Laupäev, 30. november 2019

Astronoomiaklubi astrofoto: Päike

Tänu sellele, et täna päeval oli üle pika aja päikesepaisteline ja selge ilm sai viimaks proovitud pildistada meile lähima tähe pinda. Et Päike teeb pööripäeva lähenedes aasta kõige madalamaid kaari, ei ole aeg küll kõige parem... aga midagi ikka.
Võltsvärvifotolt on näha Päikese fotosfääri (pinda) ja sellel pulbitsevat granulatsiooni. Iga pisikese tõsuvast ja langevast plasmast koosneva "graanuli" läbimõõt on umbes 1500 kilomeetrit ja Päike on igal ajahetkel kaetud ligi 4 miljoni sellisega.


Praegu on Päikese 11-aastase aktiivsustsükli madalseis, mis tähendab, et ümbritsevast tumedamaid (jahedamaid) päikeseplekke selle pinnalt ei leia. Järgmise aasta jooksul peaksid need vaikselt ilmuma hakkama ning päikeseaktiivsuse tipp jõuab kätte millalgi 2024. aasta sees. Siis peaks pilt tundmatuseni muutuma.


Foto on tehtud läbi Baaderi 200mm päikesefiltri, mille laenutamise eest täname astronoom Taavi Tuvikest.
NB! Päikest ei tohi kunagi ilma vastava filtrita läbi teleskoobi vaadata! Tulemuseks on peaaegu kindlasti jäädav nägemiskahjustus.

Neljapäev, 28. november 2019

Tulnukkomeedi külastus

8. detsembril jõuab periheeli (Päikesele lähimasse punkti) esimene teadaolev komeet, mis on meie Päikesesüsteemi külastamas tähtedevahelisest ruumist. Paar nädalat hiljem, jõulude ajal, möödub ta Maale lähimast punktist 1,9 a.ü. kauguselt.
Verivärskel fotol, mis tehti Hawaii saartel asuva Kecki observatooriumi poolt, on näha avastaja järgi Borisoviks nimetatud komeedi ligi 160 tuhande kilomeetri pikkust saba. Lisaks on komeedi ümber päikesekiirguse mõjul moodustunud hiiglaslik gaasist pilv ehk kooma. Maa on toodud suuruste võrdlusteks. Vaatamata näilisele suurusele on Borisovi tuum tegelikult vaid umbes miili või 1,6 kilomeetrise läbimõõduga.


Komeet pärineb tõenäoliselt mõnest noorest alles moodustuvast süsteemist, kust ta vägivaldsete protsesside käigus välja heideti. Peale meie külastamist lahkub ta alatiseks Päikesesüsteemist Teleskoobi tähtkuju suunas (nähtav lõunapoolkeralt). Hetkel asub Borisov meie maalt hommikuti madalal lõunataevas paistva Karika tähtkujus ja vajub edaspidi üha madalamale.

Teisipäev, 26. november 2019

Nahkhiire udukogu

Õhtuti kõrgele pea kohale tõusvas Luige tähtkujus laiutab hiiglaslik Loori udukogu, mille näiv ulatus taevas on ligi kolm nurgakraadi ehk kuus täiskuu läbimõõtu (pindala 36 täiskuud). Ioniseeritud gaasist ja tolmust koosnev sõlmede ja filamentidega liigendatud ligikaudu sfäärikujuline moodustis on tekkinud 8000 aastat tagasi Päikesest umbes 20 korda massiivsema tähe supernoovana plahvatamisel.
Et Loori udukogu on meist 1500 valgusaasta kaugusel ja kusagil 100 valgusaastat lai on seda raske ühe kaadriga detailides hoomata. Selleks on see astronoomide seas jaotatud mitmeks pisemaks eraldiseisvaks piirkonnaks. Sellel lai- ja kitsaribafiltrite kombineerimisel tehtud fotol on üks sellistest - Nahkhiire udukogu ehk NGC 6995. Selle ulatus taevas on läbimõõdult umbes pool täiskuud ja tegelikkuses ligi 12 valgusaastat. Punaselt hõõgub supernoovast üle jäänud ioniseeritud vesinik ning siniselt hapnik ja lämmastik. Selle nime päritolu pole vist vaja eraldi seletada.


Foto autor: Josep Drudis
Allikas: https://apod.nasa.gov/apod/ap191125.html

Reede, 22. november 2019

Tähesadu jäi tulemata

Aeg esialgseks kokkuvõtteks täna hommikuks ennustatud alfa-monotserotiidide tähesajust. Nagu tublid vaatlejad üle Eesti on nüüdseks teada andnud, kattis sellel ajal meie taevast ühtlane pilvkate. Seega tähtede ega meteooride nägemisest ei saanud juttugi olla...
Aga selles suhtes pole kurvastamiseks põhjust, sest ameerika mandri astronoomiahuvilised on nüüdseks foorumites raporteerinud saju täielikku puudumist. Vähe sellest, osade väitel olla taevast sel hetkel puudunud isegi sporaadilised (tavalised) meteoorid. Ei tea, kas selle põhjuseks pettumusest kehvenenud silmanägemine või sisenes tõesti Maa selleks ajaks eriti puhtasse kosmose piirkonda.
Igatahes... sadu jäi seekord ära. Ju siis tegid ennustajad oma kalkulatsioonidesse vea või siis jätsid mõne olulise teguri arvestamata. Kuna alfa-monotserotiidide tekitajat komeeti veel tänaseni ei tunta, ei ole neile ka midagi hullu ette heita. Ehk järgmine aasta...
All Rosetta missiooni käigus komeet 67P/Churyumov–Gerasimenkot uurinud Philea maanduri selfi koos oma subjektiga. Foto, mille esiplaanile on jäänud Philea kere ja päikesepaneelid tehti 2014. aasta septembris hetkel, kui maandur oli komeedist umbes 50 kilomeetri kaugusel.
Mõne kilomeetrise läbimõõduga 67P on niinimetatud lühiajaline komeet, mis ligineb Päikesele iga kuue ja poole aasta tagant. Alfa-monotserotiidide tundmatu tekitaja on aga arvatavasti umbes 500 aastase perioodiga ja seega pikaajaline komeet.

Kolmapäev, 20. november 2019

Saturni kuu Titan

Saturni kaugest hiidkuust Titanist on valminud esimene globaalne maakaart.
Üle 5000 kilomeetrise läbimõõduga Titan on Päikesesüsteemi suuruselt teine kaaslane (Jupiteri Ganymedese järel) ja ainus tõsiseltvõetava atmosfääriga kuu. Õigupoolest on Titani ümbritsev atmosfäär Maa omast isegi poole võrra tihedam, koosnedes peaaegu täielikult lämmastikust (+mõni protsent metaani). Tänu atmosfääri kõrgele rõhule on Titan Maa järel ainus teadaolev taevakeha, mille pinnal saab aine eksiteerida vedelal kujul, sadada vihmana taevast ning moodustada järvi ja meresid. Vee rolli täidab Titanil siiski metaan ehk maagaas.
Titan nähtavas valguses Cassini vahendusel.
Et kõikvõimalike orgaanilisi ühendeid* sisaldav vedelik on keerukate keemiliste protsesside toimumiseks parem keskkond kui mõni muu levinum ainevorm, peetakse Titani üheks potentsiaalselt elu tekkeks sobivaks paigaks. Seda enam, et mõned planeediteadlased arvavad, et selle koore all loksub vedelas olekus ookean, mida soojendavad kuu ja planeedi vahelised loodejõud. Muidugi oletatav elu oleks sealsete ekstreemsete tingimuste (pinnatemperatuur -180) tõttu meile tuttavast väga erinev.
Titani on viimase poole sajandi jooksul uuritud kokku nelja kosmosesondi poolt. Esmakordselt pildistas selle nähtavas valguses ühtlaselt oranžikat ja läbipaistmatut pilvkatet 1979. aastal Pioneer 11. Kahel järgneval aastal külastasid seda kuulsad Voyageri sondid. 2004. aastal jõudis Saturni orbiidile Cassini sond, mis lisaks ligi sajale möödalennule Titanist heitis sinna pisema Huygensi maanduri. Teel pinna suunas pildistas Huygens ilmselt veejääst koosnevaid heledaid kõrgendike ning neist algavaid tumedaid metaanist ja etaanist jõgesid. Õnnelikult maandudes tegi ta tulnuklikust maastikust ka paar "lähivõtet". Sellega suudeti ellu viia kaugeim maandumine taevakehal, mis asub meist ligi 1,5 miljardi kilomeetri kaugusel (10x kaugemal kui Päike Maast).
Vastvalminud kaart Titani pinnavormidest:

Sinine - järved
Punane - kraatrid
Lilla - düünid
Kollane - kõrgustikud
Roosa - tetoonilise aktiivsuse poolt mõjutatud alad
Roheline - tasandikud
Praeguse arusaamade kohaselt arvatakse, et Titani atmosfääri ülemistes kihtides moodustuvad UV-kiirguse mõjul keerukad orgaanilised ühendid, mis sajavad vihmana pinnale ning jooksevad jõgedena tasandikele, kus need miljonite aastate jooksul ladestuvad (ja võib olla vajuvad aeglaselt sügavamal asuvasse ookeani). Selles protsessis mängib peamist rolli metaan, mis sarnadelt veega Maal Titani atmosfääris ringleb.
Vastvalminud kaart, mille koostamiseks kasutati peamiselt Cassini radarit, kujutab Titani mägedest, järvedest, ookeanidest ja kraatritest liigendatud pinnamoodi. Kuu ekvaatori piirkondades laiutavad düünid, mis on tuule poolt vormitud mitte liivast, vaid orgaanilisest "lumest".
Titani pinnal tehtud foto. Nähtavad kivikesed on tõenäoliselt veejääst. Tumedat varjundit annavad erinevad orgaanilised ühendid.
Tulevikus loodetakse Titani uurima saata lennuvõimeline kulgur nimega Dragonfly ning välja on käidud idee pisikesest allveelaevast, mis sealsetes metaanimeredes ringi sõidaks. Hetkel on need aga veel kõigest joonised paberil.
Cassini möödalennu käigus pildistatud Titani pind polariseeritud infrapunas.
*orgaaniline ühend - tegemist ei ole ilmtingimata elusa aine või selle jäägiga. Orgaaniliseks ühendiks nimetatakse ühendeid, mille koosseisus on süsinik.

Esmaspäev, 18. november 2019

Ootamatu meteooritorm

Tuleva reede hommikul, tunnikene enne päikesetõusu tasub ennast igaks juhuks varakult toast välja ja lageda taeva alla ajada. Kui läbi mingi ime taevas siis selge on, võib seal näha vaatepilti, mida on õnn näha olnud vähestel. Nimelt sõidab meie aja järgi umbes kell 06:50 Maa läbi ühe eriti rikkaliku meteoorivoolu, mis võib kusagil pooleks tunniks tuua taevasse sadu heledaid meteoore.
Tavaliselt üsna vaene ja vähetuntud meteoorivool kannab nime alfa-monotserotiidid ja on põhjustatud tundmatu, kuid arvutuste kohaselt umbes 500 aastase perioodiga komeedi poolt. Päikesekiirguse mõjul osaliselt lagundatud komeet on jätnud oma kosmilisse kiiluvette tavatult kitsa riba kivipuru, millest Maa igal aastal läbi sõidab. Kui muidu põhjustab see novembris mõne üksiku "langeva tähe", siis sellel aastal on põhjust oodata lühikest kuid see-eest muljetavaldavat meteooritormi.
Suurbritannia metooride vaatlusvõrgustiku (UKMON) foto alfa-monotserotiidist 8. novembril 2014. aastal.
Ka minevikus on alfa-monotserotiidid põhjustanud ootamatult rikkalike vaatemänge. Näiteks aastatel 1925 ja 1935 küündis nende maksimaalne tunniarv seniidis* üle tuhande ning aastatel 1985 ja 1995 vastavalt 700 ja 400. Voolul aastaid silma peal hoidnud SETI/NASA vanemteadur Peter Jenniskensi ja Soome metooriküti Esko Lyytine sõnul peaks reedel korduma midagi sellist nagu 1985. aastal. Olenevalt kas Maa satub sellel korral voolu keskosast või äärest läbi minema, on oodata 100-1000 meteoori tunnis.
Üks selle voolu omapärasid on, et selle tipp kestab seniste vaatluste kohaselt kõigest 15-40 minutit. See-eest on selle poolt tekitatud metoorid suhteliselt heledad ja pika sabaga. Et sündmust mitte maha magada, tasub juba vähemalt kell 6:15 juba välja minna. Kui siis ühtäkki hakkavad meteoorid ilmuma, mis näivad välja kiirguvat heleda Prooküoni tähe (edelas, Väike-Peni) lähistelt, siis on alfa-monotserotiidid saabunud.
Optimistide tuju rikkumiseks olgu öeldud, et Eesti on selle saju vaatlemiseks suhteliselt kehv koht. Esiteks on kellaeg juba selline, et koidukuma valgustab taevast ja teiseks on meil novembris reeglina taevas pilves. Kõige parem oleks seda vaadata Ameerika mandrilt, kus kell on siis kesköö paiku ja pilvkategi ilmselt armulisem.
*maksimaalne tunniarv seniidis - see idealiseeritud arv näitab nähtavate meteooride arvu pimedas taevas kui saju radiant (koht, kust nad näivad välja kiirguvat) asub täpselt pea kohal.

Laupäev, 16. november 2019

Maastikufoto Marsilt

Selle tontlikult kauni maastikufoto autoriks on marsikulgur Curiosity, mis viimase omasugusena punast planeeti avastab. Umbes maasturi mõõtu kuuerattaline sõiduk, mille tippkiirus on 90 meetrit tunnis, on Marsil asuva 3,5 miljardi aasta vanuses Gale kraatris ringi sõitnud viimased seitse aastat. Selle aja jooksul on ta läbinud üle 21 kilomeetri ning jõudnud Aeolis Monsi (Terav mägi) jalamile, mis ulatub kraatri põhjast 5,5 kilomeetri kõrgusele.

Antud foto, mis tehti käesoleva kuu alguses (2573ndal Marsi päeval) ühe kulguri must-valge navigatsioonikaamera poolt, vaatab tagasi Curiosity teekonnale, mis algas kraatri madalamast ja tasasemast piirkonnast. Vasakul on näha mäeküljest välja turritavad kivimikihid ning kauguses Gale kraatri mitu kilomeetrit kõrged seinad.
Maandumispaiga valikul sai määravaks, et ligi 150 kilomeetrise läbimõõduga kraater oli ilmselt mingil perioodil täidetud ääreni vedela veega. Kuna vedel vesi on praeguste arusaamade kohaselt üheks peamiseks elu tekke eelduseks, saadetigi Curiosity sealset nüüdseks kuiva pinnast ja tuule poolt paljastatud setteid uurima. Kuigi iidseid fossiile või elusaid baktereid pole kulgur avastanud, on ta oma teekonnal leidnud hulgaliselt eluks vajalikke elemente ja ühendeid.
Kõiki Curiosity poolt Maale edastatud töötlemata fotosid saab näha siit: https://mars.nasa.gov/msl/multimedia/raw-images/

Neljapäev, 14. november 2019

4K video Merkuuri üleminekust

Nagu eelmise Merkuuri ülemineku ajal 2016. aastal jälgis ka esmaspäevast planeedi üleminekut päikesekettast pingsalt pealt NASA päikeseobservatoorium (Solar Dynamics Observatory - SDO). Maapinnast 35 tuhande kilomeetri kõrgusel tiireldes vaatleb see alates 2010. aastast meie kodutähe pinda mitmetes erinevates lainepikkustes ning teeb vastavad ultra-HD fotod iga 12 sekundi tagant.
Antud video on nendest samadest fotodest kokku pandud. Päikese erinevad värvid ja pinnadetailid on tingitud sellest, et kuna enamike SDO poolt jäädvustatud lainepikkusi inimsilm ei näe, on need teisendatud meile tuttavasse nähtavasse valgusesse ning lihtsuse huvides erivärviliseks muudetud.

Tasub veel mainida, et kuigi Merkuur näib videos asuvat otsekui Päikese vahetus läheduses, oli ülemineku ajal tema kauguseks tähe pinnast 47 miljonit kilomeetrit. See on umbes kolmandik vahemaast Päikesest Maani. Seega visuaalses suuruste võrdluses on Merkuur tegelikult Päikesest veel kolmandiku võrra väiksem ja ega Maa väga palju suurem ei ole.
Sama video 4K kvaliteedis: https://www.youtube.com/watch?v=0yNzSwlnQ2Q
Pool tundi hämmastavalt dünaamilist Päikest 4K kvaliteedis: https://www.youtube.com/watch?v=6tmbeLTHC_0
Video on avalikus kasutuses, mis tähendab, et seda võib vabalt alla laadida: https://svs.gsfc.nasa.gov/13425

Kolmapäev, 13. november 2019

Avati Apollo kuuproov

Eelmisel nädalal avati USA Johnsoni Kosmosekeskuses pinnaseproov Kuult, mille võtsid endaga kaasa astronaudid Gene Cernan ja Jack Schmitt, kes 47 aastat tagasi Apollo 17 missiooniga viimaste inimestena Kuul kõndisid. Senini oma originaalses konteineris säilitatud proovi loodetakse uurida meetoditega, millest pea pool sajandit tagasi undki ei osatud näha.
Apollo 17 astronaut Gene Cernan valmistub võtma kõnealuseid proove.
Aastatel 1969-1972 maandus Apollo missioonide käigus Kuu pinnale tosin astronauti, kes tõid endaga kaasa ühtekokku 382 kilogrammi kuukive ja regoliiti (kuutolmu). Kui enamus neist proovidest avati kohe Kuu ehituse ja geoloogilise mineviku tundmaõppimiseks, siis mõned neist jäeti puutumatul kujul järgmistele põlvkondadele, teades et tulevikus suudetakse neid uurida parema tehnoloogia abil. Nüüd kus NASA plaanib viimaks Kuule naasta, on tulevik kätte jõudnud.
Vastavatud proov tähisega 73002 ja jaanuris avatav 73001 võeti Apollo 17 missiooni käigus Kuu pinna ülemistest kihtidest. Selleks kasutati 4 sentimeetrit laia ja kaks jalga (u 60 cm) pikka toru, mis suruti nende maandumispaiga lähistele jäänud Lara kraatri valli. Selles on jäädvustunud erinevad pinnasekihid ning loodetavasti elemendid ja ühendid, mis Kuu vaakumile ja kiirgusele paljastatud pinnal ellu poleks jäänud.
Võrdlus 1974. aasta ja tänapäeva röntgentehnoloogiast proovide uurimisel enne avamist.
Tänu uutele tehnoloogiatele suudetakse proove eemalt 3D skanneerida, teha kindlaks nende täpset koostist ning vaadata mineraalide struktuuri enneolematus kõrglahutuses. Lisaks loodetakse nende abil välja koolitada uus NASA laborantide põlvkond, kes taoliste materjalidega ringi oskaks käia, sest apolloaegsed teadlased on nüüdseks kas pensionil või manalateel.
Laborandid värisevate kätega proovi avamas.
Lisaks Apollo 17 proovidele ootavad karantiinis oma korda veel mõned Apollo 16 ja 15 käigus Maale toodud proovid. NASA loodab inimese uuesti Kuule saata 2024. aastaks Artemise nimelise programmi käigus...juhul kui seda plaani järjekordselt Kongressi poolt põhja ei lasta.

Esmaspäev, 11. november 2019

Merkuuri ülemineku ootuses

Hetkeilm suuremat optimismi ei sisenda, kuid täna algusega kell 14:35 hakkab kauaoodatud Merkuuri üleminek Päikesest, mis kestab kuni loojanguni. Ilmateade lubab selleks ajaks vahelduvat pilvisust, mistõttu oleme igaks juhuks stardivalmis, et seda ka oma teleskoobiga vaadata ja kõigile huvilistele näidata.
NASA päikeseobservatoorium SDO poolt pildistatud 2016. aasta Merkuuri üleminek. Planeedi leiab vasakust servast.
Juhul kui taevas selgineb ja Päike ennast ilmutab, siis anname oma kohalolust Tõrva linna piiril antud postituse all märku.
Vaatluse asukohaks on Kaarlimäe tänava linnast välja suunduva ametliku osa lõpp. Kui näete linnasilti, siis peatuge ja otsige teleskoopi vasakult põllu äärest.
Siin kaart vaatluse asukohaga: https://goo.gl/maps/34QWYvUmK6BuNBYw7
Otse saab üleminekut vaadata siit: https://youtu.be/NZKtTNBrC6

Reede, 8. november 2019

Lend läbi universumi

See "lend läbi universumi" animatsioon loodi ESO (Euroopa Lõunaobservatooriumi) poolt nende Saksamaal asuva Supernoova Planetaariumi avamiseks eelmisel aastal. Animatsioon algab Garchingi linnast, väljub Päikesesüsteemist, seejärel Linnuteest, kihutab galaktikate vahel ning lõppeb tuntud universumi äärel.

Animatsiooni autor:
ESO/L.Calçada/spaceengine.org.
Muusika: Jennifer Galatis

Teisipäev, 5. november 2019

Vaated Laguuni udukogule

Tõenäoliselt üks taeva fotogeenilisemaid udukogusid on Amburi tähtkujus asuv M8 ehk Laguuni udukogu. Linnutee keskme sihis umbes 5000 valgusaasta kaugusel asudes on see sarnaselt teiste omasugustega paigaks, kus galaktikas tiirutavast gaasi- ja tolmupilvest tekivad uued tähed. Juba süttinud ja seega tulised tähed panevad ümbritsevas udukogus sisalduva vesiniku ning vähesel määral väävli- ja hapnikugaasid mitmevärvilselt heledama. Kolossaalset udukogu liigendavad tumedad laigud, pöörised ja triibud, mis on tekkinud jahedamate hiidtähtede atmosfäärides ja vägivaldsete täheplahvatuste ehk supernoovade käigus.
Umbes 110x50 valgusaastat lai ja kõrge Laguuni udu oleks lõunapoolsematel laiuskraadidel isegi silmaga näha. Seevastu meie maal tõuseb ta südasuvistel hilisõhtutel kõigest kuue kraadi kõrgusele ning on seetõttu väga raskesti vaadeldav. Pealegi selle täie ilu ja värvide nautimiseks peaksid meie silmad olema sama suured kui maailma parimad teleskoobid.

Hubble kosmoseteleskoop jäädvustas Laguuni udukogu oma 28. sünnipäevaks lähivaates.
Tšiilis asuva VLT (Very Large Telescope - Väga Suur Teleskoop) poolt pildistatud Laguuni udukogu selle täies ulatuses. Udukogu mõõtmed on umbes 110x50 valgusaastat.
Sellel Hubble lähivõttel on näha kuumade siniste tähtede mõju neid ümbritsevale gaasile. Punakalt heledab tähtede kiirguse poolt ioniseeritud vesinik ja rohekalt ioniseeritud lämmastik.
Udukogu läbi USA's asuva 32 tollise (0,81m) teleskoobi. Nähtavatest tumedatest tompudest moodustuvad tõenäoliselt kunagi lähitulevikus (astronoomilises mõttes) tähed.
Udukogu süda pildistatud astrofotograaf Zhuoqun Wu poolt kasutades Tšiilis asuvat kaugjuhitavat teleskoopi.
Veel üks Hubble lähivõte udukogus asuvate tähtede poolt tekitatud pööristest tumedas tolmus ja gaasis.
Laguuni udukogu asukoht Maalt nähtud Linnutee ribas. Kuigi ta asub meist umbes 5000 valgusaasta kaugusel, moodustab see kõigest viiendiku maast Linnutee südamesse.

Esmaspäev, 4. november 2019

Merkuuri üleminek Päikesest


Esmaspäeval, 11. novembril avaneb meil võimalus näha kuidas Päikesesüsteemi väikseim planeet - Merkuur – päikesekettast üle libiseb. Järgmine selline juhus tuleb alles 13 aasta pärast.
Merkuuri üleminekuks nimetatud nähtus leiab aset siis kui Päike ja tema ümber tiirlevad Maa ja Merkuur satuvad oma orbiitidel ühele joonele. Selles suhtes võib seda ette kujutada kui päikesevarjutust, kus Kuud asendab kauge ja seega pisikesena paistev planeet. Lisaks Merkuurile võib Päikese ette sattuda ka meie sõsarplaneet Veenus, aga see on niivõrd haruldane sündmus, et Eestis võime me seda näha alles 2247. aastal.


Eestist pildistatud Merkuuri üleminek Päikesest 9. mail 2016. Planeet on nähtav pisikese musta täpina alumises-paremas veerandis. Fotol on näha ka mõned päikeseplekid meie kodutähe pinnal. Autor: Taavi Tuvikene.
Kuigi jumalate käskjala järgi nime saanud Merkuur liigub ümber Päikese kõigist omasugustest kõige kiiremini, kulub tema üleminekuks ühest päikeseketta servast teise peaaegu viis ja pool tundi. Eestist saame me sellel korral näha vaid ülemineku esimest veerandit, sest päikeseloojang paneb vaatemängule lõpu. Seda juhul kui ilm üldse selge on.

Taevaste juhuste kokkulangevus

Selleks, et planeedi üleminek toimuda saaks on vaja täita kaks pealtnäha lihtsat tingimust  - õige aeg ja õige koht. Esiteks peavad Maa ja Merkuuri orbiidid ehk tiirlemistasandid omavahel ristuma, luues üleminekuks soodsad ajad ehk sõlmed. Et Merkuuri orbiit on võrreldes teiste planeetidega üsna tugevalt kaldu, korduvad need sõlmed Maa puhul iga aasta mai ja novembri esimestel nädalatel. Mingil muul ajal üleminek võimalik ei ole.
Teiseks on vaja, et Merkuur nendel lühikestel perioodidel ka reaalselt meie ja Päikese vahelt läbi sõidaks. Õnneks kihutab Merkuur ümber Päikese peadpööritavad 47 kilomeetrit sekundis, tehes ühe tiiru kõigest 88 päevaga. Tänu sellele juhtub ta olema õigel ajal õiges kohas tihedamini kui näiteks aeglasemalt tiirutav Veenus. Keskmiselt on Merkuuri üleminekuid sajandis 13-14 korda. On ka pikemaid pause. Näiteks järgmine leiab aset alles 2032. aasta novembris.


Lihtsustatud joonis Maa ja Merkuuri orbiitide asetusest ja üleminekuks soodsatest hetkedest. Autor: Taavi Niittee 
Kuigi esmaspäevast üleminekut oleks kõige parem vaadata Lõuna-Ameerikast, kust seda saab nautida algusest lõpuni, paistavad ülemineku esimesed 90 minutit kätte ka Eestist. Merkuur „puudutab“ siit mailt vaadates Päikese vasakut serva täpselt kell 14:34:43, siis kui Päike asub juba suhteliselt madalal edelataevas. Paar minutit hiljem liigub Merkuur Päikesele täielikult ning liigub seal aeglaselt paremale kuni loojanguni, mis leiab aset umbes kell neli.

Kuidas vaadata?

Mõõtmetelt ja väljanägemiselt on Merkuur võrreldav meile tuttava Kuuga - hall, kraatritega kaetud kivine kõrb. Asudes ülemineku ajal Maast ligi 100 miljoni kilomeetri kaugusel paistab ta Päikese taustal pisikese musta täpina, mida oleks näiteks läbi keevitusmaski või päikesevarjutuse prillide vaadates silmaga väga raske näha. Seega on vaja vaatepilti kuidagi suurendada, tehes seda eelkõige turvaliselt, kuna valesid võtteid kasutades võib asi lõppeda jäädava nägemiskahjustusega.
Üleminekut on kõige parem vaadata päikeseteleskoobi või spetsiaalse päikesefiltrikilega varustatud tavateleskoobi või binokliga. Vastavat kile ja õpetuse seda kasutada leiab enamikest teleskoopide müügiga tegelevatest poodidest. Mitte mingil juhul ei tohi Päikest vaadata kaitsmata optika abil! Seda isegi siis kui kannate vastavaid prille, kuna teleskoobi- või binokliokulaarist väljub fokuseeritud valgus, mis sulatab oma teel nii kilest prillid kui teie silmapõhjad.


Omapäraseimaks vaatlusviisiks on nii-nimetatud projektsioonimeetod, kus teleskoobi okulaarist väljuv kujutis kuvatakse sellest eemal asuvale paberile või papile. Nii saab Päikest ja Merkuuri vaadata rohkem kui üks inimene korraga. See aga nõuab mõningat ettevalmistust ja katsetamist, mida on soovitatav teha enne ülemineku algust.
Et Merkuur ilmub Päikese ette siis kui see on juba päris madalal, tuleks eelnevatel päevadel valmis luurata vaatluskoht, kus silmapiir on edelasuunal võimalikult avatud. Kõige paremini sobivad selleks kõrgemad kohad, mäeküljed või näiteks mererand.
Kui ülemineku õhtul on selge ilm, siis plaanime korraldada ka avaliku vaatluse, mille asukoha ja aja kohta leiab jooksvat infot meie faceboki lehelt. Silma tasub peal hoida ka Tartu Tähetorni ja Tartu Observatooriumi kodulehtedel.

All NASA video 2016. aasta Merkuuri üleminekust, mille jäädvustas kosmosesond SDO.