neljapäev, 31. märts 2022

Hubble avastas kaugeima tähe - Earendel

Samal ajal kui James Webb kosmoseteleskoop tegeleb veel aeganõudvate kalibreerimistega on 32aastane Hubble kosmoseteleskoop teinud järjekordse rekordiraamatustesse kuuluva avastuse. Nimelt teatas eile NASA, et Hubble on suutnud jäädvustada meie jaoks kaugeimat ehk universumi mõttes noorimat tähte.

Täissuuruses: https://hubblesite.org/.../003/01FWRZTQFDGGP05KM1PRCCNZ1E

Avastus tehti tänu gravitatsiooniläätseks nimetatud nähtusele, kus galaktikaparved suudavad soodsate juhuste kokkulangevusel oma summaarse gravitatsiooniga suurendada enda taga kauguses asuvaid galaktikaid. Antud juhul avastati, et kauge galaktikaparv WHL0137-08 suurendab meie vaatenurgast tuhandeid kordi üht väga-väga kauget galaktikat piisavalt, et sellest tuvastada üks konkreetne täht. See täht, mis sai nimeks Earendel pärineb kaugusest/ajast kui universum oli vaid 900 miljonit aastat vana. Tuletagem meelde, et tänu valguse kiiruse lõpplikusele näeme me kauguses objekte ühtlasi ka ajas tagasi. Viimane rekordiomanik oli täht Icarus, mis avastati Hubble poolt 2018. aastal samuti tänu soodsale gravitatsiooniläätsele, pärines meie jaoks 4,4 miljardit aastat vanast universumist.
Earendel peaks olema võrreldes Päikesega kusagil 50 korda massiivsem ja miljon korda heledam. Kuna see sündis nõnda noores ja värskes universumis, tekkis see tõenäoliselt peaaegu täielikult Suurest Paugust üle jäänud vesinikust. Uuest noorimast/kaugeimast tähest saab peaaegu kindlalt Hubblest kusagil sadakond korda võimsama James Webb kosmoseteleskoobi üks prioriteetseid vaatlusobjekte. Eks siis saab juba pikemalt rääkida.
Fotol on näha kauge galaktikaparve gravitatsioonis suurendatud ja moonutatud galaktikat (punakas punktiirne poolkaar) ja selles asuvat Earendelit (noolega).

kolmapäev, 30. märts 2022

Astronoomiaklubi astrofoto: Plekiline Päike

Meie pühapäevane lõunapäike läbi teleskoobi ja valge valguse filtri. Tähepinnal on näha mitmeid päikeselaigu piirkondi, mis on päikeseaktiivsuse tsükli kõrgaja lähenedes (u 2023-2026) üha tavalisem vaatepilt. Ümbritsevast umbes 5500 kraadisest fotosfäärist paar tuhat kraadi madalamate ja seega vähemheledamate laikude tekke taga arvatakse olevat häiritus Päikese võimsates magnetväljajoontes, mis takistavad selle tulisest sisemusest muidu soojust üles transportivaid konvektsioonikeeriseid. Suuremat selliseid laike võib terava nägemisega inimene näiteks läbi keevitusmaski isegi silmaga märgata.

Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/.../c/c0/Paike_logoga.jpg

Päikeselaikude piirkonnad on tavaliselt ka paigaks, kust viimase piirini väänatud magnetväljad katkedes ja liitudes päikesepinnast suurtes kogustes kuuma plasmat välja heidavad. Kui see laetud osakestest koosnev materjal peaks suunduma Maa poole, tekitab see viimaks meie atmosfääriga kohtudes ning siinseid gaasiaatomeid ergastades kauneid virmalisi.

Kuigi laigud näivad fotol olevat lausa mustad, on nende temperatuur siiski piisav, et kui need panna musta öötaeva taustale, hõõguksid need heledamalt kui Kuu pind (mitte, et Kuu pind hõõguks).
Kuna Päikese koguheledusest vaid 1/100 000 läbi laskev filter (Baader OD 5.0) värvib meie tähe üsna igavat kahvatulillat värvi, on antud foto Photoshopi abil värvitud silmale...esteetilisemaks. Tegelikult on meie kollaseks kääbustäheks liigitatud Päike silmale ikkagi päris valget värvi.
Suuruste võrdluseks oleme Päikese kõrvale asetanud Maa sellisena nagu see samalt kauguselt paistaks. Loodetavasti leiate selle sealt ülevalt paremalt ikka üles.
Foto koosneb kusagil 200-st kaadrist (ISO100, 1/2500 sek), teleskoop Bresser Messier NT-203, kaamera Nikon D5600. Fotode töötlemiseks PIPP, Autostakkert, Registax ja Photoshop.

esmaspäev, 28. märts 2022

Lõunarist, Eta Carinae ja Kentauri tähesüsteemid

Sellel lõunapoolkeral tehtud fotol vaatega otse lõunasse näeme tähti, tähtkujusid ja piirkondi Linnuteest, mis jäävad meiesuguste põhjamaade elanike jaoks sügavale silmapiiri alla. Näiteks foto keskel asub neljast tähest koosnev Lõunaristi (Crux) tähtkuju, mis koosneb ülevalt ja kellaosuti suunas liikudes punakast Gacruxist ja kolmest sinisest tähest nimedega Imai, Acurux ja Mimosa.

Foto autoriks Petr Horalek (ESO)

Ristist mõtteline joon ülevalt alla osutab lõunataevapoolusele, mis asub fotol kohe kauguses paistva Maldivaru saare kohal. See on siis punktiks, mille ümber lõunapoolkera tähistaevas Maa pöörlemise tõttu pöörlevat näib. Meil on selles osas vedanud, et meie (põhja)taevapooluse vahetus läheduses asub suhteliselt hele Põhjanael.

Ristist vasakul paistab kaks heledat tähte, millest vasakpoolne on tegelikult (kolmik)tähesüsteem Alfa Centauri, mis koosneb kahest päikesesarnasest tähest ja kolmandast väikse massiga punasest kääbustähest Proxima Centaurist. Tegemist on meile kõige lähema tähesüsteemiga umbes 4,3 valgusaasta kaugusel. Vaatamata lähedusele on meile üldse kõige lähem täht Proxima Centauri kaugel allpool silmaga nägemise piiri ning see avastati sealt alles 1915. aastal. Alfa Centauri kolmiksüsteem sisaldab ka mitmeid avastatud eksoplaneete, mille taevas paistaks meie Päike heleda tähena muidu muutumatus Kassiopeia tähtkujus.
Alfa Centaurist paremal ja natukene kõrgemal asub sinaka heleda tähena Beta Centauri ehk Hadar, mis on samuti kolmiksüsteem ja mis koosneb väga massiivsetest, kuumadest ja seega sinakatest tähtedest meist umbes kümme korda kaugemal kui Alfa Centauri. Tegemist ühe heledaima "tähega" lõunapoolkera taevas.
Kohe Cruxi "alumisest" tähest vasakul on näha üsna suurt tumedat ala, mida nimetatakse Söekoti uduks. See kujutab endast Linnutee tasandis tiirleva ja meist umbes 590 valgusaasta kaugusel asuvat tumedat tolmu- ja gaasipilve.
Lõunaristist paremal on aga näha suurema punaka laiguna Kiili udu (Carinea või Eta Carinea), mis on kaugusel 7500 valgusaastat üks lõunapoolkera muljetavaldamaid udukogusid. Sellest allpool asuvad kaks kompaktset hajustäheparv, millest vasakpoolset tuntakse ka Lõuna-Plejaadidena.

neljapäev, 24. märts 2022

NASA Space Launch System on valmis stardiks Kuule

Reedel veeres USAs Florida osariigis asuvas Kennedy Kosmosekeskuse 39B stardiplatvormile hetkel maailma kõige suurem ja võimsam rakett - SLS, mis peaks oma esimese (mehitamata) stardi tegema millalgi selle aasta mais.

Mega-kuuraketiks kutsutud SLS ehk Space Launch System (tõlkes kosmosestardi süsteem) on olnud NASA poolt arenduses juba 2011. aastast. Seda peale kosmosesüstikute programmi lõppu ning algselt nende asenduseks mõeldud Atlas rakettide programmi katkestamist.
Lõppversioonis 111,25 meetrit kõrge ja 8,4 meetrit lai kaheastmelisest SLSist (lisaks kaks 84 meetrist boosterit) peaks saama NASA peamine super-raske kanderakett, millega loodetakse juba mõne aasta pärast inimesed tagasi Kuu pinnale toimetada, hiljem luua sinna alaliselt mehitatud baas ning Kuu orbiidil tiirlev pisem vahejaam kiiremateks reisideks Kuule ja tagasi. Jutud on käinud ka reisidest Marsile. Või vähemalt sellised on plaanid.
Erinevalt kosmoseettevõtte SpaceXi poolt arendatavast super-raskest kanderaketist Starship (kõrgus 120 ja laius 9meetrit) on SLS ühekordne rakett ehk nii selle boosterid kui ka astmed heidetakse peale starti ookeanisse ja/või jäetakse Maa orbiidile kosmoseprügina tiirlema. Sellise veidi iganenud disaini taga on otsus, et SLSi puhul tuleb kasutada võimalikult palju katkestatud kosmosesüstiku programmi komponente - näiteks mootoreid ja raketikeresid.
Ilmselt oli NASA esialgne plaan sellega aega ja raha kokku hoida. Paraku, nagu nende puhul juba reegliks on saanud, on kogu projekt võtnud plaanitust peaaegu kaks korda kauem aega, eelarve on paisunud oodatust palju suuremaks ning kogu disain hakkab SpaceX taaskkasutavate, odavamate ja igas mõttes innovaatilistema rakettide kõrval ajale jalgu jääma. Näiteks kõigest ühe kosmosesüstiku RS-25 mootori ehitamiseks kuluva raha eest (SLSi esimene aste kasutab nelja) saaks osta kuus võimsamat vene päritolu RD-180 mootorit (enam vist mitte). Peaaegu sama palju maksab SpaceX taaskasutava Falcon Heavy start, mille kandevõime moodustab SLSi omast kaks kolmandikku. Kuid kui raha on juba kulutatud, siis on raske ja mõnes mõttes veelgi kulukam projekt enne valmimist koos kõige sinna sisse pandud tööga maha matta.
Olgu kuidas on, on SLSi stardiplatvormil kõrgumas näha üsna võimas vaatepilt. Viimati nägi seal kuuraketti peaaegu poolsada aastat tagasi, kui legendaarne Saturn V seni viimased kolm inimest Apollo 17 missiooni raames Kuule sõidutas. Kui toona kandis missioon Kreeka mütoloogiast pärit valguse- ja teadmistejumala nime, siis eelolevad kuulennud on ristitud jahi- ja kuujumalanna järgi Artemiseks.
Selle üsna ambitsioonika ja mitmeid erinevaid starte, rakette ja missioone sisaldava programmi esimene ja ühtlasi SLS-i esimene lend (Artemis I) peaks aset leidma lähikuudel, kui allolev rakett toimetab Kuu orbiidile ja tagasi Maale esialgu mehitamata Orioni kapsli. Esimene sarnase profiiliga mehitatud lend nelja astronaudiga peaks praeguse ajakava alusel toimuma kaks aastat hiljem. Kuu pinnale peaksid inimesed uuesti astuma 2025. aastal ja seda juba SLSi koostöös SpaceX-i poolt arendatud Starshipiga.
Ajakava ja plaanid on iseenesest ilusad, aga nii sujuvalt see kõik peaaegu kindlasti ei lähe. Lootma aga peab.
All mõned valitud fotod SLSist, Orionist ja Artemisest...















teisipäev, 22. märts 2022

Jupiter ja selle kaks kuud

Värske foto Jupiteri ümber tiirleva Juno sondi poolt näitab hiidplaneedi tormilist lõunapoolkera, koos kahe selle kaugemal paistva kuu - Io ja Europaga. Foto tegemise ajal asus nüüdseks juba peaaegu kuus aastat Jupiteri uurinud robotsond selle välimistest pilvekihtidest kusagil 61 tuhande kilomeetri kaugusel. Sellel põhjusel ei paista Jupiteriga võrreldes pisikesed kuud fotol kõige suuremad. Teiselt suurendatud fotolt on neid näha juba lähemalt.


Umbes meie Kuu mõõtu Io on Päikesesüsteemi kõige vulkaanilisem keha, mille pinnalt on avastatud sadu aktiivseid vulkaane, mis purskavad väävliühendeid kilomeetrite kõrgusele. Selle põhjuseks peetakse, et Jupiter väntsutab oma võimsa gravitatsiooni ja loodejõududega talle väga lähedal tiirlevat kuud, hõõrudes selle tuuma sõna otses mõttes tuliseks ja vedelaks.

Kaugel tiirlev Europa on jällegi suhteliselt pisike jäine kuu, mille mitmekümne kilomeetri paksuse jääkooriku all arvatakse loksuvat soolane vedel veeookean. Selle põhjas purskavad ilmselt niinimetatud mustad tossutajad ehk vulkaanilised termolõõrid, mille süsinikurikkas ja soojas ümbruses võis elu Maal alguse saada. Europa poolustel asuvate jäisete geisrite veest ja jääst on tuvastatud aminohappeid ehk orgaanilisi molekule, mis on tähtsateks elusorganismide ehituskivideks. Juno peaks selle aasta septembris sooritama Europast ühe lähedase möödalennu. Siis näeme me seda mõistatuslikku kuud juba päris lähedalt.
All üks videoklipp Juno lähedasest möödalennust Jupiterist ja selle suurest punasest laigust, mille pani tõeliste fotode põhjal kokku ja animeeris Kevin M. Gill.



esmaspäev, 21. märts 2022

Kevadine pööripäev 2022

Kes veel ei tea siis eile kell 17:33 algas meie kodusel põhjapoolkeral kevad. See tähendab, et nüüd on meie päevad pikemad kui ööd ja seda kuni sügisese pööripäevani välja. Ühest küljest on pikad päevad mõnusad, aga teisest (sellest astronoomiahuvilise) küljest jällegi jamad, kuna nüüd jääb ju pimedat tähistaevast ajaliselt üha vähemaks. Allolev 12sekundiline aegvõte koosneb 365 fotost, mis on tehtud Meteosat 9 ilmasatelliidi pardalt ühe aasta jooksul igapäevaselt ühel ja samal kellaajal (iga 24 tunni tagant). Kuna Meteosat 9 tiirleb geosünkroonselt orbiidil, siis selle vaatenurgast on Maa täiesti paigal. See tähendab, et see tiirleb ümber Maa täpselt sama kiiresti kui Maa pöörleb ning Maalt vaadates seisab satelliit ühe koha peal.



Videost on näha päikesevalguse suhtelise nurga muutust ühe aasta sügisesest pööripäevast kuni järgmise aasta sügisese pööripäevani ning sellega kaasneva terminaatori (valguse ja pimeduse piir) nurga muutus pooluste suhtes. Meie praegusele ajahetkele vastab siis klipi kese.

reede, 18. märts 2022

Galileo sond ja sähvatused Maalt

1989. aastal lahkus Maalt esmakordselt Jupiteri orbiidile kosmosesond nimega Galileo, mille teekond nägi ette lähedasi möödalende Veenusest ja Maast, eesmärgiga varastada nende liikumise najalt piisavalt kiirust gaasiplaneedini jõudmiseks. USA astronoom ja eksobioloog Carl Sagan nägi nendes esmakordsetes kiiretes ja lähedastes möödalendudes head võimalust kasutada Galileo kaameraid ja detektoreid omamoodi kontrollkatseks elu leidmisel. Ta arutles, et kui Galileo suudaks kaugusest tuvastada elu märke Maalt, siis suudaks sama teha ka mõni sarnane hüpoteetiline maaväline sond, mis oleks näiteks mõne kauge tähe juurest saadetud siinset Päikesesüsteemi ja planeete uurima

1993. aastal avaldas Sagan koos kolleegide W. Reid Thompsoni, Robert Carlsoni, Donald Gurnetti ja Charles Hordiga ajakirjas Nature teadustöö, mis teatas, et Galileo sond on leidnud ühel Päikesesüsteemi planeedil tõendeid mitte ainult elust, vaid lausa intelligentsest elust. See planeet oli Maa.

Töös (link all) tuuakse välja, et 1990. aasta detsembris aset leidnud möödalennul tuvastas Galileo Maal vedelat ja külmunud vett, laiaulatuslikku pigmentatsiooni, mis näis neelavat nähtavat valgust spektri punases osas (taimestik), suures koguses atmosfäärset hapnikku ning termodünaamilises tasakaalutuses viibivat metaani. Kõige kõnekamad olid aga planeedipinnalt lähtuvad kitsaribalised amplituud-moduleeritud raadiolained. Kuigi Sagan oli varasemalt öelnud, et "elu on hüpoteesi viimane väljapääs", järeldasid autorid, et Maal näis tõepoolest eksisteerivat elu. Samale järeldusele peaks arvatavasti jõudma ka maaväline vaatleja.
Illustratsioon 1993. aasta teadustööst, kus juhitakse tähelepanu planeedi ühel mandril asuvale veidrale pigmentatsioonile, mis näib neelavat nähtavat valgust selle punases spektriosas.

Üks asi mida Galileo Maast möödudes ja Jupiteri poole kihutades märkas, pani aga ettevõtmise autoreid kukalt kratsima. Nimelt tuvastas see oma kaameratega Maa erinevatest paikadest lähtuvaid võimsaid murdosa sekundilisi valgussähvatusi, mida oli kosmoseaparaadi pardalt selgelt näha. Toona pakuti välja et tegemist võib olla kas mingit sorti välkudega või siis tõenäolisemalt päikesevalguse peegeldustega veepinnalt, kuna astronoomide väitel pärinesid sähvatuses vaid veega kaetud aladelt (ookeanid, rannikupiirkonnad jne).
24 aastat hiljem saatis USA Rahvuslik ookeani ja atmosfääri administratsioon (NOAA) Maa ja Päikese vahele kosmoseilmasatelliidi nimega DSCOVR, mis asus muuhulgas Maast iga kahe tunni tagant tegema kümnes erinevas lainepikkuses foto. Esimese tegevusaasta jooksul tuvastati DSCOVR fotode kaudu Maalt ühtekokku 866 eelmainitud sähvatust, millest suur osa leidsid aset ka maismaa kohal. Edasised aastad kuni tänapäevani välja on endaga toonud sarnaseid arve. Lisaks avastas nähtust tõsiselt uurima asunud meeskond, et ka veerandsada aastat tagasi meie koduplaneeti pildistanud Galileo fotodel tulevad mõned sähvatused maismaa kohalt. Juba eelnevalt välja käidud idee, et tegemist võis olla järvedelt või jõgedelt peegelduva päikesevalgusega aga kinnitust ei leidnud, kuna suur osa sähvatusi tuli täiesti kuivadelt aladelt.


Ometigi näitas täpsem analüüs, et tegemist peab kindlasti olema päikesevalguse peegeldustega, kuna sähvatusted leidsid aset vaid paikades, kus nurgad satelliidi ja Päikese vahel olid samad. Kasutades DISCOVR pardal oleva EPIC instrumendi andmeid suudeti kindlaks teha, et peegeldused pärinesid maapinnast kusagil 5-8 kilomeetri kõrguselt. Kuna selleses kõrgusvahemikus ujuvad meie atmosfääris ohtrad kiudpilved, tegi uurimisgrupp teinud järelduse, et sähvatused kujutavad endast päikesevalguse peegeldusi kiudpilvedes horisontaalselt paiknevatelt kristallidelt.
Sellega võib pea kolmkümmend aastat kestnud müsteeriumi pidada lahendatuks - tegemist ei ole otseste elu ilmingutega. Kuid sähvatuste avastatud tööpõhimõte pakub iseenesest huvitava uue tööriista nii Maa enda kliima kui ka teistel planeetidel eksisteerivate keskkonnatingimuste hindamisel. Taolised sähvatused on ju kõigest haruldased tabatud hetked suuremast ja peaaegu pidevast protsessist, kus päikesevalgus peegeldub väga olulisel määral enne maapinnani jõudmist tagasi ilmaruumi. Näiteks kui selle sama Maal avastatud elu esindajate poolt käima lükatud kliimamuutused vähendavad muuhulgas kiudpilvede teket, siis kas see ei või olla üheks järjekordseks tilgaks niigi kiirelt täituvas karikas, mis Maa energiabilanssi ebasoodsas suunas liigutab? Eksoplaneetide uurimisel võivad aga sarnased sähvatused (juhul kui meil õnnestub neid kaugusest tuvastada) olla mugavaks viisiks hinnata nende pinnal ja atmosfääris leiduva vee olemasolu ja hulka.

neljapäev, 17. märts 2022

James Webbi foto joondatud peeglitega

Mõned tunnid tagasi avaldas NASA esimese foto läbi James Webbi kosmoseteleskoobi peaaegu täielikult joondatud peeglite. Kui oma 18-segmendilise peapeegli joondamise esimeste sammude jaoks vaatas Webb Suure Vankri asterismis asuvat tähte HD 84406, siis antud foto on uuest sihtmärgist suupärase tähisega 2MASS J17554042+6551277. Lisaks tähele, mis oleks meie silmadele taevas nähtamatu, on fotolt märgata kümneid miljoneid valgusaastaid eemal asuvaid taustagalaktikaid. Foto kontrastsuse tõstmiseks on foto tehtud läbi punase filtri.


Webbi meeskond on öelnud, et seniste andmete põhjal on ligi 10 miljardit dollarit maksma läinud teleskoop isegi tundlikum ja parem, kui esialgsed mudelid ennustada oskasid. Ühesõnaga on teleskoop rohkem kui võimeline tegema neid avastusi, mida sellelt ligi veerandsada aastat kestnud planeerimist ja ehitamist loodetud on.

Päris esimeste teadusfotode saabumisega läheb aga veel paar-kolm kuud aega. Antud foto on tehtud vaid ühega Webbi neljast peamisest teadusinstrumendist. Järgnevalt asutakse neid ükshaaval katsetama ning tegema vajadusel peeglitele juba päris peenhäälestavaid korrektuure. Selleks on iga 18 kuusnurkse peegli taga seitse mootorit. Kuus nendest liigutavad peegli nurka (7-58 nanomeetrit korraga) ning üks muudab nende kuju (kumerust) täpsusega kuni 1/10 000 inimjuuksekarva läbimõõdust.
All näeb selfiet joondatud peapeeglist (kolm nähtavat sekundaarpeegli tuge on vastutavad kolme paari diffraktsioonikiirte eest tähekujutisel) ning fotorida senistest vaatepiltidest joondamata peegliga kuni peaaegu täiusliku kujutiseni välja.



teisipäev, 15. märts 2022

Astronoomia päev Tõraveres

Tõraveres on tulemas üks päris astronoomiline ja tegevusterohke laupäev, mis on pühendatud Ernst Öpiku ühe teedrajava teadustöö sajandale aastapäevale. Ilmelik tänapäeval isegi mõelda, et kusagil sadakond aastat tagasi oldi arvamusel, et universum koosneb ühest galaktikast - Linnuteest. Nüüdseks pakutakse galaktikate arv vaadeldavas universumis küündivat kusagil triljonini. Neist igaüks universum universumis.

Link üritusele facebookis: https://www.facebook.com/events/488036836384912/

Loe lisaks: http://www.astronoomia.ee/kalender/11002/astronoomia-paev-toraveres-2022/

Kui ilm lubab, siis on ka Tõrva Astronoomiaklubi oma teleskoopidega ürituse õhtul Tõravere suure teleskoobi torni kõrval vaatlust korraldamas. Seda siis täienduseks kindlasti mitmetele sinna üles seatud teleskoopidele...
Üritust korraldab Eesti Astronoomia Selts.

esmaspäev, 14. märts 2022

Lähim must auk osutus illusiooniks

Pea kaks aastat tagasi teatasid Euroopa Lõunaobservatooriumi astronoomid, et nad on ühest mitmiktähesüsteemist tõenäoliselt avastanud Maale kõige lähema musta augu. Nüüd tuleb välja, et tegemist võis olla omamoodi illusiooniga ning musta auku seal ilmselt ikkagi ei leidu.

Jutt käib tähesüsteemist tähisega HR 6819, mis asub meist umbes 1000 valgusaasta kaugusel Teleskoobi tähtkujus. Algselt tuvastati see olevat kaksiktäht, millest ühe orbiit teise ümber tundus olevat kõigest 40-päevane, samas kui esimese puhul erilist liikumist ei tuvastatud. Kuna tähed arvati olevat umbes sama massiga, tehti järeldus, et esimene täht tiirleb ümber nähtamatu musta augu, samal ajal kui kolmas täht tiirleb kaugemal nende ümber.
Sellisena kujutati HR 6819 süsteemi algselt ette - must auk on kujutatud punasega.

Juba avaldamise hetkel olid mitmed astronoomid sellise avastuse üle pigem skeptilised ning otsustasid süsteemi lähemalt uurida. Tšiilis asuva VLT (Very Large Telescope - Väga suur teleskoop) abil suudeti tähtede ühine valgus üksteisesest eraldada ning leida, et tegemist on üsna ebatavalise süsteemiga, kus ühe massiivse Be tähe ümber tiirleb teine pisem B täht. Kusjuures näib, et Be täht on alles hiljuti oma gravitatsiooniga B tähelt hulgaliselt massi enda külge tõmmanud. Kahe tähe omavaheline kaugus leiti aga olevat vaid kolmandik Maa-Päikese vahemaast ning suurema tähe puhul tuvastati samasugune 40-päevane orbiit. Ehk siis kaks tähte tiirlevad lihtsalt üksteise ümber ning musta augu olemasolu ei ole sellise liikumise seletamiseks tarvis.
Selline arvatakse see olevat aga tegelikult. Suurem "vampiirtäht" on ennast kasvatanud teise tähe arvelt.

Selline vigade parandus (mida ikka aeg-ajalt teaduses ette tuleb) lükkab Maale lähima musta augu kandidaadi tagasi 1500 valgusaasta kaugusele Ükssarviku tähtkujusse, kus üks Päikese massiga kuid sellest 25 suuremate mõõtmetega kollane hiidtäht arvatakse tiirlevat 2,6 Päikese massiga musta augu ümber.

reede, 11. märts 2022

Ühendemiraatide marsisond Hope kaamerate poolt jäädvustatud Marss 20 000 kilomeetri kauguselt. Foto on tehtud eelmise aasta augustis. Tänaseks mõni päev kauem kui aasta tagasi Marsi orbiidile jõudnud kosmoseaparaadi eesmärgiks on meie külma ja kuiva naaberplaneedi kliima- ja ilmastikumustrite uurimine. Missiooni planeeritud pikkuseks on kaks aastat, aga tõenäoliselt pikeneb see oluliselt. Foto töötlus*: Jason Major

*Töötluse all on mõeldud seda, et sondi EXI (Emirates eXploration Image) kaamera poolt erinevates nähtava (ja ka nähtamatu) valguse lainepikkustes tehtud jäädvustused on kokku pandud üheks värviliseks fotoks, mis on inimsilmale ilusam. Lihtsaid värvikaameraid tavaliselt kosmosesse ei saadeta.

neljapäev, 10. märts 2022

Video teleskoobivaatlusest Tsirguliinas

Videomeenutus teleskoobivaatlusest Tsirguliinas ehk kaks tundi seitsmeteistkümne sekundiga. Tänud kõigile tulijatele ja taaskohtumiseni tähtede all!


kolmapäev, 9. märts 2022

Teleskoobivaatlus Tsirguliinas

Täna (kolmapäeva) õhtul oleme avalikku teleskoobivaatlust tegemas Tõrvast natukene kaugemal - Valga vallas asuvas Tsirguliina alevikus. Sealse Ööbiku ja Savi tänava nurgal kell kaheksa algaval vaatlusel suuname teleskoobi(d) Kuu, kaksiktähtede, täheparvede, paari galaktika ja udukogu suunas. Lisaks õpime laserkiire abil tundma hilistalviseid ja varakevadisi tähtkujusid ning huvitavamaid tähti.

Vaatluse täpsemat asukohta kaardil (märgitud punase ristiga) näeb alt. Link asukohale Google Mapsis: https://www.google.com/.../57.../@57.8606538,26.1996533,18z

Vaatluse asukoht Tsirguliinas Ööbiku ja Savi tänava nurgal põllu servas. Link asukohale Google Mapsis: https://www.google.com/.../57.../@57.8606538,26.1996533,18z

Suvine vaatlus Tõrvas.

Kolmapäeva õhtuks lubab Eesti kohale selget ilma. Selge ilmaga kaasnevad ka üsna krõbedad külmakraadid ning soovitame kõigil ennast igaks juhuks väga soojalt riidesse panna.

Vaatlus on tasuta ja sobib igale vanusele!
Algus kell 20:00
NB! Soovitame panna ennast väga soojalt riidesse.

Supernoova Tõllaratta galaktikas

Astronoomid on avastanud värske* supernoova ühes omapärasemas ja kaunimas galaktikas - Tõllaratta galaktikas. Linnuteest 500 miljoni valgusaasta kaugusel asuvas galaktikas näib olevat süttinud niinimetatud Tüüp II supernoova ehk kujutlematult võimas plahvatus väga massiivse tähe (8-50 Päikese massi) surmahetkel.

Vasakul foto 2014. aastal, paremal foto eelmise aasta lõpust. Tänaseks tõenäoliselt juba hääbunud, kuid varasemalt avastamata, supernoova on nähtaval parempoolsel fotol all-vasakul.

Tõllaratta galaktika ehk ESO 350-40 oli tõenäoliselt alguses üsna tavaline Linnutee mõõtu spiraalgalaktika, millega 5-300 miljonit aastat tagasi põrkus üks väiksem galaktika. Kuna väiksem galaktika tabas Tõllaratast (siis teda veel selliselt nimetada poleks saanud) otse tuuma pihta, saatis see tervest galaktikast läbi gravitatsioonilise lööklaine, otsekui kosmiline kivi pillatud kosmilisse tiiki. Laine kogus ja pressis tähtedevahelise gaasi kokku tekitades suuremas osas galaktikast marulise tähetekke, mida me näeme fotodelt miljardite noorte ja kuumade tähtede ühise sinaka valgusena. Kollakas piirkond selle keskel on tugevalt moondunud ja peamiselt vanu ja punakaid tähti täis tuum.

Kuigi Tõllaratta lähistel on näha kaht pisemat galaktikat (G1 ja G2) ei ole tõenäoliselt kumbki neist selleks, kes Tõllaratta eelkäijaga kohtus ja selle ära "rikkus". Tegelik süüdlane asub neist umbes 300 tuhande valgusaasta kaugusel ning on nähtaval alumisel fotol. Kontuurid sellel näitavad kaht galaktikat ühendava ja ammust kohtumist reetva neutraalse vesiniku konsentratsiooni.



Linnutees süttis viimane Maalt vaadeldav supernoova 1604. aastal (SN 1604 ehk Kepleri supernoova). Tõllaratta supernoova tähiseks on SN2021afdx.
*Supernoova on suhteliselt värske vaid meie teleskoopidele ja silmadele. Tegelikult süttis see pool miljardit aastat tagasi ehk ajal kui Maad valitsesid taimed ja siinsetes ookeanides leidus vaid üsna lihtsakoeline loomne elu.

Teleskoobivaatlus Tsirguliinas

Videomeenutus teleskoobivaatlusest Tsirguliinas ehk kaks tundi seitsmeteistkümne sekundiga. Tänud kõigile tulijatele ja taaskohtumiseni tähtede all!



pühapäev, 6. märts 2022

Astronoomiaklubi astrofotod: Bode, Sigar, Tuuleratas, Veekeeris ja M106

Viimaste nädalate selged ja kuuvabad ööd on olnud astrofotograafiaga tegelejatele tõeline maiuspala. Kuigi Linnutee udukogude poolest rikkalik riba hakkab juba õhtutel vajuma liialt madalale läänetaevasse, on saabumas või juba saabunud niinimetatud galaktikate hooaeg. See tähendab, et idatast tõuseb taevaosa, kust näeb meie kettakujulisest kodugalaktikast segamatult välja. Seal paistavad piiritusse ruumi iga võimaliku nurga, värvi ja suurusega paisatult lugematud galaktikad. Neist igaüks kujutab endast tõelist saaruniversumit, sisaldades rohkem tähti kui inimene suudaks sadade eluaegade jooksul kokku lugeda. Lugematud tähed, lugematud planeedid, lugematud võimalused...

All mõned näited sellistest galaktikatest, mida meie teleskoop ja kaamera olid suutelised neil õhtutel ja öödel jäädvustama. Palju jääb veel pildistada, kuid üha kasvav Kuu hakkab juba segama nõrka galakikavalgust ning ka ilmad ei tundu olevat enam nii selged...

Umbes kolme tunnise säriajaga galaktikapaar Ursa Majori tähtkujus. Vasakul avastaja järgi Bode nime kandev galaktika (Messier 81) ja paremal kuju järgi Sigariks kutsutud galaktika (Messier 82). Mõlemad galaktikad asuvad meile suhteliselt lähedal - "kõigest" 12 miljoni valgusaasta kaugusel.

Kui neist esimene on klassikaline spiraalgalaktika, läbimõõduga umbes 90 tuhat valgusaastat, siis Sigar on prototüüpne tähepurske galaktika ehk galaktika, milles käib maruline täheteke. Selle põhjustajaks arvatakse olevat Sigari kosmilises mõttes hiljutine möödumine Bodest, mis häiris suhtelises gravitatsioonilises tasakaalus viibivat galaktikasisest vesinikgaasi. Selle tulemusel särab Linnuteest umbes kümmekond korda väiksem Sigar sellest viis korda heledamalt ja selle tuum lausa sada korda heledamalt. Sigari puhul on näha ka selle keskmest väljaulatuvaid tuhandeid valgusaastaid pikki punakaid vesinikgaasi filamente. Lisaks kahele suurele galaktikale on Bode orbiidil näha selle pisikest satelliitgalaktikat Holmberg IX.

Foto on jäädvustatud veebruari lõpuöödel Tõrva taevas. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 62x180sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.

Täissuuruses: https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5rva_astronoomiaklubi...
Veekeerise galaktika ehk Messier 51a ja Messier 51b Suure Vankri lähistel. Meist 31 miljoni valgusaasta kaugusel asuv põrkuv galaktikapaar oli esimene mille puhul tuvastati spiraalstrukutuur (1845, William Parsons). Suurem galaktika on läbimõõdult kusagil 78 tuhat valgusaastat. Eemal ja palju kaugemal paistab serviti galaktika tähisega IC 4263.

Foto on tehtud Tõrvas kogusäriga ligi neli tundi. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 86x160sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.

Meist 21 miljoni valgusaasta kaugusel asuv M101 ehk Tuuleratta galaktika kohe Suure Vankri aiste kõrval. See tõeline hiidspiraalgalaktika sisaldab ligemale triljon tähte. Kui suur see arv on? Ütleme nii, et kui keegi peaks tahtma kõik Tuuleratta galaktika tähed üle lugeda ning tal kuluks igale tähele keskmiselt sekund, siis see võtaks tal kokku üle 31 tuhande aasta.

Pildistatud ööl vastu iseseisvuspäeva, Tõrvas.
Foto kogusäri umbes 2 tundi (40x180sek, ISO500). Orion 8'' Astrograph, EQ6R-Pro, Optolong L-Pro, Nikon D5600. DSS, Pixinisght, PS.

Täissuuruses: https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5rva_astronoomiaklubi... 



Jahipenide tähtkujus asuv Messier 106, mis asub meist 24 miljoni valgusaasta kagusel on tegelikult tõeline hiiglane. Selle suurus on võrreldav meie lähima naabri Andromeedaga ehk see sisaldab ligemale triljon tähte. Lisaks sellele on M106 niinimetatud Seyferti galaktika, mille südames asuva supermassiivse musta augu ümber pressitud gaasiketas hõõgub võimsalt ultraviolettkiirguses.

Kohe M106 kõrval paistab kauguses spiraalgalaktika NGC 4248, veidi kaugemal vasakul aga kaunis serviti paistev NGC 4217 (kaugus 60 miljonit valgusaastat)ning paremal üleval NGC 4246. Lisaks neile leiab terva silma omanik fotol veel paarkümmend tõeliselt kauget galaktikat, mis asuvad meist sadade miljonite valgusaastate kaugusel.

Täissuuruses: https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5rva_astronoomiaklubi... 


Teiste meie astrofotodega saab tutvuda meie Vikipeedia lehekülje galeriis siin: https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5rva_astronoomiaklubi...
PS: Tuletame meelde, et kõigi Astronoomiaklubi fotode puhul oleme loobunud oma autoriõigustest. See tähendab, et neid võib kopeerida, muuta ja kasutada täiesti vabalt ning oma äranägemise järgi. Kui soovite saada ilma vesimärgita fotosid, siis võtke meiega lihtsalt ühendust.

laupäev, 5. märts 2022

Astronoomiaklubi astrofotod: Bode ja Sigari galatikad

Viimased nädalapäevad (õigemini ööd) on astrofotograafiaks haruldaselt head olnud. Materjali on kogutud rohkem kui leidub aega selle töötlemiseks. Või vähemalt töötlemiseks tasemel, millega võib ise rahule jääda.

Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/.../5/5e/Bode_final_logoga.jpg

Siin umbes kolme tunnise säriajaga galaktikapaar Ursa Majori tähtkujus. Vasakul avastaja järgi Bode nime kandev galaktika (Messier 81) ja paremal kuju järgi Sigariks kutsutud galaktika (Messier 82). Mõlemad galaktikad asuvad meile suhteliselt lähedal - "kõigest" 12 miljoni valgusaasta kaugusel. Kui neist esimene on klassikaline spiraalgalaktika, läbimõõduga umbes 90 tuhat valgusaastat, siis Sigar on prototüüpne tähepurske galaktika ehk galaktika, milles käib maruline täheteke. Selle põhjustajaks arvatakse olevat Sigari kosmilises mõttes hiljutine möödumine Bodest, mis häiris suhtelises gravitatsioonilises tasakaalus viibivat galaktikasisest vesinikgaasi. Selle tulemusel särab Linnuteest umbes kümmekond korda väiksem Sigar sellest viis korda heledamalt ja selle tuum lausa sada korda heledamalt. Sigari puhul on näha ka selle keskmest väljaulatuvaid tuhandeid valgusaastaid pikki punakaid vesinikgaasi filamente. Lisaks kahele suurele galaktikale on Bode orbiidil näha selle pisikest satelliitgalaktikat Holmberg IX.


Tugevalt kropitud foto on jäädvustatud veebruari lõpuöödel Tõrva taevas. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 62x180sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.