Neljapäev, 3. veebruar 2022

Astronoomiaklubi astrofoto: Hobusepea udukogu ja Leegi udukogu

Kuna Orioni tähtkuju on viimasel ajal lõunataevasse kerkinud juba üsna varajastel kellaaegadel, on saabunud üks mugavamaid aegu aastas selles peituvate arvukate udukogude pildistamiseks. Kui mõned nädalad tagasi sai jäädvustatud Orioni (ja ühtlasi terve taeva) kõige heledamat udukogu M42, siis eelmise nädala selgel teisipäeval jõudis mõtteline järg sealsete suhteliselt nõrga heledusega Hobusepea udukogu ja Leegi udukogu juurde. Need leiab niinimetatud Orioni vöö (kolm heledat tähte ühes reas) vasakpoolsema tähe - Alnitaki - lähiümbrusest.

Foto kogusäri on 2tundi ja 32 minutit (51x180sek, ISO800). Toru Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, filter L-eNhance. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, Photoshop. Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/.../Horsehead_flame_nebula...

Miks need udukogud selliseid hüüdnimesid kannavad ei nõua vist pikemat seletust. Küll aga vajab mõningast selgitust kahemõõtmelise foto ruumiline mõistmine, kuna taevast me ju ei leia tuttavate mõõtmetega objekte, mille põhjal näiteks langetada hinnanguid nende suhteliste kauguste kohta.

Foto keskel ja umbes 1350 valgusaasta kaugusel asuv Hobusepea udukogu (Barnard 33) on tõenäoliselt üks enimtuntumaid udukogusid meie lähiümbruses. Juhuse tahtel hobuse pead meenutav tume tolmupilv ja teised abstraktsema vormiga moodustised selle lähistel on tegelikult paigaks kus tekivad uued tähed. Infrapunakiirguses tehtud vaatlused kosmoseteleskoopidega näitavad, et nähtavas valguses läbipaistmatud pilved peidavad endas väga noori ja kuumi vastsündinud või veel alles moodustuvaid proto- ehk eeltähti, mis tõenäoliselt kosmilises ajaskaalas kohe-kohe enda ümbert gaasi ja tolmu laiali puhuvad. Hobusepea taustal sügavpunakalt hõõguv udusus on mitu valgusaastat laia ja siin-seal väljasopistunud pilve hõredam serv, mida ergastab oma võimsa kiirgusega täht nimega Sigma Orionis, mis paraku kaadrisse ei mahtunud, aga mis asub fotol hobusepea kohal. Tegelikult koosneb silmale ühe tähena paistev Sigma Orionis kolmest üksteise ümber tiirlevast väga massiivsest tähest (13, 14 ja 18 Päikese massi), mis oma kiirgusega udukogus sisalduvat vesinikku ioniseerivad ehk heledama sunnivad.*
Liikudes alla ja vasakule näeme me niinimetatud Leegi udu (NGC 2024 või Sh2-277), mis asub meile paarkümmend valgusaastat lähemal kui Hobusepea. Sarnaselt oma naabrile ergastab sealset vesinikku lähedalasuv noor, kuum ja massiivne täht - Alnitak - millest on fotol raske mööda vaadata. Nagu Sigma Orionis on ka Alnitak tegelikult kolmiktäht, millest kõige suurem on umbes 33 Päikese massiga O-tüüpi sinine ülihiid. Päikesest 20 korda suurema diameetriga ja 30 tuhande kraadise pinnatemperatuuriga hiiglane särab meie kodutähest kusagil veerand miljonit korda heledamalt ning kiirgab suures osas meie silmadele nähtamatus ultravioletis. Tema poolt "põlema" süüdatud Leegi udu ees hargnevad läbipaistmatud tolmupilved ja -niidid, milles peituvad ilmselt juba uute tähtede tihedad alged. Leegi udu südames on infrapuna- ja röntgenvaatlustes näha aga rikkalikku hajustäheparve, mis koosneb pea tuhandest noorest tähest. Neist enamike ümber on avastatud tumedad kettad, kus tolmust ja gaasist kleepuvad kokku protoplaneedid ehk loomisel on sajad päikesesüsteemid omade Jupiteride ja miks mitte Maadega.
Kolmandaks suuremaks komponendiks fotol on Hobusepea ja Leegi vahel asuv sinakashele piirkond NGC 2023. Selle on oma valgusega helendama pannud noor sinine alamhiidtäht ebaromantilise tähisega HD 37903, millel on nähtavasti olnud õnne (või on pigem õnn meile poolel?) tekkida suure ja tumeda udukogu hõredamas servas. NGC 2023 näol on tegemist niinimetatud peegeldusuduga, mille valgus ei pärine niivõrd ioniseeritud vesinikust, kui lihtsalt gaasilt ja tolmult peegeldunud tähevalgusest.
Loodetavasti maalib meie põgus seletus mingigi pildi selle kauge ja kauni piirkonna ehitusest ja olemusest. Astrofotograafia on kord selline ala, mida ei saa täiel rinnal hinnata enne kui sellest veidi teada. All mõned fotod neist ududest ja objektidest tõsiste teleskoopide vahendusel, mis annavad asjast kindlasti palju parema ülevaate.

Orioni tähtkuju ülipika säriajaga. Kolm heledat tähte selle keskel moodustavad niinimetatud Orioni vöö, mille vasakpoolsema tähe ümbrusest ülemisel fotol oleva piirkonna leiab (90 kraadi pööratult). Suur Orioni udukogu (M42) asub vöölt rippuvas "mõõgas". Foto autor: Rogelio Bernal Andreo

Lähivõte Hobusepeast infrapunas (vasakul) ja nähtavas valguses (paremal).

Leegi udu infrapuna- ja röntgenkiirguses, mis lubab näha selle südames asuvat rikkalikku hajustäheparve.

Lähivõte NGC 2023 peegeldusudust.

*Kui minna otsapidi osakestefüüsikasse, siis vesiniku puhul tähendab ioniseerimine seda, et prootoni ümber tiirlev elektron lüüakse suure energiaga footoni poolt minema. Alles jääb postiivselt laetud prooton, mis üksinda olla ei soovi. Peagi haarab see enda orbiidile tagasi mõne hulkuva negatiivselt laetud elektroni. Alguses kõrgemale orbiidile haaratud elektron kukub aga prootoni ümber tiireldes kohe madalamale orbiidile, mispeale eraldub sellest omakorda footon, mille lainepikkus paistab meile (või antud juhul meie kaameratele) punaka valgusena. Astronoomias nimetatakse selliselt heledavaid udusid HII(rooma numbriga 2) piirkondadeks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar