Neljapäev, 19. august 2021

Jupiteri vastasseis

Nagu juhtus Saturniga paari nädala eest, jõuab ööl vastu reedet meiega vastasseisu Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter. See tähendab, et Maa liigub Päikese ja Jupiteri vahelt läbi ning kahe planeedi omavaheline kaugus on aasta väikseim.

Jupiteri on paljud kindlasti märganud viimastel kuude ja nädalate öötundidel lõunataevas kõigist tähtedest palju-palju heledamalt säravat. Temast paarkümmend kraadi lääne pool (paremal) paistab Saturn. Vastasseisu ajal, siis kui Päikese ümber liikuv Maa aeglasemale Jupiterile niiöelda järele jõuab, lahutab kaht planeeti "vaid" 600 miljonit kilomeetrit (neli korda rohkem kui Maa-Päikese vahemaa) ning meie vaatenurgast on hiidplaneet täielikult valgustatud. Jupiter tõuseb sellel ajal umbes kell 21 õhtul kagust ning saavutab oma kõrgeima punkti lõunasuunal (umbes 17 kraadi) astronoomilisel keskööl ehk suveajas umbes kell pool kaks.

Lihtsustatud joonis vastasseisust. Kui Maal kulub Päikese ümber ühe tiiru tegemiseks aasta, siis Jupiteril võtab see aega peaaegu 12 korda kauem.
Kui pilved või töö Jupiteri öist vastasseisu vaatlemist segavad, siis pole vaja meelt heita. Kuigi tehniliselt on Jupiter kõige heledam ja suurem just vastasseisu ajal, ei suurene vahemaa tema ja meie vahel ka tulevate nädalate jooksul väga dramaatiliselt. Seega võimalusi selle vaatlemiseks peaks lähiajal avanema veel küll ja küll. Kusjuures mõnes mõttes on nii Jupiteri kui Saturni lähikuudel isegi mugavam vaadelda, kuna siis tõusevad taevas kõrgele juba suhteliselt varakult. Paar kraadi kõrguses ja sadakond miljonit lisakilomeetrit kauguses kaotada, ei ole nende puhul eriline kaotus.
Jupiteri vaatlemiseks kõlbab igasugune suurendav optika. Isegi suhteliselt pisike binokkel või isegi korraliku zoomiga kaameralääts näitab ära, et Jupiter ei tiirle kauges kosmosesügavuses üksi. Tema ümber liiguvad neli suurt jääkuud - Io, Europa, Ganymedes ja Callisto, mille avastajaks ei olnud keegi muu, kui kuulus teleskoobipioneerist astronoom Galilei Galileo. Tänaseks on Jupiteri ümbert kokku avastatud 79 kuud, kuid võrreldes eelnimetatutega on neist enamik vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga asteroidid ning hobitehnikaga pole neid lootustki näha.
Selle foto Jupiterist tegi 10. augustil Sakust astrofotograaf Urmas Leming. Teleskoobiks Celestron HD 8, korrektoriks ZWO ADC ja kaameraks QHY462C. Nagu näha, siis sellel ajal vaatas meie suunas ka Jupiteri Suur Punane Laik.
Natukese korralikuma teleskoobiga ning heade vaatlustingimuste korral (planeet kõrgel taevas, atmosfäär puhas ja rahulik) võib aga osutuda võimalikuks näha pikki planeedi pöörlemistasandit katvaid tumedamaid vööte. Tegemist piirkondadega, kus Jupiteri turbulentne ja vastassuundades puhuv atmosfäär sügavamale gaasihiiu sisemusse vajub. Tumedam värv tuleneb veidi teistsugusest temperatuurist ja keemilisest koostisest. Juhul kui Jupiter on meie poole vaatlemise ajal pööratud õige küljega (ühe pöörde tegemiseks kulub tal 10 tundi) võime sellel isegi märgata Suurt Punast Laiku, mis kujutab endast Maast mitu korda suuremat tormisüsteemi, mis on meile teadaolevalt seal möllanud juba viimased 400 aastat.
Kuigi Jupiter jääb enamikes hobiteleskoopides pisikeseks vöödiliseks kettakeseks, on selle mõõtmed maisete standardite järgi hoomamatud. Kui rääkida näiteks läbimõõdust, siis selle saavutamiseks peaks ritta panema 11 maakera. Ruumala poolest mahuks selle sisse 1300 Maad. Kusjuures kõik teised Päikesesüsteemi planeedid mahuksid Jupiteri sisse ära ja omajagu ruumi jääks ülegi. Massi on peamiselt vesinikust ja heeliumist koosneval Jupiteril aga koguni nii palju, et see ei pöörle tehniliselt ümber Päikese, vaid Päike ja Jupiter pöörlevad ümber ühise raskuskeskme, mis asub 30 000 kilomeetrit väljaspoolt Päikese pinda.
Nii nägi Jupiteri kosmoseaparaat Voyager 1 pea 42 aastat tagasi.
Juhul kui satute teleskoobiga Jupiteri vaatlema, siis ärge unustage pilku peale heitmast ka sellest natukene paremal paistvale rõngastatud Saturnile. Lisaks on meie hilisõhtune taevas juba päris pime, mis tähendab, et nähtavale on tulnud lai valik süvataeva objekte. Lõunasuunast tasub näiteks vaadelda Hantli planetaarudu (M27) Rebases ning M7, M15 ja M2 keraparvi Nooles, Pegasuses ja Veevalajas. Ida poolt kõrgelt leiab eest Andromeeda (M31) ja Kolmnurga (M33) galaktikad samanimelistest tähtkujudest, Persuse kaksikparve (NGC 869 ja NGC 884) Perseusest ja Sõela hajusparve ehk Plejaadid (M45) Sõnnist. Põhjakaares asuva Suure Vankri ümbrusest tasub suurema optika omanikel üles otsida juba kaugemad galaktikad, nagu näiteks Veekeeris (M51), Tuuleratas (M101) ja niinimetatud Bode ja Sigari galaktikad (M81 ja M82). Herkulesest leiab aga veel M92 ja M13 kerasparved, millest viimane on meie taeva heledaim omasugune. Nende kõigi leidmiseks tähistaevast soovitame kasutada rakendust nimega Stellarium.
Lähivõte Jupiteri turbulentsest atmosfäärist nähtuna selle ümber tiirleva Juno kosmosesondi poolt.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar