neljapäev, 13. veebruar 2025

Kuperi vööd teiste tähtede ümber

Kui liikuda Päikesesüsteemi kaugeimast planeedist - Neptuunist - veel kaugemale, kohtame seal kõikvõimalikus suuruses jäist materjali, mis tõenäoliselt tänu Neptuuni gravitatsioonilisele mõjule mitte kunagi täismõõdulisteks planeetideks ei liitunud. Seda kettakujulist rusuketast, mis ulatub umbes 30-50 astronoomilist ühikut* Päikesest kutsutakse avastaja järgi Kuiperi vööks. Suuremad Kupiteri vöö objektid on kääbusplaneedid Orcus, Pluuto, Haumea, Quaoar ja Makemake. Nende vahel tiirlevad komeedid ja lugematul arvul peenemat kraami.

Kui meie Päikesesüsteemis eksiteerib taoline ketas, siis kas see ei võiks eksiteerida ka teiste tähtede ümber? Et sellele küsimusele vastata, vaatlesid astronoomid raadioteleskoobi võrgustikuga (Atacama Large Millimeter/submillimeter Array ehk ALMA ja Submillimeter Array ehk SMA) teisi tähti meie kosmilises naabruses. Kuna taolised kettad on oma tähtedest võrdlemisi kaugel ning seega väga jahedad, saabki neid näha vaid raadiolainetes.

Vaatluste tulemusel leiti koguni 74 taolist ketast meid ümbritseva kuni 500 valgusaasta kaugusel asuvate tähtede ümber. Mõned neist moodustavad sõõrikukujulisi paksemaid kettaid, mõned õhukesi ning mõned neist pole mitte ringikujulised, vaid pigem ovaalsed. Need viimased annavad aimu, et süsteem peidab endas mõnda suuremat planeeti, mis ketta kuju moonutab. Üldiselt aga avastati, et taolised kettad on oodatust massiivsemad ja suuremad. Kui esmapilgul võiks arvata, et meil on lihtsalt kergem suuremaid kettaid näha, siis see ei vasta tõele. Nimelt peaksime me just nägema kergemini väiksemaid kettaid, kuna need asuksid tähtedele lähemal ning kiirgaksid seega võimsamaid raadiolaineid.
*astronoomiline ühik on pikkusühik, mille väärtuseks on Maa keskmine kaugus Päikesest - ümmarguselt 150 miljonit kilomeetrit.

kolmapäev, 12. veebruar 2025

Leiti üks parim Einsteini rõngas

2023. aasta suvel lennutati Maa-lähedasele orbiidile Euclidi kosmoseteleskoop. Esimestel kuudel katsetati kõiki selle süsteeme jäädvustades testifotosid, mis olid meelega fookusest väljas ja udused. Eclidi arhiive üle vaadanud astronoom Bruno Altieri avastas ühelt selliselt uduselt fotolt ühe kaunima, täiuslikuma ja meile lähedasema näite Einsteini rõngaks* kutsutud nähtusest, mida hilisemad vaatlused on nüüdseks kinnitanud ja ka oluliselt paremas kvaliteedis pildistanud.

Einsteini rõnga näol on tegemist optilise nähtusega, kus meile lähemal asuva galaktika gravitatsioonist tekkiv graviatsioonilääts kõverdab ja koondab sarnaselt igapäevastele läätsedele endast palju kaugemal asuva galaktika kujutist piisavalt, et see näib meie jaoks moodustavat rõnga. Ehk siis antud fotol olevat suurenduskasti vaadates on heledaks objektiks keskel meile lähedal asuv galaktika, kuid seda ümbritsev rõngas ja selles olevad nõrgemad laigud on kõik üks ja seesama kauge galaktika, mida gravitatsioonilääts lubab meil näha neljas erinevas asukohas.

Vastavastatud rõnga, mis võib olla peagi saab avastaja järgi ametlikuks nimeks Altieri lääts, on tekitanud meie jaoks hiidelliptilise galaktika NGC 6505 tihe tuum. Võrreldes teiste sarnaste nähtustega on see meile üsna lähedal (umbes 600 miljonit valgusaastat) ning selle kuju niivõrd täiuslik, et väidetavalt oli seda erinevate gravitatsiooniläätsi kirjeldavate mudelite abil isegi keeruline analüüsida. Taoliste nähtuste leidmine ja analüüsimine ongi üks Euclidi missiooni peamisi eesmärke, kuna gravitatsiooniläätsede abil saab väga täpselt mõõta galaktikate massi ja selle massi (nii tavaaine kui tumeda aine puhul) jaotust - analoogselt selllele, et uurides kuidas klaasist lääts enda taga asuvaid objekte moonutab ja suurendab, saab tuletada selle läätse kuju ja muid omadusi.
Einsteini rõngas (ja rist) on saanud nime kuulsa Albert Einsteini järgi, kelle revolutsiooniline relatiivsusteooria ennustas paljude univerumis kohatavate nähtuste ja seaduste seas ka gravitatsiooniläätsede olemasolu. Teooria näeb gravitatsiooni kui mitte klassikalist jõudu, vaid pigem massiga keha poolt tekitavat aeg-ruumi kõverust, mida nii mateeria kui ka elektromagnetväljad (sh valgus) järgima peavad. Nagu füüsik John Wheeler on öelnud: "aegruum ütleb massile kuidas liikuda, mass ütleb aegruumile kuidas kõverduda." Kokkuvõtlikult suudavab massiga kehad kõverdada ka valguse muidu sirgjoonelist liikumist.
Euclidi missioonist ja fotodest oleme varem kirjutanud: https://www.astromaania.ee/search/label/Euclid
*kuna Einsteini rõngaste nähtavuse määrab ära läätse ja selle taga asuva objekti joondus ja kaugus vaatlejast, ei ole taolised nähtused tehniliselt mitte üldse haruldased. Kui meil oleks loodusseadusi eirav võime universumis vabalt valitud kiirusel ringi liikuda, siis võiksime me üht ja sama galaktikat oma vaatenurga suhtes luubina kasutades ja suunates näha praktiliselt sama palju rõngaid ja riste kui palju on universumis kaugeid kvasareid ja galaktikaid.

esmaspäev, 10. veebruar 2025

Astronoomiaklubi astrofoto: Kuu ja Marsi lähenemine taevas

Fotod eilsest Kuu ja Marsi lähenemisest taevas. Kaht lahutas umbes pool kümme õhtul vaid paar kaareminutit ning Skandinaavia põhjaosast ja Islandilt vaadates kadus planeet ka korraks Kuu taha täiesti ära.


Marss on Kuust umbes kaks korda suurema läbimõõduga, kuid eile asus see meist ka 287x kaugemal. Fotodel oleme nii Kuud kui Marssi veidi värvide osas võimendanud.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-PRO, Celestron 0.7x reducer. Tarkvara FireCapture, Autostakkert, Registax, PS. 

reede, 7. veebruar 2025

Vaatleme täna õhtul Tõrvas teleskoobiga planeetide paraadi ja Kuud!

Planeetide paraadiks kutsutakse nähtust, kui õhtu- või öötaevas on korraga ära näha mitu Päikesesüsteemi planeeti. Veebruaari esimeses pooles on kohe peale päikeseloojangut edelas näha Saturni ja hästi heledat Veenust ning kõrgel lõunas ja kagus Jupiteri ja Marssi. Nende vahele jäävad veel kauged jäähiiud Uraan ja Neptuun, mida paraku palja silmaga ei näe, aga teleskoobiga küll. Veel on täna õhtul lõunataevas paistmas kahe kolmandiku jagu valgustatud kasvav Kuu.

Täna õhtul kell 18:15 avaneb meile taevas selline vaade. Kuvatõmmis Stellaariumist.

Neid siis tänasel selgel õhtul teleskoobiga uurima hakkamegi. Lisaks viskame pilgu peale ka teistele heledamatele objektidele taevas, õpime laserkiire juhatusel talviseid tähtkujusid ja ajame niisama kosmosejuttu.
Üritus on tasuta!
Vaatlus toimub Tõrva Kaarlimäe tänava lõpus (linnapiiril) kell 18:00 - 20:00. Asukohast annab märku tänava äärde põlema pandud kollane lamp.

Vaatluse asukoht Tõrva Kaarlimäe tänava lõpus, asulasildi kõrval. Google maps: https://maps.app.goo.gl/71i8BNPYMZwVg6Wx5
PS: Kuna selge taevaga kaasneb päris mitu külmakraadi ja teleskoobi taga väga palju liigutamist pole, siis soovitame ennast väga-väga soojalt riidesse panna.
Tartu lähistel elavatel jälgijatel soovitame täna õhtul külastada Tõravere observatooriumi, kus toimub loeng, teleskoobivaatlus ja palju muud huvitavat. Üritus: https://fb.me/e/7EO1ckd4k

neljapäev, 6. veebruar 2025

Täistabamuse galaktika rõngad

Hubble kosmoseteleskoop on jäädvustanud järjekordse rabava foto kosmosesügavustest, mis kuulub vist veteranist vaatlusriista kaunimate fotode hulka. Selleks on enam kui poole miljardi valgusaasta kaugusel asuv galaktika tähisega LEDA 1313424, mis on teeninud ausa hüüdnime Täistabamuse galaktika (inglise keeles "bullseye"). Tegemist on tõelise hiiglasega, sest meie niigi suurt Linnutee galaktikat ületab see ulatuse poolest kaks ja pool korda. Tõenäoliselt algselt klassikaliste spiraalgalaktikate hulka kuuluva Täistabamuse kõige silmapaistvamaks omaduseks on selle ringjas kuju. Kusjuures nii Hubble kui Hawaiil asuvat Kecki teleskoobipaari abil on galaktikas eristatud kokku üheksa eraldiseisvat ringi või rõngast.

Need rõngad ei koosne gaasist, vaid miljarditest tähtedest. Nende tekkes võib üsna kindlalt süüdistada fotol suurest galaktikast vasakul asuvat sinakat kääbusgalaktikat, mis umbes 50 miljonit aastat tagasi* suurema keskosast läbi liikus. Selle kõigi miljardite tähtede ühine gravitatsioon oli piisav, et saata spiraalgalaktikast läbi sisuliselt lained, mille sarnaseid võib jälgida kiviga tabatud tiigipinnal. Hetkel liigub pisem galaktika suuremast endiselt eemale, asudest sellest 130 tuhande valgusaasta kaugusel, kuid ilmselt pöördub see liikumine meiesuguste vaatlejate jaoks kauges tulevikus vastupidiseks ning kaks galaktikat liituvad keeruka kosmilise tantsu tulemusel üheks suuremaks niinimetatud rõngasgalaktikaks.

Vaata ammusele kokkupõrkele sarnanevat simulatsiooni:


*aegadega on astronoomias natukene keerulised lood. Kui öelda, et miski juhtus 50 miljonit aastat tagasi, siis tegelikult tuleks sellele liita objekti kaugus valgusaastates, sest nii palju aastaid kulub informatsioonil sündumusest meieni jõudmiseks. Ehk siis antud juhul toimus kahe galaktika põrkumine kusagil 550 miljonit aastat tagasi, aga Maalt oleks seda näha olnud 50 miljonit aastat tagasi. Ja kui me ütleme, et midagi toimub sellega veel tulevikus, siis võib see olla juba ammu-ammu ära toimunud.

esmaspäev, 3. veebruar 2025

Asteroid 2024 YR4 võib aastal 2029 Maaga põrkuda

Nagu ilmselt paljud juba meediast kuulnud on, siis avastati jõulude ajal asteroid tähisega 2024 YR4. Avastus tuli vaid kaks päeva peale seda, kui asteroid möödus Maast umbes 800 tuhande kilomeetri kauguselt (2x Maa-Kuu vahemaa). Hilisemad mõõtmised näitasid, et sama asteroid võib 2032. aasta 22. detsembril Maaga põrkuda. Sellise ohtliku kokkusattumuse tõenäosus on hetkel 1,4 protsenti ehk umbes 1:83st.

Asteroid 2024 YR4 suurusevahemike võrdlus reisilennuki ning Tšeljabinski ja Tunguusi sündmuste põhjustanud taevakehadega. Allikas: Wikipedia

Asteroid 2024 YR4 trajektoor Päikesesüsteemi sisealades.

Avastatud asteroid on mõõtmetelt kusagil 40 kuni 100 meetrit. Kuigi seda ei ole palju, oleks kokkupõrge taolise kehaga asustatud piirkonnas päris tõsine sündmus. Näiteks suurlinna kohal plahvatades oleks selle mõju võrreldav (mitme) vesinikpommi plahvatusega ning ohvrite arv võib küündida miljonitesse. Globaalseid tagajärgi see endaga aga kaasa ei tooks.
Et potentsiaalse kokkupõrke osas selgust saada, hoitakse asteroidil silma peal. Nimelt iga vaatlusega saab üha selgemaks, et kuidas selle trajektoor seitsme aasta pärast Maa suhtes välja näeb. Näiteks sama asteroid pidi kusagilt Maa lähedalt mööduma ka 2016. aastal. Hetkel tegeletakse sellel ajal tehtud vaatlusarhiivide läbi kammimisega, sest saades teada asteroidi asukoha minevikus, on võimalik teada selle asukohta tulevikus.

Praeguste teadmiste juures on asteoridi langemise riskikoridor umbes selline.
Enne kui paanikasse laskuda, tuleks igaks juhuks meenutada, et taolisi potentsiaalselt ohtlikke asteroide on avastatud ka varem. Neist kõige kuulsam on ilmselt umbes 370-meetrine asteroid 99942 Apophis, millel oli mingil hetkel 2,7 protsendine tõenäosus Maaga 2029. aastal põrkuda. Edasiste vaatluste käigus see võimalus aga välistati. Tõenäoliselt juhtub sama ka vastavastatud asteroidiga.
Kui kokkupõrget aga ei saa välistada, siis tuleb ilmselt kõne alla võimalus kasutada selle trajektoori muutmiseks midagi sarnast nagu seda oli DART missioon 2022. aastal.


Kuu poole on teel kaks uut kuundurit

15. jaanuaril startis korraga Kuu suunas kaks mehitamata eramissiooni, mille eesmärgiks on meie planeedi kaaslase pinnal pehmelt maanduda ning sinna toimetada hulk teaduslikku aparatuuri ja tehnoloogilisi demonstratsioone. Tegemist on osaga NASA CLPS (Commercial Lunar Payload Services) programmist, mille eesmärgiks on leida eraettevõtete seast usaldusväärseid partnereid, kes tagaksid NASA Artemise missioonide raames varustusliini Maa ja Kuu vahel.
Üheks selliseks missiooniks on Jaapani ettevõtte iSpace maandur nimega Hakuto-R. Tegemist on tegelikult sama ettevõtte teise katsega Kuul maanduda peale seda kui selle esimene katsetus 2023. aasta aprillis luhtus. Toona kaotati Kuule laskumise käigus maanduriga/kuunduriga raadioside. Teiseks missiooniks on USA ettevõtte Firefly Aerospace maandur nimega Blue Ghost, kellel on eelseisev Kuule laskumine esimene katsetus.
Mõlemad tiirlevad hetkel veel Maa orbiidil ning Kuu suunas peaks need startima kusagil nädala pärast. Maandumist üritatakse aprilli alguses.
All videoklipp Blue Ghosti pardalt, kust on näha Maad ja selle taha kaduvat Kuud. Viimase nägemiseks tuleb paraku silmi pingutada.



neljapäev, 30. jaanuar 2025

Maavärinad Maa sisemuses

Meie planeet on Päikesesüsteemi kivistest planeetidest geoloogiliselt kaugelt kõige aktiivsem. Põhjused on veel ebaselged, kuid erinevalt Marsist, Veenusest ja Merkuurist on Maa koor pidevas liikumises (laamtektoonika) ning meie planeedil on võrreldes teistega ka arvestatav magnetväli. See viimane kaitseb meid teatavasti päikesetuule eest ning on põhjuseks, miks Päikese aktiivsustsükli kõrghetkedel mängivad meie taevas virmalised.

Maavärinaid on tuvastatud Marsil ning suure tõenäosusega esineb neid ka Veenusel ja mingil määral ka Merkuuril, kuid nende sageduse ja tugevuse osas on Maa planeetide seas kindlasti esirinnas.
All animatsioon Maal registreeritud maavärinatest, nende tugevusest, asukohast ja sügavusest üheainsa aasta jooksul (2017-2018). Nende sügavus on kaheksa korda liialdatud. Seismoloogid teevad maavärinate asukohad kindlaks mõõtes nende poolt tekitatud pikki- ja ristlainete levimist ja peegeldumist nii maakoores kui ka Maa vedelas sisemuses. Selleks on Maa pind tihedalt kaetud vastavate mõõteriistadega - seismograafidega.


Animatsioon pärineb interaktiivselt leheküljelt, kus saab Maad erinevate nurkade alt vaadata ning maavärinate kohta lisainfot uurida. Leht ise asub siin: https://glowy-earthquakes.glitch.me/
Selle autoriks on veebi-kartograaf Raluca Nicola, kelle teiste huvitavate töödega saab tutvuda siin: https://raluca-nicola.net/

kolmapäev, 29. jaanuar 2025

Andromeeda galaktika suurim mosaiikfoto

Avaldatud on seni suurim panoraam meile kõige lähemast hiidspiraalgalaktikast - Andromeedast. Selle pildistamiseks Hubble kosmoseteleskoobi poolt kulus peaaegu kümme aastat (eks vahepeal tegeleti muuga ka) ja see koosneb umbes 600-st eraldiseisvast vaatlusest, mis on omavahel üheks fotoks kokku õmmeldud.

Vaadeldavas universumis arvatakse leiduvat kusagil 1-3 triljonit galaktikat. Keegi ei ole neid üle lugenud, aga umbes selline võib see arv olla kui teha üldistused vaatlustest, mis üritavad vaadata taevas üht väga väikest ala ning seal leiduvad galaktikaid. Meie jaoks on kõige tähtsamaks galaktikaks loomulikult Linnutee, mida moodustuvast umbes 200 miljardist tähest ühe - Päikese - ümber me oma planeediga tiirleme. Kuna isegi kõige parema tahtmise juures ei saa me isegi oma kodutähest kuigi kaugele sõita, ei saa me Linnuteed kaugusest pildistada ja vaadata milline see välja näeb. Õnneks asub Linnutee lähistel üks teine suur spiraalgalaktika, mida me näeme Maalt pimedatel sügisõhtutel isegi palja silmaga (udune sigarikujuline laik) ning mille põhjal saame me õppida nii mõndagi enda galaktika kohta.

Avaldatud on 2,5 miljardi piksliline mosaiik Andromeeda galaktikast. Täissuuruses: https://assets.science.nasa.gov/.../Hubble_M31Mosaic_2025...

Mõned suurendatud alad. Mosaiigi paremas servas on punktiiris näha täiskuu ketta suhtelist suurust.
Jutt käib Andromeeda galaktikast (M31), mida alles sadakond aastat tagasi peeti teiste sarnaste "ududega" veidrat tüüpi udukoguks meie endi Linnutees. See kõik muutus peamiseks tänu USA astronoom Edwin Hubblele*, kes natukene enam kui sadakond aastat tagasi tõestas, et Andromeeda peab asuma Linnuteest kaugel väljaspool ning on seega tohutu galaktika, mille helendus ei tulene mitte tähevalguses ioniseeriud gaasist, vaid sadade miljardite tähtede ühisest valgusest. See tõdemus paisutas tuntud universumi mõõtmeid rohkem kui kunagi varem. Hubble kasutas Andromeeda kauguse mõõtmiseks muutlike tähti nimega tsefeiidid, mille näiva heleduse muutumise periood on seoses nende tegeliku heledusega.
Andromeeda sisaldab praeguse arusaama järgi kusagil triljon ehk miljon korda miljon tähte. Hubble vaatlusega on selles suudetud täppidena eristada paarsada miljonit, ehk murdosa koguhulgast. Asi selles, et kuigi Andromeeda on umbes 2,5 miljoni valgusaastaga meile lähim hiidgalaktika, on see ikkagi meist niivõrd kaugel, et teleskoopidega näeme me seal ainult kõige suuremaid ja heledamaid tähti. Allolevaid fotosid ja videot vaadates võib siis mõelda, et iga selle heleda täpi vahele mahub veel sadu pisemaid ja nõrgemaid tähti, mis paistavad meile sisuliselt heleda uduna. Meie endi Päikesega võrreldavat tähte oleks Andromeedas lootusetu eraldiseisva valguspunktina silmata ja vastupidi. Ometigi on ka Andromeedas tähtede omavahelised kaugused võrreldes nende mõõtmetega meeletud. Üksikud suured heledamad laigud on tähed meie endi Linnutees, läbi mille me tahtmatult Andromeedat vaatama peame.

Näide ühe Andromeedas paistva tsefeiidi heleduse muutust. Selle ja selle sarnaste tähtede abil mõõtis Hubble sada aastat tagasi Andromeeda kauguse (olgugi, et Öpik tegi seda enne ja täpsemalt).

Kui Linnuteed ja Andromeedat võrrelda, siis lisaks sellele, et viimane on meie galaktikast suurem, on see ka keerukama struktuuriga. Mõlemad on küll spiraalgalaktikad, kuid Andromeeda näib olevat minevikus mõne galaktikaga kokku põrganud. Selline kosmiline häirimine käivitas selles uute tähtede tekkelaine, mis seejärel vaibus. Ka selle struktuur näib saanud kannatada. Üheks võimalikuks süüdlaseks peetakse Andromeeda väiksemat satelliitgalaktikat M32, mida on alloleval panoraamil näha uduse pallina ülemises servas. Astronoomid arvavad, et tegemist võib olla ammuse pisema spiraalgalaktika tuumaga, mis kunagise kokkupõrke käigus on paljastunud.
Igatahes tasub võtta üks vaiksem hetk ja vastavaldatud panoraami pikemalt nautida. Selleks sobib kõige paremini vaadata alt videot, mis panoraamis ringi uitab või siis laadida see täissuuruses ning seda ise teha Tuleks aga hoiatada, et 2,5 miljardi piksli laadimine võib võtta natukene aega: https://assets.science.nasa.gov/.../Hubble_M31Mosaic_2025...

*tegelikult arvasid seda, et Andromeeda ja teised udud on galaktikad, tol ajal juba paljud astronoomid, kuid vaja oli mingit tõestust nende suure kauguse kohta. Ühe esimese tõestuse selleks käis välja Eesti astronoom Ernst Öpik, kes kasutas Andromeeda galaktika kauguse määramiseks uudset tehnikat heleduse ja massi seosest. Kusjuures tema tulemus oli 1922. aastal tegelikkusele lähemal kui kolm aastat hiljem ilmunud Hubble tulemus (Öpik-1,5 miljonit valgusaastat vs Hubble-900 tuhat valgusaastat; tegelik 2,5 miljonit valgusaastat). Paraku oli Öpiku meetod toona veel niivõrd uudne (ja võib öelda, et selle tõttu ka mitte laialdaselt aksepteeritud/usaldatud), et tema teadustööst vaadati lihtsalt suuresti mööda.

teisipäev, 28. jaanuar 2025

Astronoomiafestival 2025 tuleb taas

Astronoomiafestival 2025 kuupäevad ja asukoht on selgunud...


"Iga aasta augustikuus, kui suveööd juba pimenevad, kogunevad Eesti astronoomiaarmastajad, asjahuvilised taevavaatlejad ja elukutselised astronoomid mõneks päevaks kokku, et tutvuda põnevate arengute ja avastustega kosmoses, uudistada läbi teleskoopide taevast ning kohtuda vanade sõprade-tuttavatega ja leida uusi.

Astronoomiafestivalil ootavad teid:
  • ettekanded ja ülevaated astronoomia olulistest avastustest ja uurimisteemadest, kosmosetehnoloogiast ja taeva vaatlemisest;
  • seltskondlikud tegevused, töötoad, muusikalised etteasted ja mõnus ajaveetmine teiste astronoomiahuvilistega Jõgevamaal Kuremaa järve kaldal pimeda taeva all.
  • öised taevavaatlused läbi paljude teleskoopide, langevate tähtede loendamine ja palju muud.
Astronoomiafestivalile on oodatud kõik astronoomiahuvilised: nii need, kes on alles varbaotsaga kosmilise ookeani kaldal vett katsumas, kui ka need, kes juba aastakümnete eest selgetel öödel magamisest loobunud on. Oma teleskoopide, kaamerate, binoklite või kiikrite kaasa võtmine on igati teretulnud. Osaleda võib kogu perega - päevases programmis on tegevusi nii suurtele kui ka väikestele ning öine kosmose avaruste uudistamine ei jäta kindlasti kedagi külmaks.
Üritust korraldab Eesti Astronoomia Selts. Registreerimine avaneb kevadel ning täpsem info lisandub jooksvalt."
Üritus Facebookis:  https://fb.me/e/6bbpeadwA

