Astronoomiaklubi astrofoto: Hobusepea ja Leegi udu

Selge öö paar nädalat tagasi lubas taaskord külastada Orioni tähtkujus asuvaid Hobusepea ja Leegi udukogusid. Leiab need Orioni niinimetatud Vöö vasakpoolse tähe vahetust ümbrusest. Foto kogusäriaeg tuli vaid neli tundi, sest lihtsalt kauem Orion meie maalt ühe öö jooksul mugavalt pildistatav ei püsi.

Orioni vöö tunneb ära kolme enam-vähem sama heleda ja taevas reas paikneva tähe järgi. Fotol on nendest kolmest esindatud kaks - hele täht (Alnitak) foto vasakus alumises pooles ja hele täht ülemises vasakus nurgas (Alnilam). Niisama taevasse vaadates näeb silmaga hõlpsasti ära ka foto keskel asuva Sigma Orionis nime kandva tähe. Need kõik kolm on väga massiivsed, kuumad ja heledad tähed, mis asuvad meist üle tuhande valgusaasta kaugusel.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/9mdh7m/0/

Ududest on fotol esindatud tegelikult päris mitmed, aga suurimad on neist Hobusepea udukogu (keskel) ja Leegi udukogu (sellest vasakul). Neist esimest ergastab eelnevalt mainitud Sigma Orionise hiidtäht. Nime on udu saanud tolmuse piirkonna järgi, mis meenutab veidi hobuse pead. Infrapunakiirguses tehtud vaatlused kosmoseteleskoopidega näitavad, et "hobusepea" ja teised tumedamad alad peidavad endas väga noori ja kuumi vastsündinud või veel alles moodustuvaid proto- ehk eeltähti, mis tõenäoliselt kosmilises ajaskaalas kohe-kohe enda ümbert gaasi ja tolmu laiali puhuvad. Hobusepea taustal sügavpunakalt hõõguv udusus on mitukümmend valgusaastat laia ja siin-seal väljasopistunud pilve hõredam serv.

Leegi udu paneb seest heledama selle südames moodustunud noor täheparv, mis sisaldab vähemalt üht väga massiivset ja kuuma O-tüüpi tähte. Päikesest 20 korda suurema diameetriga ja 30 tuhande kraadise pinnatemperatuuriga hiiglane särab meie kodutähest kusagil veerand miljonit korda heledamalt ning kiirgab suures osas meie silmadele nähtamatus ultravioletis. Tema poolt "põlema" süüdatud Leegi udu ees hargnevad läbipaistmatud tolmupilved ja -niidid, milles peituvad ilmselt juba uute tähtede tihedad alged. Leegi udu südames on infrapuna- ja röntgenvaatlustes näha aga rikkalikku hajustäheparve, mis koosneb pea tuhandest noorest tähest. Neist enamike ümber on avastatud tumedad kettad, kus tolmust ja gaasist kleepuvad kokku protoplaneedid ehk loomisel on sajad päikesesüsteemid.

Fotole on jäänud veel kahe suurema udu läheduses asuvad pisemad ja sinakamad niinimetatud peegeldusudud, mille valgus ei pärine niivõrd ioniseeritud vesinikust, kui lihtsalt gaasilt ja tolmult peegeldunud tähevalgusest.

Tehnika: Sharpstar 61EDPH III+ 0.75 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 92x160sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, gideeritud, drizzlex2. PHD2, NINA, Pixinsight, PS

Astronoomiaklubi astrofoto: Hobusepea udukogu Orionis

Kahel õhtul sai teleskoobi ja kaameraga külastatud taaskord Orioni udukogus asuvat Hobusepea udukogu. Eelmisest sellisest korrast oli möödunud juba üle kolme aasta ning uue teleskoobi pikem fookuskaugus (800mm vs 2350mm) lubas pilti niiöelda lähemale tõmmata. Paraku on nüüdseks pimeduse saabudes Orion juba otse lõunas, mis tähendab, et pildistada saab seda õhtu jooksul vaid paar head tundi. Seepärast kogunes fotole kahe õhtu peale säriajaks vaid suhteliselt tagasihoidlikud 2,8 tundi.

Foto ülemises servas on näha meist 1350 valgusaasta kaugusel asuvat Hobusepea udukogu (Barnard 33), mis on tõenäoliselt üks enimtuntumaid udukogusid meie lähiümbruses. Juhuse tahtel hobuse pead meenutav tume tolmupilv ja teised abstraktsema vormiga moodustised selle lähistel on tegelikult paigaks kus tekivad uued tähed. Infrapunakiirguses tehtud vaatlused kosmoseteleskoopidega näitavad, et nähtavas valguses läbipaistmatud pilved peidavad endas väga noori ja kuumi vastsündinud või veel alles moodustuvaid proto- ehk eeltähti, mis tõenäoliselt kosmilises ajaskaalas kohe-kohe enda ümbert gaasi ja tolmu laiali puhuvad.

Hobusepea taustal sügavpunakalt hõõguv udusus on mitu valgusaastat laia ja siin-seal väljasopistunud pilve hõredam serv, mida ergastab oma võimsa kiirgusega täht nimega Sigma Orionis, mis paraku kaadrisse ei mahtunud, aga mis asub fotol hobusepea kohal. See-eest näib, et selle tähe valgus lekkis mingil moel siiski teleskoopi ning vedas fotole iseloomulikud heledad jutid. Tegelikult koosneb silmale ühe tähena paistev Sigma Orionis kolmest üksteise ümber tiirlevast väga massiivsest tähest (13, 14 ja 18 Päikese massi), mis oma kiirgusega udukogus sisalduvat vesinikku ioniseerivad ehk heledama sunnivad.*

Hobusepea all mahtus fotole veel sinakashele piirkond NGC 2023. Selle on oma valgusega helendama pannud noor sinine alamhiidtäht ebaromantilise tähisega HD 37903, millel on nähtavasti olnud õnne (või on pigem õnn meile poolel?) tekkida suure ja tumeda udukogu hõredamas servas. NGC 2023 näol on tegemist niinimetatud peegeldusuduga, mille valgus ei pärine niivõrd ioniseeritud vesinikust, kui lihtsalt gaasilt ja tolmult peegeldunud tähevalgusest.

Hobusepeast vasakule jääb veel Leegi udu (NGC 2024 või Sh2-277), mis asub meile paarkümmend valgusaastat lähemal kui Hobusepea. Sarnaselt oma naabrile ergastab sealset vesinikku lähedalasuv noor, kuum ja massiivne täht - Alnitak. Sama täht on Orioni tähtkujus eristava Orioni vööks kutsutud asterismi (kolm heledat tähte reas) vasakpoolne täht. Ka Alnitaki teleskoobis peegeldunud valgust on näha fotole jäänud kiirtena, mis pärinevad foto alumisest vasakust servast.

Taustal Stellaariumi vaade lõunataevas paistvale Orioni tähtkujule, mis peaks taevavaatlejatele tuttav olema. Paremal on sama piirkonda väga pika säriajaga pildistanud astrofotograaf Rogelio Bernal Andreo. Fotolt on näha, et tegelikult on Orioni tähtkuju pilgeni täis erinevaid udukogusid, peegeldusudusid ja punakalt hõõguvaid vesinikpilvi.

2022. aasta jaanuaris pildistasime Orioni vööks kutsutud asterismi vasakpoolse tähe - Alnitaki - lähistel Hobusepea ja Leegi udukogusid. Taustafoto Orioni tähtkujust kuulub astrofotograaf Rogelio Bernal Andreole.

Taustal 2022. aasta jaanuaris teleskoobiga Orion 8" Astrograph pildistatud foto Leegi udust (vasakul) ja Hobusepeast. Rohelise kasti sees on viimati pildistatud osa sellest. Kasutatud teleskoobi fookuskaugus ületab eelmist üle nelja korra, mistõttu nägi see oluliselt väiksemat osa tervikust. Seda aga teravamalt. Värskemal fotol nähtavad jutid kuuluvad vastavalt Alnitakile (vasakul) ja Sigma Orionisele (üleval keskel kaadrist väljas).

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 43x240sek, gain 150, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

*Kui minna otsapidi osakestefüüsikasse, siis vesiniku puhul tähendab ioniseerimine seda, et prootoni ümber tiirlev elektron lüüakse suure energiaga footoni poolt minema. Alles jääb postiivselt laetud prooton, mis üksinda olla ei soovi. Peagi haarab see enda orbiidile tagasi mõne hulkuva negatiivselt laetud elektroni. Alguses kõrgemale orbiidile haaratud elektron kukub aga prootoni ümber tiireldes kohe madalamale orbiidile, mispeale eraldub sellest omakorda footon, mille lainepikkus paistab meile (või antud juhul meie kaameratele) punaka valgusena. Astronoomias nimetatakse selliselt heledavaid udusid HII(rooma numbriga 2) piirkondadeks.

Orioni udukogu, Leegi ja Hobusepea udukogud Orionis

Kui tähed ja mõned heledamad udukogud välja arvata, tundub meid ümbritsev ruum olevat tühi. Ometigi näitavad eriti pika säriajaga fotod, et päris nii see ei ole. Keskmiselt aktiivses Linnutee tasandis liiguvad tähed pidevalt läbi hiiglaslikest gaasi-tolmupilvedest, mida õnnestub Maalt näha vaid siis kui nende poolt peegeldatud õrna valgust tundide viisi koguda ning seda hiljem digitaalselt võimendada.

Antud 30 tunnise säriajaga fotol, mille autoriteks on Nicola Pugin ja Giovanni Pasquetto, on näha tükikest Orioni tähtkujust. Foto alumises servas helendab noorte ja kuumade tähtede valguses kuulus Suur Orioni udukogu (M42), üleval vasakus nurgas on näha Leegi ja Hobusepea udukogusid. Nende vahel paistavad peamiselt mõne üksiku eriti võimsa tähe valguses helenduvad ülihõredad gaasi- ja tolmupilved.

Tegelikult on isegi Orioni udukogu keskmine tihedus maises mõttes kujutlematult madal. Näiteks Maa atmosfääri tiheduseks on umbes 2.5×10^19 osakest ühe kuupsentimeetri kohta. Sisuliselt olematu Kuu atmosfääri tiheduseks on kusagil 8000 osakest kuupsentimeetri kohta. Tihedamate udukogude puhul on samaks keskmiseks arvuks 100-10000 osakest. Tähtevaheline ruum sisaldab aga vaid paar osakest kuupmeetri kohta - seda on oluliselt vähem kui parima Maal saavutatav vaakum (Cerni aatomiuuutingute keskuses), mis sisaldab kusagil 1000 osakest kuupsentimeetris.

Hobusepea Webbi kosmoseteleskoobis

James Webbi kosmoseteleskoop on jäädvustanud enneolematult terava vaate Orioni tähtkujus asuvast Hobusepea udukogust (Barnhard 33). Tegemist on meist umbes 1400 valgusaasta kaugusel asuva gaasipilvega, mida valgustab ja vaikselt lagundab selle lähedal asuv võimas täht (tegelikult kolmikäht) Sigma Orionis. Hobusepea udukogu ja selle lähedal asuv Leegi udukogu on üks astrofotograafide talviseid meelisobjekte.

Hobusepea udukogu kolme erineva kosmoseteleskoobi kaudu. Esimene kuulub Euclidile (nähtavas ja ifrapunas), teine Hubblele (nähtavas ja lähiinfrapunas) ja kolmas Webbile (lähiinfrapunas).

Hobusepea udukogus asuva "hobuse pea" ülemine serv Webbi lähi-infrapuna kaameras (NIRCam). Selle kohal paistab Webbile iseloomulike difraktsiooniristidega täht ning kümned kauged taustagalaktikad.

Suuremalt: https://stsci-opo.org/STScI-01HV4CG0EACM1MC07E10X19KNX.png

Hobusepea serv James Webbi kosmoseteleskoobi MIRI (kesk-infrapuna) kaameras.

All zoom-video, mis näitab kus Hobusepea taevas asub ja kui pisikest osa Webb sellest tegelikult pildistas.

Tähistaevas jaanuaris 2024

Vana-roomlaste kahenäolise jumala Januse järgi nime saanud kuu saabumine tähendab, et meie planeedi mõtteline tiir ümber Päikese on saanud alguse. Ühtlasi on jaanuar esimene tõeline talvekuu. Rahvasuus on see tuntud kui näärikuu, südakuu, helmekuu, algukuu või talvistekuu.

Võrreldes kahe viimase sügiskuuga, mil taevast on katnud suhteliselt pidev pilvevaip, pakub jaanuar meile tõenäoliselt selgemat öötaevast. Kuigi talvine pööripäev on möödunud ja ööd muutuvad üha lühemaks, ei tasu karta veel kalli pimeda aja kadumist; ööpäevaselt ületab see valget kuni kevadise pööripäevani.

Varaõhtusest lõunataevast leiame lisaks idast läände ulatuvale Linnuteele veel sügisöid meenutavad Pegasuse, Andromeeda, Perseuse, Kalade, Jäära ja Vaala tähtkujud. Hilisõhtuteks on need asendunud ohtralt heledaid ja tuntud tähti sisaldavate talviste Karjase, Sõnni, Orioni, Suure ja Väikse Peni ja Kaksikute tähtkujudega. Neist kõige madalamas Suures Penis särab ja tüüpiliselt ka vilgub tähistaeva kõige heledam täht Siirus, mida rahvasuus Orjatäheks kutsutakse.

Ida poolt näeme tõusmas tasapisi kevadet kuulutavaid Lõvi, Vähki, Jahipenisid, Bereniike juukseid ja Neitsit. Nendest leiame juba ohtralt kaugeid galaktikaid ja Linnutee orbiidil tiirlevaid kerasparvi. Selleks ajaks kui päike oma kumaga juba idataevast valgustab, on needki lõunataevasse jõudnud. Kui pimeduse saabumisest selle lõpuni otse pea kohale vaadata, siis sealt käivad Põhjanaela ümber tiirleva karusellina läbi Kefeus, W-kujuline Kassiopeia, Kaelkirjak, Ilves ning viimaks Suur Vanker.

Vöö ja mõõgaga sõdalane

Orion ehk eestipäraselt Koot ja Reha on astronoomilises mõttes liiga rikkalik piirkond, et sellel mitte pikemalt peatuda. Tegemist on ikkagi tõenäoliselt maailma kõige tuntuma tähtkujuga, mis paistab peaaegu taevaekvaatoril asudes mingil määral pooluselt pooluseni. Meie laiuskraadidel ületab tema kuulsust vaid ilmselt Suur Vanker ehk Suur karu.

Kreeka mütoloogias oli Orion vägev sõdalane ja jahimees, kes peale saatuslikku skorpionipistet Zeusi poolt taevasse tõsteti, kus ta nüüd ühes käes oma jahinuia keerutab ja teisega kilpi hoiab. Kuigi taevatähtedest on raske elusat pilti manada, võib tähtkuju kirjeldada järgmiselt: punane Betelgeuse ja sellest paremal asuv Bellatrix kujutavad Orioni õlgu, sinine Riigel ja sellest vasakul paiknev Saiph on tema jalad, nende nelja tähe keskel asub kolmest reas asuvast tähest Orioni vöö, millelt ripub omakorda kolmest tähest väljajoonistuv Orioni mõõk.

Kui Orioni vöölt rippuvat „mõõka“ mitme tunni vältel teleskoobiga pildistada, muutub seal värvilisena nähtavaks võimas Orioni udukogu ehk M42 ja selle kohal asuv Jooksva mehe udukogu ehk Sh2-279. Tegemist on paikadega, kus kosmilisest tolmust ja gaasist kukuvad kokku uued tähed. Juba tekkinud noored ja massiivsed tähed, nagu näiteks Orioni keskel paistev niinimetatud Trapetsi täheparv, valgustab ja ergastab ülejäänud udukogu seestpoolt. Kõige all paistab pisikene tähtede grupp tähisega NGC 1980. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Kõik eelnimetatud tähed on meie Päikesega võrreldes tõelised gigandid. Näiteks sinine ülihiid Riigel on näiva heleduse poolest võrreldav meile ühe lähima tähe Prooküoniga, kuid asub viimasest 70 korda kaugemal (umbes 860 valgusaastat). Sama lugu on punase Betelgeusega, mis on elupäevade lõppu jõudnult paisunud nii suureks, et Päikesesüsteemis asudes ulatuks tema serv Jupiterini.  Betelgeus peaks astronoomilises mõttes iga hetk supernoovana plahvatama. Kui see juhtub, võib ta mõneks ajaks muutuda taevas sama heledaks kui täiskuu.

Orioni vöö kolm tähte - Alnitak, Alnilam ja Mintaka - on samuti hiidtähed, mis asuvad meist vahemikus 1200 - 2000 valgusaasta kaugusel. Neist vasakpoolsema vahetust ümbrusest leiab Hobusepea udukogu (Barnard 33*), mille hüüdnimi tuleb ühest sealse tumeda pilve siluetist. Selle kõrval paistab Leegi udu (NGC 2024), mida Alnitak oma võimsa kiirgusega hõõguma sunnib. Palja silma ega ka enamike teleskoopidega neid paraku näha pole.

Kuigi silmale paistab Orioni mõõk koosnevat kolmest üksteise lähedal asuvast tähest, on keskmine neist tegelikult kuulsa Orioni suure udukogu ehk M42 hele tuum, mille moodustab väga noorte ja kuumade tähtede kogum - Trapetsi täheparv. Oma läheduse ja näilise suuruse tõttu on Orioni udukogu üks hobiastronoomide meelisobjekte, kuna selle nägemiseks piisab binoklist. Samast tähtkujust leiab udukogusid veelgi. Näiteks Orioni udu kohal paistab Jooksva mehe udukogu, seda sisaldava "mõõga" all asub NGC 1999 ehk Sinise silma udukogu, tähtkuju paremast servast leiab udukogu tähisega NGC 1788 ja Hobusepeast Betelgeuse poole liikudes värvilise M78 udukogu. Orioni „nuia“ kõrval asub NGC 2174, mida kutsutakse ka Ahvipea udukoguks ning Riigeli kõrval peegeldusudu IC 2118, mis kannab Nõiapea udukogu nime.

Kokkuvõttes asuvad kõik need objektid kolossaalses Orioni molekulaarpilve kompleksis, mis on meile üks lähimaid ja suurimaid tähetekke piirkondi. Ülipikkade säriaegadega fotodel piirab Orioni suur punakas kaar, mida nimetatakse Barnardi silmuseks. Arvatakse, et see võib olla ammuse supernoova hääbuv serv, mida Trapetsi täheparve hiidtähed isegi sadade valgusaastate kauguselt helendama panevad.

Orioni vöö kõige idapoolsema tähe Alnitaki ümbruses paistab kaks võrdlemisi kuulsat udukogu. Neist vasakpoolsem kannab nime Leegi udu (NGC 2024), mille on helendama sundinud sinine ülihiidtäht Alnitak ise. Paremal paistab tumedaid tolmuseid piirkondi sisaldav Hobusepea udukogu (Barnard 33), mille hüüdnime põhjust pole ilmselt raske ära arvata. Kaks pisemat ja sinakamat laiku Hobusepea all on niinimetatud peegeldusudud, mis kannavad tähiseid NGC 2023 ja IC 435. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Suured, kuumad ja väikesed planeedid

Planeetide seis on üldjoontes sarnane eelneva kuuga. Pimeduse saabudes paistab edalas veel rõngastatud Saturn, mille vaatlemisega tasub pigem kiirustada, kuna paar tundi hiljem on see loojunud. Umbes samal ajal jõuab lõunataevas oma kõrgeimasse punkti sel ajal kõiki tähti heleduse poolest ületav Jupiter. Selles suhtes on unisematele planeedihuvilistele tegemist kõige mugavama ajaga seda hiidplaneeti ja selle nelja suurimat kaaslast teleskoobiga uurida.

Hommikuses kagutaevas paistab endiselt planeet Veenus ehk Koidutäht, mis vaatamata välisele ilule omab Päikesesüsteemi kõige kuumemat ja tihedamat atmosfääri. Enamik allveelaevadest puruneks Veenuse pinnal otsekui paberist torud ning tsink ja plii voolaksid sulametalli ojadena. Paraku hakkab Veenus meist orbiidil nüüdseks juba nii kaugele ette jõudma, et kuu lõpuks leiab selle vahetult enne päikesetõusu juba väga madalalt kagutaevast.

Nagu alati, siis kauged jäähiiud Neptuun ja Uraan, mille asuvad vastavalt Kalades ja Jääras, jäävad inimsilmade jaoks liiga nõrkadeks objektideks. Kuulus Marss liigub aga endiselt Maast teisel pool Päikest, mis muudab selle meie jaoks vähemalt optilises mõttes kättesaamatuks.

Jaanuari esimeses pooles muutub silmaga nähtavaks aga Päikesesüsteemi kõige pisem ja Päikesele lähim planeet Merkuur, mis meenutab nii mõõtmete kui välimuse poolest Kuud. Kuna Merkuur tiirleb Päikesele pea kolm korda lähemal kui Maa, õnnestub meil seda näha vaid niinimetatud maksimaalsete eemaldumiste käigus, mil planeedi orbiit selle meie vaatenurgast Päikesest võimalikult kaugele ühele või teisele poole toob. 12. jaanuariks saavutab Merkuur suurima läänepoolse eemaldumise (elongatsiooni), kui see paistab vahetult enne päikesetõusu viimasest 23,5 kraadi lääne pool. Välimuselt üht heledat tähte meenutavat Merkuuri tasub otsida sel ajal vahetult enne päikesetõusu madalalt kagusuunast.

Meteoorivooludest väärivad märkimist kvadrantiidid, mille idealiseeritud tingimustele vastav tunniarv võib maksimumis küündida isegi 200-ni. Paraku on 4. jaanuril tipneva meteoorivoolu kõige magusam aeg vaid paaritunnine ning meteoorid suhteliselt nõrgad. Kvadrantiidide radiant asub Karjase ja Lohe tähtkujude piiril, kus meteoorivoolu avastamise hetkel asus nüüdseks taevakaartidelt kadunud Kvadrandi tähtkuju.

Aeg kurvis kihutada

3. jaanuaril kell 3:38 jõuab Maa orbiidil periheeli ehk punkti, kus tema kaugus Päikesest on aasta väikseim. Selle aasta periheelis asume Päikesest 147 100 632 kilomeetri kaugusel ehk ümmarguselt 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui poole aasta pärast afeelis, kui tiirleme oma kodutähest 152 099 968 kilomeetri kaugusel. Maisete standardite järgi võib 5 miljonit kilomeetrit tunduda kujutlematu vahemaana (12x Kuule ja tagasi), aga suhtelise arvuna on muutus üsna tühine - meie planeedi orbiit ümber Päikese on praktiliselt ümmargune.

Saksa astronoom Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavatele seaduste kohaselt peab Maa Päikesele lähemal asudes liikuma kiiremini kui kaugemal. Tõepoolest, Maa orbitaalkiirus jaanuari alguses on 30,3 kilomeetrit sekundis ehk ligi 1 kilomeeter sekundis kiiremini kui juulis. See tähendab, et põhjapoolkera talv on ka keskmiselt viis päeva lühem kui suvi. Kuigi kindlasti paljudele see nii ei tundu.

Kui Päikest pildistada sama suurendusega jaanuari alguses ja juuli alguses, siis on võimalik näha, et teisel juhul on selle mõõtmed kusagil 3,3 protsenti kahanenud. Põhjus selleks on, et juulis asume me Maaga Päikesest kusagil viis miljoni kilomeetrit kaugemal (afeelis) kui jaanuaris (periheelis). Võltsvärvides foto näol on tegemist selle efekti illustratsiooniga. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomikalubi Tehnika: Bresser Messier NT-203/1200, ZWO ASI071MC-Pro

Päikesele lähemal asumine teeb ta meie taevas ka 3,3 protsenti suuremaks kui juulis. Kui teha jaanuaris ja juulis päikesekettast sama kaamera, objektiivi ja suurendusega foto, siis saab selles igaüks ka ise veenduda.

*lühendite ja numbrikombinatsioonidega on täpsustatud süvataeva objektide kataloogitähised. Levinumad sellised on Messier (M), New General Catalogue (NGC) ja The Index Catalogue (IC). Neid kasutavad enamikud puldist juhitavad hobiteleskoobid.

Astronoomiaklubi astrofoto: Hobusepea udukogu ja Leegi udukogu

Kuna Orioni tähtkuju on viimasel ajal lõunataevasse kerkinud juba üsna varajastel kellaaegadel, on saabunud üks mugavamaid aegu aastas selles peituvate arvukate udukogude pildistamiseks. Kui mõned nädalad tagasi sai jäädvustatud Orioni (ja ühtlasi terve taeva) kõige heledamat udukogu M42, siis eelmise nädala selgel teisipäeval jõudis mõtteline järg sealsete suhteliselt nõrga heledusega Hobusepea udukogu ja Leegi udukogu juurde. Need leiab niinimetatud Orioni vöö (kolm heledat tähte ühes reas) vasakpoolsema tähe - Alnitaki - lähiümbrusest.

Foto kogusäri on 2tundi ja 32 minutit (51x180sek, ISO800). Toru Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, filter L-eNhance. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, Photoshop. Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/.../Horsehead_flame_nebula...

Miks need udukogud selliseid hüüdnimesid kannavad ei nõua vist pikemat seletust. Küll aga vajab mõningast selgitust kahemõõtmelise foto ruumiline mõistmine, kuna taevast me ju ei leia tuttavate mõõtmetega objekte, mille põhjal näiteks langetada hinnanguid nende suhteliste kauguste kohta.

Foto keskel ja umbes 1350 valgusaasta kaugusel asuv Hobusepea udukogu (Barnard 33) on tõenäoliselt üks enimtuntumaid udukogusid meie lähiümbruses. Juhuse tahtel hobuse pead meenutav tume tolmupilv ja teised abstraktsema vormiga moodustised selle lähistel on tegelikult paigaks kus tekivad uued tähed. Infrapunakiirguses tehtud vaatlused kosmoseteleskoopidega näitavad, et nähtavas valguses läbipaistmatud pilved peidavad endas väga noori ja kuumi vastsündinud või veel alles moodustuvaid proto- ehk eeltähti, mis tõenäoliselt kosmilises ajaskaalas kohe-kohe enda ümbert gaasi ja tolmu laiali puhuvad. Hobusepea taustal sügavpunakalt hõõguv udusus on mitu valgusaastat laia ja siin-seal väljasopistunud pilve hõredam serv, mida ergastab oma võimsa kiirgusega täht nimega Sigma Orionis, mis paraku kaadrisse ei mahtunud, aga mis asub fotol hobusepea kohal. Tegelikult koosneb silmale ühe tähena paistev Sigma Orionis kolmest üksteise ümber tiirlevast väga massiivsest tähest (13, 14 ja 18 Päikese massi), mis oma kiirgusega udukogus sisalduvat vesinikku ioniseerivad ehk heledama sunnivad.*

Liikudes alla ja vasakule näeme me niinimetatud Leegi udu (NGC 2024 või Sh2-277), mis asub meile paarkümmend valgusaastat lähemal kui Hobusepea. Sarnaselt oma naabrile ergastab sealset vesinikku lähedalasuv noor, kuum ja massiivne täht - Alnitak - millest on fotol raske mööda vaadata. Nagu Sigma Orionis on ka Alnitak tegelikult kolmiktäht, millest kõige suurem on umbes 33 Päikese massiga O-tüüpi sinine ülihiid. Päikesest 20 korda suurema diameetriga ja 30 tuhande kraadise pinnatemperatuuriga hiiglane särab meie kodutähest kusagil veerand miljonit korda heledamalt ning kiirgab suures osas meie silmadele nähtamatus ultravioletis. Tema poolt "põlema" süüdatud Leegi udu ees hargnevad läbipaistmatud tolmupilved ja -niidid, milles peituvad ilmselt juba uute tähtede tihedad alged. Leegi udu südames on infrapuna- ja röntgenvaatlustes näha aga rikkalikku hajustäheparve, mis koosneb pea tuhandest noorest tähest. Neist enamike ümber on avastatud tumedad kettad, kus tolmust ja gaasist kleepuvad kokku protoplaneedid ehk loomisel on sajad päikesesüsteemid omade Jupiteride ja miks mitte Maadega.

Kolmandaks suuremaks komponendiks fotol on Hobusepea ja Leegi vahel asuv sinakashele piirkond NGC 2023. Selle on oma valgusega helendama pannud noor sinine alamhiidtäht ebaromantilise tähisega HD 37903, millel on nähtavasti olnud õnne (või on pigem õnn meile poolel?) tekkida suure ja tumeda udukogu hõredamas servas. NGC 2023 näol on tegemist niinimetatud peegeldusuduga, mille valgus ei pärine niivõrd ioniseeritud vesinikust, kui lihtsalt gaasilt ja tolmult peegeldunud tähevalgusest.

Loodetavasti maalib meie põgus seletus mingigi pildi selle kauge ja kauni piirkonna ehitusest ja olemusest. Astrofotograafia on kord selline ala, mida ei saa täiel rinnal hinnata enne kui sellest veidi teada. All mõned fotod neist ududest ja objektidest tõsiste teleskoopide vahendusel, mis annavad asjast kindlasti palju parema ülevaate.

Orioni tähtkuju ülipika säriajaga. Kolm heledat tähte selle keskel moodustavad niinimetatud Orioni vöö, mille vasakpoolsema tähe ümbrusest ülemisel fotol oleva piirkonna leiab (90 kraadi pööratult). Suur Orioni udukogu (M42) asub vöölt rippuvas "mõõgas". Foto autor: Rogelio Bernal Andreo

Lähivõte Hobusepeast infrapunas (vasakul) ja nähtavas valguses (paremal).

Leegi udu infrapuna- ja röntgenkiirguses, mis lubab näha selle südames asuvat rikkalikku hajustäheparve.

Lähivõte NGC 2023 peegeldusudust.

*Kui minna otsapidi osakestefüüsikasse, siis vesiniku puhul tähendab ioniseerimine seda, et prootoni ümber tiirlev elektron lüüakse suure energiaga footoni poolt minema. Alles jääb postiivselt laetud prooton, mis üksinda olla ei soovi. Peagi haarab see enda orbiidile tagasi mõne hulkuva negatiivselt laetud elektroni. Alguses kõrgemale orbiidile haaratud elektron kukub aga prootoni ümber tiireldes kohe madalamale orbiidile, mispeale eraldub sellest omakorda footon, mille lainepikkus paistab meile (või antud juhul meie kaameratele) punaka valgusena. Astronoomias nimetatakse selliselt heledavaid udusid HII(rooma numbriga 2) piirkondadeks.