kerasparveks on Herkulese tähtkujus asuv M13 (vahel ka lihtsalt Suur Herkulese kerasparv), mis asub maiöödel kõrgel lõunataevas. See sisaldab oma 145-valgusaastase läbimõõdu sees umbes 300 tuhat tähte ning asub meist ligi veerand miljoni valgusaasta kaugusel. 1974. aastal saadeti nüüdseks vanarauda jõudnud Arecibo raadioobservatooriumist M13 poole teele raadiosõnum, kus täpsustati muuhulgas Maa asukohta, meie DNA ehitust ja perioodilisustabelit. Nüüdseks on selgunud, et selleks ajaks kui valguse kiirusel kihutav raadiosõnum sinna kohale peaks jõudma, on parv selle teelt ära liikunud.
 |
Meie poolkera heledaim kerasparv Messier 13, mida tuntakse ka Suure Herkulese parvena. Nagu nimest võib järeldada, asub see Herkulese tähtkujus, mis tõuseb praegustel hilisõhtutel idataevast ja jõuab hommikuks kõrgele lõunataevasse. Selle avastas astronoom Edmond Halley juba 1714. aastal. Nagu teisedki kerasparved, koosneb M13 väga tihedalt pakitud tähtedest, mis tiirlevad ümber ühise massikeskme enam-vähem ringikujulistel ja ühtlaselt orienteeritud orbiitidel - sellest selle kerajas, keskme poole üha tihedamaks koonduv välimus. Meist kusagil 25 000 valgusaasta kaugusel asuv M13 koosneb umbes 300 tuhandest tähest, kuid selle läbimõõt on vaid 150 valgusaastat. See tähendab, et tähtedevahelised keskmised kaugused on seal kümneid kordi väiksemad kui suhteliselt hõredas Päikese naabruskonnas. Seetõttu arvatakse, et seal võib ette tulla isegi otseseid tähtedevahelisi põrkeid. Näiteks on kerasparvedest avastatud üksikuid noori siniseid tähti (blue stagglers), mis sinna eelduste kohaselt loomulikul moel moodustuda ei tohiks. Ühe teooria kohaselt on need tekkinud kahe vana ja punaka tähe põrkumisel, liitumisel ning omamoodi taassüttimisel. Pildistatud eelmise aasta aprillis. Tõrvas. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 251x80sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 800, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight. |
Teine väga hele kerasparv tähisega M3 asub kõrgel Jahipenide tähtkujus. See oli esimene Messieri enda poolt avastatud kerasparv, mida ta pidas algselt ilma tähtedeta udukoguks. Alles 20 aastat hiljem, 1784. aastal suutis William Herschel selles suuremaid üksikuid tähti eristada. Nüüdseks on M3-st saanud üks enimuuritud kerasparvi, milles sisalduvate tähtede arv ulatub poole miljardini. Selle kauguseks on 34 tuhat valgusaastat.
 |
Jahipenide tähtkujus asub M3 kerasparv. Selle kauguseks meist on 32,6 tuhat valgusaastat ja Linnutee tasandist asub see 31,6 tuhande valgusaasta kõrgusel (Linnutee keskmest 38,8 tuhat valgusaastat) ehk siis suhteliselt uhkes üksinduses. Läbimõõdult on see kusagil 180 valgusaastat ning sisaldab ligikaudu 500 000 tähte. Nende hulgast on avastatud 274 eelmainitud muutliku tähte, millest omakorda 133 on RR Lyrae tüüpi, mis on meil lubanud selle kaugust väga täpselt mõõta. Üldse peetakse M3-e üheks kõige enimuuritumaks täheparveks. Foto on tehtud 2021. aasta esimesel mail. Tõrvas. Orion 8'' Astrograph (203/800mm), Skywatcher EQ6R-PRO, Nikon D5600. 118 üheminutilise säriga kaadrit (ISO 1000), millele lisandusid kalibreerimiskaadrid (56dark, 65flat, 60bias). PHD2, DSS, PixInsight, PS |
Üks teadaolevalt vanimaid kerasparvi on kusagil 27 tuhande valgusaasta kaugusel Herkuleses asuv M92, millest kiputakse eelmainitud M13 läheduse tõttu tihtipeale “mööda” vaatama. Selles sisalduvate osade tähtede vanuseks on hinnatud üle 13 miljardi aasta, mis tähendab, et need pidid tekkima vahetult peale Suurt Pauku.Lisaks eelmainitutele kerasparvedele on mais hästi vaadeldavad M5 (Neitsi ja Maokandja vahel), M53 (Berenike Juustes), M10 ja M12 (Maokandjas) ning M56 (Lüüras). Horisondile lähemale liikudes leiab neid veelgi, kuid seal on need raskemini vaadeldavad.
Planeedid
Silmaga nähtavatest planeetidest (neid on üldse kokku viis) on kevadistel õhtutel näha kaht meile kõige lähemat. Need on Veenus ja Marss, millelt olla osade arvates vastavalt pärit naised ja mehed. Neist esimene - Veenus - särab kohati võõristavalt heleda objektina läänetaevas. Mõnikord peale pikemat pilvist perioodi ja selgete ilmade saabumist kipuvad inimesed seda esimese hooga mingitsorti tundmatuks lendavaks objektiks pidama. Tegelikkuses on tegu peaaegu Maa suuruse ja väga tulise planeediga, mille lähedus Päikesele ja meile ning selle pilvkatte hea peegelduvus teevad sellest Päikese ja Kuu järel taeva kõige heledama objekti. Siis kui Veenus paistab parasjagu läänetaevas, kutsutakse seda rahvasuus Ehatäheks, enne päikesetõusu idas paistes aga Koidutäheks.
Juuli alguses saavutab meiega võrreldes Päikese ümber kiiremini tiirlev ja seega meile lähenev Veenus suurima nii-nimetatud idapoolse kaugenemise. See tähendab, et sellel ajal lahutab seda Maalt vaadates Päikesest maksimaalsed 45,4 nurgakraadi. Oma näiva heleduse tipu (-4,7 mag) saavutab see aga kuu hiljem, kui selle lähedus ja valgustatuse määr saavutavad optimumi. Peale seda hakkas Veenuse heledus suhteliselt kiiresti langema ning augusti keskpunktis, kui see liigub meie ja Päikese vahelt läbi (tegelikult selle alt), muutub maisele vaatlejale praktiliselt vaadeldamatuks.
 |
Paar nädalat tagasi pildistatud planeet Veenus. Foto on tehtud läbi 203/1200mm Newton teleskoobi (+2xBarlow), kaamera ZWO ASI071MC-Pro (projekt on ellu viidud kohaliku omaalgatuse programmi toel). 30 tuhandest kaadrist stäkitud parimad 5%. Töödeldud PIPP, Autostakkert, Registax, PS. |
Peale sügisest suurt vastaseisu meist juba päris kaugele jäänud Marssi näeme veel aprillis Kaksikute tähtkuju keskel liikumas päev-päevalt Vähi tähtkuju suunas, kuhu ta viimaks mai keskpaigaks ka kohale jõuab. Mai lõpuks on aga nendele tähtkujudele Päike niivõrd lähedale nihkunud, et Marssi me sealt enam naljalt ei erista.
Kaht hiidplaneeti Jupiteri ja Saturni, mille parim vaatlusaeg saabub alles suve lõpus ja sügisel, võime me alles hiliskevadistel varahommikutel madalal idattaevas näha. Päikesele kõige lähemat planeeti Merkuuri, mis oma kibeda liikumise tõttu Rooma jumalate käskjala järgi nime kannab, võime me aprilli keskel näha vahetult peale päikeseloojangut madalal idataevas ning mai lõpus vahetult enne päikesetõusu madalal läänetaevas.
