Astronoomiaklubi astrofoto: Sombreero galaktika (M104)

Nädala alguses sai kahel (nüüdseks juba lühikesel) ööl püütud üht meie laiuskraadide jaoks eksootilisemat galaktikat. Selleks on M104 ehk astronoomide seas hüüdnimega Sombreero-galaktika. Meie maalt teeb Sombreero väga madalaid kaari, ulatudes praegustel südaöödel Lõuna-Eestist (Tõrvast) otse lõunasse vaadates tipus vaid 20 kraadini. 20 kraadi on kaks välja sirutatud rusika laiust. Kui ta sellel kõrgusel pikalt püsiks, siis polekski nii väga hull, aga see on vaid tipp. Näiteks tund enne seda ja pärast on ta juba neli kraadi madalamal. Ehk siis säriaega kogudes tuleb leppida, et enamus sellest pärineb hetkest, mil galaktika valgus läbib atmosfääri eriti diagonaalselt ja pikuti. Seda sama atmosfääri, mis paneb tähed silmapiiri lähistel vilkuma ja moonutab vaadet. Küll oleks hea (ja surmav), kui saaksime viibida vaakumis, mis valguse levimist teadaolevalt ei sega – nagu orbiidil tiirlevad kosmoseteleskoobid tunnistada võivad.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/yle81q/ Kasutatud tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD + Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 73 × 240 sek, gain 90, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG‑juhitud. PHD2, NINA, PixInsight, PS.

Igatahes, läbi selle eestimaise (ja lõunasse vaadates lätimaise) atmosfääri sihtides õnnestus kahe õhtu peale koguda ligi neli tundi Sombreerot. Kusjuures seda sai tehtud värskelt valminud Tõrva Kaarlimäe observatooriumist. Tuleb meelde, et tõeliselt uhke teleskoobi vaade sellele galaktikale (prindituna Universum nime kandva raamatu kriitpaberist külgedele) oli üks neist fotodest, mis huvi astronoomia vastu siinkirjutaja eel-puberteedi eas täielikult kinnitas. Hubble’i vaatega meie foto muidugi ei võistle, kuid uhke tunne on ikka. Ikkagi lapsepõlve raamatuküljelt tegelikkuseks. Alt näeb fotot raamatust, kus Sombreero esmakordselt Eestis trükis ilmus. Hubble foto ka.

PS: mitmemeetrine väljatrükk kangal sellest galaktikast läbi Hubble’i silma ripub Tõrva Pubi Juudase seinal. Tegemist ei ole päris kokkusattumusega, kuna Pubi Juudas jagab Tõrva Astronoomiaklubiga päris mitut liiget.

Aga siis viimaks ka midagi galaktikast enesest. Sombreero kuju on päris ebatavaline. Esmapilgul näeb see välja justkui keskmest väljapoole hõrenev kera, nagu niinimetatud elliptilised galaktikad. Erinevalt neist ümbritseb Sombreerot aga väga tume, lai ja terav tolmuvöönd ehk “sombreero”. Kui elliptilised galaktikad on tekkinud suure tõenäosusega suurte spiraalgalaktikate ühinemisele järgnevas kataklüsmis, mis on röövinud neist uute tähtede tekkeks vajaliku vaba gaasi ja tolmu, siis näib, nagu Sombreero oleks säilitanud mõlemad. Ehk siis see kerajas struktuur kuulub vanadele tähtedele ja tuhandetele kerasparvedele*, aga tolmuvöönd on täis värskeid tähetekkeid. Sellest tulenevalt liigitatakse Sombreerot vahel spiraalseks(?), elliptiliseks ja lihtsalt ebatavaliseks galaktikaks. Me ei tea ja võib-olla ei saa kunagi teada, miks ta täpselt selline on, aga selline ta on ja sellel peab olema mingi füüsikalis-ajalooline põhjus.

Sombreero asub meist kusagil 31–32 miljoni valgusaasta kaugusel ja sisaldab umbes sadakond miljardit tähte. Meie Linnuteest on see ilmselt väiksem, kuid see-eest on Sombreero hele ja tähtede kõrval kindlasti ka koduks miljarditele planeetidele. Poleks päris fantaasia oletada ja mõelda, et kui tavaliseks peavad sealsed võimalikud elanikud enda taevas paistvat meie tüüpilist varb-spiraalgalaktikat. Neid on ju kõik kohad täis.

*kerasparvede teke on endiselt suures osas mõistatus. Osad neist on tõenäoliselt galatikate (sh Linnutee) poolt kinni püüud kääbusgalaktikate tuumad, kuid mitte kõik. Üks asi on aga tänu vaatlustele selge - kerasparved on väga vanad, olles moodustunud universumi paaril esimesel aastamiljardil ning olles seega üldse kõige vanemad tähekogumid meie galaktikas ja mujal. Linnutees on neid umbes 160. Pisikeses Sombreeros ümmarguselt kaks tuhat. Iga neist sisaldab sadu tuhandeid kuni miljon tähte.

Sombreero raamatukülje ülemises servas. Tegemist raamatuga "Universum", mis ilmus aastal 1997. Seda raamatut on loetud kaanest kaaneni neli korda, kuid soovitades seda peab olema ettevaatlik. Palju sellest on nüüdseks aegunud ning üks ohtlikumaid asju siin maailmas on õpitud väärad teadmised.

Sombreero galaktika ületamatult teravas Hubble kosmoseteleskoobis. Hubblega ei maksa arusaadavalt võistelda.