Merkuuri üleminek Päikesest

Esmaspäeval, 11. novembril avaneb meil võimalus näha kuidas Päikesesüsteemi väikseim planeet - Merkuur – päikesekettast üle libiseb. Järgmine selline juhus tuleb alles 13 aasta pärast.

Merkuuri üleminekuks nimetatud nähtus leiab aset siis kui Päike ja tema ümber tiirlevad Maa ja Merkuur satuvad oma orbiitidel ühele joonele. Selles suhtes võib seda ette kujutada kui päikesevarjutust, kus Kuud asendab kauge ja seega pisikesena paistev planeet. Lisaks Merkuurile võib Päikese ette sattuda ka meie sõsarplaneet Veenus, aga see on niivõrd haruldane sündmus, et Eestis võime me seda näha alles 2247. aastal.

Eestist pildistatud Merkuuri üleminek Päikesest 9. mail 2016. Planeet on nähtav pisikese musta täpina alumises-paremas veerandis. Fotol on näha ka mõned päikeseplekid meie kodutähe pinnal. Autor: Taavi Tuvikene.

Kuigi jumalate käskjala järgi nime saanud Merkuur liigub ümber Päikese kõigist omasugustest kõige kiiremini, kulub tema üleminekuks ühest päikeseketta servast teise peaaegu viis ja pool tundi. Eestist saame me sellel korral näha vaid ülemineku esimest veerandit, sest päikeseloojang paneb vaatemängule lõpu. Seda juhul kui ilm üldse selge on.

Taevaste juhuste kokkulangevus

Selleks, et planeedi üleminek toimuda saaks on vaja täita kaks pealtnäha lihtsat tingimust  - õige aeg ja õige koht. Esiteks peavad Maa ja Merkuuri orbiidid ehk tiirlemistasandid omavahel ristuma, luues üleminekuks soodsad ajad ehk sõlmed. Et Merkuuri orbiit on võrreldes teiste planeetidega üsna tugevalt kaldu, korduvad need sõlmed Maa puhul iga aasta mai ja novembri esimestel nädalatel. Mingil muul ajal üleminek võimalik ei ole.

Teiseks on vaja, et Merkuur nendel lühikestel perioodidel ka reaalselt meie ja Päikese vahelt läbi sõidaks. Õnneks kihutab Merkuur ümber Päikese peadpööritavad 47 kilomeetrit sekundis, tehes ühe tiiru kõigest 88 päevaga. Tänu sellele juhtub ta olema õigel ajal õiges kohas tihedamini kui näiteks aeglasemalt tiirutav Veenus. Keskmiselt on Merkuuri üleminekuid sajandis 13-14 korda. On ka pikemaid pause. Näiteks järgmine leiab aset alles 2032. aasta novembris.

Lihtsustatud joonis Maa ja Merkuuri orbiitide asetusest ja üleminekuks soodsatest hetkedest. Autor: Taavi Niittee 

Kuigi esmaspäevast üleminekut oleks kõige parem vaadata Lõuna-Ameerikast, kust seda saab nautida algusest lõpuni, paistavad ülemineku esimesed 90 minutit kätte ka Eestist. Merkuur „puudutab“ siit mailt vaadates Päikese vasakut serva täpselt kell 14:34:43, siis kui Päike asub juba suhteliselt madalal edelataevas. Paar minutit hiljem liigub Merkuur Päikesele täielikult ning liigub seal aeglaselt paremale kuni loojanguni, mis leiab aset umbes kell neli.

Kuidas vaadata?

Mõõtmetelt ja väljanägemiselt on Merkuur võrreldav meile tuttava Kuuga - hall, kraatritega kaetud kivine kõrb. Asudes ülemineku ajal Maast ligi 100 miljoni kilomeetri kaugusel paistab ta Päikese taustal pisikese musta täpina, mida oleks näiteks läbi keevitusmaski või päikesevarjutuse prillide vaadates silmaga väga raske näha. Seega on vaja vaatepilti kuidagi suurendada, tehes seda eelkõige turvaliselt, kuna valesid võtteid kasutades võib asi lõppeda jäädava nägemiskahjustusega.

Üleminekut on kõige parem vaadata päikeseteleskoobi või spetsiaalse päikesefiltrikilega varustatud tavateleskoobi või binokliga. Vastavat kile ja õpetuse seda kasutada leiab enamikest teleskoopide müügiga tegelevatest poodidest. Mitte mingil juhul ei tohi Päikest vaadata kaitsmata optika abil! Seda isegi siis kui kannate vastavaid prille, kuna teleskoobi- või binokliokulaarist väljub fokuseeritud valgus, mis sulatab oma teel nii kilest prillid kui teie silmapõhjad.

Omapäraseimaks vaatlusviisiks on nii-nimetatud projektsioonimeetod, kus teleskoobi okulaarist väljuv kujutis kuvatakse sellest eemal asuvale paberile või papile. Nii saab Päikest ja Merkuuri vaadata rohkem kui üks inimene korraga. See aga nõuab mõningat ettevalmistust ja katsetamist, mida on soovitatav teha enne ülemineku algust.

Et Merkuur ilmub Päikese ette siis kui see on juba päris madalal, tuleks eelnevatel päevadel valmis luurata vaatluskoht, kus silmapiir on edelasuunal võimalikult avatud. Kõige paremini sobivad selleks kõrgemad kohad, mäeküljed või näiteks mererand.

Kui ülemineku õhtul on selge ilm, siis plaanime korraldada ka avaliku vaatluse, mille asukoha ja aja kohta leiab jooksvat infot meie faceboki lehelt. Silma tasub peal hoida ka Tartu Tähetorni ja Tartu Observatooriumi kodulehtedel.

All NASA video 2016. aasta Merkuuri üleminekust, mille jäädvustas kosmosesond SDO.