Punase Ristküliku udu Ükssarvikus

Ükssarviku tähtkujus, Maast umbes 2300 valgusaasta kaugusel asub udu, mida kutsutakse inglise keeles lihtsalt Red Rectangle Nebula ehk Punase Ristküliku udu. Selle ebatavaliselt korrapärane kuju vajab veidi selgitust.

Foto on tehtud Hubble kosmoseteleskoobiga 2006. aastal. Värske töötlus kodanikuteadlase Judy Schmidti poolt.

Udu südames, meie otsese pilgu eest varjatult asub tõenäoliselt kaksiktähesüsteem, mille üks vanaduspõlve jõudnud tähtedest on asunud materjali enda ümbert minema heitma. Materjal ei lahku selle juurest aga ühtlaselt pideva voona, vaid perioodiliste väljapursete käigus. Asja teeb keerulisemaks tähe pisem ja tihedam kaaslane, mis ilmselt lennutab tähematejali omalt poolt süsteemist spiraalis väljapoole.

Kui muidu oleks taolisel viisil sureva tähe poolt tekitatud udu enam-vähem sfääriline, siis antud juhul ümbritseb kaksiktähti sõõrikukujuline protoplanetaarne ketas, mis koosneb tihedast ja tähevalgust neelavast tolmust. See pisikene ketas, mis asub meie vaatesuunaga peaaegu täpselt risti (fotol vertikaalselt), lubab tähematerjalil lahkuda vaid selle avatud pooluste kaudu. Selle tulemuseks on liivakella meenutav udukogu, mida meie oma vaatenurgast näeme peaaegu täpselt küljelt.

Mõõtmetelt vaid kolmandik valgusaastat laia udukogu punakas värvus tuleneb selles sisalduvate niinimetatud polütsükliliste aromaatsete süsivesinike (PAH) suurest konsentratsioonist. Tegemist on orgaaniliste ühenditega, mis mängisid tõenäoliselt miljardeid aastaid tagasi Maal elu tekke juures asendamatut rolli. PAH-e kohtame Maal kõikjal enda ümber, kuna need tekivad reeglina orgaanilise materjali mittetäielikul põlemisel (näiteks heitgaasides ja sigaretisuitsus). Suur osa PAH-idest on vähkitekitavad.

Mõne miljoni aasta pärast, siis kui Punasest Ristküliku udu tekitanud vananev täht surema hakkab, paisub selle ümber valgusaastaid lai värviline planetaarudu, mille kuju ja värve võime praegu vaid ette kujutada.