Maale ohtlik asteroid osutus autoks

4. jaanuaril teatas anonüümseks jääda sooviv Türgi hobiastronoom, et ta on Catalina taevaatlusprogrammi arhiivist avastanud uue asteroidi, mis näib olevat 2018. aastal Maast vaid kusagil 150 tuhande kilomeetri kauguselt möödunud. Sellisena oleks see automaatselt Maale potentsiaalselt ohtlik taevakeha, ehk asteroid, mis võib tulevikus Maaga põrkuda. Asteroid sai Väikeplaneetide keskuse (Minor Planet Center - MPC) registris tähiseks 2018 CN41.

Paar tundi hiljem määrati sissekanne kustutamisele, kuna MPC andmetel on asteroidi asemel tegemist hoopis autoga. Täpsemalt siis Tesla Roadsteriga, mis 2018. aastal planeetidevahelisse ruumi saadeti. Selle tehisliku objekti tähiseks on 2018-017A. Kusjuures tegemist ei ole esimese korraga kui tehislik objekt asteroidiga segi aetakse. Korraks on seda tehtud näiteks NASA WMAP satelliidi, ESA Rosetta kosmosesondi, BepiColombo missiooni ja Vene-Saksa Spektr-RG röntgenobservatooriumiga.

Tesla Super Heavy raketi lastiruumis.

Tesla ja mannekeen nimega Starman eemaldumas Maast.
Teatavasti saadeti Tesla kosmosesse ühe Super Heavy raketi testilennu käigus, kui veel arendatavale raketile oli vaja mingisugust lasti. Betoonploki asemel otsustas SpaceX juht selleks kasutada enda isiklikku Teslat, mille valmistanud ettevõtte juht ta samuti oli/on. Ehk siis mõnes mõttes oli tegemist geniaalse reklaamitrikiga või osade arvates lausa moodsa kunstiteosega. Tesla rooli seati kiivrit kandev mannekeen ning see ümbritseti kaameratega, mis edastasid kauneid vaateid planeet Maast ja sellest kaugenevast Teslast tunde peale starti.
Kosmose-Tesla tiirleb tänaseni Päikese ümber väljavenitatud orbiidil, mis ulatub kaugemale kui Marsi orbiit ning ühe tiiru tegemiseks kulub sellel kusagil poolteist aastat. Maa pealt tehtud teleskoobivaatluste põhjal on teada, et Tesla pöörleb kiirusega 4 minutit ja 46 sekundit. Kuigi osad meediakanalid teatasid alguses, et auto saadeti Marsile, ei olnud see kunagi otseselt plaanis ning arvutused näitavad, et selle tõenäosus Marsiga põrkuda on kaduvväike. Küll aga on Teslal järgneva 3,5 miljoni aasta jooksul 6% tõenäosus põrkuda Maaga. Esimene lähedane möödalend Maast leiab aset 2047. aastal, kui Tesla möödub meist 5 miljoni kilomeetri kauguselt. Iga uue möödalennuga selle orbiit õige pisut nihkub.
Auto täpsemat asukohta Päikesesüsteemis näeb siit: https://spacein3d.com/where-is-starman-live-tracker/
Tänaseks on Tesla algne punane värv ammu kadunud ja selle salongimaterjalid ilmselt tundmatuseni moondunud. Keemikute sõnul lagundab/aurustab päikesekiirgus lõpuks auto kõik detailid peale metalli ja klaasi. Kusagil miljardi aasta pärast on auto mikrometeoroidide kokkupõrgetes tõenäoliselt täiesti hävinud.



esmaspäev, 27. jaanuar 2025

Orioni udukogu, Leegi ja Hobusepea udukogud Orionis

Kui tähed ja mõned heledamad udukogud välja arvata, tundub meid ümbritsev ruum olevat tühi. Ometigi näitavad eriti pika säriajaga fotod, et päris nii see ei ole. Keskmiselt aktiivses Linnutee tasandis liiguvad tähed pidevalt läbi hiiglaslikest gaasi-tolmupilvedest, mida õnnestub Maalt näha vaid siis kui nende poolt peegeldatud õrna valgust tundide viisi koguda ning seda hiljem digitaalselt võimendada.

