Esmaspäev, 10. august 2020

Perseiidid külastavad meid jälle

Viimastel nädalatel öötaevasse vaatajad on kindlasti märganud, et “lendavaid tähti" ehk meteoore näeb seal tavapärasest tihedamini. Seda tänu sellele, et taaskord on Maa läbimas üht aasta kõige vaatemängulisemat meteoorivoolu - Perseiidide, mis tippnevad täna ja homme öösel. Ideaalsete vaatlustingimuste korral peaks sellel ajal olema võimalik märgata kuni 100 meteoori tunnis, kuigi realistlikumalt jääb see kusagil 40-60 vahele. Mingi osa neist jääb nägemata tõenäoliselt ka selle pärast, et umbes 45% valgustatud Kuu summutab oma valgusega nõrgemad meteoorid ära. Seega tasuks vaatlemisega alustada juba enne kui Kuu südaöösel idahorisondi tagant tõuseb
astrofotograaf Petr Horáleki fotomotaaž 2018. aasta Perseiididest Solvakkias asuva Kolonica observatooriumi kohal. Fotole on kokku pandud kusagil 400 meteoori langemine, millelt joonistub selgelt välja ka Perseiidide radiant Perseuses.
Nagu enamike meteoorivooludega on ka Perseiidide päritolu seotud komeediga või õigemini selle poolt jäetud kosmoseprügiga. Nimelt kaotab perioodiliselt Päikesele lähenev jääst, tolmust ja pisikestest kivikestest koosnev komeet iga ringiga osa oma materjalist. Kui jää aurustub ja hajub hõredate oskestena kosmosesse, siis ülejäänud rusupilv jääb tiirlema komeedi senisele orbiidile. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.
Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle. See 26 kilomeetrise diameetriga komeet avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal ning viimati võis seda meie taevas näha 1992. aastal (järgmine 2126. aastal). Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha küll ilmselt kusagil 1000 aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.
Üheks Perseiidide omapäraks teiste meteoorivooludega võrreldes on selle "langevate tähtede" suhteliselt suur kiirus. Nimelt sisenevad need meie atmosfääri kihutades keskmiselt 59 kilomeetrit sekundis. Mõeldes, et Maa tiirleb ümber Päikese kiirusel "vaid" 30 kilomeetrit sekundis, jääb nõnda suur arv esmapilgul arusaamatuks. Asi on selles, et komeet, mille küljest need tükid pärit on, tiirutab ümber Päikese vastupidises suunas ning kiirused liituvad. Seega on mõnes mõttes Perseiidid otsekui kosmilised kuulid, millele me omakorda veel suurema kiirusega otsa sõidame.
Liialdatud simulatsioon perseiidide meteoorivoolust Päikesesüsteemis.
Meteoorivoolu nimi tuleneb tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist - Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar