Laupäev, 8. mai 2021

Hiina raketikere hakkab Maale kukkuma

Autor: Üllar Kivila

Hiinlaste uus kosmosejaam on vahepeal ka kohalikust meediast läbi käinud, põhiliselt selle pärast, et lähipäevil oodatakse selle orbiidile viinud kanderaketi atmosfääri kukkumist. Millal ja kus see täpsemalt juhtub, on rohkem kui paaritunnise täpsusega pea võimatu ennustada, sest Maa atmosfääri hõre väliskiht on väga muutlik ning ka raketikere hõõrdetegur väga raskesti mõõdetav või arvutatav. Igatahes saab see olema alates 1991. aastast suurim kontrollimatult atmosfääri sisenenud tehisobjekt. Hiina Chang Zheng 5 kanderakett on tänapäeval oma suurusklassis ainus, millel puudub võimekus pärast lasti orbiidile toimetamist end kontrollitud ajal ja kohas alla kukutada. Teistel suurematel kanderakettidel on see lisavõimalus olemas ning tavaliselt sihitakse neid Vaikse Ookeani lõunaossa nn "Nemo punkti" lähedale, mis on maailmamere kõige kaugem punkt kõigist kallastest.

Rohelisega uue kosmosejaama orbiit, punasega aina madalamale langeva raketikere trajektoor. Selle postituse kirjutamise ajal on raketikere 150x220 km kõrgusel orbiidil ning kosmosejaam 350x380 km orbiidil.

Ka varem on suurte raketikerede või muu kosmosetehnika kontrollimatu naasmine probleeme tekitanud. Kuulsaim näide on vast USA esimene kosmosejaam Skylab, mis jäeti orbiidile lootuses, et (tollal) uued kosmosesüstikud selle peagi kõrgemale orbiidile pukseerivad. Süstikute valmimine aga viibis ning tavapärasest suurema Päikese aktiivsuse tõttu paisunud atmosfääri ülakihid kukutasid jaama enneaegselt 1979. aastal alla, puistates tükke üle India Ookeani ja Austraalia lääneosa. Esperance'i maakond Austraalias edastas seepeale USA valitsusele 400-dollarilise trahvikviitungi prügi mahaloopimise eest. Trahv maksti alles 2009. aastal annetuskampaaniaga ära.

Mark Brown tabas paari päeva eest uue kosmosejaama koos oma raketikerega üle USA lendamas. Sellel komposiitfotol on kokku pandud 5 10-sekundilist kaadrit, millel jaam ise paistab ühtlaselt helendava kriipsuna (vahed on fotokaadrite vahed) ning varieeruva heledusega kriipsudena paistab raketikere. Heleduse muutumist põhjustab raketikere pöörlemine, mille tulemusel see eri ajahetkedel rohkem või vähem valgust peegeldab. Kosmosejaam hoiab enda asendit Maa suhtes püsivalt.

Lähipäevil saab näha, kuhu hiinlaste rakett kukub. Et enamik meie planeedist on kaetud veega, siis on umbes 70% tõenäosus, et sinna võimalikud allesjäänud tükid ka jõuavad. Et hiinlastel on lähikuudel ja -aastatel uue jaama pardale päris mitmeid lende planeeritud, võib arvata, et see ei jää viimaseks kontrollimata alla sadavaks raketikereks.

Mark Brown tabas paari päeva eest uue kosmosejaama koos oma raketikerega üle USA lendamas. Sellel komposiitfotol on kokku pandud 5 10-sekundilist kaadrit, millel jaam ise paistab ühtlaselt helendava kriipsuna (vahed on fotokaadrite vahed) ning varieeruva heledusega kriipsudena paistab raketikere. Heleduse muutumist põhjustab raketikere pöörlemine, mille tulemusel see eri ajahetkedel rohkem või vähem valgust peegeldab. Kosmosejaam hoiab enda asendit Maa suhtes püsivalt.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar