Esmaspäev, 11. aprill 2022

Pimedad ja jäised Kuu lõunapooluse kraatrid

Allolev kujutis Kuu lõunapoolusest on tehtud NASA Lunar Reconnaissance Orbiteri (LRO) poolt kuue kuu päeva ehk kuue maa kuu jooksul ühtekokku 1700 foto kombineerimisel. Juba 2009. aastast meie loodusliku kaaslase ümber tiirlev satelliit üritas antud kujutise abil välja selgitada, et kui palju protsentuaalselt Kuu lõunapooluse kraatrilised alad päikesevalgust saavad. Sellel niinimetatud multitemporaalsel fotol said heledamad piirkonnad poole aasta jooksul rohkem päikest ja mustad alad üldse mitte.

Kuna Kuul puudub valgust ja soojust transportiv atmosfäär, on sealsete kilomeetreid sügavate kraatrite põhjad juba miljoneid aastaid veetnud pidevas pimeduses. Seevastu tulenevalt Kuu väga väiksest pöörlemistelje kaldest (1,5 kraadi ekliptika suhtes) on sealsete kraatrite kõrgemad servad praktiliselt pidevas päikesepaistes. Näiteks peaaegu foto ja seega Kuu lõunapooluse keskel asuva Shackletoni kraater on 21 kilomeetrit lai ja 4,2 kilomeetrit sügav ning kui selle servadel on pinnatemperatuur üle 200 kraadi, siis selle põhjas valitseb -180 kraadine pakane. Selline huvitav olukord tähendab, et selle ja lähedalolevate kraatrite põhjas leidub suhteliselt palju iidset veejääd, mis päikesepaistes kiiresti aurustuks (sublimeeruks).

On pakutud, et tulevikus oleks lõunapoolus üks hea koht kuhu luua alaline kuubaas või -baasid. Saaks ju sealset vett tarvitada eluks ning samas kraatri tippudele püstitatud päikesepaneelid ammutaksid pidevat tähepaistet. Mujal Kuul peaks pool kuu päeva (29,5/2 maist päeva) akude või mingi muu energiallikaga läbi ajama ja ega vett pole ka lihtne koduplaneedilt kaasa vedada või seda kividest välja pigistada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar