Marsikulgur pildistas Päikese teist külge

Marssi uuriv Perseverance kulgur pildistab oma mastikaameraga regulaarselt sealses taevas rippuvat ja meie jaoks harjumatult pisikest Päikese ketast, et hinnata planeedi hõredas atmosfääris hõljuva tolmu kogust. Kui tolmu on rohkem, on päikesevalgus nõrgem ja punasem. Kusjuures need fotod on piisavalt head, et neilt vahel eristada suuremaid päikeselaikude gruppe ehk jahedamaid, aga aktiivsemaid piirkondi selle "pinnal".

Nädala alguses ja eile tehtud Perseverance päikesefotodel on näha üsna võimsaid päikeselaikude gruppe, mille suurused ületavad meie planeeti mitmekordselt. Kuna Marss ja sellel ringi veerev Perseverance asuvad hetkel Maa suhtes peaaegu teisel pool Päikest, näeb see Päikesest seda külge, mis pöörab end meie suunas alles umbes kahe nädala pärast.* Ehk siis peagi on oodata, et need samad laigud ilmuvad meie jaoks Päikese "vasaku" serva tagant välja. Selleks ajaks võivad need olla suuruses kas kasvanud või kahanenud. Kui need on kasvanud, võivad nendest alguse saada päikesepursked, mis toovad meie planeedile taaskord võimsad magnettormid ja virmalised.

Eile foto Päikesest Marsi taevas. Tumedalt on näha sellel asuvad hiiglaslikud päikeseplekkide grupid. Foto on tugevalt lõigatud. Valged täpid sellel on kas surnud pikslid kaamera sensoril või siis sealse võrdlemisi võimsa kosmilise kiirguse tagajärg.

Paremal Perseverance kolmapäeval tehtud foto Päikesest ja sellel asuvast suurest päikeseplekkide grupist. Vasakul SDO observatooriumi andmete põhjal kokku pandud helioseismiline kaart Päikese tagumise küljel toimuvast. Kaks pilti ei pruugi olla samas orientatsioonis.

Perceverance toorfailide kataloogi saab huvi korral uurida siit: https://mars.nasa.gov/mars2020/multimedia/raw-images/

Päikest erinevates lainepikkustes näeb sisuliselt reaalajas siit (Maa orbiidil asuva SDO vahendusel): https://sdo.gsfc.nasa.gov/data/

Päikese "tagumisel" küljel silma peal hoidmine on astronoomias vähemalt praegu võrdlemisi suureks probleemiks. Nimelt ei ole meil hetkel seal pool ühtegi sellist sondi, mis suudaks seda korralikult teha. Näiteks Päikesest perioodiliselt väga lähedalt mööduv Solar Parker probe otse Päikest ei vaatle (kaamerad sulaksid). Päikese pooluseid uurima saadetud Polar Orbiter on hetkel Maaga samal pool Päikest. 2006. aastal startinud NASA STEREO missioon koosnes kahest Päikesest kahel pool asuvat satelliidist, kuid 2014. aastal kaotati ühega neist side ning töökorras olev satelliit on jällegi Maa poolel Päikest.

Kui parasjagu soodsas asukohas asuvate marsikulgurite kaamerad välja arvata, siis potentsiaalsete päikeseplekkide ja aktiivsuspiirkondade olemasolu ja asukohta Päikese tagumisel küljel saab mingil määral tuletada helioseismiliseks kaardistamiseks kutsutud tehnika abil. See töötab mõõtes Maa orbiidil ja maapinnal asuvate päikeseteleskoopidega Päikese atmosfääris levivaid helilaineid. Näiteks võimas purse tagumisel küljel jõuab lainetena ka meie vaatevälja. Nende põhjal saab kokku panna robustse kaardi sellest, et mis toimub teisel pool ning mida me võime lähitulevikus Päikesest oodata (või karta). Ehk siis päris pimedad me selles osas ikkagi ei ole.

Perseverance marsikulguri teisipäevane foto tolmusest Marsist ja selle taevas säravast Päikesest. Töötlus: Robert P. King (AstroBob)

*Tulikuumast plasmast koosnev Päike ei pöörle nii nagu tahked kehad. Kui selle ekvaator teeb ühe sideerilise (kinnistähtede suhtes) pöörde umbes 24,5 ööpäevaga, siis poolustel kulub selleks 31-35 ööpäeva. Ühtlasi Päikese orbiidil ja samas suunas tiirleva Maa perspektiivist teeb Päikese ekvaator ühe pöörde umbes 28 päevaga. Päikese erinevate laiuskraadide erinevad pöörlemiskiirused on ilmselt ka põhjuseks, miks Päikese aktiivsus käib tsüklitena. Erinevad kiirused tekitavad olukorra, kus Päikese magnetväli läheb perioodiliselt sõna otseses mõttes krussi. Omavahel segi aetud magnetväljajooned takistavad teatud piirkondades plasma normaalset tsirkulatsiooni ning tekivad päikeseplekid. Samadest piirkondadest paiskuvad vahel välja ka pursed, mis saadavad meie suunas laetud osakesi (elektronid, prootonid), mis mõjutavad omakorda Maa magentvälja ja tekitavad poolustele jõudes ja atmosfääri ülakihtidega põrkudes virmalisi. Päikese aktiivsus jõuab oma tippu umbes iga 11 aasta järel, mida lahutavad ajas võrdlemisi rahulikud perioodid, kui Päikese pinnal pole näha praktiliselt üldse plekke ja pursked on harvad. Hetkel näime endiselt viibivat Päikese aktiivsuse tipus.