Oktoobri lõpus vaadeldi James Webbi kosmoseteleskoobiga meist umbes 3000–5000 valgusaasta kaugusel asuvat planetaarudu, hüüdnimega Punase Ämbliku udu. Kataloogitähiseks on sellel NGC 6537 ning selle laius on umbes 7 valgusaastat ehk peaaegu kaks korda rohkem kui vahemaa Päikese ja lähima teise tähe vahel. Asub see Amburi tähtkuju suunas.*
Nagu teised planetaarudud on ka see tekkinud siis kui päikese-sarnane täht on vesinikkütuse ammendudes paisunud punaseks hiidtäheks ning viimaks oma hõreda atmosfääri endast suurel kiirusel eemale heitnud. Kunagise tähe tihe ja ülikuum tuum - valge kääbus - ergastab energeetilises UV-kiirguses laiali hajuvat tähematerjali ning paneb selle heledama. Punase ämbriku udu südames peituva valge kääbuse pinnatemperatuur võib olla kusagil 250 000 - 500 000 kraadi, tehes selle ühe kuumima teadaoleva. Võrdluseks võib märkida, et meie silmipimestavalt heleda Päikese pinnatemperatuur on vaid 5500 kraadi.
Juhul kui paarkümmend tuhat aastat kestvaks planetaaruduks paisub üksik täht, on selle kuju enamasti ümmargune. Nii nagu see kõigi eelduste kohaselt saab olema umbes 7 miljardi aasta pärast meie Päikesega. Punase Ämbliku udu meenutab kujult aga pigem liivakella. Selle põhjuseks arvatakse, et tuhandeid aastaid tagasi surnud täht ei ole üksi, vaid selle orbiidil tiirleb teinegi täht. Kui algne täht paisus, rebis selle naabertäht selle küljest hõredat eemale paiskuvat materjali ning pillutas selle praegu nähtavale kujule. Kummagile poole planetaarudu keset - kus asub tolumketta poolt varjatult valge kääbus ja selle naaber - ulatuvad silmused on kumbki läbimõõdult kusagil 3 valgusaastat. Koosnevad need peamiselt molekulaarsest vesinikust ehk kahest omavahel seotud vesinikuaatomist keemilise valemiga H2.
Täissuuruses näeb Webbi fotot siit: https://cdn.esawebb.org/archives/images/large/potm2510a.jpg
*mõnest objektist rääkides mainime tihti ära, et millises tähtkujus see asub. See võib osadele lugejatele jätta mulje nagu oleksid tähtkujud mingisugused reaalsed tähtede grupid, mille osaks üks või teine objekt on. Rolli mängib siin kindlasti ka neid väga meelevaldsel moel pruukiva ebusu - astroloogia - elujõulisus isegi 21. sajandil. Tegelikkuses ei ole tähtkujud midagi muud kui ammuste inimeste fantaasia viljad, kes nägid taevasse vaadates heledamates juhuslikes tähemustrites oma igapäevast või mütoloogiast tuttavaid loomi, tööriistu või tegelasi. Amburi puhul on selleks näiteks kentaur (hobuse alakeha ja inimese ülakehaga mütoloogiline olend) Cheiron, kelle Zeus väidetavalt taevasse tõstis. Peaksime me tähtkujusid otsima, piiritlema ja nimetama täna, võiksid need kanda nimesid nagu "nutitelefon", "lennuk" või "tuumaseen". Astronoomia kasutab tähtkujusid vaid kui ajalooliselt mugavaid orientiire, kuna terve tähistaevas on jagatud 88 tähtkujuks, millest ükski ei kattu. Taevast ja tähtkujusid tundes on seega väga mugav neid mingi objekti esialgse suuna kirjeldamisel kasutada. Reaalsuses on tähtkujud aga pigem optilised illusioonid kui tegelikud struktuurid Linnutee sadade miljardite tähtede hulgas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar