Astronoomiaklubi astrofoto: M63 ehk Päevalille galaktika

Eelmise nädala selged ja kuuvabad ööd pakkusid kodumaistele taevapiltnikele kauaoodatud vaateid tähtede- ja galaktikatevahelisse ruumi. Meie sihtmärgiks kahel sellisel ööl oli jäädvustada üht kaunist spiraalgalaktikat Jahipenide tähtkujus, mis kannab hüüdnime Päevalille galaktika (M63, NGC 5055) ning millele me oma teleskoopi ega kaamerat enne seda veel suunanud polnud.

Tegemist on meie Linnuteest umbes 30 miljoni valgusaasta kaugusel asuva ja suhteliselt vähelevinud helvespiraalgalaktikaga*, mis sisaldab umbkaudu 400 miljardit tähte. Seega on see Linnutee mõõtu või isegi veidi suurem. M63 avastati prantsuse astronoom Pierre Méchaini poolt 1779. aastal ning see oli üks esimesi omataolisi, mille puhul suutis Iiri astronoom Lord Rosse oma toona maailma suurima teleskoobi abil tuvastada spiraalstruktuuri.

Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/.../commons/a/ad/M63_final.jpg

Foto andmed: Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera ZWO ASI071MC Pro (projekt on ellu viidud Kohaliku omaalgatuse programmi toel), 74x180sek(+50 flat, 50 dark flat, 60 dark), gain 0, filter Optolong L-Pro. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, DSS, Pixinsight.

*inglise keeles liigitatakse Päevalille galaktikat "flocculent spiral galaxy" ehk spiraalgalaktikaks, millel puuduvad konkreetsed spiraalharud. Meie tõlgiksime selle helvespiraalgalaktikaks. Teistsugune ja õige termin võib olla maetud kuhugi erialasesse kirjandusse...

Jaapani ispace ettevõte üritab esmakordset Kuul maandumist

Uus info: side maanduriga katkes vahetult enne eeldatud kontakti Kuu pinnaga, mis tähendab peaaegu kindlasti, et maandumine ebaõnnestus. Kahju.

Täna (25. aprillil) vähem kui tunni pärast üritab Kuul Atlase kraatris maanduda Jaapani ettevõtte Ispace maandur Hakuto-R M1 (Missioon1). Eduka maandumise puhul oleks tegemist esimese eraettevõtte poolt Kuu pinnani toimetatud missiooniga. Umbes 2,3 meetrit kõrge Hakuto-R startis detsembris Falcon 9 raketi pardal ning see kannab endaga kaht pisikest kulgurit. Nest esimene on kaherattaline ja umbes apelsini mõõtu ning see on väljaarendatud JAXA (Jaapani Kosmoseuurimise Agentuur), Jaapani mänguasjatootja Tomy Co ja Sony gruppi poolt. Teine nelja-rattaline kulgur nimega Rashid kuulub Araabia Ühendemiraatidele. Lisaks kaameratele on maanduri pardal pisikene tahkeaku, mille on kokku pannud Jaapani süüteküünalde tootja NGK ning mille eesmärgiks on uudset tehnoloogiat Kuu-oludes testida.

Eelmise nädala neljapäeval Hakuto-R pardalt tehtud foto, mis näitab Kuud ja selle poolt heidetud varju ligi 400 000 kilomeetri kaugusel asuvale Maale. Austraalia kandis oli sellel ajal vaadeldav päikesevarjutus.

Hakuto-R M1 maandumispaik asub kusagil 87-kilomeetrise läbimõõduga Atlase kraatris.

Hakuto-R M1 maanduri makett. Kõrgust on sellel kusagil 2,3 meetrit.

Nelja-rattaline kuukulgur nimega Rashid, mille ehitajaks on Araabia Ühendemiraadid.

JAXA, Sony ja Tomy Co poolt väljaarendatud minikulgur, mille suurust võiks võrrelda apelsiniga ning millel on mobiilsena kaks poolkera kujulist ratast.

Kui kõik läheb hästi, siis järgmine aasta stardib Kuu suunas juba Ispace teine missioon, mille eesmärgiks on sealsele pinnale toimetada ettevõtte enda poolt ehitatud kogukam ja keerukam kulgur. Siiani on suutnud Kuul edukalt maanduda vaid Nõukogude Liidu, USA ja Hiina kuumissioonid.

Otseülekannet maandumisest (mis peaks aset leidma Eesti aja järgi kell 19:40) saab vaadata siit:

Kuu ja Veenuse kohtumine päevases taevas

Tänane Kuu ja Veenus kohtumas päevases taevas (töötlusel sinine taevas kadus). Veenust oli siis ja on ka hetkel isegi silmaga näha. Vaadata tasub siis õhukesest kuusirbist alla poole ja paremale. Õhtuks on Kuu Veenuse juurest juba kaugemale triivinud, kuid asuvad siiski üksteisele võrdlemisi lähedal.

Foto on tehtud läbi Orion 8" Astrograph teleskoobi, kaameraks ASI071MC-Pro (projekt on ellu viidud kohaliku omaalgatuse programmi toel). PIPP, Pixinisght, PS.

Päikesevarjutus kosmosest

Neljapäevane päikesevarjutus Austraalia kohal nähtuna NASA Deep Space Climate Observatory (DSCOVR) poolt. 2015. aastal tööd alustanud satelliit asub Maast umbes 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel tasakaalupunktis L1, kust nähtuna on Maa pidevalt Päikese poolt täielikult valgustatud (välja arvatud varjutuste ajal).

Astronoomiaklubi astrofotod: Päike ja plekid (2022 aprill)

Täna hommikul sai peaaegu teisel pool maakera näha haruldast hübriidpäikesevarjutust (teatud kohtades rõngakujuline, teatud kohtades täielik). Läbi Maa me kahjuks oma teleskoobiga vaadata ei saa, aga lõuna ajal saime vaadelda ja pildistada seda sama Päikest, mille eest Kuu mõned tunnid varem minema libises.

Tähepinnal on näha arvukad plekid, mis muutuvad Päikese umbes 11-aastase aktiivsustsükli tipule (kusagil 2026. aastal) lähenedes üha tavalisemaks. Lisaks hakkavad need moodustuma Päikese ekvaatorile üha lähematel laiuskraadidel. Kujutavad nad endast ümbritsevast umbes 5800K temperatuuriga pinnast kusagil 2000K madalama temperatuuriga piirkondi, mis on jahtunud ajutiste häirete tõttu tähe pinnaaluses plasmatsirkulatsioonis. Häirete põhjuseks on Päikese komme enda ülivõimsaid magnetvälju perioodiliselt sõlme keerutada, kuni need "sõlmed" hakkavad muuhulgas plasma ringliikumist segama. Suurim plekipiirkond kannab tähist 3282. Lähemat vaadet sellest ja suuruse võrdlust Maaga näeb alt.

Foto tegemiseks kasutasime 2400 kaadrist 240 parimat/selgemat, mis said tehtud läbi teleskoobi ette asetatud Baaderi päikesefiltrikile. Lähivaateks asetasime kaamera ja teleskoobi vahele 2x barlow läätse. Teleskoobiks Orion 8" Astrograph ja kaameraks ASI071MC-Pro (projekt on viidud ellu kohaliku omaalgatusprogrammi toel). Fotode liitmiseks ja timmimiseks kasutasime programme PIPP, Autostakkert, Registax ja PS.

Starshipi esmalend

Täna (20. aprill) Eesti aja järgi kell 16:28 läheb SpaceX uuele katsele lennutada oma Starshipi nimelist 120-meetri kõrgust megaraketti. Algselt esmaspäevale planeeritud testilend jäi ära "külmunud kraani" tõttu. Kas tänaseks on kõik probleemid lahendatud?

Starship enne starti.

Texase osariigis Boca Chica tähebaasist alguse saava testilennu käigus peaks raketi 33 mootoriga varustatud alumine aste (Super Heavy) lükkama raketi ülemist astet (Starship) kokku 2 minutit ja 48 sekundit. Peale seda astmed eralduvad ning Starship käivitab 6 minutiks ja 23 sekundiks enda mootorid. Selleks hetkeks peaks see liikuma kusagil Kariibi mere kohal ning 100 kilomeetri kõrgusel. Peale peaaegu täistiiru ümber planeedi, mis kestab umbes 90 minutit, maandub see Hawaii saarte lähedal Vaikses ookeanis. Super Heavy tõukur üritatakse kontrollitult tagasi tuua Mehhiko lahe kohale, kus see maandub vertikaalselt merre. Tulevikus peaks seda seal ootama maandumisplatvorm, mis lubaks tõukurit kiirelt ja odavalt taaskasutada.

Starti saab otseülekandes vaadata (ka järgi) alt:

Kevadtaevas 2023

Astronoomiline kevad hakkas juba peaaegu kuu aega tagasi, kuid kõrgemad temperatuurid ja selgem taevas saabus meieni alles viimastel nädalatel. Täiskuu hetkel veel kestev kahanemine tähendab, et hilisõhtuti on võimalik näha täiesti pimedat kevadtaevast. Ainus kehv asi taevavaatleja seisukohast on, et ööd on nüüd päevadest juba väga märgatavalt lühemad ning üha lühemaks jäävad. Seega tähistaevast ei tohiks lasta seal õues niisama särada, vaid seda esimesel võimalusel nii silma kui teleskoobi abil uurida.

Kui näiteks tähtkujusid ongi kõige parem silmaga otsida ja ära tunda, siis teleskoobiga nähtavate objektide osas on kevadtaeva märksõnadeks kindlasti galaktikad ja kerasparved. Nimelt oleme me oma orbiidil ümber Päikese jõudnud sinnamaale, kus meie (põhjapoolkeralaste) öötaevas ei vaata mitte Linnutee tiheda tasandi poole, vaid pigem selle kohale. Et seal suunas on tähti ja nende vahel asuvat tolmu ja gaasi palju hõredamalt, on meie vaade avatud praktiliselt lõputusse universumisügavusse, kust leiab põhimõtteliselt eest rohkem galaktikaid kui tähti meie Linnutees.

Kaart meie planeedi tähistaevast. Vertikaalteljel on deklinatsioon ehk kääne ja horisontaalteljel kuud. Meie jaoks avaneb kevadkuudel vaade kaarti ülemisse keskmisesse piirkonda, kus punasega on märgitud kõik heledamad galaktikad. Pange tähele, et tumedalt varjutatud Linnutee on neist praktiliselt tühi. Autor: Charles Bracken

Teel galaktikate poole näeme palju lähemal asuvaid, Linnutee koosseisu kuuluvaid, kuid kõrgel selle kohal tiirutavaid kerasparvi. Nende sadu tuhandeid ja mõnel juhul miljoneid tähti sisaldavate täheparvede teke ja evolutsioon tekitab astronoomides veel hulgaliselt küsimusi. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis eelmainitud galaktikad paistavad enamikes teleskoopides veidi heledamate laikudena tumedal taustal. Seevastu kerasparved, mida talveõhtutel üldse mitte näha ei olnud, pakuvad üsna omapärast vaatepilti ka pisemates teleskoopides.

Enne veel kui vaatame, et kust me kõige huvitavamad galaktikad ja kerasparved kevadtaevast leida võiksime, proovime lühidalt kirjeldada, et millist vaadet me tulevate kuude õhtutel silmaga näeme. Seda tehes peaksime meelde tuletama, et kui aprillis on ööd veel suhteliselt pimedad, siis mai teises pooles ja juunis teeb vaid viivuks madalale horisondi alla sukelduva Päikese kuma tähistaeva vaatlemise raskeks. Pole midagi teha – see on võlg mida peame maksma päevase soojuse ja valguse eest.

Tähtkujud

Aprilli esimeste nädalate õhtutel nägime  veel edela- ja idataevas niiöelda talviseid tähtkujusid, nagu näiteks Orion, Sõnn, Veomees ja Kaksikud. Mai alguseks on need aga nihkunud päikesekumasse (tegelikult nihkub näivalt Päike taevas nende poole) ning muutunud praktiliselt nähtamatuks. Uuesti näeme neid alles augusti ja septembri hommikupoolikutel.

Hilisematel õhtutundidel lõunasse vaadates märkame aga juba päris kevadist Lõvi, Jahipenisid, Berenike Juukseid, Karjast, Neitsit, Maokandjat, Krooni, Herkulest ja Lohe. Päris silmapiiri kohalt leiame pisemad Sekstandi, Karika, Kaarna ning Kaalude ja Maokandja ülemised osad. Pea kohal särab teada-tuntud Suur Vanker (õigemini küll Ursa Major ehk Suur Karu, mille osaks Suure Vankri asterism on). Heledamatest tähtedest väärivad nimetamist Karjase Arktuurus, Lõvi Reegulus ja Neitsi Spiika, mis moodustavad Kevadkolmnurgaks nimetatud asterismi.

Kuvatõmmis (vabavaralisest) planetaariumiprogrammist Stellarium, kus on näha mai esimesel nädalal südaöösel avanev vaade lõunasse. Paremal ehk lääne pool asuvad talvised tähtkujud, vasakul ehk idas suvised.

Ida poolt tõusevad suvised Lüüra, Luik, Kotkas, Rebane, Nool, Delfiin ja Kilp. Neist kolmes esimeses leiduvatest heledamatest tähtedest (vastavalt Veega, Deeneb ja Altair) saame kokku Suvekolmnurga. Ühtlasi toovad need tähtkujud endaga meie taevasse taaskord Linnutee riba, mida on mai- ja juuniöödel suhteliselt raske heleda taeva taustal eristada.

Vaatamata mõnikord esitatud kujutlusele, et galaktikad on universumisse laiali pillutatud hajusalt, on nad tegelikult koondunud suurematesse gravitatsiooniliselt seotud struktuuridesse – galaktikaparvedesse ja superparvedesse. Linnuteest, Andromeeda ja Kolmnurga galaktikast koosnev niinimetatud Kohalik grupp kuulub näiteks Neitsi galaktikaparve koosseisu, mis on omakorda samanimelise superparve tuum. See pole aga midagi muud kui väike kõrvalharu kolossaalsest Laniakea superparvest.

Eelmise aasta aprillis Tõrvast pildistatud Neitsi tähtkujus paiknev kaugete galaktikate ahelik, mida tuntakse laiemalt Markariani keti all. Tegemist on umbes 1500 liikmelise Neitsi galaktikaparve (millesse kuulub ka Linnutee) osaga, kus näiliselt üksteisele suhteliselt lähedal ja ühtlases kaarjas ahelas asub mitu suurt ja heledat ning hulgaliselt väiksemaid/kaugemaid galaktikaid. Foto andmed. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 50x160sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1600, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.

Kuni 2000 individuaalset galaktikat sisaldava Neitsi parve kese asub meist 50 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju taustal (sellest ka nimi) ja peaaegu täpselt eelmainitud Kevadkolmnurga keskel. Valgusjõulisema teleskoobi (8tolli ja enam) ja kuuvaba taeva puhul võib seal näha umbes kolmekümment kauget galaktikat, millest heledamad on elliptilised hiidgalaktikad M49, M59, M60, M84, M86 ja M87 ning spiraalgalaktikad M58, M61, M90, M85, M98, M99 ja M100.

Neitsi parve kohal Berenike Juuste tähtkujus paistab üks teine rikkalik galaktikaparv nimega Kooma. Kuna see asub meist üle 300 miljoni valgusaasta kaugusel, läheb enamike selle liikmete vaatlemiseks tarvis veidi suuremat vaatlustehnikat. Heledaimad neist on NGC 4631, NGC 4494, NGC 4565, M64 ja NGC 4559. Berenike Juuste kohal ja otse Suure Vankri aiste all paistab seevastu neli suhteliselt heledat spiraalgalaktikat M51 (Veekeerise galaktika), M63 (Päevalille galaktika), M94 (Krokodilli silma galaktika) ja M106. Suure vankri tiputähest Alkaidi kõrval asub kuulus M101 ehk Tuuleratta galaktika. Teisel pool Suurt Vankrit leiab tuntud galaktikatepaari M81 (Bode) ja M82 (Sigar). 

Neitsi kõrvalt Lõvi tähtkujust leiab samuti mitu heledat galaktikat, millest võib olla kõige kuulsamad on nii-nimetatud Lõvi kolmiku liikmed NGC 3628, M65 ja M66. Neist natukene paremale liikudes tasub pilk või kaamera peale heita ka M95, M96 ja M105 tähiseid kandvatele spiraalgalaktikatele. Eraldi mainimist väärib Neitsi ja Kaarna tähtkujude piiril asuv M104 ehk Sombreero galaktika. Omapärase tolmuvöödi tõttu on hiidelliptiline ja spiraalgalaktika ristandist Sombreero üks astrofotograafide meelisobjekte, mis paraku meie maalt üle 19 kraadi kõrgusele ei tõuse, kuid mida püüda tasuks sellegipoolest.

Näiteid galaktikatest

Järgmiseks mõne sõnaga lähemalt mõnest eelnimetatud galaktikast, mida tasub taevast püüda võimalikult suure vaatlustehnikaga. Veel parem oleks neid jäädvustada kaameraga, kuigi see eeldab teatud tehnika ja teadmiste olemasolu, mille ausaks tutvustamiseks jääb antud artikkel kitsaks.

Suure Vankri tiputähe Alkaidi alt leiab M51 ehk Veekeerise galaktika, mis kuulub oma ebatavaliselt heleda tuuma tõttu niinimetatud Seyferti galaktikate hulka. Suure heleduse ja suhtelise läheduse (23 miljonit valgusaastat) tõttu oli Veekeerise galaktika esimene omasugune, mille spiraalne struktuur kindlaks tehti. Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid tarvis läheb vähemalt 8 tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada selle kõrval asuvat pisemat M51b kääbusgalaktikat. Tegemist omavahel põrkuva paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Veekeerise tasandist mitu korda läbi “kukkunud” andes viimasele kaunid spiraalharud. Lisaks on nende vastastikused loodejõud käivitanud mõlemas üsna tormilise uute tähtede tekkimise.

Veekeerise galaktika ehk Messier 51a ja Messier 51b Suure Vankri lähistel. Meist 31 miljoni valgusaasta kaugusel asuv põrkuv galaktikapaar oli esimene mille puhul tuvastati spiraalstrukutuur (1845, William Parsons). Suurem galaktika on läbimõõdult kusagil 78 tuhat valgusaastat. Eemal ja palju kaugemal paistab serviti galaktika tähisega IC 4263. Foto on tehtud Tõrvas kogusäriga ligi neli tundi. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 86x160sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.

Tuuleratta hiidspiraalgalaktika ehk M101 asub Alkaidi kohal, moodustades sellest järgmise Mizariga peaaegu võrdhaarse kolmnurga. Võrreldes Veekeerisega asub M101 meile küll mõni miljon valgusaastat lähemal, kuid on sellest oluliselt väiksema heledusega. Samas sisaldab see ligi triljon tähte, mida on umbes kaks korda rohkem kui Linnutees. Pika säriajaga fotodelt on näha, et Tuuleratas paistab meile praktiliselt otse pealt ning selle spiraalharud on naabergalaktikate gravitatsiooni poolt ühele küljele välja venitatud. Noorte täheparvede rohkus annab sellele sinaka ja kohati lillaka värvuse. Tuuleratast tasub vaadelda vähemalt 10-tollise teleskoobiga.

Aprilli esimesel nädalavahetusel kolmel järjestikusel ööl Tõrva taevas pildistatud M101 ehk Tuuleratta galaktika, mis asub meist kusagil 21 miljoni valgusaasta kaugusel. Ehk siis pisut vähem kui kümme korda kaugemal kui meile lähim hiidgalaktika Andromeeda. Suuruse ja tähtede arvu poolest jätab see aga varju nii Linnutee kui Andromeeda. Läbimõõdult 170 000 valgusaastat, mahutab see endasse ligikaudu triljon tähte. Kui suur see arv on? Ütleme nii, et kui keegi peaks tahtma kõik Tuuleratta galaktika tähed ükshaaval üle lugeda ning tal kuluks igale tähele keskmiselt sekund, siis see ülesanne võtaks tal kokku üle 31 tuhande aasta. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro (projekt on elluviidud Kohaliku omaalgatuse programmi toel), 303x100sek(+50 flat, 50 dark flat, 60 dark), gain 90, filter Optolong L-Pro. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, Pixinsight.

Suure Vankri nurgatäht Dubhest natukene eemal paikneb üks meie poolkera tuntumaid galaktikapaare – Bode ja Sigari galaktikad, mis kannavad vastavalt tähist M81 ja M82. Need meist kõigest 12 miljoni valgusaasta kaugusel asuvad galaktikad on üksteisest kosmilises mõttes lähiminevikus lähedalt möödunud ning helendavad nüüd selle käigus käivitunud tähetekkest. Bode spiraalgalaktika südames arvatakse asuvat supermassiivne must auk, millesse langev tähtedevaheline gaas paneb selle ümbruse tugevalt helendama. M81 on aga niinimetatud tähepurske galaktika, mis tähendab, et selles toimuv keskmine tähetekke määr ületab Linnutee oma mitmekümnekordselt. Galaktikapaari on parimal juhul näha binokliga, kuid soovitatav on kasutada vähemalt 8-tollist teleskoopi. Väiksemat suurendust kasutades mahuvad mõlemad kenasti okulaari vaatevälja ära.

Peipsi mändide vahelt paistev Suur Vanker, selle tähtede nimed ning lähivõte Mizar/Alcorist ehk Härjast ja Hundist läbi teleskoobi. Pange tähele, et heledam Mizar koosneb tegelikult kahest üksteisele väga lähedal paistvast tähest. Need kaks koosnevad sarnaselt Alcoriga veel kahest liikmest, mida ainult teleskoobiga pole võimalik eristada. Foto koosneb umbes 100st 4-sekundilisest kaadrist (ISO 640). Teleskoop Bresser Messier 203/1200, fotokas Nikon D5600.

Umbes kolme tunnise säriajaga galaktikapaar Ursa Majori tähtkujus. Vasakul avastaja järgi Bode nime kandev galaktika (Messier 81) ja paremal kuju järgi Sigariks kutsutud galaktika (Messier 82). Mõlemad galaktikad asuvad meile suhteliselt lähedal - "kõigest" 12 miljoni valgusaasta kaugusel. Foto on jäädvustatud veebruari lõpuöödel Tõrva taevas. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 62x180sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.

Neitsi tähtkuju alumises ääres asuv M104 kannab tabavalt Sombreero galaktika hüüdnime. Tegemist läätsekujulise elliptilise hiidgalaktikaga, mille omapäraseimaks tunnuseks on selle tasandit läbiv kitsas ja tume tolmuvööt, kus erinevalt tüüpilistest elliptilistest galaktikatest käib endiselt aktiivne täheteke. Sombreero galaktika on mõõtmetelt umbes kolmandiku Linnutee laiune, kuid tähti sisaldab see umbes sama palju ning selles avastatud kerasparvede arv ligineb kahele tuhandele. Seda on kümme korda rohkem kui Linnutees. Kuigi ta asub meist 31 miljoni valgusaasta kaugusel, peetakse Sombreerot üheks Neitsi galaktikaparve heledaimaks liikmeks ja tänu sellele on seda võimalik isegi suhteliselt tagasihoidliku teleskoobi abil näha. Kuna M104 asub meie laiuskraadilt nähtuna suhteliselt madalal, on selle vaatlemiseks parim ja praktiliselt ainukene aeg aprillis paar tundi enne ja pärast südaööd.

Messieri kataloogis tähist M104 kandev lääts-spiraalgalaktika asub Kaarna ja Neitsi tähtkujude piiril ning kuna meie maalt see kunagi kõrgemale kui umbes 20 nurgakraadi ei tõuse, on seda võimalik vaid praegusel aastaajal korraga paaril öötunnil vaadata ja pildistada. Meie suunasime teleskoobi sellele eelmise aasta aprilli alguses ning kogusime ühtekokku umbes 3 ja pool tundi kasutatavat pildimaterjali. Kasutatud tehnika ja andmed: Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 78x180sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.

Lõvi tähtkuju taustal paisteb pisike galaktikagrupp, mida tuntakse Lõvi Kolmiku nime all. Selle liikmeteks on NGC 3628 ehk Hamburgeri galaktika, M65 ja M66. Tegemist meist umbes 35 miljoni valgusaasta kaugusel asuvate spiraalgalaktikatega, millest igaüks sisaldab tõenäoliselt kümneid, kui mitte sadu miljardeid individuaalseid tähti. Arvatakse, et kõik kolm galaktikat on minevikus üksteisest suhteliselt lähedalt möödunud, moonutades silmanähtavalt NGC 3628 ja M66 galaktikate spiraalmustreid ning rebides neist välja sadade tuhandete valgusaastate pikkuseid täheribasid. M65 näib sellest miljoneid aastaid kestnud ja siiani kestvast gravitatsioonilisest tantsust kõige puhtamalt pääsenud. Vähemalt siiani.

Lõvi Kolmikuks kutsutud galaktikategrupp samanimelises tähtkujus. Selle liikmeteks on fotol vasakul asuv NGC 3628 (Hamburgeri galaktika), M65 (ülal-paremal) ja M66. Tegemist on umbes 35 miljoni valgusaasta kaugusel asuvate spiraalgalaktikatega, millest igaüks sisaldab tõenäoliselt kümneid, kui mitte sadu miljardeid individuaalseid tähti. Arvatakse, et kõik kolm galaktikat on minevikus üksteisest suhteliselt lähedalt möödunud, moonutades silmanähtavalt NGC 3628 ja M66 galaktikate spiraalmustreid ning rebides neist välja sadade tuhandete valgusaastate pikkuseid täheribasid. Foto on tehtud 2021. aasta märtsi lõpus. Tõrvas. Orion Astrograph 203/800mm, f3,9 + Baader Mark III korrektor, säri: 126x1min, 39 pimekaadrit, 43 bias, ISO 2000, kaamera: Nikon D5600. DSS, PixInsight, PS.

Kerasparved

Kerasparved on sadadest tuhandetest või isegi miljonitest omavahel gravitatsiooniliselt seotud tähtedest koosnevad kerajad tähekogumid, mille tihedus tõuseb keskosa poole liikudes. Kusjuures nende läbimõõt on keskmiselt “kõigest” 150 valgusaastat. Erinevalt enamikest Linnutee tähtedest ja hajusparvedest, mis asuvad galaktika lapikus ja tihedas kettas, tiirlevad kerasparved ümber galaktika keskme selle hõredas sfäärilises halos. Seetõttu läbivad nad galatikatasandit vaid kord mõnekümne miljoni aasta jooksul ning enamuse oma elueast veedavad nad kõrgel ketta kohal ja all.

Kerasparvede tekke kohta puudub endiselt ühtne teooria, aga üldiselt ollakse üksmeelel, et need on ühed universumi vanimad tähekogumid, mille sünd ulatub vähemalt 10 miljardi aasta tagusesse aega. Sellest annavad mõista nendes sisalduvate tähtede populatsiooni ühesugusus ning madal metallide sisaldus. See viimane annab mõista, et nad tekkisid varajases universumis, kus vesinikust ja heeliumist raskematel elementidel (astronoomide kõnepruugis metallid) ei olnud aega veel tekkida.

Meie galaktikas on kerasparvi avastatud kokku 158 ja arvatakse, et kusagil 20 ootab veel avastamist. Teistes suuremates galaktikates leidub neid rohkem – näiteks Andromeedas ligi 500 ning hiidelliptilises M87 galaktikas, mille südames asuvast mustast august mõni aasta tagasi pilti tehti, üle 10 tuhande.

Kus ja millised?

Maitaevast on keskmise suurusega teleskoobi abil võimalik leida üle paarikümne kerasparve, milles heledamate nägemiseks piisab binoklist. Paraku erinevalt erinäolistest galaktikatest, on kerasparved silmaga vaadates peaaegu äravahetamiseni sarnased, paistes teleskoobis otsekui uduste piirjoontega pallikesed. See oli ilmselt üks peamisi põhjusi, miks kuulus prantsuse komeedikütt Charles Messier neist nii paljud oma samanimelises (komeetidega sarnanevate objektide) kataloogis ära mainis.

Põhjapoolkera konkurentsitult heledaimaks kerasparveks on Herkulese tähtkujus asuv M13 (vahel ka lihtsalt Suur Herkulese kerasparv), mis asub maiöödel kõrgel lõunataevas. See sisaldab oma 145-valgusaastase läbimõõdu sees umbes 300 tuhat tähte ning asub meist ligi veerand miljoni valgusaasta kaugusel. 1974. aastal saadeti nüüdseks vanarauda jõudnud Arecibo raadioobservatooriumist M13 poole teele raadiosõnum, kus täpsustati muuhulgas Maa asukohta, meie DNA ehitust ja perioodilisustabelit. Nüüdseks on selgunud, et selleks ajaks kui valguse kiirusel kihutav raadiosõnum sinna kohale peaks jõudma, on parv selle teelt ära liikunud.

Meie poolkera heledaim kerasparv Messier 13, mida tuntakse ka Suure Herkulese parvena. Nagu nimest võib järeldada, asub see Herkulese tähtkujus, mis tõuseb praegustel hilisõhtutel idataevast ja jõuab hommikuks kõrgele lõunataevasse. Selle avastas astronoom Edmond Halley juba 1714. aastal. Nagu teisedki kerasparved, koosneb M13 väga tihedalt pakitud tähtedest, mis tiirlevad ümber ühise massikeskme enam-vähem ringikujulistel ja ühtlaselt orienteeritud orbiitidel - sellest selle kerajas, keskme poole üha tihedamaks koonduv välimus. Meist kusagil 25 000 valgusaasta kaugusel asuv M13 koosneb umbes 300 tuhandest tähest, kuid selle läbimõõt on vaid 150 valgusaastat. See tähendab, et tähtedevahelised keskmised kaugused on seal kümneid kordi väiksemad kui suhteliselt hõredas Päikese naabruskonnas. Seetõttu arvatakse, et seal võib ette tulla isegi otseseid tähtedevahelisi põrkeid. Näiteks on kerasparvedest avastatud üksikuid noori siniseid tähti (blue stagglers), mis sinna eelduste kohaselt loomulikul moel moodustuda ei tohiks. Ühe teooria kohaselt on need tekkinud kahe vana ja punaka tähe põrkumisel, liitumisel ning omamoodi taassüttimisel. Pildistatud eelmise aasta aprillis. Tõrvas. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 251x80sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 800, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight.

Teine väga hele kerasparv tähisega M3 asub kõrgel Jahipenide tähtkujus. See oli esimene Messieri enda poolt avastatud kerasparv, mida ta pidas algselt ilma tähtedeta udukoguks. Alles 20 aastat hiljem, 1784. aastal suutis William Herschel selles suuremaid üksikuid tähti eristada. Nüüdseks on M3-st saanud üks enimuuritud kerasparvi, milles sisalduvate tähtede arv ulatub poole miljardini. Selle kauguseks on 34 tuhat valgusaastat.

Jahipenide tähtkujus asub M3 kerasparv. Selle kauguseks meist on 32,6 tuhat valgusaastat ja Linnutee tasandist asub see 31,6 tuhande valgusaasta kõrgusel (Linnutee keskmest 38,8 tuhat valgusaastat) ehk siis suhteliselt uhkes üksinduses. Läbimõõdult on see kusagil 180 valgusaastat ning sisaldab ligikaudu 500 000 tähte. Nende hulgast on avastatud 274 eelmainitud muutliku tähte, millest omakorda 133 on RR Lyrae tüüpi, mis on meil lubanud selle kaugust väga täpselt mõõta. Üldse peetakse M3-e üheks kõige enimuuritumaks täheparveks. Foto on tehtud 2021. aasta esimesel mail. Tõrvas. Orion 8'' Astrograph (203/800mm), Skywatcher EQ6R-PRO, Nikon D5600. 118 üheminutilise säriga kaadrit (ISO 1000), millele lisandusid kalibreerimiskaadrid (56dark, 65flat, 60bias). PHD2, DSS, PixInsight, PS 

Üks teadaolevalt vanimaid kerasparvi on kusagil 27 tuhande valgusaasta kaugusel Herkuleses asuv M92, millest kiputakse eelmainitud M13 läheduse tõttu tihtipeale “mööda” vaatama. Selles sisalduvate osade tähtede vanuseks on hinnatud üle 13 miljardi aasta, mis tähendab, et need pidid tekkima vahetult peale Suurt Pauku.

Lisaks eelmainitutele kerasparvedele on mais hästi vaadeldavad M5 (Neitsi ja Maokandja vahel), M53 (Berenike Juustes), M10 ja M12 (Maokandjas) ning M56 (Lüüras). Horisondile lähemale liikudes leiab neid veelgi, kuid seal on need raskemini vaadeldavad.

Planeedid

Silmaga nähtavatest planeetidest (neid on üldse kokku viis) on kevadistel õhtutel näha kaht meile kõige lähemat. Need on Veenus ja Marss, millelt olla osade arvates vastavalt pärit naised ja mehed. Neist esimene - Veenus - särab kohati võõristavalt heleda objektina läänetaevas. Mõnikord peale pikemat pilvist perioodi ja selgete ilmade saabumist kipuvad inimesed seda esimese hooga mingitsorti tundmatuks lendavaks objektiks pidama. Tegelikkuses on tegu peaaegu Maa suuruse ja väga tulise planeediga, mille lähedus Päikesele ja meile ning selle pilvkatte hea peegelduvus teevad sellest Päikese ja Kuu järel taeva kõige heledama objekti. Siis kui Veenus paistab parasjagu läänetaevas, kutsutakse seda rahvasuus Ehatäheks, enne päikesetõusu idas paistes aga Koidutäheks.

Juuli alguses saavutab meiega võrreldes Päikese ümber kiiremini tiirlev ja seega meile lähenev Veenus suurima nii-nimetatud idapoolse kaugenemise. See tähendab, et sellel ajal lahutab seda Maalt vaadates Päikesest maksimaalsed 45,4 nurgakraadi. Oma näiva heleduse tipu (-4,7 mag) saavutab see aga kuu hiljem, kui selle lähedus ja valgustatuse määr saavutavad optimumi. Peale seda hakkas Veenuse heledus suhteliselt kiiresti langema ning augusti keskpunktis, kui see liigub meie ja Päikese vahelt läbi (tegelikult selle alt), muutub maisele vaatlejale praktiliselt vaadeldamatuks.

Paar nädalat tagasi pildistatud planeet Veenus. Foto on tehtud läbi 203/1200mm Newton teleskoobi (+2xBarlow), kaamera ZWO ASI071MC-Pro (projekt on ellu viidud kohaliku omaalgatuse programmi toel). 30 tuhandest kaadrist stäkitud parimad 5%. Töödeldud PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Peale sügisest suurt vastaseisu meist juba päris kaugele jäänud Marssi näeme veel aprillis Kaksikute tähtkuju keskel liikumas päev-päevalt Vähi tähtkuju suunas, kuhu ta viimaks mai keskpaigaks ka kohale jõuab. Mai lõpuks on aga nendele tähtkujudele Päike niivõrd lähedale nihkunud, et Marssi me sealt enam naljalt ei erista.

Kaht hiidplaneeti Jupiteri ja Saturni, mille parim vaatlusaeg saabub alles suve lõpus ja sügisel, võime me alles hiliskevadistel varahommikutel madalal idattaevas näha. Päikesele kõige lähemat planeeti Merkuuri, mis oma kibeda liikumise tõttu Rooma jumalate käskjala järgi nime kannab, võime me aprilli keskel näha vahetult peale päikeseloojangut madalal idataevas ning mai lõpus vahetult enne päikesetõusu madalal läänetaevas. 

Meteoorivoolud ja varjutused

Aprilli lõpus saab lõpuks läbi pea kolmekuune suuremate meteoorivooolude põud. Nimelt tipneb 22. aprilli õhtul ja 23. hommikul lüriidideks nimetatud vool, mille on tekitanud pikajaline komeet Thatcher. Näiliselt Lüüra tähtkujust (Veega lähistelt) pärinevaid meteoore võib hea õnne korral näha kuni 15 tunnis.

6. ja 7. mail tipnevad eeta-akvariidideks nimetatud vool, mida on samuti kõige parem vaadata paar tundi enne päikesetõusu. Paraku asub selle radiant (Veevalaja) sel ajal meie laiuskraadidelt väga madalal, mistõttu üle paarikümne meteoori tunnis see meie jaoks ei tekita. Eeta-akvariidide põhjustajaks on kuulus Halley komeet.

Varjutustest on kevadel oodata kaht. Esimene neist on 20. aprillil India ookeani, Indoneesia ja Lääne-Austraalia kohal näha olev hübriidpäikesevarjutus. Haruldane hübriidvarjutus tähendab seda, et Kuu ja Päikese ketaste nurkläbimõõdud klapivad sellel ajal nii täpselt, et teatud paikades näeb varjutust kui rõngakujulist (Kuu ei ole vaatlejale piisavalt lähedal, et Päikest täielikult kinni katta) ja teatud paikades kui täielikku (Kuu on vaatlejale täpselt nii lähedal, et Päike täielikult kinni katta). Kui küsida, et kuidas saab nii olla, siis asja võtmeks on Maa ümar kuju. Päikese poolt Kuu taha heidetud varju võib ette kujutada koonusena. Kui see koonuse tipp asub vaatleja jaoks Maa sees, näeb ta pea kohal täielikku päikesevarjutust. Kui tipp asub vaatlejast kõrgemal, näeb ta rõngakujulist varjutust. Kuna Maa on ümar, läbib eelmainitud varjukoonuse tipp 20. aprillil Maad vaid osaliselt. Eesti aja järgi algab varjutus poole viie ajal hommikul ja lõppeb kella kümne ajal. 

Kaks nädalat peale päikesevarjutust (ja praktiliselt teisel pool Maad) leiab aset poolvarjuline kuuvarjutus, mille lõppu on mingil määral kuutõusu ajal ka Eestist näha. Poolvarjuline varjutus tähjendab seda, et Kuu ei läbi mitte Maa poolt heidetud täisvarju, vaid selle poolvarju. Selle tulemusel tumeneb sellel ajal Kuu vaid õige pisut ülemisest osast. Silmaga on seda väga raske märgata (kui üldse), eriti veel kuutõusu ajal kui Maa atmosfäär meie kaaslase niigi punaseks värvib ja virvendama paneb. Fotosilma abil võib aga mingi toonierinevus märgata olla. Veel veidi poolvarjuliselt varjutatud Kuud näeb 5. mai õhtul tõusmas poole kümne ajal õhtul.

Aprilli alguses pildistatud 89% valgustatud Kuu, mis on kokku pandud kusagil 300st parimast kaadrist. Foto andmed: 203/1200mm Newton teleskoop, monteering EQ6R-PRO, kaamera ZWO ASI071MC-Pro (projekt on ellu viidud kohaliku omaalgatuse programmi toel). Töödeldud PIPP, Autostakkert, Registax, PS. 

Kuu faasid

Aprill

• täiskuu 4. aprill, kell 07:34
• viimane veerand 13. aprill, kell 12:11
• noorkuu 20. aprill, kell 07:12
• esimene veerand 28. aprill, kell  00:20 

Mai

• täiskuu 5. mai (varjutus), kell 20:34
• viimane veerand 12. mai, kell 17:28
• noorkuu 19. mai, kell 18:53
• esimene veerand 27. mai, kell 18:22

Juuni

• täiskuu 4. juuni, kell 06:42
• viimane veerand 10. juuni, kell 22:31
• noorkuu 18. juuni, kell 07:37
• esimene veerand 26. juuni, 10:50

Astronoomiaklubi astrofoto: M101 ehk Tuuleratta galaktika

Eelmisel nädalavahetuse selgetel öödel saime viimaks oma uue astrokaamera (veelkord, tänud KOP programmile!) tõeliselt proovile panna. Kuna kevadine aeg on peamiselt galaktikate ja kerasparvede hooaeg, siis suunasime kolmel järjestikul ööl teleskoobitoru ühe meie taeva kaunimale M101 tähist kandvale hiidspiraalgalaktikale, millele on oma kuju järgi antud Tuuleratta galaktika hüüdnime (inglise keeles Pinwheel). Leiab selle kohe Suure Vankri "aiste" kõrvalt, kus see moodustab asterismi kahe tiputähe - Alkaidi ja Miitsariga - peaaegu võrdhaarse kolmnurga.

Tuuleratta galaktika, mis avastati 1781. aastal prantsuse astronoom Pierre Méchaini poolt, asub meist kusagil 21 miljoni valgusaasta kaugusel. Ehk siis pisut vähem kui kümme korda kaugemal kui meile lähim hiidgalaktika Andromeeda. Suuruse ja tähtede arvu poolest jätab see aga varju nii Linnutee kui Andromeeda. Läbimõõdult 170 000 valgusaastat, mahutab see endasse ligikaudu triljon tähte. Kui suur see arv on? Ütleme nii, et kui keegi peaks tahtma kõik Tuuleratta galaktika tähed ükshaaval üle lugeda ning tal kuluks igale tähele keskmiselt sekund, siis see ülesanne võtaks tal kokku üle 31 tuhande aasta.

Tuuleratas on täidetud arvukate ja suurte tähetekkepiirkondadega, mis paistavad fotol heledamate kobaratena selle spiraalharudes. Lisaks on sellel mitu pisemat satelliitgalaktikat, millest suurim ja lähedam (NGC 5474) paistab kaadri vasakus servas. All vasakul on näha ebakorrapärast galaktikat NGC 5204. Ammused lähedased möödumised ja gravitatsioonilised vastasmõjud nende ja teiste naabergalaktikatega on tõenäoliselt vastutavad Tuuleratta natukene ebasümmeetrilise kuju eest.

Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro (projekt on elluviidud Kohaliku omaalgatuse programmi toel), 303x100sek(+50 flat, 50 dark flat, 60 dark), gain 90, filter Optolong L-Pro. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, DSS, Pixinsight.

JUICE asus Jupiteri suunas teele

ESA JUICE nimelise kosmosesondi start oli edukas ning nüüdseks on kosmoseaparaat kanderaketist eraldunud, maajaamaga ühenduse saavutanud, oma päikesepaneelid lahti voltinud ning toimub pardasüsteemide korrasoleku kontroll.

Ees ootab pikk lend, järgmine põnevam sündmus peaks olema 2024. aasta augustis, mil JUICE naaseb Maa juurde, et meie planeedi orbitaalliikumise arvelt enda hoogu kasvatada. Pärast seda toimub veel kaks manöövrit Veenuse ja kaks korda uuesti Maa juures ning saabumine Jupiteri orbiidile toimub 2031. aasta suvel.

JUICE'i start Euroopa kosmodroomilt Prantsuse Guajaanas. Ariane 5 tegi oma töö hästi ning start möödus tõrgeteta. Pilvise ilma tõttu paraku eriti palju videopilti näha ei saanud.

Aega tühja ei kulutata. Ariane 5 ülemine aste saatis JUICE'i otse planeetivahelisele trajektoorile ilma vahepeal Maa orbiidil peatumata. Tähistatud on mõned ESA maajaamadest, mida on tarvis raketiga püsiva side pidamiseks.

Kui ootus tundub pikk, siis tasub meenutada Cassini-Huygenisi missiooni, mis startis Maalt 1997. aastal ning jõudis Saturni orbiidile 2004. aastal. Kannatllikkuse eest andis see sond meile järgneva 13 aasta jooksul üle 450 000 foto ja ~600 GB teadusandmeid Saturnist ja selle paljudest kaaslastest. JUICE toob järgmise aastakümne jooksul Jupiteri süsteemi samamoodi meile koju kätte.

ESA ambitsioonikaim missioon alustab teekonda Jupiteri kaaslaste juurde

Autor: Üllar Kivila

Täna Eesti aja järgi kell 15.15 peaks Prantsuse Guajaanast Euroopa kosmodroomilt Ariane 5 kanderaketi pardal startima Euroopa Kosmoseagentuuri seni suurim süvakosmose-sond JUICE. Sondi täispikk nimi inglise keeles on „Jupiteri jäiste kuude uurija“. Ligi 6-tonnise stardikaaluga sond alustab 8 aasta pikkust retke Jupiteri kaaslaste juurde. Pika reisiaja tingib sondi suur mass, millest üle poole, ligi 3,6 tonni on kütus, mida läheb hiljem vaja Jupiteri kaaslaste süsteemis manööverdamiseks. Ka sond ise pole teab mis väike seade – lahtivolditud päikesepaneelide ja kuude kaardistamiseks mõeldud radariantenniga sirutab JUICE end üle 25 meetri laiaks ning 16 meetrit pikaks.

JUICE'i skeem olulisemate teadusinstrumentide lühenditega, suuruse võrdluseks ka inimene.

Ariane 5 stardiootel 11. aprillil. JUICE on juba ninakoonusesse lastiruumi pakitud. Huvitav lisadetail - see on eelviimane Ariane 5 start, lähiajal võtab selle ESA tööhobuse rollis oleva raketi töö üle uuem mudel Ariane 6.

Stardijärgne missioon koosneb kolmest etapist:

• 2023–2031: teekond Jupiterile, selle käigus sooritab sond kolm gravitatsioonimanöövrit Maa ja ühe Veenuse juures. Missiooni plaanis on ka võimalus mõnest asteroidide vöö objektist lähemat möödalendu sooritada.
• 2031–2034: Jupiteri orbiit, mille käigus sooritab JUICE lähemaid või kaugemaid möödalende kõigist neljast suuremast kuust, kuid lähema uurimise all on kolm välimist: Europa, Ganymedes ja Kallisto. Jupiterile kõige lähemal tiirutav Io saab vähem tähelepanu, kuna tiirleb praktiliselt täpselt keset Jupiteri võimsa magnetvälja tekitatud kiirgusvööndeid ning seal pikemalt viibimine ei mõjuks sondi elektroonikaseadmete pikaealisusele kuigi hästi. Sel perioodil töötab JUICE Jupiteri ümber üheskoos NASA Europa Clipperiga, mis peaks startima 2024. aasta oktoobris. Need kaks paralleelselt töötavat kosmoseaparaati annavad meile Jupiterist ja selle kaaslastest eeldatavasti väga hea ülevaate.
• 2034–?: missiooni viimase etapina pidurdab JUICE end Jupiteri suurima kuu Ganymedese orbiidile ning uurib seda erilise põhjalikkusega, kaardistades detailselt kogu kuu pinna ning ka võimaliku vedela vee ookeani, mis arvatakse selle pinna all leiduvat. JUICE’ist saab ajaloos esimene kosmoseaparaat, mis tiirutab mõne teise planeedi kuu orbiidil. Jupiteri ümber tiirutamist jätkav NASA Europa Clipper uurib samanimelist kuud edasiste möödalendude käigus.

Põnevad lingid:

• Stardi otseülekanne: https://www.youtube.com/watch?v=ZD9n9HLwswQ
• Interaktiivne veebileht, kus on võimalik vaadata kogu missiooni käiku ja trajektoori: https://www.cosmos.esa.int/web/juice/trajectory-browser

Kui tänane start ei peaks tehnilistel põhjustel või ilmastiku tõttu toimuma, siis järgmine võimalus avaneb kas järgmistel päevadel või augustikuus.

JUICE'i missiooni 1. etepp - teekond Jupiterile.

JUICE'i missiooni 2. etapp - Jupiteri orbiidil.

JUICE'i missiooni 3. etapp - Ganymedese orbiidil.

Steven Weinberg universumi mõistmisest ja inimelust

 

62 aastat esimesest inimesest kosmoses

Täna 62 aastat tagasi jõudis esimese inimesena kosmosesse Nõukogude Liidu kosmonaut Juri Gagarin.

Vostok 1 nimelise raketi abil ligikaudu 300 kilomeetri kõrgusele lennutatult tegi Gagarin 12. aprillil 1961. aastal planeedile peale täpselt ühe tiiru, milleks kulus kokku 108 minutit. Kasahstani kohal taassisenes kapsel atmosfääri ning 7 kilomeetri kõrgusel maapinnast väljus sellest langevarjuga Gagarin, et saada päevapealt maailma üheks kuulsaimaks inimeseks.

"Vaadates Maad kaugusest saad sa aru, et see on liiga pisikene tülitsemiseks, kuid piisavalt suur koostööks."

Gagarin hukkus silmapilkselt seitse aastat hiljem, kui Vene hävitaja MiG-15 koos tema ja intruktoriga pardal teadmata põhjustel alla kukkus. Ta oli selleks hetkeks kõigest 34 aastane.

Webb pildistas külma Uraani ja selle rõngaid

Umbes samal ajal kui meie pildistasime oma pisikese hobiteleskoobiga tulist Veenust, avaldas ühe maailma kallima ja parima teleskoobi, James Webbi kosmoseteleskoobi meeskond, ülesvõtte meie Päikesesüsteemi ühest kaugemast, külmemast ja vähem uuritud planeedist ja selle nõrkadest rõngastest.

Õhtuti väga heledasti läänetaevas paistva Veenusega võrreldes on Uraan läbimõõdult neli korda suurem (ühtlasi sama palju ka Maast), kuid tiirleb Päikesest ligi 19 korda kaugemal kui Maa. Selline kaugus jätab peamiselt vesinikust ja heeliumist ning erinevatest jäädest (amoniaak, metaan, vesi) koosneva jäähiiu meie taevas silmale praktiliselt nähtamatuks. Vaid teravama silmanägemisega õnnistatud vaatlejad võivad seda täiesti pimedas taevas märgata, olgugi taustal paistvatest nõrgematest tähtedest on seda väga keeruline reaalselt eristada. Hobiteleskoobis paistab see nagu pisikene rohekas-sinine kettake ning näha võivad olla ka selle kaks suuremat kuud Titania ja Oberon. Paraku on Uraan nüüdseks jäänud Maalt vaadates Päikesele näiliselt nii lähedale, et selle nägemine loojuva Päikese kumas on lootusetu.

Päikesega seotud põhjusel pärineb antud Webbi foto Uraanist (tegelikult kaks omavahel kombineeritud lähi-infrapuna fotot lainepikkuses 1,4 ja 3 mikronit) 6. veebruarist, kui Uraani ja Päikese omavaheline nurkkaugus oli palju suurem. Nimelt peavad Webbi tundlikud ja kohati peaaegu absoluutse nullini jahutatud instrumendid jääma alatiseks teleskoobi päikesevarjuki jahedasse varju, mistõttu ei saa see vaadata ühtegi objekti, mis asub Päikesele lähemal kui 85 kraadi.

James Webbi foto Uraani põhjapoolusest (paremal heledam laik) ja selle 11st õhukesest rõngast. Foto on tehtud lähiinfrapunas.

Fotol on näha Uraani põhjapoolust - suur hele laik planeedi paremas pooles - kus valitseb parasjagu hiline kevad ning kuhu suvi saabub alles viie aasta pärast. Sellise esmapilgul veidra vaatenurga põhjuseks on, et einevalt kõikidest teistest planeetidest pöörleb Uraan oma tiirlemistasandi suhtes peaaegu 90 kraadise nurga all. See tähendab, et oma 84 aastase tiirlemisperioodi jooksul saab selle kumbki poolus 42 aastat päikesevalgust ja 42 aastat pilkast pimedust. Näiteks kui Voyager 2 seni ainsa kosmosesondina Uraanist 37 aastat tagasi mööda sõitis, oli Päikese poole suunatud planeedi lõunapoolus. Kusjuures iseloomulikud infrapunakiirguses helendavad "polaarmütsid" moodustuvad planeedi atmosfääri alles siis kui neile hakkab paistma päikesevalgus. Sama lugu on heledate väiksemate laikudega planeedi atmofääris, mis kujutavad endast tõenäoliselt hiiglaslikke torme või nende süsteeme. Nähtavas valguses paistaks Uraan võrdlemisi ühtlase "pinnaga".

Keskmiselt 21 aastat kestvad aastaajad toovad Uraanile kaasa ekstreemsed ilmastikuolud ja nähtused. Näiteks Voyager 2 mõõtis selle ülemistes atmosfäärikihtides puhuvate tuulte kiiruseks ligi 900 kilomeetrit tunnis ning mingil teadmata põhjusel on Uraani atmosfääris mõõdetud madalamat temperatuuri kui Päikesest poole kaugemal asuv Neptuuni puhul (-224 kraadi vs -214 kraadi). Miks pöörleb Uraan teiste planeetidega võrreldes "külje peal" on samuti veel ebaselge, kuigi juhtiv teooria pakub, et 3-4 miljardit aastat tagasi võis seda tabada umbes Maa mõõtu planeet, mis selle pöörlemistelje uppi lõi. Kas see ka tõele vastab, ei pruugi me kunagi teada saada.

Laiem vaade Uraanile ja selle suurematele kuudele. Foto taustal paistavad kauged galaktikad.

Uraani kokku 13st teadaolevast rõngast, millest nõrgemad avastas Voyager 2, on Webbi fotol näha 11. Nähtavas valguses raskesti tabatavad rõngad koosnevad planeedile lähemal mingist väga tumedast ja peenest tolmust ning osaliselt "karjatavad" neid ehk hoiavad enam-vähem konkreetsetena Uraani pisikuud, mida kutsutaksegi seetõttu karjaskuudeks. Rõngaste ulatus Uraani keskmest on 38-98 tuhat kilomeetrit, kuid on enamasti laiuselt vaid mõni kilomeeter. Tekkisid need tõenäoliselt Uraani orbiidil olnud pisikuude põrgetest.

Uraan pildistatud legendaarse Voyager 2 sondi poolt 1986. aasta kevadel. Siis oli Päikese poolt valgustatud planeedi lõunapoolus.

Uraani teadaolevast 27st kuust on Webbi laiemal fotol näha kuut suurimat. Neist kõige kogukamad on Titania ja Oberon, mille läbimõõt küündib üle 1500 kilomeetri. Kusjuures erinevalt teistest planeetidest ja nende kuudest, kus planeedi nimi pärineb Rooma mütoloogiast ja kuud Kreeka mütoloogiast, on Uraan nimetatud Keeka titaan Uranuse järgi ning selle Kuud kannavad nimesid Shakespeare loomingust. Paraku ei ole neist väga palju teada, kuna Uraani on siiani külastanud vaid üks maine uurimissond ja sedagi väga kiire möödalennu käigus. Viimastel aastatel on viimaks üles kerkinud projekt, mis näeb ette Uraani orbiidile sondi saatmist. Selle start võiks toimuda 2031. aastal, millele lisandub veel üle kümne aasta reisimist. Loodame, et seda muude projektide kõrvalt vaiba alla ei pühita. Avastamist seal kindlasti jagub.