Esmaspäev, 18. aprill 2022

Hubble pildistas teadaolevalt suurimat komeeti

Viimastel kuudel on siin-seal astronoomiateemalistes portaalides (ja ka muud meedias) räägitud justkui suunduks meie poole hiiglaslik komeet. Kuigi taolised klikimagneetilised pealkirjad on tehniliselt õiged, ei ole meie planeedile sellest mingit ohtu. Küll aga vastab tõele, et selle näol on avastatud teadaolevalt kõige suuremate mõõtmetega komeet* ning hiljuti püüdis selle pildile ka Hubble kosmoseteleskoop.

Hubble kosmoseteleskoobi foto komeedist (vasakul). Paremal on komeeti ümbritsev kooma lahutatud näidates selle tahket tuuma.

Jutt käib komeedist tähisega C/2014 UN271, mis avastati juba 2014. aasta oktoobris astronoomide Pedro Bernardinelli ja Gary Bernsteini poolt (nende järgi kannab komeet hüüdnime BB). Kui avastamise hetkel asus BB Päikesest 29 korda kaugemal kui Maa, siis oma lähimas punktis ehk periheelis (2031. aastal) küündib see Päikesele 11 Maa-Päikese vahemaa ehk astronoomilise ühiku kaugusele. See teeb kilomeetrites 1,6 miljardit ning umbes nii kaugel asub meist planeet Saturni orbiit. Ohtu Maale seega kindlasti pole ning sellise kauguse tõttu ei muutu BB meile ka kindlasti mitte silmaga nähtavaks. Nimelt koosnevad komeedid suuremas osas jääst, mis hakkab Päikesele lähenedes sublimeeruma ehk tahkest olekust otse gaasilisse muunduma. Kui Päikesesüsteemi sisealasid (Marsist sissepoole) külastavad komeedid omandavad samal põhjusel päikesepaistes hiiglaslikud gaasikestad ehk koomad ning miljoneid kilomeetreid pikad sabad, tänu millele võib neid aeg-ajalt näha taevas võimsate sabatähtedena, ei ole BB lähenemine piisav taoliste nähtuste tekkeks. Vähemalt mitte sellisel määral nagu meile taevavaatlejatele meeldiks.

Suurimate komeetide mõõtmed võrreldes Saturni kuu Mimase ja kääbusplaneet Pluutoga.

BB läbimõõduks on hinnatud vähemalt 120 kilomeetrit, mis ületab eelnevat rekordiomanikku C/2002 VQ94 peaaegu 40 kilomeetriga ning keskmisest komeedist on BB koguni 50 korda suurem. Kuigi oma lähimas punktis võib selle näivat heledust võrrelda Pluutoga (mag 13 - silmaga nähtavusest väga kaugel), on teadlased üsna põnevil selle jälgimisest suurte teleskoopidega. On ju komeedid jäänukid Päikesesüsteemi moodustumisest ning koosnevad ürgsest jääst ja tolmust, mida kosmose külm vaakum on peaaegu ideaalselt säilitanud. Vaatlustega on näiteks leitud, et BB pind on suhteliselt tume ning tõenäoliselt punakas. Aastatega Päikesele üha lähenes hakkab selle pinna alt vabanema gaas ja tolm, mille koostist saab juba lähemalt uurida. On välja pakutud ka paar mõtet selle külastamiseks sondidega, kuigi ideefaasist kaugemale pole neist ükski veel jõudnud.

BB näiline asukoht taevatähtede suhtes nähtuna Maalt paari aastakümne jooksul. Silmused tulevad Maa tiirlemisest ümber Päikese.

Esialgsed arvutused näitavad, et BB võis viimati Päikesele nii lähedale tulla 2,75 miljonit aastat tagasi ning uuesti võib see juhtuda alles 4,5 miljoni aasta pärast. Oma kaugeimas punktis võib komeet Päikesest kaugeneda lausa 0,9 valgusaasta kaugusele - sügavale Öpik-Oorti komeedipilve, millest võib neid leida sadu miljardeid.
*Teatud definitsiooni järgi võib suurimaks teadaolevaks komeediks nimetada korraga nii väikeplaneediks kui komeediks peetavat 2060 Chironi (läbimõõt üle 200km), mis tiirleb Saturni ja Uraani orbiitide vahel. Selle täpsema olemuse üle aga üksmeel puudub.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar