Hele boliid Ahvenamaa kohal

Eile hilisõhtul (01.07) nähti Ahvenamaa kohal lendamas heledat tulekera (boliidi), millega olevat kaasnenud ka kärgatus. Tõenäoliselt oli tegemist mõne suuremat meteoroidiga, mis atmosfääri sisenes ning selles võib olla ka plahvatas.

Kuuldavasti olevat seda nähtud Rootsist, Götlandi saarelt ja Lõuna-Soomest. Võimalik, et midagi võidi näha ka Eestist. Kui keegi siinsetest jälgijatest juhtus seda tunnistama, siis andke aga teada.

All video mitu sekundit põlenud meteoorist Ahvenamaa kohal, allikas StrandenWX.

Voyager 1 kohtab Saturni

Paljudest fotodest kokku õmmeldud aegvõte sellest, kuidas 1980. aasta novembris Saturnile lähenenud Voyager 1 kosmosesond Saturni ja selle rõngaid nägi. Aasta varem oli esimese kosmosesondina Saturni külastanud Pioneer 11, kuid Voyageri kaamerad olid oluliselt paremad.

Lähimas punktis möödus Voyager Saturni pilvedest vaid 125 tuhande kilomeetri kauguselt ning peale planeediga kohtumist suundus sond Päikesesüsteemist välja viivale kursile. Peaaegu aasta hiljem külastas Saturni Voyager 2, mis kasutas planeedi gravitatsiooni, et sooritada lõpuks möödalennud ka Uraanist ja Neptuunist.

Üllar Kivila

Siia tasub lisaks viidata, et sama autor on selliseid möödalennu-fotokollaaže teinud päris mitmeid, nii Voyageride seiklustest kui ka mitmete teiste-uuemate sondide fotode põhjal. Youtube-i kanal: https://www.youtube.com/@nickrulercreator/videos

Veel süvitsi huvilistele - valdav enamus kõigi kosmosesondide fotodest on avalikult veebis saadaval, aga tihti vajab algallikateni jõudmine omajagu kaevamist ja failiformaatidest ja muudest tehnilistest detailidest aru saamine võib ka paras peavalu olla, milleks tuleb omakorda dokumetatsioone välja kaevata...

Olles veidi planetaariumietenduste tegemise tarbeks selle teemaga kokku puutunud, siis julgen tehnika-programeerimise-pilditöötluse huvilistele kindlasti põnevateks hobiprojektideks soovitada 

Tunguusi katastroof ajaloos

Täna, 30. juunil, 117 aastat tagasi toimus Venemaal Podkamennaja Tunguska jõe lähedal dokumenteeritud ajaloo võimsaim kosmosest pärit keha põhjustatud plahvatus, mida tuntakse laiemalt Tunguusi sündmuse või Tunguusi katastroofina.

Plahvatus, mis leidis aset hommikul kella seitsme ajal, oli piisavalt võimas, et see paiskas maha ja süütas põlema kusagil 80 miljonit puud üle 2000 ruutkilomeetrisel alal. Plahvatus olevat isegi sadade kilomeetrite kaugusel lõhkunud aknaklaase ja paisanud inimesi jalust. Seda olevat kuulda olnud tuhande kilomeetri kaugusele ning sellele järgneval nädalal tunnistati Euroopast tavatult sädelevaid päikeseloojanguid.

1929. aasta foto maha paisatud ja sõestunud metsast.

1929. aasta foto maha paisatud ja sõestunud metsast.

1929. aasta foto maha paisatud ja söestunud metsast. Foto on tehtud plahvatuse keskmes, kus puutüved olid veel püsti, aga oksad nendelt rebitud. Selle põhjal saab järeldada, et plahvatus toimus nende kohal.

Sündmuspaika alles 19 aastat hiljem külastanud ja kõige põhjalikumalt uurinud vene teadlane Leonid Kulik kuulas pealtnägijate tunnistusi, kaardistas lamapuitu ning üritas mitme ekspeditsiooni käigus selle epitsentrist leida meteoriitset ainet. Seda kõike ilma tulemusteta. Piirkonnast pole siiani leitud isegi mitte kõige pisemat meteoriiti.

Tunguusi katastroofi põhjusena on välja pakutud üle saja hüpoteesi, millest enamik suuremat kriitikat ei kannata ja tõestust pole neist otseselt ükski leidnud. Kuid neist võib olla kõige tõenäolisem on, et maapinnast 5-10 kilomeetri kõrgusel plahvatas atmosfääri sisenenud ja kusagil kümmekond kilomeetrit sekundis liikunud 50-60 meetrine asteroid või komeedikild. Plahvatuse võimsuseks on pakutud kusagil neli megatonni, ehk 250 Hiroshimale heidetud tuumapommi. Põhjus, miks Kulik ega teised teadlased ei ole piirkonnast leidnud meteoriitset ainet, arvatakse olevat seotud sealse soise pinnasega ja plahvatuse tugevusega, mille käigus asteroid/komeet sisuliselt aurustus/pulbristus.

Kusjuures söestunud lamapuitu leiab piirkonnast veel tänaseni.

Plahvatuse käigus maha paiskunud metsa kaart. Puutüved olid plahvatuse keskmest eemale suunatud.

Kuu läbi Maa atmosfääri

Kuigi Rahvusvaheline kosmosejaam tiirleb ümber Maa vaid kusagil 400 kilomeetri kõrgusel, avanevad selle illuminaatoritest vahel vaated, millele meil siin maapinna külge liimitutel mingit head võrdlust pole tuua.

Mai lõpus ISS pardalt tehtud fotol on näha noorkuud ehk Kuud, mis meie vaatevinklist alles hakkab Päikese poolt valgustatud saama. See vaid protsent või paar valgustatud Kuu loojub fotol meie planeedi õhukese atmosfäärikanga taha. Helevalge triip Kuust on fotol valgustatud Päikesega poolt. Ülejäänud ketast näeme tänu sellele, et Maalt peegeldunud valgus sinnani jõuab.

Ühesõnaga viibib enamus meie poole vaatavast Kuust sellel fotol maavalges öös. Maa on Kuu taevas umbes neli korda suurema läbimõõduga kui Kuu Maa taevas ja Maa on oma pilvede ja ookeanidega mitu-mitu korda parem peegeldi kui seda on tolmune Kuu.

Fotolõundid ja Tõrva Kaarlimäe observatoorium

Riskides oma jälgijaid tüüdata, reklaamime taaskord võimalust meilt osta meie endi tehtud astrofotosid puitraamile venitatud lõuendtrükis. Nimelt on meil neid terve ports niisama seismas ning kuna meil on käimas tööd täitsa enda pisikese observatooriumi ehitamiseks, siis kuluks igasugune rahaline abi ära.

Ülemine rida vasakult: Hantli planetaarudu, Orioni udukogu, Hobusepea ja Leegi udukogud, Päike ja plekid. Alumine rida vasakult: Roset udukogu, Elevandilondi udukogu, Kuu.

Ülemine rida vasakult: Poolkuu udu, Südame ja Hinge udukogud, Andromeeda galaktika, Kalifornia udukogu. Alumine rida vasakult: Plejaadid, värviline Kuu, Bode ja Sigari galaktikad.

Paari kuuga on Tõrva Kaarlimäe obervatooriumi ehitus jõudnud sellisesse etappi. Natukene selgituseks, et ideeks on olemasoleva puukuuri lõunapoolsesse otsa umbes 2,5 meetri kõrgusele ehitada kusagil 4x4 meetrine tuba, millel saab olema mahalibisev katus. Toa keskel ulatub läbi põranda post, millele toetub teleskoobimonteering. Post on ülejäänud strutuurist isoleeritud eesmärgiga, et observatooriumis toimetamine ei väristaks teleskoopi ja seega vaadet. Observatooriumi viib välitrepp.

Kõik pildid on suuruses 70x100cm ning valmis kohe seinale riputamiseks. Iga lõuendiga tuleb kaasa selgitav tekst sellega, et mis täpsemalt on fotol ja mis tehnikaga see pildistatud on. Saadame kulleriga või Tõrva valla piires võime ka ise kohale tuua.

Kui eelnevalt oleme piltide lõpphinna jätnud huvilise otsustada, siis seekord on asi lihtsam. Iga pildi hinnaks on 75 eurot, millele lisandub 12 eurot saatmiskulu. Muidugi ei saa me kuidagi takistada neid, kes soovivad meid ja meie observatooriumi enamaga toetada...

Huvi korral kirjutage meile facebooki või e-postile tahetipp@gmail.com

Palun jagada!

Galaktikaparve gravitatsioonilääts

Hiljuti avaldas maailma suurima kaameraga Vera Rubini observatoorium oma esimesed laiad vaated lõunataevasse. Teleskoobiks, mis suudab puurida võimalikult sügavale universumisse, on aga endiselt ilmselt kosmoseteleskoop James Webb. Kui näiteks Rubin vaatab korraga taevaala, mille sisse mahuks 40 täiskuu ketast, siis Webbi NIRCam-iks kutsutud kaamera näeb korraga vaid umbes 1/15 täiskuust moodustavat ala. Erinevusi kahe teleskoobi ja nende võimete vahel on tegelikult palju veel ning päris ausat võrdlust ei kannata neist ükski.

Igatahes all on James Webbi seni üks pikema säriajaga (120 tundi) vaade universumisse. Sellel on näha meist umbes 4,5 miljardi valgusaasta kaugusel asuvat galaktikaparve tähisega Abell S1063. Valgus sellest tuhandeid elliptilisi ja spiraalseid galaktikaid sisaldavast grupist pärineb ajast kui universum oli enam kui kolmandiku võrra noorem. Kusjuures parve gravitatsioon on niivõrd võimas, et see töötab sisuliselt suure läätsena (gravitatsiooniläätsena), kõverdades ja koondades selle taga asuvate palju kaugemate galaktikate valgust. Neid näeb fotol parve ümbritsevate peenikeste punaste poolkaartena.

Täissuuruses: https://www.esa.int/.../05/Webb_glimpses_the_distant_past

James Webbi kosmoseteleskoop leidis esimese eksoplaneedi otsevaates

James Webbi kosmoseteleskoop on avastanud oma esimese eksoplaneedi kandidaadi läbi otsevaatluse. Enamus tänaseks avastatud eksoplaneetidest on avastatud üleminekuks kutsutud tehnika abil, kus meie vaatesihist oma ematähest üle läinud planeet langetab veidi meile paistvat tähevalgust. Webb aga lihtsalt vaatas üht tähte nimega TWA 7 ning kasutates koronaagraafiks kutsutud seadeldist langetamaks tähe heledust, avastas selle ümber tiirlemas oluliselt nõrgemat valgust eviva objekti.

TWA 7 on meist umbes 111 valgusaasta kaugusel Pumba tähtkujus asuv niinimetatud T Tauri täht, mis on tõenäoliselt vaid 6 miljonit aastat vana ning mille ümber tiirleb kettana veel hulgaliselt tähe- ja planeediloomest üle materjali. Kusjuures rusuketas selle ümber avastati juba 2016. aastal vaadates läbi 1998. aastal Hubble poolt tehtud vaatlusi. Paar päeva enne jaanipäeva tehtud vaatlused James Webbi kaameratega paljastasid, et Päikesest umbes kaks korda väiksema massiga tähe ümber tiirleb umbes Saturni massiga planeet. Selle kaugus tähest on umbes 50 korda suurem kui Maa kaugus Päikesest ning Webbi vaatlustega on näha, et see näib olevat tähte ümbritsevat ketast omalt poolt puhastanud ja kujundanud. See vastab astronoomide parimatele teadmistele planeetide tekkimisest.

Vastavalt eksoplaneetide tähistamise korrale kannab värske eksoplaneedi kandidaat oma tähe järgi nime TWA 7b. Fotol on planeet suurem punane laik. Täht ise jääb tähe sümboliga tähistatud must ringi taha ning sinisega on eristatud selle ümber tiirlev rusuketas.

Vera Rubini observatooriumi esimesed fotod

Eile õhtul avaldati esimesed fotod uhiuue Vera C. Rubini observatooriumi poolt. Pikemalt kirjutasime selle kauaoodatud ja revolutsioonilise observatooriumi kohta eelmises postituses.

Kuna allolevad fotod on tehtud maailma suurima 3,2 gigapikslilise kaameraga, siis pole lootuski neid facebooki vahendusel täissuuruses ja -detailsuses näha. Ainuüksi esimese foto suurus on paarkümmend gigabaiti. Nende täissuuruses uurimiseks klõpsake kindlasti foto kirjelduses oleval lingil.

Rubini vaade Neitsi galaktikaparve suunas. Fotol on näha umbes 10 miljonit lähemat ja kauget galaktikat. Foto suuruse ja teravuse mõistmiseks saab sellel zoomida ja ringi liikuda siin: https://rubinobservatory.org/.../cosmic-treasure-chest

Üks väike tükike eelmisest fotost. Praktiliselt iga täpp või laik fotol on kauge galaktika.

Üks väike tükike esimesest fotost. Praktiliselt iga täpp või laik fotol on kauge galaktika.

Trifiidi ja Laguuni udukogud. Suuremalt: https://rubinobservatory.org/gallery/collections/first-look-gallery/n4kvj0cemd5pbdqgtjdgp2jg2t

Lisaks fotodele avaldati ka mitu huvitavat videot.

Näiteks avastati Rubini fotodelt juba esimese 10 tunnise vaatlustsükli käigus 2104 uut Päikesesüsteemi asteroidi. Kui aastas on kõigi maailma teleskoopide ja vaatlusprogrammidega seni avastatud umbes 20 tuhat uut asteroidi, siis Rubin avastab juba esimese paari aastaga ilmselt miljoneid uusi. Video uutest asteroididest: https://rubinobservatory.org/.../5iqj02kcs14lt24j845a58n15p

Osad tähed meie Linnutees on niinimetatud muutlikud tähed, mille heledus võib suurel määral kõikuda päevade või isegi tundide lõikes. Video näitab kuidas Rubin vaatles 46-te sellist tähte. 10-aastase missiooni käigus loodetakse Rubini observtooriumi abil avastada ja vaadelda selliseid umbes 100 000.

https://rubinobservatory.org/.../08pjs50i3p625ea6cm1gh71s2j

Vera Rubini observatoorium alustab oma kümneaastast missiooni

Selle aasta jaaniõhtul, Eesti aja järgi kell 18.00, jõuab kätte üks viimaste aastate, kui mitte aastakümnete, oodatuimaid hetki astronoomiaringkondades – vastvalminud Vera C. Rubini observatoorium avaldab oma esimese superkõrglahutusliku foto tähistaevast. Sellega saab ühtlasi alguse observatooriumi vähemalt kümneaastane missioon, mille käigus pildistatakse iga kolme öö tagant kogu lõunataevas enneolematus lahutuses. Keegi ei kahtle, et tulevikus ootavad ees suured avastused – küsimus on vaid, millised need olema saavad.

Ehitustöö Rubini observatooriumi kallal algas Põhja-Tšiilis 2682-meetrise Cerro Pachón mäe tipus 2015. aasta kevadel. Idee observatooriumist, milles asuv teleskoop suudaks lühikese ajaga tervet taevast pildistada, sai aga alguse juba 90ndate keskel. Algselt Large Synoptic Survey Telescope (LSST) nime kandev projekt ristiti 2017. aastal elavate kirjast lahkunud USA astronoomi järgi Vera C. Rubini observatooriumiks. Rubini suurimaks panuseks astronoomiasse peetakse tema 70ndate keskel tehtud avastust, et galaktikate pöörlemiskõverad ei taha klappida galaktikates sisalduva nähtava aine arvestusliku hulgaga. Tema ja tegelikult enam-vähem samal ajal Tartu observatooriumis sama asja avastanud töögrupi järelduseks oli, et galaktikad peavad sisaldama suurel hulgal varjatud ainet, mis ei taha vähemalt mõõdetaval määral suhelda ei millegi muu kui gravitatsiooniga. Sealhulgas valgusega, mis lubaks meil seda näha. Tänapäeval tunneme seda varjatud ainet "tumeda aine" nime all, kuid selle täpsem olemus on jäänud mõistatuseks.

Äsjavalminud Vera C. Rubini observatoorium Põhja-Tšiilis 2682-meetrise Cerro Pachón mäe tipus. Selle ideest teostuseni kulus ligi 30 aastat.

Observatooriumi läbilõige. LSST Project/J. Andrew.

Tumeda aine avastaja on astronoomias tõeline raskekaal ja seega peab seda olema ka tema järgi nimetatud observatoorium. Rubini observatooriumi optikaks on üsna ebatavalise disainiga kolmepeegliline 8,4 meetrise peapeegliga teleskoop, mis kaalub kokku 350 tonni. Kaugelt kõige muljetavaldamaks osaks selle juures on teleskoobi sisemusse peidetud umbes sõiduauto mõõtu ja ligi kolm tonni kaaluv kaamera. Tegemist on kaugelt kõige suurema ja keerukama digitaalse kaameraga, mis eales ehitatud. Selle eletroonilise ime lahutusvõimeks on 3200 megapikslit ehk 3,2 gigapikslit. Kuidas seda ette kujutada? Kui üldlevinud HD teleri resolutsiooniks on 1920x1080 pikslit ehk umbes kaks megapikslit, siis selleks, et Vera Rubini observatooriumi kaamera tehtud fotot ilma kaduteta korraga näidata, läheks meil vaja ümmarguselt 1600 sellist telekat. 4K pilti välja andvaid telereid kuluks "vaid" 400. Kui üks selline foto printida tüüpilises kvaliteedis (300dpi) fotopaberile, oleks selle mõõtmed 5x5 meetrit. Ja see on ainult üks foto. Fotosid kavatsetakse sellega teha iga 40 sekundi tagant, terve öö ja nii praktiliselt kümme aastat järjest. Selle tulemuseks on, et juba esimese aastaga peaks Rubini observatoorium koguma rohkem pildiandmeid kui kõik senised teleskoobid ajaloos kokku. Ainuüksi ööpäevas toodab see üle 20 terabaiti fotomaterjali. Observatoorium tehnikute sõnul võrdub see umbes kolme aasta Netflixi video või 50 aasta Spotify muusikaga.

Tänu Rubini observatooriumi teleskoobi (see kannab omakorda nime Simonyi vaatlusteleskoop, austamaks Ungari päritolu Ameerika tarkvarainseneri Charles Simonyid, kes andis projekti algusele olulise rahalise tõuke) veidi ebatraditsioonilisele ehitusele näeb selle südames asuv kaamera korraga ebaharilikult laia taevaala. Näiteks kui Hubble teleskoop suudab oma aastakümneid vana põhikaameraga täiskuust korraga näha umbes üht protsenti, siis Simonyi näeb korraga taevast tükki, mille sisse mahuks ligi 40 täiskuud. Igas sellisest tükist teeb see kaks 15 sekundilist säri (see on vajalik välistamaks fotodelt kosmiliste kiirte poolt tekitatud juhuslikku müra), seejärel suunatakse see 5 sekundiga järgmisele taevaosale, millest tehakse järgmised kaks 15-sekundilist säri ja nii edasi. Kümne aasta peale tähendab see, et iga taevaala jäädvustatakse umbes 800 korda. Fakt, et 350 tonni kaaluv teleskoop suudab nii kiiresti liikuda ja selle vibratsioon sekunditega vaibuda, on juba iseenesest insenerikunsti suursaavutus. Enamus võrreldavas mõõdus suuri optilisi teleskoope peab igasuguste võbinate kadumiseks ootama kusagil kümmekond minutit.

Teleskoobi peapeegel sai edukalt valatud juba 2008. aasta augustis ehk seitse aastat enne observatooriumi ehituse algust. Howard Lester / LSST

8,4 meetrit laia Simonyi teleskoobi peapeegel koosneb tegelikult kahest erineva geomeetriaga pinnast. Nii teenib ühest tükist peegel korraga nii primaarpeegli kui tertsiaalpeegli otstarvet. Rubin Obs/NSF/AURA.

Pildistades tükk-tüki haaval ja umbes kolme ööga üles terve lõunataeva, alustab observatoorium jälle algusest. Selle eelduseks on Tšiili mägedes valitsev praktiliselt pidev selge taevas ja olematu valgusreostus. Igat jäädvustatud fotot võrreldakse väidetavalt 60 sekundi jooksul (alles paar aastat tagasi oli parim võimalik aeg kaks tundi) eelnevaga ning kui arvuti tuvastab, et kasvõi kõige pisem täpikene sellel on vahepeal muutnud asukohta või selle heledus on kasvõi natukenegi kasvanud/kahanenud, edastatakse selle kohta automaatne teade. Arvatakse, et taolisi teated hakkab Vera Rubini observatoorium igas vaatlussekundis tootma sadu. Öö peale kokku võib neid koguneda kümmekond miljonit.

Mingi osa mainitud teadetest hakkavad tõenäoliselt kuuluma miljonitele avastatud ja seniavastamata Päikesesüsteemi asteroididele, komeetidele ja kääbusplaneetidele, mis paistavad Maalt otsekui vaikselt tähtede vahel triivivad täpid. Võib olla üks neist on ka lõpuks see kurikuulus Päikesesüsteemi üheksas planeet, mida on oletatud ja otsitud aastakümneid. Sadade kaupa iga päev hakatakse ilmselt avastama kaugeid supernoovasid, noovasid, gammapurskeid, gravitatsiooniläätsi, pruune kääbuseid, muutlike tähti ja musti auke. Kokku lubab Rubin ära registreerida ligi 17 miljardi Linnutee tähe ja 20 miljardi galaktika asukohad ja heledused. Andmemüriaadi analüüsides avaneb astronoomidel enneolematu võimalus mõista tumeda aine ja tumeda energia (energia mis näib universumit kiirenevalt paisutavat) jaotust, universumi kärgstruktuuri ja sellega koos universumi algust ja tulevikku. Näiteks loodetakse sellega näha Suurele Paugule järgnenud kuumas plasmas tekkinud niinimetatud akustilisi barüonilainetusi, mis kujutavad endast galaktikatest ja muust tavaainest koosnevaid mustreid vaadeldava universumi struktuuris. Selliste tardunud lainete nägemine lubab mõõta universumi mõõtkava ja paisumistempot.

Rubini hingeks on ligi kolm tonni kaaluv 3200-megapiksline kaamera. LSST.

Kaamerasensori ees on kolm spetsiaalset korrektsiooniläätse. Fotol neist suurim. LSST.

Kaamera lihtsustatud skeem. Rubin Obs/NSF/AURA.

Kõik Vera Rubini observatooriumi poolt tuvastatud automaatsed teated, mis sisaldavad muutunud objekti taevakoordinaate, fotomeetrilisi parameetreid, 30x30 pikslist väljalõiget objektist ja muid andmeid, saavad kõigile avalikuks reaalajas. Kuna isegi kõik maailma astronoomid ei suudaks kõiki tuvastatud häireid mingil mõttekal moel läbi vaadata, on arendatud kavalaid tehisarul ja toorel arvutusvõimsusel töötavaid algoritme, mis üritavad neist tähtsamaid välja sõeluda. Kõik ühe öö jooksul pildistatud fotode toorandmed peaksid avalikult ja vabalt kättesaadavaks muutuma 24 tunni jooksul peale nende jäädvustamist.

Kuigi sarnaseid suure kaamerasensori ja laia vaateväljaga vaatlusprogramme on olnud ja on ka hetkel käimas (näiteks oluliselt väiksema optika ja kaameraga tegeleb sisuliselt sama asjaga Euroopa Kosmoseagentuuri Euclidi kosmoseteleskoop), on Vera Rubini observatoorium neist kõigist suurusjärgu võrra ees. Selle rolli meie ettekujutuse vormimisel universumist on tulevate aastate jooksul raske ülehinnata - vaatlev astronoomia siseneb tõeliselt suurte andmehulkade ajastusse.

Loodame vaid, et nende põhjal tehtud avastuste loogika ei muutu sealjuures tavainimese jaoks liiga elukaugeks ja hoomamatuks. Sellest ajast kui Jupiteri nelja suurema kuu või Veenuse faaside olemasolus veendumiseks tarvitses vaid Galileo udusest pikksilmast pilk sisse heita, on möödunud päris pikk aeg.

Lainurk foto Vera C. Rubini observatooriumi sisemusest. Tegelikult on seal sees võrdlemisi kitsad olud. Rubin Obs/NSF/AURA.

Skeem Simonyi teleskoobist. Valgust kogub teleskoop peapeegli välimise ringikujulise pinnaga, see peegeldub selle kohal oleva 3,4 meetrisele sekundaarpeeglile, seejärel peapeegli sisealas asuvale 5 meetrisele tertsiaalpeeglile. See koondab lõpuks valguse läbi sptsiaalsete läätsede ja filtrite kaamerasensorile. Obs/NSF/AURA.

Otseülekanne Vera C. Rubini observatooriumi esimese täismõõdus foto või fotode avaldamisest (23. juunil kell 18:00): https://www.youtube.com/live/dF1g-Ru8mjM

Fotodele ja andmetele pääseb edaspidi ligi läbi observatooriumi kodulehe: https://rubinobservatory.org/

Päikesetõus jaanipäeval

Aasta pikim päev ehk suvine pööripäev lõppes tund tagasi, aga see-eest jaanipäev on ju veel ees. Tartu Ülikooli geograafia osakond on maha saanud huvitava joonisega, mis näitab jaanipäeval tõusva Päikese suunda ja selle aja erinevust isegi meie pisikese Eestimaa eri nurgas.

Parim foto Skulptori galaktikast (NGC 253)

Maailma suurim optiline teleskoop Tšiilis on seni parimas lahutuses pildistanud meist umbes 11 miljoni valgusaasta kaugusel asuvat Skulptori hiidspiraalgalaktikat (kataloogitähisega NGC 253) samanimelises tähtkujus. Foto tegemiseks säritas neljast 8,2 meetrisest teleskoobist koosnev VLT (Very Large Telescope ehk Väga suur teleskoop) galaktikat kokku 50 tundi. Lõppkujutis on kokku õmmeldud rohkem kui sajast paneelist. Sellise õmblemise põhjuseks on antud teleskoobi suur suurendus, tänu millele näeb see korraga vaid ainult väga väikest osa meie jaoks võrdlemisi lähedasest ja seega taevas laiast galaktikast. Tahtes näha seda servast-serva tuleb pildid üksteise kõrvale laduda. Mosaiikfoto ulatub Skulptori kaugusel umbes 65 000 valgusaastat ehk kusagil pool Linnuteest.

Skulptori galaktika kuulub niinimetatud tähepurske galaktikate hulka. Sellistes galaktikates on tavaliselt kosmilises mõttes hiljutine möödumine mõnest suuremast naabrist häirinud selles muidu tasakaalus olnud gaasi ja tolmu. Selle tulemusena näeme fotol kõikjal punased piirkondi ehk hiiglaslikke udukogusid, millest gravitatsioon pressib kokku uusi tähti. Meie enda galaktikast teame selliste lähematena näiteks Orioni, Elevandilondi, Roseti ning Südame ja Hinge udukogusid.

Linnutee tähetekke määraks on arvutatud umbes 1,6-2,4 uut tähte aastas. Skulptoris on see tõenäoliselt sadu kordi kiirem. Aja jooksul täheteke vaibub, udukogud hääbuvad ja hajuvad, nendes sündinud kuumad ja massiivsed tähed surevad (supernoovadena), kuid arvukad väiksemad ja jahedamad neist säravad edasi miljardeid ja sadu miljardeid aastaid. Sama juhtus umbes 5 miljardit aastat tagasi meie keskmises mõõdus Päikesega, kelle kuumad õed ja vennad on tänaseks plahvatanud, kuid kelle samas ja pisemas kaaluklassis kaaslased on kusagile Linnutee kettase eksinult endiselt olemas.

Lisaks udukogudele on antud fotol tuvastatud üle 500 planetaarudu. Veidi eksitava nimega nähtuste taga on mõni valgusaastat laiad gaasimullid, mille on tekitanud umbes Päikese massiga tähed oma viimases värvilises surmatõmbluses. Nagu umbes 5 miljardi aasta pärast juhtub meie Päikesega, paisuvad osad tähed peale vesiniku lõppemist punasteks hiidudeks, mille välimine osa puhutakse mahakäinud, kuid endiselt ülikuuma tähetuuma - valge kääbuse - poolt eemale. Valge kääbuse kiirgus paneb taanduva gaasi helendama tuhandeteks aastateks.

Zoomitavana näeb sama fotot siit: https://www.eso.org/public/images/eso2510a/zoomable/

Talvine pööripäev 2025

Eeloleval varahommikul täpselt kell 05:42:11 jõuab kätte hetk kui Päikese ümber 23,5 kraadise kalde all pöörleva Maa asukoht orbiidil on selline, et selle põhjapoolkera on suunatud maksimaalselt Päikese poole. Teisisõnu jõuab kätte suvine pöörihetk, mida sisaldavat ööpäeva tuntakse laialdases kõnepruugis suvisese pööripäevana. Ühtlasi saab sellega alguse astronoomiline suvi. Eelolev öö on aasta kõige lühem ning sellele järgnev päev kõige pikem. Näiteks Eesti südames Paides lahutab homme päikesetõusu ja päikeseloojangut 18 tundi ja 30 minutit, Tallinnas 11 minutit kauem ja Võrus 21 minutit vähem.

Eestis ja suveajas viibides umbes poole kahe ajal kätte jõudval astronoomilisel südapäeval särab homne Päike 54 ja poole kraadi kõrgusel (lõuna pool kõrgemal, põhjas madalamal). Sellest kõrgemale meie jaoks enam ei saa. Kui me suudaksime sellel ajal Päikese kuidagi nii ära varjata, et nähtavale ilmuksid selle tastal säravad kauged tähed, siis märkaksime, et Päike asub hetkel umbes Kaksikute, Veomehe, Sõnni ja Orioni tähtkujude ristumispaigas*. Ehk siis seal, kuhu kuue kuu pärast talvise pööripäeva südaööl avaneb meile kõige pimedam vaade.

Kuni suvise pöörihetkeni on registreerimine augustis Vooremaal toimuvale suvisele Astronoomiafestivalile mõnevõrra soodsam. Ehk siis kõigil tähistaeva-, kosmose- ja astronoomiahuvilistel tasub oma nimi kirja panna. Astronoomiafestivali lisainfo, kava ja registreerimine: https://festival.astronoomia.ee/

*astroloogid kipuvad väitma, et Päike asub hetkel hoopis Kaksikute tähtkujus ning nihkub paari päeva pärast juba Vähki. Vastavalt sellele pidavat siis inimesed olevat sündinud kas Kaksikute või Vähi tähtkujudes. Reaalsus näitab midagi muud.

Kääbusgalaktika NGC 4449

Meist "vaid" kusagil 13 miljoni valgusaasta kaugusel, M94 galaktikagrupis, asub kääbusgalaktika NGC 4449. Tegemist on suuruselt ja ilmelt veidi Linnutee orbiidil tiirlevat Suurt Magalhaesi pilve meenutava galaktikaga ja see sisaldab ilmselt kümneid miljardeid tähti. Sellel värskeid andmeid sisaldaval Hubble kosmoseteleskoobi fotol on näha, et vaatamata galaktikate mõistes tagasihoidlikele mõõtmetele on NGC 4449 täidetud punakalt hõõguvate hiiglaslike udukogudega, milles tekivad uued tähed. Arvatakse, et galaktika on minevikus kohtunud mõne oma naabriga, mille gravitatsiooniline mõju on galaktikasisest gaasi ja tolmu häirinud, käivitades selle miljoneid aastaid kestva ja praktiliselt tervet galaktikat hõlmava tähetekke.

NGC 4449 leiab Jahipenide tähtkujust, kuid isegi väga suurtes hobiteleskoopides paistab see see vaid pisikese uduse laiguna.

Sama foto suuremalt: https://cdn.esahubble.org/arch.../images/large/potw2524a.jpg

Linnutee ja NGC 4449 suuruste võrdlus.