Teisipäev, 3. mai 2022

Uraani väikekuu Miranda

Siin on mõned fotod Uraani kuust Mirandast, sellisena nagu seda nägi legendaarne kosmosesond Voyager 2 oma möödalennul 24. jaanuaril 1986. Läbimõõdult kõigest 470 kilomeetrit ja Uraani atmosfääri ülakihtidest 129 tuhande kilomeetri kaugusel tiireldes on see hiidplaneedi viiest ümmargusest kuust kõige pisem ja kõige lähem. Selle mõõtmed teevad sellest ühe väiksema Päikesesüsteemi keha, mis näib veel olevat piisavalt massiivne niinimetatud hüdrostaatilise tasakaalu saavutamiseks - teisisõnu on Miranda veel piisavalt suur, et selle gravitatsioon selle enam-vähem ümmarguseks pressiks. Uraanil on kokku 27 kuud, millest enamikud meenutavad pigem kartulikujulisi asteroide.

Voyager 2 mosaiik Miranda lõunapoolusest.

Uraani viis suurimat kuud. Vasakult Miranda, Ariel, Umbriel, Titania ja Oberon.

Kuna Uraan pöörleb ümber oma telje peaaegu risti oma tiirlemistasandiga ning selle kuud tiirlevad planeedi ekvaatoritasandi lähistel (ehk siis samuti risti ekliptikaga), kogevad need sama ekstreemseid aastaaegu nagu planeet isegi. Voyageri möödalennu ajal oli parasjagu valgustatud Miranda lõunapoolus ning kohe peale fotode saabumist Maale olid astronoomid hämmastunud selle seninägematutest pinnavormidedest.

Kuidas nii pisikene ja peamiselt veejääst koosnev kuu näib olevat suutnud tekitada nii erinevaid pinnavorme ei ole veel selge, kuid juhtiva hüpoteesi kohasel võis selle orbiit millalgi minevikus saada välja venitatud teiste Uraani kuude gravitatsiooni poolt. Planeedi võimsad loodejõud olid seejärel võimelised hakata Mirandat sõna otseses mõttes venitama ja kokku pressima, mis tekitas selle sisemuses piisavalt soojust, et seda vedelaks sulatada. Umbes 100 miljonit aastat kestnud perioodi järel Miranda orbiit taaskord ühtlustus, selle sisemus külmus ning paisus, lõhestades selle pinna ning tekitades sellesse nähtavad kanjonid ja lõhed. Ühe teise hüpoteesi kohaselt võis mõni tugevam kokkupõrge asteroidiga Mirandast välja lüüa suuri tükke, mis lõpuks kuuga taasliitusid ning sellele tänapäevase segipööratud välimuse andsid. Kas üks või teine, mõlemad või mitte kumbki hüpotees ka tõele vastab, jääb esialgu lahtiseks. Paraku ei ole Uraani (ega Neptuuni) ükski teine kosmoseaparaat peale Voyager 2 külastanud ning näib, et ega lähiajal ei külasta ka.

Päikesesüsteemi kõrgeim kalju Verona Rupes. Kalju paistab heledalt foto paremas küljes. Selle kõrguseks pakutakse 20 kilomeetrit.

Praguline Miranda

Üks asi millega aga pisikene Miranda terves Päikesesüsteemis kindlasti uhkeldada saab on Verona Rupeseks kutsutud kalju, mille kõrguseks jalamilt hinnatakse umbes 20 kilomeetrit. See on teadaolevalt Päikesesüsteemi kõige kõrgem peaaegu püstloodis kuristik. Miranda nõrk pinnagravitatsioon tähendab, et selle tipust alla hüppav inimene naudiks ühtekokku 12 minutit vabalangust, enne kui ta umbes 200 kilomeetrit tunnis selle põhjaga põrkuks.
Seda viimast on ette kujutanud Rootsi animaator Erik Wernquist oma 2014. aasta lühifilmis Wanders ehk eestipäraselt Rändajad, kus ta on reaalset fotomaterjali aluseks võttes loonud (lootusrikka) pildi sellest, milline võiks välja näha inimkonna avastusretked Päikesesüsteemis. Eelnimetatud kaljult hüppamist tulevaste kosmoseturistide või siis kosmoseekstreemsportlaste poolt näeb selle lõpus. Eestikeelsete subtiitritega mõneminutilist filmi leiab meie youtube kanalilt.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar