Reede, 29. aprill 2022

James Webb kosmoseteleskoop on peaaegu valmis

James Webbi kosmoseteleskoobi peeglid on viimaks täielikult joondatud! Allolevad fotod pärinevad Linnutee naabergalaktika Suure Magalhaesi pilve suunast, mida kõik Webbi pardal olevad instrumendid terve vaatevälja enda pisikesest osast jäädvustasid. Selle põhjal otsustati, et peeglite omavahelise nurga timmimisega on selleks korraks kõik ning nüüd saab observatoorium ebasi liikuda häälestamise viimase etapiga, milleks on detektorite endi kalibreerimine. Esimesed täisresolutsioonilised fotod ennenägematutest kosmosesügavustest peaksid saabuma millalgi juunis. Praegu aga juba kinnitatakse, et Webb tundub töötavat paremini, kui algselt joonestuslaua taga oodati.

Täisresolutsioonis näeb kollaaži siit: https://blogs.nasa.gov/.../webb_img_sharpness_details_v2.png

Erinevad kastid vastavad Webbi neljale peamisele instrumendile (nirispec, nircam, miri ja niriss), mis vaatlevad universumit erinevates lähiinfrapuna lainepikkuste vahemikes. Lisaks on siin toodud vaade Webbi niiöelda juhatus-kaamera poolt (fine guidance sensor), mille eesmärgiks on teleskoopi hoida pikkade vaatluste ajal täpselt oma sihtmärgil.

Neljapäev, 28. aprill 2022

Maalaste maandumisjäljed Marsil

Koos kulgur Perseverancega Marssi avastav koperdroon Ingenuity pildistas oma järjekorras 26. lennul tehnikat, mis aitas nad enam kui aasta tagasi pehmelt planeedi pinnale maandada. Fotodel on näha maandumiskapsli ülemist kuplit ja langevarju, mis pidurdas nende hoogu esimestel minutitel peale Marsi atmosfääri sisenemist. Peale langevarju minema heitmist võttis maandumise üle juba autonoomine retrorakettidega varustatud taevakraana. Lõpuks kukkus kõik üleliigne kraam kulgurist turvalisse kaugusse. Antud tehnika tabas planeedi pinda 126 kilomeetrit tunnis. NASA teadlased uurivad veel pikki nädalaid neid fotosid eesmärgiga tulevikus sarnased (ja miks mitte lõpuks mehitatud) maandumised veelgi turvalisemaks teha.





Pühapäev, 24. aprill 2022

Astronoomiaklubi astrofoto: Messier 13 ehk Heraklese kerasparv

Viimastel selgetel öödel sai pildistatud meie poolkera heledaimat kerasparve Messier 13, mida tuntakse ka Suure Herkulese parvena. Nagu nimest võib järeldada, asub see Herkulese tähtkujus, mis tõuseb praegustel hilisõhtutel idataevast ja jõuab hommikuks kõrgele lõunataevasse. Selle avastas astronoom Edmond Halley juba 1714. aastal.

M13 tiirleb nagu teisedki nüüdseks avastatud umbes paarsada kohalikku kerasparve ümber meie Linnutee keskme (teistel galaktikatel on omad parved). Erinevalt aga enamikest tähtedest ja udukogudest, mis on koondunud Linnutee kitsasse lapikusse ketasse, tiirlevad kerasparved Linnutees enam-vähem suvalistel orbiitidel. See tähendab, et enamuse ajast veedavad nad kõrgel galaktikaketta kohal või all (kosmoses vahet ei ole) ning kevadeti ja sügiseti on meil nende suunas avatud vaade. Seda perioodi nimetatakse vahel ka kerasparvede hooajaks ning M13 on kõigest üks kümnetest parvedest, mida sel ajal meie maalt vaadelda tasub. Olgu aga mainitud, et teleskoobis näevad nad välja peaaegu äravahetamiseni sarnased - udused pallid, mille heledamate tähtede eristamiseks läheb vaja keskmisest kogukamaid vaatlusriistu.

Fotol all paremal paistab taustagalaktika NGC 6207, mille kaugus on umbes 30 miljonit valgusaastat.

Nagu teisedki kerasparved, koosneb M13 väga tihedalt pakitud tähtedest, mis tiirlevad ümber ühise massikeskme enam-vähem ringikujulistel ja ühtlaselt orienteeritud orbiitidel - sellest selle kerajas, keskme poole üha tihedamaks koonduv välimus. Meist kusagil 25 000 valgusaasta kaugusel asuv M13 koosneb umbes 300 tuhandest tähest, kuid selle läbimõõt on vaid 150 valgusaastat. See tähendab, et tähtedevahelised keskmised kaugused on seal kümneid kordi väiksemad kui suhteliselt hõredas Päikese naabruskonnas. Seetõttu arvatakse, et seal võib ette tulla isegi otseseid tähtedevahelisi põrkeid. Näiteks on kerasparvedest avastatud üksikuid noori siniseid tähti (blue stagglers), mis sinna eelduste kohaselt loomulikul moel moodustuda ei tohiks. Ühe teooria kohaselt on need tekkinud kahe vana ja punaka tähe põrkumisel, liitumisel ning omamoodi taassüttimisel.
Kerasparvede enda teke on endiselt suures osas mõistatus. Osad neist on tõenäoliselt Linnutee poolt kinni puutud kääbusgalaktikate tuumad, kuid mitte kõik. Üks asi on aga selge - kerasparved on väga vanad, olles moodustunud universumi paaril esimesel aastamiljardil ning olles seega üldse kõige vanemad tähekogumid meie galaktikas ja mujal.
Rääkides planeetide ja võimaliku elu leidumisest kerasparvedes on astronoomid vastakatel arvamustel. Kuna kerasparved on väga vanad ning nende tähed tekkisid varajases universumis, kus vesinikust ja heeliumist raskemate elementide osakaal oli madal, ei tohiks nende ümbrusesse jaguda väga palju sellist materjali, millest võisid moodustuda planeedid. Vähemalt mitte suured planeedid. Ühelt poolt kinnitab seda fakt, et kerasparvedest on siiani avastatud vaid üks eksoplaneet. Teisalt on meie praegused meetodid eksoplaneetide leidmisel kerasparvedes asuvate tähtede puhul üsna kehvad, kuna sealsete tähtede ühine sära segab meie teleskoopide võimet tuvastada nendes pisikesi heleduse langusi (ülemineku meetod). Isegi kui suured planeedid seal moodustuksid, oleksid nende orbiidid lähedalt mööduvate naabertähtede tõttu häiritud ning paljud neist visataks oma ematähtede ümbert lihtsalt minema. Samas leidub kerasparvedes ohtralt punaseid kääbustähti, mille ümber moodustunud pisemad maa-sarnased planeedid tiirleksid oma tähtedele suhteliselt lähedal ning oleks seega naabertähtede gravitatsiooniliste härituste vastu paremini kaitstud. Lisaks on punased kääbused kõige pikaajalisemad tähed üldse. Kui meie Päike särab ümmarguselt 10 miljardit aastat, siis kääbuste eluiga ulatub sadadesse miljarditesse kuni triljonitesse aastatesse. Seega võivad kerasparvede punased kääbused olla üheks stabiilsemaks paigaks, kus elu võib segamatult areneda. Sealsetel tsivilisatsioonidel oleks veel see eelis, et tähtedevahelised reisid ei oleks nii rasked kui näiteks meie jaoks, kuna sealsed vahemaad on kümneid kordi väiksemad. Kahjuks ei ole meil hetkel veel võimekust selliste eksoplaneetide olemasolu kinnitada ega ümber lükata, kuid spekuleerida võib.

Punasega nn. "propeller".

Optimistidena saatsid astronoomid Frank Drake ja Carl Sagan 1974. aastal just M13 suunas Arecibo raadioobservatooriumist välja 1679 bitise raadiosõnumi maavälisele elule, mis sisaldas Maa asukohta, teatud elementide kirjeldust, tükikest meie DNA järjestusest jne. Kuna M13 asub meist umbes 25 tuhande valgusaasta kaugusel ja raadiolained liiguvad valguse kiirusel, võime me sellele parimal juhul vastust loota 50 tuhande aasta pärast. Kui just mõni samas suunas kuid lähemal asuv tsivilisatsioon seda vahepeal kinni ei püüa ja enne ei vasta.
Foto andmed: Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 251x80sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 800, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight.

Reede, 22. aprill 2022

Hubble 31. aastapäeva foto

Paar päeva vähem kui 32 aastat tagasi startis kosmosesüstik Discovery trümmis Maa orbiidile tõenäoliselt (veel) maailma kõige kuulsam teleskoop - Hubble. Universumi paisumise avastaja järgi nime saanud kosmoseobservatoorium on sellest ajast peale teinud lugematuid mõõdistamisi, hingematvalt kauneid fotosid ja teedrajavaid avastusi. Omamoodi traditsiooniks on saanud, et igaks oma sünnipäevaks pildistab Hubble (õigemini meeskond selle taga) ühe erilise foto. Ka see aasta pole erand.

Alloleval Hubble 32. aastapäeva fotol on ebatavaliselt tihedalt paiknev galaktikate grupp, mis kannab nime Hicksoni kompaktne grupp 40. Meist umbes 300 miljoni valgusaasta kaugusel Hüdra tähtkuju suunas asuv kogum koosneb kolmest spiraalsest, ühest elliptilisest ja ühest läätsekujulisest galaktikast. Kusjuures kõik need mahuvad piirkonda, mille laius on vähem kui kaks Linnutee laiust.

Kui sarnased kooslused on üsna tavapärane nähtus suuremate galaktikaparvede südametes, on antud grupp ebatavaline põhjusel, et see asub suhteliselt hõredas piirkonnas. Üks seletus sellele on seotud tumeda aine pilve olemasoluga grupi keskmes, milles niiöelda tavaainest koosnevad galaktikad gravitatsiooniliselt pidurduvad ja aeglaselt üksteise poole langevad. Astronoomid arvavad, et viis galaktikat peaksid umbes miljardi aasta pärast liituma ning moodustama ühe massiivse elliptilise galaktika.
Tahad teada mida Hubble sinu sünnipäeval vaatles? Külasta seda lehte, sisesta oma sünnipäev ja vaata: https://www.nasa.gov/.../what-did-hubble-see-on-your...

Neljapäev, 21. aprill 2022

Planeetide paraad erinevates maailma paikades

Stan Honda, New York

Marcello Cavalcanti, Brasiilia

Taranjot Singh, Austraalia

Fotole peaks olema kantud planeetide tegelikud vahemaad.

Prasun Agrawal, Austraalia

Alberto Vacca, Itaalia

Roberto Pesce, Itaalia


Teisipäev, 19. aprill 2022

Planeetide paraad hommikuses taevas

Homme varahommikul peaks enam-vähem terve Eesti kohal valitsema selge taevas (õhtul ja öösel ka). Sellist meie maal suhteliselt haruldast juhust ära kasutades tasub vahetult enne päikesetõusu vaadata madalale ida-kagu suunas, kus peaaegu võrdsete vahedega reas marsivad neli Päikesesüsteemi planeeti. Jällegi päris haruldane juhus.

Planeedid reas. Kuvatõmmis Stellariumist.

Planeetide asukohad Päikesesüsteemis joonduse ajal.

Alustades veel horisondi all asuvast Päikesest (vasakult) ja madalamalt asuvad seal Jupiter, Veenus, Marss ja Saturn. Neist konkurentsitult kõige heledam on Veenus, millele järgneb suhteliselt hele Jupiter. Marsi ja Saturni madal näiv heledus (mag 1) võib nende märkamise päikesekumases taevas raskeks teha, kuid kaamerasilm või binokkel peaks aitama.
Kuigi need planeedid näivad taevas asuvat üksteisele lähedal, on nende omavahelised kaugused üsna seinast seina. Näiteks Jupiter asub Maast 859 miljoni kilomeetri kaugusel, Veenus 135 miljoni, Marss 254 miljoni ja Saturn lausa 1,5 miljardi kilomeetri kaugusel. Seega on tegemist vaid meie vaatenurga küsimusega, kuna kõik need planeedid asuvad parasjagu veel Maaga ühel pool Päikest (vaata alt illustratsiooni). Tegelikult asub Jupiteri lähistel (taga) veel jäine Neptuun, mille kaugus küündib üle 4,5 miljardi kilomeetri ning mis jääb antud valgusoludes isegi teleskoopides nähtamatuks.
Parim aeg planeetide vaatluseks on umbes kella viie ja kuue vahel hommikul. Planeedid jäävad hommikusse ritta veel paariks nädalaks, kuni kiirelt vastupäeva liikuv Veenus 1.mail Jupiterist päris lähedalt möödub. Siis aga on meie taevas juba suviselt hele.

Esmaspäev, 18. aprill 2022

Hubble pildistas teadaolevalt suurimat komeeti

Viimastel kuudel on siin-seal astronoomiateemalistes portaalides (ja ka muud meedias) räägitud justkui suunduks meie poole hiiglaslik komeet. Kuigi taolised klikimagneetilised pealkirjad on tehniliselt õiged, ei ole meie planeedile sellest mingit ohtu. Küll aga vastab tõele, et selle näol on avastatud teadaolevalt kõige suuremate mõõtmetega komeet* ning hiljuti püüdis selle pildile ka Hubble kosmoseteleskoop.

Hubble kosmoseteleskoobi foto komeedist (vasakul). Paremal on komeeti ümbritsev kooma lahutatud näidates selle tahket tuuma.

Jutt käib komeedist tähisega C/2014 UN271, mis avastati juba 2014. aasta oktoobris astronoomide Pedro Bernardinelli ja Gary Bernsteini poolt (nende järgi kannab komeet hüüdnime BB). Kui avastamise hetkel asus BB Päikesest 29 korda kaugemal kui Maa, siis oma lähimas punktis ehk periheelis (2031. aastal) küündib see Päikesele 11 Maa-Päikese vahemaa ehk astronoomilise ühiku kaugusele. See teeb kilomeetrites 1,6 miljardit ning umbes nii kaugel asub meist planeet Saturni orbiit. Ohtu Maale seega kindlasti pole ning sellise kauguse tõttu ei muutu BB meile ka kindlasti mitte silmaga nähtavaks. Nimelt koosnevad komeedid suuremas osas jääst, mis hakkab Päikesele lähenedes sublimeeruma ehk tahkest olekust otse gaasilisse muunduma. Kui Päikesesüsteemi sisealasid (Marsist sissepoole) külastavad komeedid omandavad samal põhjusel päikesepaistes hiiglaslikud gaasikestad ehk koomad ning miljoneid kilomeetreid pikad sabad, tänu millele võib neid aeg-ajalt näha taevas võimsate sabatähtedena, ei ole BB lähenemine piisav taoliste nähtuste tekkeks. Vähemalt mitte sellisel määral nagu meile taevavaatlejatele meeldiks.

Suurimate komeetide mõõtmed võrreldes Saturni kuu Mimase ja kääbusplaneet Pluutoga.

BB läbimõõduks on hinnatud vähemalt 120 kilomeetrit, mis ületab eelnevat rekordiomanikku C/2002 VQ94 peaaegu 40 kilomeetriga ning keskmisest komeedist on BB koguni 50 korda suurem. Kuigi oma lähimas punktis võib selle näivat heledust võrrelda Pluutoga (mag 13 - silmaga nähtavusest väga kaugel), on teadlased üsna põnevil selle jälgimisest suurte teleskoopidega. On ju komeedid jäänukid Päikesesüsteemi moodustumisest ning koosnevad ürgsest jääst ja tolmust, mida kosmose külm vaakum on peaaegu ideaalselt säilitanud. Vaatlustega on näiteks leitud, et BB pind on suhteliselt tume ning tõenäoliselt punakas. Aastatega Päikesele üha lähenes hakkab selle pinna alt vabanema gaas ja tolm, mille koostist saab juba lähemalt uurida. On välja pakutud ka paar mõtet selle külastamiseks sondidega, kuigi ideefaasist kaugemale pole neist ükski veel jõudnud.

BB näiline asukoht taevatähtede suhtes nähtuna Maalt paari aastakümne jooksul. Silmused tulevad Maa tiirlemisest ümber Päikese.

Esialgsed arvutused näitavad, et BB võis viimati Päikesele nii lähedale tulla 2,75 miljonit aastat tagasi ning uuesti võib see juhtuda alles 4,5 miljoni aasta pärast. Oma kaugeimas punktis võib komeet Päikesest kaugeneda lausa 0,9 valgusaasta kaugusele - sügavale Öpik-Oorti komeedipilve, millest võib neid leida sadu miljardeid.
*Teatud definitsiooni järgi võib suurimaks teadaolevaks komeediks nimetada korraga nii väikeplaneediks kui komeediks peetavat 2060 Chironi (läbimõõt üle 200km), mis tiirleb Saturni ja Uraani orbiitide vahel. Selle täpsema olemuse üle aga üksmeel puudub.


Teisipäev, 12. aprill 2022

Phobose üleminek Päikesest Marsi taevas

Marsikulgur Perseverance foto Marsi suurema ja lähema kuu Phobose üleminekust Päikesest 2. aprillil. Seda tuleb nimetada just üleminekust, mitte varjutuseks, kuna Phobos ei ole piisavalt suur või Marsi pinnale piisavalt lähedal, et Päikest täielikult kinni katta.

Phobos Päikese ees

Kartulikujulise Phobose mõõtmed on 27x22x18 kilomeetrit ja see tiirleb ümber Marsi keskmiselt vaid 9300 kilomeetri kõrgusel selle pinnast. Seega on see Marsile üle 42 korra lähemal kui meie (võrdlemisi hiiglaslik) Kuu ning see teeb planeedi ümber ühe tiiru vaid 7 tunni ja 40 minutiga. See tähendab, et Marsilt nähtuna tõuseb Phobos läänest ja liigub võrdlemisi kiiresti üle taeva loojudes idas. Ja seda kaks korda ühe Marsi ööpäeva (sol) jooksul.

Marsi teiseks kuuks on Deimos, mis on esimest peaaegu kaks korda väiksem ning tiirleb palju kõrgemal orbiidil.

Phobos pildistatuna Mars Reconnaissance Orbiteri poolt.

Deimos pildistatuna Mars Reconnaissance Orbiteri poolt.


Esmaspäev, 11. aprill 2022

Pimedad ja jäised Kuu lõunapooluse kraatrid

Allolev kujutis Kuu lõunapoolusest on tehtud NASA Lunar Reconnaissance Orbiteri (LRO) poolt kuue kuu päeva ehk kuue maa kuu jooksul ühtekokku 1700 foto kombineerimisel. Juba 2009. aastast meie loodusliku kaaslase ümber tiirlev satelliit üritas antud kujutise abil välja selgitada, et kui palju protsentuaalselt Kuu lõunapooluse kraatrilised alad päikesevalgust saavad. Sellel niinimetatud multitemporaalsel fotol said heledamad piirkonnad poole aasta jooksul rohkem päikest ja mustad alad üldse mitte.

Kuna Kuul puudub valgust ja soojust transportiv atmosfäär, on sealsete kilomeetreid sügavate kraatrite põhjad juba miljoneid aastaid veetnud pidevas pimeduses. Seevastu tulenevalt Kuu väga väiksest pöörlemistelje kaldest (1,5 kraadi ekliptika suhtes) on sealsete kraatrite kõrgemad servad praktiliselt pidevas päikesepaistes. Näiteks peaaegu foto ja seega Kuu lõunapooluse keskel asuva Shackletoni kraater on 21 kilomeetrit lai ja 4,2 kilomeetrit sügav ning kui selle servadel on pinnatemperatuur üle 200 kraadi, siis selle põhjas valitseb -180 kraadine pakane. Selline huvitav olukord tähendab, et selle ja lähedalolevate kraatrite põhjas leidub suhteliselt palju iidset veejääd, mis päikesepaistes kiiresti aurustuks (sublimeeruks).

On pakutud, et tulevikus oleks lõunapoolus üks hea koht kuhu luua alaline kuubaas või -baasid. Saaks ju sealset vett tarvitada eluks ning samas kraatri tippudele püstitatud päikesepaneelid ammutaksid pidevat tähepaistet. Mujal Kuul peaks pool kuu päeva (29,5/2 maist päeva) akude või mingi muu energiallikaga läbi ajama ja ega vett pole ka lihtne koduplaneedilt kaasa vedada või seda kividest välja pigistada.

Neljapäev, 7. aprill 2022

Ootamatu asteroid Krabi udukogus

Sellel Hubble 2005. aasta foto taustal on näha Sõnni tähtkujus asuva Krabi udukogu (M1) värvilist südant ja üht ootamatut külalist selle esiplaanil. Sellest viimasest aga natukene hiljem.

Krabi udu näol on tegemist ühe meile lähima, värskema ja enimuuritud supernoovajäänukiga, mis tekkis kui massiivne täht oma elu lõpus kokku kukkus ning seejärel kujutlematult võimsa kärgatusega plahvatas. Alles jäi sellest tuhandeid kilomeetreid sekundis paisuv ja aeglaselt hääbuv gaasisupp ning kunagise tähe peaaegu puhtalt neutronitest koosnev ülitihe, -kuum ja 30 korda sekundis pöörlev tuum ehk pulsar (neutrontäht). Veel oma esimeses nooruses oleva pulsari pinnatemperatuur on pea kaks miljonit kraadi ning seda on antud fotol näha foto keskelt pisut üles ja vasakul asuva heleda tähepaari vasaku liikmena (parempoolne on suvaline täht meile lähemal). Võimas optiline saavutus meist kusagil 6500 valgusaasta kaugusel asuva pulsari poolt, mille läbimõõtu võiks võrrelda Tallinna linnaga.


Kuigi Krabi udukogu avastati teleskoobiga inglise astronoom John Beivise poolt "alles" 1731. aastal, märkasid Hiina astronoomid selle teket pea seitse sajandit varem. Nimelt leidub Hiina (ka Jaapani ja Araabiamaade) ürikutes andmeid sellest, et 1054. aasta kevadel tekkis praeguse Sõnni tähtkuju piirkonda juurde üks väga hele täht, mis oli palja silmaga nähtav isegi päeval ning mis jäi öötaevasse ligi kaheks aastaks. On väga tõenäoline, et see uus täht oli Krabi udukogu sünnitanud supernoova. Oma asukoha tõttu oleks see pidanud tegelikult nähtav olema peaaegu kõikjal meie planeedil.(Euroopa vaevles toona niinimetatud pimedas keskajas, mis pärssis tugevalt "taevasele muutumatusele" vastukäivate ilmingute tunnistamist).
Niisiis, foto taust on palju laiema Krabi udukogu süda (vaata klippi kommentaaridest), kuid nüüd siis natukene sellest eelmainitud külalisest. Fotot tähelepanelikult silmitsedes hakkab sellelt silma õhuke valge kõverdatud punktiiri meenutav jutt. Sellel ei ole mingit pistmist udukoguga, vaid tegemist on meie endi Päikesesüsteemi asteroidivööndis tiirleva üsna tavalise asteroidiga 2001 SE101, mis puhtjuhuslikult sattus udukogu eest Hubble fotosäri ajal läbi liikuma. Juti katkendlikkus tuleneb tõenäoliselt asteroidi pöörlemisest ja seega selle näiva heleduse muutusest. Asteroidi mõõtmeid on küll sellest raske määrata, kuid taolise "jälje" kõverus, kombineeritud vaatluse täpse aja ja asukohaga lubab astronoomidel välja arvutada asteroidi üsna täpse orbiidi ümber Päikese.
Asteroidijälje avastajaks oli saksa astronoomia-entusiast Melina Thévenot, kes kammis seoses Zooniverse nimelise harrastusteaduse projektiga* läbi Hubble fotosid. Peale avastust otsustas Thévenot algselt must-valge foto Hubble erinevates lainepikkustes tehtud jäädvustusi liites värviliseks töödelda.
Tegemist ei ole tegelikult esimese korraga, kui mingi keha Päikesesüsteemist just Krabi udukogust üle läheb. Asi selles, et udukogu juhtub asuvat vaid 1,5 kraadi eemal ekliptikast ehk tasandist, milles valdav enamus Päikesesüsteemi planeetidest ja asteroididest tiirleb. Näiteks 2003. aastal läks sellest üle Saturn koos oma kuudega (fotot Saturni kuust Titanist Krabi esiplaanil näeb kommentaarides), regulaarselt liigub sellest üle Kuu ja Päikest ümbritsev kroon. Viimane iga-aastane sündmus lubab astronoomidel lähemalt uurida päikesekrooni struktuuri.

Mosaiik Krabi udust läbi Hubble.

*Zooniverse on veebileht, kus harrastusteadlased saavad töödelda teaduslikku infot (näiteks määrata robottelesoopidega pildistatud galaktikate liike), mis arvutitele veel üle jõu käib, kuid mille peale pole mõtet professionaalsete teadlaste aega kulutada. Käimasolevate projektidega saab tutvuda siin: https://www.zooniverse.org/projects

Kolmapäev, 6. aprill 2022

ISS astronaudid maises teleskoobis

Saksa astrofotograaf Sebastian Votmeril õnnestus oma 11 tollise teleskoobiga pildistada ISS kõrval kosmosekõndi teostavaid astronaute. Tegemist on esimese taolise fotoga, kuhu on peale jäänud kaks astronauti korraga.

Foto on tehtud 23. märtsil ISS ülelennu ajal kui ameerika astronaut Raja Chari ja saksa astronaut Matthias Maurer olid parajasjagu kuue-tunnisel kosmosekõnnil eesmärgiga paigaldada kosmosejaama külge uus kaamera ja teostada teisi plaanipäraseid hooldustöid. Kusjuures Votmer jäädvustas selle pildi Maureri kodulinnast Saksamaal.

Jalgpalliväljaku mõõtu ISS tiirleb umbes 400 kilomeetri kõrgusel maapinnast kiirusega 7 kilomeetrit sekundis. All Votmeri foto võrdluses kosmosekõndi filminud ISS pardakaameraga.

Teisipäev, 5. aprill 2022

Astronoomiaklubi astrofoto: M104 ehk Sombreero galaktika

Lisaks eelmises postituses näidatud Markariani keti nimelisele galaktikate ahelale, sai mõned ööd tagasi pildistatud üht kaunimat ja meie laiuskraadi jaoks eksootilisemat galaktikat, mida kutsutakse välimuse järgi Sombreero galaktikaks. Messieri kataloogis tähist M104 kandev lääts-spiraalgalaktika asub Kaarna ja Neitsi tähtkujude piiril ning kuna meie maalt see kunagi kõrgemale kui umbes 20 nurgakraadi ei tõuse, on seda võimalik vaid praegusel aastaajal korraga paaril öötunnil vaadata ja pildistada. Meie suunasime teleskoobi sellele ööl vastu eelmist neljapäeva ja pühapäeva ning kogusime ühtekokku umbes 3 ja pool tundi kasutatavat pildimaterjali. Järgmisel aastal jälle...seda loodetavasti juba pikema fookuskaugusega teleskoobi ja parema kaameraga.

Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/.../4/4f/Sombrero_logoga.jpg

1781. aastal prantsuse astronoomi Pierre Méchaini poolt avastatud Sombreero galaktika asub meist 31 miljoni valgusaasta kaugusel ning on läbimõõdult kusagil veerand Linnuteest ehk umbes 50 tuhat valgusaastat. Sellele vaatamata sisaldab see sadakond miljardit tähte ning tuhandeid sfäärilisi täheparvi ehk kerasparvi. Tänu kompaktsele ja keskmiselt suuremale mõhnale on Sombeero meie lähipiirkonna üks heledamaid galaktikaid ning selle südames tuksub hinnanguliselt miljardi Päikese massiga must auk.

Sombeero omanäolisemaks tunnusmärgiks on kindlasti selle tume ja ühtlane tolmuketas, mis on tugevas kontrastis heleda tuumaga. Sümmeetriline ja galaktika tuuma täielikult piirav ketas sisaldab suure osa galaktika külmast vesinikgaasist ja tolmust ning see on peamine koht, kus Sombreeros veel uusi tähti juurde tekib.
Kasutatud tehnika ja andmed: Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 78x180sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.

Esmaspäev, 4. aprill 2022

Astronoomiaklubi astrofotod: Markariani galaktikate kett

Paaril viimasel selgel ja kuuvabal ööl sai teleskoop taaskord tähtede või siis antud juhul galaktikate poole suunatud. Seekord pildistasime Neitsi tähtkujus paiknevat kaugete galaktikate ahelikku, mida tuntakse laiemalt Markariani keti* all.

Täisresolutsioonis saab fotot näha siit: https://upload.wikimedia.org/.../1/1d/Markarian_logoga.jpg

Tegemist on umbes 1500 liikmelise Neitsi galaktikaparve (millesse kuulub ka Linnutee) osaga, kus näiliselt üksteisele suhteliselt lähedal ja ühtlases kaarjas ahelas asub mitu suurt ja heledat ning hulgaliselt väiksemaid/kaugemaid galaktikaid.

Markariani keti keskel näeme kaht üksteisega kohtuvat/põrkuvat galaktikat tähistega NGC 4435 ja NGC 4438, mida kutsutakse ka Silmadeks. Neist viimane on miljonite aastate jooksul lähedalt möödunud kaaslase loodejõududes juba laiali kisutud ning meenutab tõepoolest natukene silma. Kahe galaktika kauguseks hinnatakse umbes 50 miljonit valgusaastat.
Paremal on näha kaht heledat hiidelliptilist galaktikat, mis avastati komeete jahtiva prantsuse astronoom Charles Messieri poolt juba 1781. aastal. Tema kuulsas 110-liikmelises kataloogis kannavad need nime M84 ja M86. Kui Messier ei teadnud omal ajal midagi galaktikate olemusest, siis tänaseks arvatakse, et elliptilised galaktikad on tekkinud ammuste spiraalgalaktikate põrkumisel ja liitumisel. Selle käigus on kahe galaktika struktuur ammu kadunud, nende tähtede trajektoorid pillutatud peaaegu suvalistele orbiitidele ning tähtedevaheline gaas kohtumisel tähetekkeks ära kasutatud ja/või galaktikast välja heidetud. Tulemuseks on väga ühtlase välimusega keskelt servade poole hõrenevad galaktikad, mis koosnevad suures osas vanadest ja punakatest tähtedest. Vaatamata udusele välimusele koosnevad need kaks galaktikat kumbki ligikaudu 400 miljardist tähest ning kahe peale kokku on neist avastatud umbes 5000 kerasparve. Lisaks asuvad nende südames supermassiivsed mustad augud, mille mass näiteks M84-s ületab meie Päikest 1,5 miljardit korda. Mõlemad asuvad meist umbes 50 miljoni valgusaasta kaugusel. Koos neist veidi kaugemal asuva spiraalgalaktikaga NGC 4388 joonistub välja Suureks Galaktiliseks Näoks kutsutud muster.


Silmadest vasakul on näha mitut erinevat tüüpi galaktikat, mis on kõik umbes samas kauguses, kuid võrreldes eelmistega natukene tagasihoidlikema mõõtmetega. Suuremateks on üleval paremal nurgas asuv niinimetatud varbläätsgalaktika NGC 4477, sellest madalamal paremal asuv elliptiline galaktika NGC 4473 ja läätsgalaktika NGC 4461. Kaadrist on napilt välja jäänud all vasakul paiknev hiidelliptiline galaktika M87, mis sai mõne aasta eest kuulsaks, kui selle südames asuvast 7,7 miljardi Päikese massiga supermassiivsest mustast august pilti tehti.

Foto andmed. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 50x160sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1600, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.
*Markariani keti nimi tuleb Armeenia astrofüüsiku Benjamin "Benik" Egishevitch Markariani järgi, kes avastas 1960. aasta paiku, et galaktikategrupi heledamatel liikmetel on umbes sama liikumissuund ja -kiirus. Ehk siis tegemist on gravitatsiooniliselt seotud grupiga, mis liigub Neitsi galaktikaparves.