Astronoomiaklubi astrofoto: Plekiline Päike

Meie pühapäevane lõunapäike läbi teleskoobi ja valge valguse filtri. Tähepinnal on näha mitmeid päikeselaigu piirkondi, mis on päikeseaktiivsuse tsükli kõrgaja lähenedes (u 2023-2026) üha tavalisem vaatepilt. Ümbritsevast umbes 5500 kraadisest fotosfäärist paar tuhat kraadi madalamate ja seega vähemheledamate laikude tekke taga arvatakse olevat häiritus Päikese võimsates magnetväljajoontes, mis takistavad selle tulisest sisemusest muidu soojust üles transportivaid konvektsioonikeeriseid. Suuremat selliseid laike võib terava nägemisega inimene näiteks läbi keevitusmaski isegi silmaga märgata.

Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/.../c/c0/Paike_logoga.jpg

Päikeselaikude piirkonnad on tavaliselt ka paigaks, kust viimase piirini väänatud magnetväljad katkedes ja liitudes päikesepinnast suurtes kogustes kuuma plasmat välja heidavad. Kui see laetud osakestest koosnev materjal peaks suunduma Maa poole, tekitab see viimaks meie atmosfääriga kohtudes ning siinseid gaasiaatomeid ergastades kauneid virmalisi.

Kuigi laigud näivad fotol olevat lausa mustad, on nende temperatuur siiski piisav, et kui need panna musta öötaeva taustale, hõõguksid need heledamalt kui Kuu pind (mitte, et Kuu pind hõõguks).

Kuna Päikese koguheledusest vaid 1/100 000 läbi laskev filter (Baader OD 5.0) värvib meie tähe üsna igavat kahvatulillat värvi, on antud foto Photoshopi abil värvitud silmale...esteetilisemaks. Tegelikult on meie kollaseks kääbustäheks liigitatud Päike silmale ikkagi päris valget värvi.

Suuruste võrdluseks oleme Päikese kõrvale asetanud Maa sellisena nagu see samalt kauguselt paistaks. Loodetavasti leiate selle sealt ülevalt paremalt ikka üles.

Foto koosneb kusagil 200-st kaadrist (ISO100, 1/2500 sek), teleskoop Bresser Messier NT-203, kaamera Nikon D5600. Fotode töötlemiseks PIPP, Autostakkert, Registax ja Photoshop.