Meteoorivoolud ja varjutused
Aprilli lõpus saab lõpuks läbi pea kolmekuune suuremate meteoorivooolude põud. Nimelt tipneb 22. aprilli õhtul ja 23. hommikul lüriidideks nimetatud vool, mille on tekitanud pikajaline komeet Thatcher. Näiliselt Lüüra tähtkujust (Veega lähistelt) pärinevaid meteoore võib hea õnne korral näha kuni 15 tunnis.
6. ja 7. mail tipnevad eeta-akvariidideks nimetatud vool, mida on samuti kõige parem vaadata paar tundi enne päikesetõusu. Paraku asub selle radiant (Veevalaja) sel ajal meie laiuskraadidelt väga madalal, mistõttu üle paarikümne meteoori tunnis see meie jaoks ei tekita. Eeta-akvariidide põhjustajaks on kuulus Halley komeet.
Varjutustest on kevadel oodata kaht. Esimene neist on 20. aprillil India ookeani, Indoneesia ja Lääne-Austraalia kohal näha olev hübriidpäikesevarjutus. Haruldane hübriidvarjutus tähendab seda, et Kuu ja Päikese ketaste nurkläbimõõdud klapivad sellel ajal nii täpselt, et teatud paikades näeb varjutust kui rõngakujulist (Kuu ei ole vaatlejale piisavalt lähedal, et Päikest täielikult kinni katta) ja teatud paikades kui täielikku (Kuu on vaatlejale täpselt nii lähedal, et Päike täielikult kinni katta). Kui küsida, et kuidas saab nii olla, siis asja võtmeks on Maa ümar kuju. Päikese poolt Kuu taha heidetud varju võib ette kujutada koonusena. Kui see koonuse tipp asub vaatleja jaoks Maa sees, näeb ta pea kohal täielikku päikesevarjutust. Kui tipp asub vaatlejast kõrgemal, näeb ta rõngakujulist varjutust. Kuna Maa on ümar, läbib eelmainitud varjukoonuse tipp 20. aprillil Maad vaid osaliselt. Eesti aja järgi algab varjutus poole viie ajal hommikul ja lõppeb kella kümne ajal.
Kaks nädalat peale päikesevarjutust (ja praktiliselt teisel pool Maad) leiab aset poolvarjuline kuuvarjutus, mille lõppu on mingil määral kuutõusu ajal ka Eestist näha. Poolvarjuline varjutus tähjendab seda, et Kuu ei läbi mitte Maa poolt heidetud täisvarju, vaid selle poolvarju. Selle tulemusel tumeneb sellel ajal Kuu vaid õige pisut ülemisest osast. Silmaga on seda väga raske märgata (kui üldse), eriti veel kuutõusu ajal kui Maa atmosfäär meie kaaslase niigi punaseks värvib ja virvendama paneb. Fotosilma abil võib aga mingi toonierinevus märgata olla. Veel veidi poolvarjuliselt varjutatud Kuud näeb 5. mai õhtul tõusmas poole kümne ajal õhtul.
 |
Aprilli alguses pildistatud 89% valgustatud Kuu, mis on kokku pandud kusagil 300st parimast kaadrist. Foto andmed: 203/1200mm Newton teleskoop, monteering EQ6R-PRO, kaamera ZWO ASI071MC-Pro (projekt on ellu viidud kohaliku omaalgatuse programmi toel). Töödeldud PIPP, Autostakkert, Registax, PS. |
Kuu faasid
Aprill
- täiskuu 4. aprill, kell 07:34
- viimane veerand 13. aprill, kell 12:11
- noorkuu 20. aprill, kell 07:12
- esimene veerand 28. aprill, kell 00:20
Mai
- täiskuu 5. mai (varjutus), kell 20:34
- viimane veerand 12. mai, kell 17:28
- noorkuu 19. mai, kell 18:53
- esimene veerand 27. mai, kell 18:22
Juuni
- täiskuu 4. juuni, kell 06:42
- viimane veerand 10. juuni, kell 22:31
- noorkuu 18. juuni, kell 07:37
- esimene veerand 26. juuni, 10:50