Antud 30 tunnise säriajaga fotol, mille autoriteks on Nicola Pugin ja Giovanni Pasquetto, on näha tükikest Orioni tähtkujust. Foto alumises servas helendab noorte ja kuumade tähtede valguses kuulus Suur Orioni udukogu (M42), üleval vasakus nurgas on näha Leegi ja Hobusepea udukogusid. Nende vahel paistavad peamiselt mõne üksiku eriti võimsa tähe valguses helenduvad ülihõredad gaasi- ja tolmupilved.

Tegelikult on isegi Orioni udukogu keskmine tihedus maises mõttes kujutlematult madal. Näiteks Maa atmosfääri tiheduseks on umbes 2.5×10^19 osakest ühe kuupsentimeetri kohta. Sisuliselt olematu Kuu atmosfääri tiheduseks on kusagil 8000 osakest kuupsentimeetri kohta. Tihedamate udukogude puhul on samaks keskmiseks arvuks 100-10000 osakest. Tähtevaheline ruum sisaldab aga vaid paar osakest kuupmeetri kohta - seda on oluliselt vähem kui parima Maal saavutatav vaakum (Cerni aatomiuuutingute keskuses), mis sisaldab kusagil 1000 osakest kuupsentimeetris.

laupäev, 25. jaanuar 2025

Söderfjärden - meteoriidikraatrist põllumaaks

Soomes, Vaasa linnast umbes 10 kilomeetrit lõunas asub 6,6 kilomeetrise läbimõõduga Söderfjärdeni polder ehk tehislikult kuivendatud põllumajanduslik ala. Tänu heledatele põldudele keset tumedamaid metsi, paistab Söderfjärden aero- ja satelliidifotodelt väga hästi silma.

Topograafiliselt kaardilt on Söderfjärdeni kraater väga selgelt näha.

Söderfjärden orbiidilt. Vaasa linn paistab üleval keskel.

Aerofoto Söderfjärdenist

Söderfjärden on tegelikult 640 miljonit aastat tagasi* Maad tabanud asteroidi kokkupõrkejälg, mis on nüüdseks suuremas osas täidetud liivasetetega. Viimase jää-aja tulemusel oli see mandrijää poolt koos ümbritsevaga surutud sadu meetreid merepinnast madalamale, kuid peale jää taandumist hakkas see väga kiiresti tõusma. Sajandite eest oli tegemist lahega (Söderfjärden tähendab tõlkes "lõunalahte"), millest sai lõpuks raba ning mida hakati 19. sajandi alguses pumpadega kuivendama. Tänaseks on sellest saanud oluline põllumajandusterritoorium, mida hoitakse pumpade abil kuivana, kuna vähemalt osaliselt asub see endiselt merepinnast madalamal.
Söderfjärden on üks 12-st Soomes tuvastatud meteoriidikraatrist.
*640 miljonit aastat tagasi asus praegune Soome (ja praegune Eesti) kusagil seal lähedal kus praegu Antarktika.

neljapäev, 23. jaanuar 2025

Komeet C/2024 G3 fotodes

Nädal tagasi sai lubatud, et meie planeedi lõunapoolkeral muutub nähtavaks üks eriti hele komeet. Siin see on.

Komeet C/2024 G3, mis 13. jaanuaril möödus Päikesest vaid 14 miljoni kilomeetri kauguselt. Koosnedes erinevatest jäädest hakkas see päikesesoojuses kiirelt aurustuma. Nüüdseks see küll Päikesest kaugeneb, kuid kuna kosmoses pole varju, aurustab meie kodutäht seda endiselt. 

Vello Tabur, Austraalia

Blake Estes, Austraalia

Willie Koorts, Lõuna-Aafrika Vabariik

Fausto López, Kolumbia

Yuri Beletsky, Tšiili

André van Schalkwyk, Lõuna Aafrika Vabariik

Jakub Kuřák ja Martin Mašek, Tšiili

Frederico Danin, Brasiilia

Andres Molina, Kolumbia

Yuri Beletsky, Tšiili

Vello Tabur, Austraalia