Pühapäev, 24. aprill 2022

Astronoomiaklubi astrofoto: Messier 13 ehk Heraklese kerasparv

Viimastel selgetel öödel sai pildistatud meie poolkera heledaimat kerasparve Messier 13, mida tuntakse ka Suure Herkulese parvena. Nagu nimest võib järeldada, asub see Herkulese tähtkujus, mis tõuseb praegustel hilisõhtutel idataevast ja jõuab hommikuks kõrgele lõunataevasse. Selle avastas astronoom Edmond Halley juba 1714. aastal.

M13 tiirleb nagu teisedki nüüdseks avastatud umbes paarsada kohalikku kerasparve ümber meie Linnutee keskme (teistel galaktikatel on omad parved). Erinevalt aga enamikest tähtedest ja udukogudest, mis on koondunud Linnutee kitsasse lapikusse ketasse, tiirlevad kerasparved Linnutees enam-vähem suvalistel orbiitidel. See tähendab, et enamuse ajast veedavad nad kõrgel galaktikaketta kohal või all (kosmoses vahet ei ole) ning kevadeti ja sügiseti on meil nende suunas avatud vaade. Seda perioodi nimetatakse vahel ka kerasparvede hooajaks ning M13 on kõigest üks kümnetest parvedest, mida sel ajal meie maalt vaadelda tasub. Olgu aga mainitud, et teleskoobis näevad nad välja peaaegu äravahetamiseni sarnased - udused pallid, mille heledamate tähtede eristamiseks läheb vaja keskmisest kogukamaid vaatlusriistu.

Fotol all paremal paistab taustagalaktika NGC 6207, mille kaugus on umbes 30 miljonit valgusaastat.

Nagu teisedki kerasparved, koosneb M13 väga tihedalt pakitud tähtedest, mis tiirlevad ümber ühise massikeskme enam-vähem ringikujulistel ja ühtlaselt orienteeritud orbiitidel - sellest selle kerajas, keskme poole üha tihedamaks koonduv välimus. Meist kusagil 25 000 valgusaasta kaugusel asuv M13 koosneb umbes 300 tuhandest tähest, kuid selle läbimõõt on vaid 150 valgusaastat. See tähendab, et tähtedevahelised keskmised kaugused on seal kümneid kordi väiksemad kui suhteliselt hõredas Päikese naabruskonnas. Seetõttu arvatakse, et seal võib ette tulla isegi otseseid tähtedevahelisi põrkeid. Näiteks on kerasparvedest avastatud üksikuid noori siniseid tähti (blue stagglers), mis sinna eelduste kohaselt loomulikul moel moodustuda ei tohiks. Ühe teooria kohaselt on need tekkinud kahe vana ja punaka tähe põrkumisel, liitumisel ning omamoodi taassüttimisel.
Kerasparvede enda teke on endiselt suures osas mõistatus. Osad neist on tõenäoliselt Linnutee poolt kinni puutud kääbusgalaktikate tuumad, kuid mitte kõik. Üks asi on aga selge - kerasparved on väga vanad, olles moodustunud universumi paaril esimesel aastamiljardil ning olles seega üldse kõige vanemad tähekogumid meie galaktikas ja mujal.
Rääkides planeetide ja võimaliku elu leidumisest kerasparvedes on astronoomid vastakatel arvamustel. Kuna kerasparved on väga vanad ning nende tähed tekkisid varajases universumis, kus vesinikust ja heeliumist raskemate elementide osakaal oli madal, ei tohiks nende ümbrusesse jaguda väga palju sellist materjali, millest võisid moodustuda planeedid. Vähemalt mitte suured planeedid. Ühelt poolt kinnitab seda fakt, et kerasparvedest on siiani avastatud vaid üks eksoplaneet. Teisalt on meie praegused meetodid eksoplaneetide leidmisel kerasparvedes asuvate tähtede puhul üsna kehvad, kuna sealsete tähtede ühine sära segab meie teleskoopide võimet tuvastada nendes pisikesi heleduse langusi (ülemineku meetod). Isegi kui suured planeedid seal moodustuksid, oleksid nende orbiidid lähedalt mööduvate naabertähtede tõttu häiritud ning paljud neist visataks oma ematähtede ümbert lihtsalt minema. Samas leidub kerasparvedes ohtralt punaseid kääbustähti, mille ümber moodustunud pisemad maa-sarnased planeedid tiirleksid oma tähtedele suhteliselt lähedal ning oleks seega naabertähtede gravitatsiooniliste härituste vastu paremini kaitstud. Lisaks on punased kääbused kõige pikaajalisemad tähed üldse. Kui meie Päike särab ümmarguselt 10 miljardit aastat, siis kääbuste eluiga ulatub sadadesse miljarditesse kuni triljonitesse aastatesse. Seega võivad kerasparvede punased kääbused olla üheks stabiilsemaks paigaks, kus elu võib segamatult areneda. Sealsetel tsivilisatsioonidel oleks veel see eelis, et tähtedevahelised reisid ei oleks nii rasked kui näiteks meie jaoks, kuna sealsed vahemaad on kümneid kordi väiksemad. Kahjuks ei ole meil hetkel veel võimekust selliste eksoplaneetide olemasolu kinnitada ega ümber lükata, kuid spekuleerida võib.

Punasega nn. "propeller".

Optimistidena saatsid astronoomid Frank Drake ja Carl Sagan 1974. aastal just M13 suunas Arecibo raadioobservatooriumist välja 1679 bitise raadiosõnumi maavälisele elule, mis sisaldas Maa asukohta, teatud elementide kirjeldust, tükikest meie DNA järjestusest jne. Kuna M13 asub meist umbes 25 tuhande valgusaasta kaugusel ja raadiolained liiguvad valguse kiirusel, võime me sellele parimal juhul vastust loota 50 tuhande aasta pärast. Kui just mõni samas suunas kuid lähemal asuv tsivilisatsioon seda vahepeal kinni ei püüa ja enne ei vasta.
Foto andmed: Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 251x80sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 800, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar