Reede, 18. märts 2022

Galileo sond ja sähvatused Maalt

1989. aastal lahkus Maalt esmakordselt Jupiteri orbiidile kosmosesond nimega Galileo, mille teekond nägi ette lähedasi möödalende Veenusest ja Maast, eesmärgiga varastada nende liikumise najalt piisavalt kiirust gaasiplaneedini jõudmiseks. USA astronoom ja eksobioloog Carl Sagan nägi nendes esmakordsetes kiiretes ja lähedastes möödalendudes head võimalust kasutada Galileo kaameraid ja detektoreid omamoodi kontrollkatseks elu leidmisel. Ta arutles, et kui Galileo suudaks kaugusest tuvastada elu märke Maalt, siis suudaks sama teha ka mõni sarnane hüpoteetiline maaväline sond, mis oleks näiteks mõne kauge tähe juurest saadetud siinset Päikesesüsteemi ja planeete uurima

1993. aastal avaldas Sagan koos kolleegide W. Reid Thompsoni, Robert Carlsoni, Donald Gurnetti ja Charles Hordiga ajakirjas Nature teadustöö, mis teatas, et Galileo sond on leidnud ühel Päikesesüsteemi planeedil tõendeid mitte ainult elust, vaid lausa intelligentsest elust. See planeet oli Maa.

Töös (link all) tuuakse välja, et 1990. aasta detsembris aset leidnud möödalennul tuvastas Galileo Maal vedelat ja külmunud vett, laiaulatuslikku pigmentatsiooni, mis näis neelavat nähtavat valgust spektri punases osas (taimestik), suures koguses atmosfäärset hapnikku ning termodünaamilises tasakaalutuses viibivat metaani. Kõige kõnekamad olid aga planeedipinnalt lähtuvad kitsaribalised amplituud-moduleeritud raadiolained. Kuigi Sagan oli varasemalt öelnud, et "elu on hüpoteesi viimane väljapääs", järeldasid autorid, et Maal näis tõepoolest eksisteerivat elu. Samale järeldusele peaks arvatavasti jõudma ka maaväline vaatleja.
Illustratsioon 1993. aasta teadustööst, kus juhitakse tähelepanu planeedi ühel mandril asuvale veidrale pigmentatsioonile, mis näib neelavat nähtavat valgust selle punases spektriosas.

Üks asi mida Galileo Maast möödudes ja Jupiteri poole kihutades märkas, pani aga ettevõtmise autoreid kukalt kratsima. Nimelt tuvastas see oma kaameratega Maa erinevatest paikadest lähtuvaid võimsaid murdosa sekundilisi valgussähvatusi, mida oli kosmoseaparaadi pardalt selgelt näha. Toona pakuti välja et tegemist võib olla kas mingit sorti välkudega või siis tõenäolisemalt päikesevalguse peegeldustega veepinnalt, kuna astronoomide väitel pärinesid sähvatuses vaid veega kaetud aladelt (ookeanid, rannikupiirkonnad jne).
24 aastat hiljem saatis USA Rahvuslik ookeani ja atmosfääri administratsioon (NOAA) Maa ja Päikese vahele kosmoseilmasatelliidi nimega DSCOVR, mis asus muuhulgas Maast iga kahe tunni tagant tegema kümnes erinevas lainepikkuses foto. Esimese tegevusaasta jooksul tuvastati DSCOVR fotode kaudu Maalt ühtekokku 866 eelmainitud sähvatust, millest suur osa leidsid aset ka maismaa kohal. Edasised aastad kuni tänapäevani välja on endaga toonud sarnaseid arve. Lisaks avastas nähtust tõsiselt uurima asunud meeskond, et ka veerandsada aastat tagasi meie koduplaneeti pildistanud Galileo fotodel tulevad mõned sähvatused maismaa kohalt. Juba eelnevalt välja käidud idee, et tegemist võis olla järvedelt või jõgedelt peegelduva päikesevalgusega aga kinnitust ei leidnud, kuna suur osa sähvatusi tuli täiesti kuivadelt aladelt.


Ometigi näitas täpsem analüüs, et tegemist peab kindlasti olema päikesevalguse peegeldustega, kuna sähvatusted leidsid aset vaid paikades, kus nurgad satelliidi ja Päikese vahel olid samad. Kasutades DISCOVR pardal oleva EPIC instrumendi andmeid suudeti kindlaks teha, et peegeldused pärinesid maapinnast kusagil 5-8 kilomeetri kõrguselt. Kuna selleses kõrgusvahemikus ujuvad meie atmosfääris ohtrad kiudpilved, tegi uurimisgrupp teinud järelduse, et sähvatused kujutavad endast päikesevalguse peegeldusi kiudpilvedes horisontaalselt paiknevatelt kristallidelt.
Sellega võib pea kolmkümmend aastat kestnud müsteeriumi pidada lahendatuks - tegemist ei ole otseste elu ilmingutega. Kuid sähvatuste avastatud tööpõhimõte pakub iseenesest huvitava uue tööriista nii Maa enda kliima kui ka teistel planeetidel eksisteerivate keskkonnatingimuste hindamisel. Taolised sähvatused on ju kõigest haruldased tabatud hetked suuremast ja peaaegu pidevast protsessist, kus päikesevalgus peegeldub väga olulisel määral enne maapinnani jõudmist tagasi ilmaruumi. Näiteks kui selle sama Maal avastatud elu esindajate poolt käima lükatud kliimamuutused vähendavad muuhulgas kiudpilvede teket, siis kas see ei või olla üheks järjekordseks tilgaks niigi kiirelt täituvas karikas, mis Maa energiabilanssi ebasoodsas suunas liigutab? Eksoplaneetide uurimisel võivad aga sarnased sähvatused (juhul kui meil õnnestub neid kaugusest tuvastada) olla mugavaks viisiks hinnata nende pinnal ja atmosfääris leiduva vee olemasolu ja hulka.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar