Kaks fotot Orioni suurest udukogust (M42), mille vahel laiutab ajas 121 aastat.
Vasakpoolse foto autoriks on astronoom ja teleskoobileidur George Willis Ritchey*, kes jäädvustas Orioni tähtkujus asuvat tuntud udukogu läbi Yerkesi observatooriumi 24 tollise peegelteleskoobi klaasist fotoplaadile, mis oli tundlik siniste ja roheliste lainepikkuste suhtes. Omal ajal oli selle näol tegemist ühe kõige parema ja teravama vaatega sellele meist 1350 valgusaasta kaugusel ja kusagil 25 valgusaastat laiale tähetekke piirkonnale. Ritchey märkmetest on leitud, et foto säriajaks oli 50 minutit ning teleskoobi 24 tolline apertuur oli foto tarbeks vähendatud (maskeeritud) 18 tollile.
Paremal meie poolt 2022. aasta jaanuaris Tõrva koduaiast pildistatud Orion. Selleks kasutasime kõigest 8-tollist hobiteleskoopi ja Nikoni peegelkaamerat. Foto säriajaks on umbes 96 minutit.
On naljakas mõelda kui palju on vahepeal tehnoloogia arenenud ning milliseid võimalusi see pakub. Piisava huvi ja suhteliselt tagasihoidlike rahaliste vahendite korral on tänapäeval praktiliselt igaühel võimalus jäädvustada ja näha universumit sellisena, nagu seda õnnestus vaadelda vaid vähestel astronoomidel sadakond aastat tagasi.
*George Willis Ritchey disainis paar aastat hiljem koos prantsuse astronoom Henri Chrétieniga peegelteleskoobi tüübi, mida tuntakse tänapäeval lihtsalt Ritchey–Chrétieni (RC) teleskoobina. Tegemist on modifitseeritud Cassegraini teleskoobiga, millel on hüperboolne primaarne ja sekundaarne peegel, mis eemaldavad selle vaatevälja servadest koomaks kutsutud moonutuse. Tänapäeval on tegemist ühe enimlevinud professionaalse teleskoobi tüübiga, millest kuulsamad on Hubble kosmoseteleskoop ja Kecki 10-meetrised teleskoobid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar